3-3-1-23-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-23-13

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika kaebus Tehnilise Järelevalve

Ameti 27. detsembri 2011. a ettekirjutuse nr 6.6-13/110105-38

punkti 3.2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2013. a otsus haldus-

asjas nr 3-12-281

Menetluse alus Riigikohtus

Tehnilise Järelevalve Ameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tehnilise Järelevalve Ameti kassatsioonkaebus

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. juuli 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-281 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. veebruari 2013. a otsus samas asjas.

3. Teha uus otsus, millega jätta OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika kaebus Tehnilise Järelevalve

Ameti 27. detsembri 2011. a ettekirjutuse nr 6.6-13/11/0105-038 punkti 3.2 tühistamise nõudes

rahuldamata.

4. Tagastada kautsjon. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) 27. detsembri 2011. a ettekirjutuse nr 6.6-13/11/0105-038

punktis 3.2 tuvastati OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika poolt lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 57 lg 7

rikkumine ja peatati III kategooria pürotehniliste toodete müük ajutises, Fama Kaubanduskeskuses

asuvas müügikohas.

2. Ettekirjutuse selle punkti põhjenduste kohaselt on III kategooria pürotehniliste toodete müük

lubatud vaid tegevuskohas, kus müüakse pürotehnilisi tooteid, välja arvatud kategooriad I, TI ja PI

tooted, rohkem kui neljal järjestikusel kuul aastas. Lõhkematerjali müügipunkti müüja sõnade

kohaselt müüakse tooteid antud müügikohas umbes üks kuu.

3. OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika vaie ettekirjutuse punkti 3.2 tühistamise taotluses jäeti TJA

26. jaanuari 2012. a vaideotsusega rahuldamata.

4. OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika esitas 9. veebruaril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus tühistada TJA ettekirjutuse nr 6.6-13/11/0105-038 punkt 3.2. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) Vastustaja ei kogunud haldusmenetluses tõendeid ega kuulanud kaebajat ära. Ettekirjutuses on

tuginetud müüja sõnadele, kuid tema ütlusi ei ole protokollitud. Vastustaja oleks võinud asjaolude

selgitamiseks nõuda teavet kaubanduskeskuselt.

2) Üürilepingu olemasolu või puudumine ei tõenda pürotehniliste toodete müüki järjestikusel neljal

kuul. Vastustajal ei olnud võimalik üürilepingut esitada enne 26. detsembrit 2011, kuna vastustaja

nõudis üürilepingut alles siis. Kaebajal ja Fama Kaubanduskeskusel ei olnud sõlmitud kirjalikku

lepingut müügipinna edasise üürimise kohta. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille alusel

kaubanduskeskus väljastas kaebajale 22. detsembril 2011 arve nr 1293 pinna üürimise eest 2012. a

jaanuarist aprillini. Koos 2011. a detsembrikuuga on tegemist viiekuulise üüriperioodiga. Kaebajal on

kaubanduskeskusega aastatepikkune koostöö ja ta müüb selles kauplemiskohas pürotehnilisi tooteid

ka kaebuse esitamise ajal.

5. TJA palus jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohtu 20. juuli 2012. a otsusega jäeti OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on lõhkematerjaliseaduse § 57 lg 7 kohaselt müüjal

võimalik alustada pürotehniliste toodete müüki alalises tegevuskohas, s.o vähemalt neljal järjestikusel

kuul. Selleks peab müüjal III kategooria pürotehniliste toodete müügi alustamise hetkeks olema

tõendatav tõsimeelne kavatsus müüa selles tegutsemiskohas pürotehnilisi tooteid pikema aja, s.o

vähemalt nelja kuu jooksul. Müügikoha alalisust on võimalik tõendada üürilepingu, püsiva

müügikoha sisseseadmise ja muude tõenditega. Fama Invest OÜ 22. detsembri arvest nr 1293 ja arve

tasumist kinnitavast maksekorraldusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tõendada III

kategooria pürotehniliste toodete müügiga alustamisel või hiljemalt kontrollkäigu ajal kaebaja

kavatsust müüa neid tooteid vähemalt neljal järjestikusel kuul. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks

ärakuulamisõiguse tagamine aidanud vältida haldusakti väidetavaid puudusi. Kaebaja ja vastustaja

selgituste kohaselt suhtlesid nende esindajad telefonitsi nii 14. kui ka 22. detsembril 2011. Kuigi

ettekirjutus sisaldab väiksemaid kõrvalekaldeid menetlusnormidest (tunnistaja ütluste protokollimata

jätmine, haldusakti motiveerimata jätmine kaebaja suuliste seisukohtade osas, ärakuulamisõiguse

tagamise dokumenteerimata jätmine), nõustub kohus ettekirjutuse resolutsiooniga ja leiab, et

haldusorganil tuleks asja uuesti läbivaatamisel anda samasugune ettekirjutus.

7. OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika palus apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus

ning teha uus otsus, millega tühistada TJA ettekirjutuse nr 6.6-13/11/0105-038 punkt 3.2. Apellat-

sioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) Apellanti ei kuulatud ära. Telefoni teel üürilepingu nõudmine ei ole ärakuulamiskohustuse

täitmine.

2) Ettekirjutus on motiveerimata ega põhine tõenditel. Ettekirjutuses on vääralt välja toodud, et

seisuga 23. detsember 2011 ei ole kaebaja vastustajale üürilepingut esitanud. Kaebaja ei saanudki

enne 26. detsembrit 2011 mingeid tõendeid esitada, sest alles siis esitati kaebajale vastav nõue.

Järelevalvemenetluses ei küsitletud müüjat HMS § 18 lg 1 kohaselt ning tema väidetavaid ütlusi ei

protokollitud.

3) Ettekirjutuse, Fama Invest OÜ arvega ning kaebaja selgitustega on tõendatud, et kaebaja müüs

detsembris 2011 ja 2012. aasta neljal esimesel kuul selles tegevuskohas pürotehnilisi tooteid.

4) Halduskohus tõlgendas LMS § 57 lõiget 7 vääralt. Seaduse tekstist ega ka seletuskirjast ei tulene,

et müügitegevust alustades peab müüja suutma oma kavatsusi tõendada.

8. Tehnilise Järelevalve Amet ei nõustunud apellatsioonkaebusega ning palus selle rahuldamata

jätta. Halduskohus on õigesti välja toonud, et müügikoha alalisust on võimalik tõendada üüri-

lepinguga, püsiva müügikoha sisseseadmise või muude tõenditega. Järelevalvemenetluse ajal ei ole

kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtub pürotehniliste toodete müügikoha vastavus LMS § 57

lg 7 nõuetele. LMS § 57 lg 7 tõlgendusest tuleneb, et ettepoole suunatud müügiõiguse puhul, kuni

vastav kavatsus ei ole tõendatud, ei ole III kategooria pürotehniliste toodete müük lubatud. Kaebaja ei

ole tõendanud ka suulise kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja aega. Kaebaja tuginemine müügikoha

alalisusele, viidates linnavalitsuse antud kauplemisloale, on õiguslikult põhjendamata. Haldusorgan

on järelevalvemenetluse käigus taganud kaebajale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-281 rahuldati OÜ

Ilutulestiku Keskus Arnika apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu

20. juuli 2012. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas TJA 27. detsembri 2011. a ettekirjutuse

nr 6.6-13/11/0105-038 punkti 3.2. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt:

1) Ettekirjutus III kategooria pürotehniliste toodete müügi peatamiseks LMS § 57 lg 7 alusel on

õiguspärane vaid siis, kui müüjal puudub kavatsus neid tooteid kokku neljal järjestikusel kuul müüa.

Kui järelevalve käigus tuvastatakse õigusrikkumine, kuid III kategooria pürotehniliste toodete müüja

seadustab oma tegevuse, võttes kavatsuse neid tooteid neljal järjestikusel kuul müüa, ei ole alust

ettekirjutusega müügi peatamiseks.

2) HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda menetlusosaliselt ja muudelt isikutelt nende

käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja

lahendamiseks olulised asjaolud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud

haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja

tõendid. Seega oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt tõendite esitamist vaadeldavate toodete müügi

kavatsuse kohta neljal järjestikusel kuul. Selline kavatsus peab usutavalt tõendatud.

3) Tõendid, mida vastustaja haldusmenetluses kogus, olid paikvaatlus ja seal tehtud fotod, millest

nähtub, et müügikoht Fama Kaubanduskeskuses ei olnud püsiv, vaid ajutine. Ajutise müügikoha

olemasolu ei kinnita siiski, et müüja ei kavatsenud seal kaubelda III kategooria pürotehniliste

toodetega vähemalt neli kuud, sest ka veidi üle nelja kuu kestvaks kauplemiseks võib müüja kasutada

ajutist müügiletti. Tõendina ei saa hinnata müüja väidetavalt antud ütlusi, sest ütlusi ei ole

protokollitud.

4) Asjast ei nähtu, et kaebajale oleks antud tõendite esitamiseks mõistlik tähtaeg, sest vastasel korral

ei ole võimalik tõhusalt kasutada õigust esitada tõendeid ja vastuväiteid. Ettekirjutuses märgiti, et

seisuga 23. detsember 2011 pole ettekirjutuse adressaat lepingut esitanud. Kohtule on esitatud Fama

Invest OÜ 22. detsembri 2011. a arve nr 1293 maksetähtajaga 27. detsember 2011 ja selgitus „Fama

Kaubanduskeskus, Tallinna mnt. 19C 01.01.2012 – 30.04.2012“, millest saab järeldada, et pärast

14. detsembrit 2011 toimunud telefonivestlust kaebaja ja vastustaja esindajate vahel sõlmisid kaebaja

ja Fama Invest OÜ järgnevaks perioodiks rendilepingu. Apellandi kinnitusel selgitas ta suulise

lepingu olemasolu 26. detsembril 2011 telefonivestluses. Nendel asjaoludel saab kohus arvesse võtta

ka alles kohtus esitatud tõendeid.

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas Tehnilise Järelevalve Amet kassatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse

jätmist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (LMS § 57 lg 7), asudes seisu-

kohale, et ettekirjutuse tegemise ajal oli OÜ-l Ilutulestiku Keskus Arnika olemas kavatsus kasutada

müügikohta kauem kui ainult detsembris 2011.

2) Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, hinnates tõendeid ebaõigesti, jättes otsuse olulises

osas põhjendamata ja käsitlemata osa apellatsiooniastmes esitatud osapoolt väiteid ja vastuväiteid.

Kassaatori väitel puuduvad otsuses viited OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika vaides märgitud omaks-

võtule rendilepingu puudumisest järelevalvemenetluse, sh ettekirjutuse tegemise ajal, kohus jättis

tähelepanuta TJA selgitused suulise üürilepingu ja arve nr 1293 ebausaldusväärsusest. Otsus on

olulises osas põhjendamata ka seetõttu, et otsusest ei nähtu, miks ringkonnakohus asus halduskohtust

erinevale seisukohale suulise rendilepingu olemasolu ning arve nr 1293 usaldusväärsuse osas, samuti

kavatsuse olemasolu küsimuses. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millal sõlmiti väidetav suuline

üürileping. Kohus ei ole selgitanud, kuidas ta jõudis halduskohtust erinevale seisukohale

telefonikõnede sisu tuvastamise võimalikkuses ning miks ta on pidanud oluliseks väidetavalt

ühepäevast tähtaega. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud ärakuulamiskohustuse järgimist, TJA

selgitusi uurimispõhimõtte, tõendamiskoormuse ja menetlusosalise kaasaaitamiskohustuse osas.

Ringkonnakohus oleks pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata, kui tuvastas, et tegemist on alalise

müügikohaga, sest sellisel juhul ei saa vaidlustatud ettekirjutus isiku õigusi rikkuda.

12. OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses väidetakse, et kaebaja on kogu aeg kinnitanud, et

müügikoht on alaline ning tal on olemas üürileping Fama Kaubanduskeskusega. TJA järelkontroll

oleks selgitanud adekvaatselt LMS § 57 lg 7 nõude täitmise. Samuti võinuks TJA esitada vastava

järelepärimise Fama Kaubanduskeskusele. Kontroll-leht ja sellega seonduvad 14. detsembri 2011. a

fotod, mis on asjas ainsateks tõenditeks, millele ettekirjutuses viidatakse, ei tõenda kuidagi, et

tegemist oli ajutise müügikohaga. TJA ettekirjutus sisaldab tõendamata väidet, et müüja sõnade

kohaselt müüakse pürotehnilisi tooteid umbes ühe kuu jooksul. Kaebaja on aga 4. veebruaril 2012

müügikohal tehtud fotodega tõendanud, et müügitegevus toimub ka kohtumenetluse ajal.

Kohtumenetluse käigus on esitatud ka tõendid (arved) selle kohta, et kaebajal oli leping pürotehniliste

toodete müügiks viiel järjestikusel kuul. Ettekirjutus on seega täielikult motiveerimata ega tugine

ühelegi reaalsele tõendile. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud.

HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Antud juhul andis TJA vaid ühe päeva üürilepingu

esitamiseks. Kaebaja ärakuulamata jätmise tõttu anti ebaõige haldusakt.

Alusetu on TJA väide, et OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika pole täitnud kaasaaitamiskohustust ja

hoolsuskohustust ning seetõttu ei tohiks ta ka viidata TJA uurimispõhimõtte järgimata jätmisele.

Kohtumenetluses on kaebaja püüdnud selgitada, et kirjalik üürileping ei ole ainsaks tõendiks LMS

§ 57 lg 7 nõuete täitmise kohta. TJA kohustus on tõendada, et väidetav rikkumine on toime pandud.

Kaebaja pole kordagi omaks võtnud, et üürileping puudub. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu

sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi. Kokkuleppe sõlmimise aeg ei ole tähtis, kuna OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika

on tõendanud müügitegevust perioodil 1. detsember 2011 – 30. aprill 2012. TJA ja kohtud on liigselt

keskendunud kavatsuse tõendamisele. LMS ei kohusta müüjat koguma tõendeid oma kavatsuste

kohta. TJA ja kohtud on alusetult lugenud müügikoha ajutiseks, kuigi LMS ei sätesta nõudeid alalise

müügikoha paiknemisele ja väljanägemisele. TJA ei ole ettekirjutuses ka viidanud, et tegemist võiks

olla ajutise müügikohaga.

13. Kassaator TJA märgib täiendavates seisukohtades, et kaebajale anti tõendite esitamiseks tähtaeg

juba 14. detsembri 2011. a telefonivestluses. Samuti on vastuolulised kaebaja seisukohad seoses

üürilepinguga. Kassaator peab oluliseks, et kaebaja ei suutnud järelevalvemenetluses tõendada oma

kavatsust müüa neljal järjestikusel kuul ning tähtsust ei oma kaebaja tegevus pärast vaidlustatud

haldusakti andmist, sh müügitegevus. Ka kaebaja möönab, et 14. ja 26. detsembri 2011. a telefoni-

vestlustega täitis kassaator ärakuulamiskohustust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Lõhkematerjaliseaduse § 57 lg 7 sätestab: „Kategooria III pürotehnilist toodet võib müüa üksnes

tegevuskohas, kus müüakse pürotehnilisi tooteid, välja arvatud kategooriate I, T1 ja P1 pürotehnilisi

tooteid, rohkem kui neljal järjestikusel kuul aastas.“

Kolleegium näeb selle ettevõtlusvabadust riivava normi eesmärki eelkõige kategooria III püro-

tehniliste toodete müügi piiramises ja selle võimaldamises eelkõige müügikohtades, kus pürotehnika

müük on kestev, n-ö alalistes müügikohtades. Välistades nimetatud toodete müügi ajutistes hoo-

ajalistes müügikohtades, loob selle normi järgimine ka eeldused efektiivsemaks järelevalveks teatud

pürotehniliste toodete müügi üle. Kolleegiumil puuduvad kahtlused selle regulatsiooni eesmärgi

legitiimsuse ja regulatsiooni proportsionaalsuse osas. Samas möönab kolleegium regulatsiooni

mõningat ebaselgust, mis võib põhjustada normi erinevat tõlgendamist ning kaasa tuua probleeme

normi täitmise üle järelevalve teostamisel.

15. Juhul kui kategooria III pürotehnilisi tooteid müüakse kauplemiskohas, kus järelevalve teostamise

hetkeks on pürotehniliste toodete müük toimunud vähemalt neli järjestikust kuud aastas, on normi

nõuded täidetud. Probleemseks võib olukord kujuneda aga siis, kui konkreetses müügikohas

pürotehniliste toodete müük järelevalve läbiviimise hetkeks on kestnud vähem kui neli järjestikust

kuud aastas. Käesoleval juhul on tegemist märgitud olukorraga. Sellisel juhul tuleks pürotehnilise

toote müüja tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuvastada, kas antud müügikohas on võimalik

pürotehnilisi tooteid müüa rohkem kui neljal järjestikusel kuul aastas ning kas konkreetne püro-

tehniliste toodete müüja on kavatsenud seda ka teha. Selles asjas ongi kohtud pööranud põhitähele-

panu kestva tegutsemise kavatsuse olemasolu tõendamise küsimustele.

16. Kolleegium peab esmatähtsaks LMS § 57 lg-s 7 sisalduva regulatsiooni õige tõlgendamise

küsimust. Vaadeldav regulatsioon sisaldab nõuet "neljal järjestikusel kuul aastas". Õige ei ole asja

lahendanud kohtute tõlgendus, mille kohaselt eelnev nõue ei tähenda tingimata nelja järjestikust kuud

ühes kalendriaastas. Nõue "aastas" omab regulatiivset tähendust üksnes siis, kui eelnimetatud aastana

mõista kalendriaastat. Nõue müüa kaupa neli järjestikust kuud aastas kui ajaperioodis, mis hõlmab

endas 12 kuud, oleks sisutu aastase perioodi osas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et aastase perioodi

nõude on seadusandja lisanud regulatsiooni ekslikult, kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Seega

eeldab seaduse täpne kohaldamine aastana kalendriaasta vaatlemist ning selline normi tõlgendamine

ei ole iseendast vastuolus regulatsiooni eesmärgiga. Käesolevas asjas on aga menetlusosaliste ja ka

kohtute poolt erinevalt seaduse sõnastusest piiritletud nõue üksnes nelja järjestikuse kuuga.

Seadusega kehtestatud nõude selline muutmine on võimalik aga üksnes sätte põhiseaduspärasuse

küsimust tõstatades. Käesoleval juhul seda tehtud pole. Juhindudes seaduskonformsest tõlgendusest

ja arvestades, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 2011. aastal ei müünud äriühing nelja

järjestikuse kuu või pikema aja jooksul pürotehnilisi tooteid, ei ole müüja täitnud LMS § 57 lg 7

nõudeid ja nimetatud alusel kaebuse rahuldamine on välistatud.

17. Eeltoodule tuginedes kolleegium rahuldab Tehnilise Järelevalve Ameti kassatsioonkaebuse.

Tallinna Halduskohtu 20. juuli 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2013. a otsus

haldusasjas nr 3-12-281 tuleb tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab Ilutulestiku

Keskus Arnika OÜ kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kautsjon tuleb

tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving