3-1-1-76-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-76-13

Määruse kuupäev

4. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kolmanda isiku L. P. vara arestimine konfiskeerimise

tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-1298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. P. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a ja Harju Maakohtu 20. veebruari

2013. a määrused kriminaalasjas nr 1-13-1298 ning vabastada L. P. nimele registreeritud

sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D aresti alt.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Jätta taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 11. veebruaril 2013 Harju Maakohtule taotluse kahtlustatav R.

M.-ile kuuluva, kuid kolmanda isiku L. P. nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D

arestimiseks KrMS § 142 lg-te 2 ja 9 ning KarS § 831 või § 832 alusel. Vara arestimise taotluse

kohaselt kahtlustatakse R. M.-i KarS § 188 lg 2 p 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises. Kuna R. M.-il puudub legaalne sissetulek, võib kõnealune sõiduauto olla

soetatud kriminaaltulu arvelt.

2. Harju Maakohtu 20. veebruari 2013. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks kolmanda

isiku L. P. nimele registreeritud sõiduauto. Maakohus leidis, et R. M.-ile esitatud kuriteokahtlustus on

põhjendatud. Samuti puudub tal ametlik töökoht ja legaalne sissetulek. Maksu- ja Tolliameti andmed

kahtlustatava sissetulekute kohta pärinevad aastast 2010, mil tema poolt deklareeritud tulu oli pärast

tulumaksu mahaarvamist 18 000 krooni, s.o 1150,41 eurot. Kuna ka L. P. sissetulek aastal 2012 oli

2615 eurot, annab kahtlustatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vaheline erinevus aluse

eeldada sõiduauto ebaseaduslikku päritolu.

3. Harju Maakohtu 20. veebruari 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse L. P. esindaja

vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto aresti alt

vabastamist. Esindaja hinnangul ei osuta kriminaalasjas kogutud tõendid sellele, et R. M. tegeles

narkootilise aine müügiga. Samuti soetati arestitud sõiduauto 7. detsembril 2009. Kuna puuduvad

tõendid selle kohta, et kahtlustatav oleks sõiduauto soetamise ajal kuritegusid toime pannud, pole

alust arvata, et see soetati kriminaaltulu arvelt. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub kahtlustatava

legaalse sissetuleku puudumine üksnes aastatel 2011 ja 2012. Varasemate aastate kohta pole

prokuratuur andmeid esitanud. Esindaja lisas määruskaebusele omapoolsed tõendid, mis kinnitavad

kahtlustatava ütlusi selle kohta, et ta teenis aastatel 2008, 2010 ja 2011 tulu töötamisega Soome

Vabariigis. 2012. aastal teenis R. M. tulu ka vanametalli realiseerimisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 20. veebruari 2013. a

määrus L. P.-le kuuluva sõiduauto arestimises muutmata ja selle peale esitatud määruskaebus

rahuldamata. Arvestades, et L. P.-l puudub mootorsõiduki juhtimise õigus ja et arestitud sõiduautot

kasutas tegelikkuses R. M., märkis ringkonnakohus, et sõiduauto kuulub kahtlustatavale. Maksu- ja

Tolliameti andmed R. M.-i sissetulekute kohta pärinevad aastast 2010, mil tema poolt deklareeritud

tulu oli pärast tulumaksu mahaarvamist 18 000 krooni, s.o 1150,41 eurot. Kuna ka L. P. sissetulek

aastal 2012 oli 2615 eurot, annab kahtlustatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vaheline

erinevus aluse eeldada sõiduauto ebaseaduslikku päritolu. Seetõttu võib sõiduauto kuuluda R. M.-i

süüditunnistamise korral KarS § 832 alusel konfiskeerimisele. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et

sõiduauto oleks omandatud legaalsete vahendite arvelt. L. P. ja R. M.-i väited selle kohta, et

sõiduauto kuulub L. P.-le ja et L. P. andis R. M.-ile sõiduauto ostmiseks 64 000 krooni sularaha, on

paljasõnalised. Kuna vara aresti alt vabastamine võib raskendada hilisema konfiskeerimisotsustuse

täitmist, tuleb maakohtu määrus muutmata jätta.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse L. P. esindaja

G. Kull, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning sõiduauto aresti alt

vabastamist. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et arestitud sõiduauto kuulub R. M.-ile, on alusetu. L. P.

pole oma omandiõigusest sõiduauto üle loobunud.

5.2. Kriminaalasja materjalid ei anna alust eeldada, et sõiduauto soetati kriminaaltulu arvelt. Kuna

auto ostuks võetakse pangast laenu või kogutakse raha pika aja vältel, on esiteks paljasõnaline

kohtute väide, et L. P. ei suutnud aastate jooksul koguda 64 000 krooni sularaha. Samuti soetati

arestitud sõiduauto 7. detsembril 2009. Puuduvad tõendid selle kohta, et kahtlustatav oleks sõiduauto

soetamise ajal kuritegusid toime pannud.

5.3. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta R. M.-i legaalse sissetuleku olemasolule osutavad

tõendid.

6. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte, kelle

hinnangul on kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud ja sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D

arestimine seaduslik. Kuna KarS § 832 kohaldamiseks ei pea vara pärinema konkreetsest kuriteost, ei

oma asjaolu, et sõiduauto omandati enne kahtlustuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist,

praegusel juhul tähtsust. Samuti peab isik olukorras, kus tema legaalse sissetuleku ja elatustaseme

erinevuse tõttu on alust eeldada, et ta on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena, vara

legaalset päritolu ise tõendama. Praeguses asjas märkis ringkonnakohus õigustatult, et R. M.-i ega

L. P. paljasõnalistest väidetest ei piisa sõiduauto legaalse päritolu tõendamiseks. Ringkonnakohus

asus põhjendatult seisukohale, et sõiduauto omanikuks on R. M. Sõiduauto vormistati liiklusregistris

L. P. nimele üksnes konfiskeerimise vältimiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määruse põhi- ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.

Nimelt jäetakse ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt muutmata maakohtu määrus L. P.-le

kuuluva sõiduauto arestimises, kuid põhjendavas osas asutakse seisukohale, et sõiduauto kuulub

R. M.-ile.

See

minetus

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse

olulise

rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes ja toob endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise.

8. Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D arestimisel ka

ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 832 lubab kohtul süüdistatavat kuriteos süüdi mõistes ja teda üle

kolmeaastase või eluaegse vangistusega karistades karistusseadustikus sätestatud juhtudel

konfiskeerida süüdistatavale või kolmandale isikule kuuluva vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse

sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust

eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kolmandale isikule kuuluva vara

võib KarS § 832 lg 2 kohaselt konfiskeerida juhul, kui see on omandatud täielikult või olulises osas

toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või kui kolmas isik

teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas märkinud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et

konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse.

Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et

laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS §

832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik

sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja

elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv

vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1 teisele lausele peab vara

legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p 11). Praeguse kriminaalasja materjali kohaselt soetati sõiduauto

Mercedes Benz Vito 110D 7. detsembril 2009. Samas ei nähtu R. M.-ile esitatud kahtlustusest, et ta

pani KarS § 188 lg 2 p 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime sõiduauto

omandamise ajal. Samuti on prokuratuur esitanud tõendeid kahtlustatava sissetuleku kohta alles

alates aastast 2010 ja seetõttu pole kohtud tuvastanud ka seda, et kahtlustatava legaalne sissetulek

polnud sõiduauto omandamise ajal sõiduauto omandamiseks piisav. Kokkuvõtlikult ei nähtu

praeguses asjas tehtud kohtumäärustest ühtki asjaolu, mis annaks aluse eeldada, et sõiduauto

Mercedes Benz Vito 110D on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seetõttu nõustub

kolleegium L. P. esindaja seisukohaga, et kohtud arestisid sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D

alusetult. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb kohtumäärused tühistada ja sõiduauto

aresti alt vabastada.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a ja Harju

Maakohtu 20. veebruari 2013. a määrused ning vabastab L. P. nimele registreeritud sõiduauto

Mercedes Benz Vito 110D aresti alt. Riigikohus rahuldab esindaja määruskaebuse.

10. L. P. valitud esindaja vandeadvokaat G. Kull esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse

riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks normatiivmaterjalide selekteerimise ja läbitöötamise

ning kriminaalasja materjalidega tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest OÜ-le Kull

Advokaadibüroo kogusummas 57,60 eurot (sh käibemaks 9,60 eurot). Kolleegiumi hinnangul pole

esindaja taotlus põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 kohaselt on riigi õigusabi tasu

advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Kuna G. Kull on L. P. lepinguline esindaja, ei

osutanud ta praeguses määruskaebemenetluses riigi õigusabi. Sel põhjusel jätab Riigikohus taotluse

riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris