3-1-1-66-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-66-13

Määruse kuupäev

20. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Rein Ilviku (Ilvik) süüdistuses KarS § 199 lg 2

p 9 - § 25 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-578

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokuröri abi Kairi Kaldoja

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Rein Ilvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2013. a kohtumäärus ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroole Kasak & Missik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rein

Ilvikule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 43 (nelikümmend kolm) eurot ja

20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti.

Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. jaanuari 2013. a otsusega lühimenetluses mõisteti Rein Ilvik süüdi KarS § 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 45 päeva vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 30 päeva vangistust.

R. Ilvik mõisteti süüdi selles, et ta isikuna, keda on Harju Maakohtu 20. septembri 2012. a otsusega

karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi, võttis 20. jaanuaril 2013 kella 13.35 paiku Tallinnas

Pihlaka Säästumarketi müügisaalist R AS-le kuuluva DVD filmi maksumusega 3,49 eurot, kuid

möödus kaupluse kassadest kauba eest tasumata. Vargus jäi lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta

kinni. Maakohus leidis, et R. Ilvikule süüksarvatud kuritegu on tõendatud. Teda on varem korduvalt

karistatud varavastaste süütegude eest (Harju Maakohtu 31. mai 2012. a otsus süüdistuses KarS § 199

lg 2 p 9 järgi ja 20. septembri 2012. a otsus süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi).

Maakohus leidis, et varguste toimepanemine on muutunud süüdistatava elustiiliks ja seetõttu tuleb ta

süüdi mõista süstemaatilise varguse eest.

2. R. Ilviku kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

leidis, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. R. Ilvikule süüksarvatud tegevus ei ole

vaadeldav süstemaatilisena. Kuigi ta on ka varem karistatud pisivarguste eest, on teod toime pandud

üheksa kuu jooksul ja mingist väljakujunenud elustiilist ei saa seetõttu rääkida. Kaitsja leidis, et

vargus võib olla KarS § 199 lg 2 p 9 kohaselt süstemaatiline vaid siis, kui vähemalt kolm süütegu on

toime pandud kuue kuu jooksul.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2013. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus R. Ilviku

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. KrMS § 274 lg 1 alusel

kriminaalmenetlus lõpetati, kuivõrd süüdistatava käitumine vastab väärteo tunnustele. Karistusena

ärakantud 30 päeva vangistust loeti riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 3 alusel alusetult vahi all viibitud päevadeks (algusega 20. jaanuar

2013), mille eest on R. Ilvikul õigus saada hüvitist. Ringkonnakohus põhjendas kriminaalmenetluse

lõpetamist järgmiselt.

3.1 Süüdistuse kohaselt on R. Ilvik kümne kuu jooksul pannud toime kolm (23. märtsil 2012,

18. septembril 2012 ja 20. jaanuaril 2013) väheväärtusliku asja (koguväärtus 11,8 eurot) vargust või

selle katset. Seni kehtib kohtupraktikas arusaam, et isiku tegevus tuleb kvalifitseerida süstemaatilise

vargusena KarS § 199 p 9 järgi siis, kui toime on pandud vähemalt kolm vargust (sh ka

väheväärtusliku asja vargused), mis on toime pandud ühe aasta jooksul. Tegude vaheline ajavahemik

ega

varastatu

väärtus

kvalifikatsiooni

ei

mõjuta.

Ringkonnakohus

viitas

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, milles selgitati, et

lisaks kolmele varavastasele süüteole peab ilmnema nende tegude vahel seos, st teatud sisuline

süsteem. Ent süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks

oluline. Ringkonnakohus märkis, et viimase aja kohtupraktika on asunud toetama arusaama, et ajaline

kriteerium on siiski nõutav ning isiku käitumine on süstemaatiline KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes vaid

siis, kui vaadeldavad teod on toime pandud kuue kuu jooksul. Praeguses asjas pani R. Ilvik toime

kolm süütegu 10 kuu jooksul, mis tähendab, et täitmata on kohtupraktikas omaksvõetud ajaline

kriteerium 6 kuud.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et isegi kui aktsepteerida seisukohta, et kõnesolevad kuriteod peavad

mahtuma ühe aasta sisse, ei saa R. Ilvikut ikkagi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi mõista, sest asja

tehioludest ei selgu, et varguste toimepanemine oleks tema püsiv sissetulekuallikas. R. Ilvikule

süüksarvatud tegudes ei ole mingit sisulist süsteemi ega omavahelist seost ja seetõttu ei saa rääkida

väljakujunenud elustiilist. Kuna varastatu väärtus kokku oli alla 12 euro, ei saa järeldada ka seda, et

ta varastab endale toiduaineid harjumusest. R. Ilviku käitumine on vaadeldav seega väärteona KarS §

218 lg 2 järgi.

3.3

Ringkonnakohtu

arvates

oleks

õiglane

ja

mõistlik,

kui

kohtupraktika

arvestaks

KarS § 199 lg 2 p 9 juures ka isiku erinevates kuriteoepisoodides varastatu väärtust ja tunnistaks

vaadeldava kuriteokoosseisu täidetuks, kui varastatud väheväärtuslike asjade väärtuste summa

(olenemata episoodide arvust ja muude eelduste olemasolust) ületab KarS § 218 lg-s 2 sätestatud piiri

- 64 eurot.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Kairi Kaldoja, kes leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Ta palub määrus

tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Prokurör põhjendab

määruskaebust järgmiselt.

4.1 Kriminaalasja materjalid kinnitavad üheselt, et R. Ilvik on isik, kelle jaoks on varastamine

kujunenud harjumuseks. Arusaam, et süstemaatilisust hinnates tuleb piirduda hinnanguga vaid

ringkonnakohtu otsuses märgitud kolme kuriteo asjaoludele, on ebaõige. Juba Harju Maakohtu

31. mai 2012. a otsuses leiti, et R. Ilvik paneb toime vargusi süstemaatiliselt. Sellele järgnes veel kaks

varavastast süütegu. Varasemad karistused ei ole avaldanud R. Ilvikule oodatud mõju, kohtu poolt

määratud katseaega ta ei läbinud. Uusi vargusi ei hoidnud ära ka reaalne vangistus. Eeltoodu

kinnitab, et varavastased süüteod on tema elustiil - ta varastab harjumusest. Ringkonnakohtu järeldus,

et varastamine ei ole R. Ilviku sissetuleku allikas, on tema puhul iseseisva tähenduseta. Isiku

harjumuste hindamisel ei ole varastatu väärtusel iseseisvat tähendust, sest õiguskorda kahjustab

oluliselt nii see isik, kes varastab 63 korda ühe euro maksva asja, kui ka isik, kes varastab ühe korra

65 eurot maksva asja. Määravaks ei ole varastatu väärtus, vaid isiku suhtumine õiguskorda.

4.2 KarS § 199 lg 2 p 9 kohaselt ei ole süütegude toimepanemise aeg esmase tähendusega, mida

kinnitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09. Tähtis on

vaadeldavate tegude iseloom ja teatud sisemine süsteem nende vahel.

4.3 Hinnata tuleb ka seda, millisel eesmärgil seadusandja KarS § 199 lg 2 p 9 kehtestas. Kaebuses

viidatakse Riigikohtu eelviidatud otsusele, milles on selgitatud, et nimetatud sätte kehtestamisega

andis riik signaali, et iga varavastane süütegu - sõltumata vara väärtusest - kujutab endast ohtu

õiguskorrale. Juhul, kui isik oma käitumist ja harjumust ei muuda, kohaldatakse sanktsiooni, mis on

eelmisest oluliselt rangem. Selline arusaam on kooskõlas ka karistuse eripreventiivse eesmärgiga

mõjutada isikut elama edaspidi õiguskuulekalt.

5. Määruskaebusele esitas vastuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat R, Kiviloo, kes leiab, et

ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. Määruskaebus on aga alusetu

ja see tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on Harju Maakohtu 22. jaanuari 2013. a otsuse

tühistamisel ning kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274 lg 1 alusel kohaldanud valesti

materiaalõigust.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-

1-1-87-08 (edaspidi „otsus”) selgitanud süstemaatilise varguse mõistet KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.

Kriminaalkolleegium jääb otsuses väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid sisuliselt

muuta.

Otsuses on selgitatud, et seadusandja kehtestas võimaluse võtta kriminaalvastutuse isikud, kes

panevad sageli toime pisivargusi. Nende isikute hulk ühiskonnas leiti olevat ohtlikult suur ja

sellepärast peeti vajalikuks luua seaduslik võimalus kohaldada neile kuni viie aastast vangistust.

Kriminaalkolleegium tõdeb, et toona sõnastatud eesmärgid on aktuaalsed ka praegu. Vaidlust ei ole

selle üle, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod

võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218).

6.2 Kuigi mõiste süstemaatiline tähendab mingi tegevuse ühtelugu, alailma või sageli tegemist, on

otsuses siiski rõhutatud, et lisaks vähemalt kolmele vargusele tuleb tuvastada ka sisuline seos nende

vahel. Otsuses on välja pakutud mõningad pidepunktid, mis on iseloomulikud süstemaatilisele

vargusele KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Kolleegium leidis et, süstemaatilise vargusega on tegu

eelkõige siis, kui varastamine on kujunenud isiku elustiiliks. KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb

elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on

eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Tähele tuleb panna aga

seda, et eluviisi võimaliku tunnusena on kolleegium vaadelnud ka olukorda, kus isikul on lihtsalt

harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii

kombeks. Sellesse kategooriasse paigutuvadki isikud, kes näiteks varastavad kauplustest ühel korral

vaid paki kohvi, teisel korral pudeli õlut ja kolmandal korral CD plaadi. Ringkonnakohus on

määruses leidnud asjakohaselt, et erinevate tegude vahelise seose leidmisel tuleb vaadelda ka nende

tehiolusid ja hinnata seejuures isiku käitumise motiive. Kirjeldatud vargused kauplustest pannaksegi

sageli toime sarnastel tehioludel, erinevad on vaid poed või bensiinijaamad, kust varastatakse ning

konkreetsed asjad, mida varastatakse. Kolleegium sedastab, et KarS § 199 lg 2 p 9 näeb ette

kriminaalkaristuse ka nende isikute suhtes, kes harjumusest ja ühtelugu varastavad võõrast vara, sest

varastamine tundub hetkel olevat mugavam ja kasulikum kui ostu eest tasumine. Vastupidiselt

toimimine annaks ühiskonnale väära signaali, et alailma sarnaste tehioludega toime pandud

õigusnormide rikkumise korral ei ole teo toimepanijal kriminaalkaristust vaja karta. Ta võib oma

harjumuspärast eluviisi jätkata, riskides võimalusega saada karistatud vaid väärteo eest.

6.3 Kriminaalkolleegiumi otsuses selgitati, et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole

süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Ent kohtupraktikas on hakatud ajalisele kriteeriumile

omistama täiesti iseseisvat tähendust. Kriminaalkolleegium oma seisukohta ajalise faktori osas ei

muuda.

7. Praeguses asjas ongi ringkonnakohus asunud seisukohale, et väheväärtuslike asjade varguse korral

saab rääkida süstemaatilisest vargusest KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses vaid siis, kui vaadeldavad teod

on pandud toime ühe aasta või siis koguni kuue kuu jooksul. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et

teo subsumeerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 alla ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse

omistamine ei oleks õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks

peaks varguse süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv 12 kuud, kuus kuud, üks kuu või

üks päev. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus

süütegude tehiolud ja neist nähtuv isiku eluviis ei jäta vähimatki kahtlust, et isik hangib vargustega

endale elatist, ent ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks ta

kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid isikud ajaliselt nn arvet pidama

ja oma tegevust teadlikult planeerima. Kolleegiumil on põhjust arvata, et varastatu väärtuse osas seda

praegu ka tehakse (KarS § 218 lg 2 järgi ei tohi varastatu väärtus ületada 64 eurot). Ajalist faktorit

peavad kohtud kindlasti hindama, kuid seda tuleb teha tegude sisemise seose analüüsi juures.

Ajavavahemik, mille jooksul vaadeldavad teod toime pannakse, võib toetada süütegude nn ühtset

käekirja. Teisalt ei ole võimatu, et ka ühe päeva jooksul toime pandud kolm või enam vargust võivad

erineda tehioludelt nii oluliselt, et sisemist seost ei ilmnegi. Siit nähtub, et ajalisele faktorile ei saa

omistada iseseisvat õiguslikku tähendust teo kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, kuid see on

teiste tunnuste hulgas üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline

sisemine seos või selle puudumine.

8. Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu

väärtusel iseseisvat tähendust. Näiteks järjepidevalt kauplusest alla 64 eurot maksvaid asju

varastavale isikule tehtava süüetteheite suurus ei tulene üksnes varastatu väärtusest, st kahju

suurusest, vaid ka sellest, milline on tema kuritegeliku käitumise intensiivsus ja suhtumine võõrasse

omandisse üldiselt. Seadusandaja on pidanud vajalikuks kaitsta õiguskorda ka väheväärtuslike asjade

suhtes toime pandud varguste eest, eesmärgiga suunata varastamist normiks pidav isik raskemat

karistust ettenägeva seadusega õiguskuulekale elule.

9. Eeltoodut arvestades, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ja märgib, et kriminaalasja uuel

arutamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata terviklikult R. Ilviku praeguses kriminaalasjas süüksarvatud

teo sisemist seost eelmiste asjassepuutuvate tegudega. Seejuures tuleb hinnata tegude tehiolusid, s.h

ka ajafaktorit ja isiku eluviisi, s.h isiku harjumuslikku käitumist ning motiive, otsustamaks teo

vastavus KarS § 199 lg 2 p 9 või KarS § 218 lg 2 järgi.

10. R. Ilviku kaitsja esitas koos vastusega prokuratuuri määruskaebusele Riigikohtule taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse materjaliga tutvumise ja määruskaebusele

vastuse koostamise eest Advokaadibüroole Kasak & Missik summas 43,20 eurot (sh käibemaks 7,20

eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nii määruskaebuse materjalidega tutvumiseks kui ka

määruskaebusele vastuse koostamiseks ühe tunni. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja

tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri

2009. a otsuse (1. aprillil 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 23 juhindudes rahuldada.

Kuna

Riigikohus

rahuldab

prokuratuuri

määruskaebuse,

tuleb

see

menetluskulu

jätta

KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda

11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 1, tühistab

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2013. a määruse materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Määruskaebus tuleb rahuldada.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi