3-2-1-44-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-44-13

Määruse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna avaldus H.R kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-49509

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu)

Puudutatud isik H.R, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-49509

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks H.R

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti.

4. Saata määrus p 3 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa

Advokaadibüroo.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 28. augustil 2012 Harju

Maakohtule avalduse pikendada H.R (puudutatud isik) kinnisesse asutusse (erihooldekodu)

ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta

võrra. Menetluskulud palus avaldaja jätta riigi kanda.

Avalduse kohaselt on puudutatud isik viibinud psüühiliste probleemide tõttu haiglaravil üle 60 korra,

esimest korda 10-aastasena. Puudutatud isikut süüdistati 1981. a-l tapmises, kuid ta tunnistati

süüdimatuks ja saadeti sundravile, kus ta viibis kuni 1989. a-ni. Uuesti saadeti puudutatud isik

sundravile Tallinna Linnakohtu 19. septembri 2001. a määruse alusel. Pärast sundravi lõppemist

paigutati puudutatud isik 7. juunil 2004 hoolekandeasutusse, kuid ta lahkus sealt 27. oktoobril 2004.

Uuesti paigutati puudutatud isik hoolekandeasutusse mais 2005, kuid ta lahkus sealt 13. juunil 2005.

Väljaspool hoolekandeasutust elas puudutatud isik asotsiaalselt – kerjas, tarbis alkoholi ja ööbis

avalikes kohtades. Vajaliku hooldusteenuseta muutus tema käitumine ohtlikuks ja vägivaldseks,

nt nõudis ta pangakontori töötajatelt raha, lõhkus aknaid, karjus ja märatses. 7. aprillist kuni

1. juunini 2006 viibis puudutatud isik psühhiaatrilisel sundravil kohtumääruse alusel. 30. augustil

2006 toimetati puudutatud isik iseenda põhjustatud põletushaavadega haiglasse. Seejärel paigutati ta

hoolekandeasutusse, kust ta lahkus 20. detsembril 2006. Pärast hooldekodust lahkumist jätkas

puudutatud isik asotsiaalset eluviisi – kerjas, tarbis alkoholi ja narkootikume, ööbis avalikes kohtades

ja tülitas teisi isikuid.

Harju Maakohtu 8. oktoobri 2007. a määrusega seati puudutatud isikule eestkoste kolmeks aastaks ja

määrati kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid täitma avaldaja. Sama määrusega paigutati

puudutatud isik üheks aastaks kinnisesse asutusse. Erihooldekodu kohtade puudumise tõttu paigutati

puudutatud isik ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele Võisiku Hooldekodus,

kus ta viibib praeguseni. 12. septembril 2009 lahkus puudutatud isik omavoliliselt

hoolekandeasutusest, kuhu ta toimetati tagasi 14. septembril 2009. Harju Maakohus määras

19. novembri 2010. a määrusega puudutatud isikule eeskostja tähtajaga kuni viis aastat. Puudutatud

isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega on kohus aasta kaupa pikendanud. Viimati tehti seda

Harju Maakohtu 3. oktoobri 2011. a määrusega, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaega pikendati 25. novembrini 2012.

Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja varasemate pikendamiste põhjuseks on olnud asjaolu, et

puudutatud isiku tervislik olukord on toetusravi tõttu stabiilne, kuid tema vaimses seisundis ei ole

muutusi, mis lubaksid tal püsivalt paremini juhtida oma käitumist, hinnata oma tegude tagajärgi ja

nende ühiskonnaohtlikkust ning mõju oma tervisele. Raviga puudutatud isiku psühhoos enamasti

taandub, kuid tugevdatud järelevalve puudumisel ta iseseisvalt ravi ei jätka. Kuna varasemad muud

abinõud ei ole olnud piisavad, saab puudutatud isiku tervislikku seisundit ja käitumist hoida kontrolli

all üksnes tugevdatud järelevalvega ööpäevase hooldusteenuse osutamisega. Puudutatud isikule

23. novembril 2010 koostatud 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani ja

psühhiaatriakliiniku 9. detsembri 2010. a hinnangu kohaselt on vaja jätkata ööpäevast tugevdatud

järelevalve hooldusteenust. Seda, et tugevdatud järelevalvega on võimalik tagada puudutatud isikule

stabiilne ja kontrollitud elukeskkond, kinnitab ka hoolekandeasutuses 31. juulil 2012 koostatud

iseloomustus. Arvestades asjaolu, et puudutatud isik on ühiskonnaohtliku ja ennast kahjustava

käitumise tõttu viibinud korduvalt sundravil, kus ta on üldjuhul võtnud ettenähtud ravimeid ja allunud

hoolekandeasutuse töötajate korraldustele, kuid vabadusse sattudes ei ole kordagi raviplaani täitnud

ja tema käitumine muutus samasuguseks nagu enne ravile saatmist, on ebatõenäoline puudutatud

isiku rehabiliteerimine ilma tugevdatud järelevalveta. Seega on vaja kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaega pikendada.

2. Puudutatud isiku esindaja, vandeadvokaat Anti Aasmaa palus jätta avalduse rahuldamata.

Kuigi puudutatud isik ei tule iseseisva eluga toime, ei ole teda esindaja arvates vaja hoida kinnises

asutuses. Avaldaja tugineb tähtaja pikendamise avalduses puudutatud isiku elukorraldusele enne

kinnisesse astutusse paigutamist. Minevikus toimunud sündmuste alusel ei või isikut kinnises

asutuses igavesti hoida. Puudutatud isikult vabaduse võtmine riivab tema põhiõigusi. Seetõttu peab

kohus iga aasta kontrollima, kas esinevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise

alused. Kui isiku käitumine kinnises asutuses paraneb, ei ole alust tähtaega pikendada, vaid tuleb

kaaluda muude abinõude rakendamist, nt n-ö tavalisse hooldekodusse paigutamist. Puudutatud isik ei

soovi enam alkoholi tarvitada, soovib ennast vabatahtlikult ravida ning elada hooldekodus. Kuna

puudutatud isik ei ole kinnises asutuses olles ohtlik, ei saa minevikusündmuste alusel eeldada, et ta

muutuks tavarežiimiga hooldekodus elades ohtlikuks.

Kogu kinnises asutuses viibimise ajal on hooldekodu olnud seisukohal, et puudutatud isik ei peaks

viibima kinnisel hooldusel. Viimati andis sellise arvamuse 26. juunil 2012 psühhiaater Ljudmilla

Väre.

3. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel erinõude korras 3. oktoobril 2012 soovi viibida

hooldekodus, kuid mitte kinnises osakonnas. Ta tunnistas oma haigust ja tõdes, et ravimite võtmine

teeb talle head ja ta ei kavatse nende võtmisest loobuda, ning mõistis, et alkoholi tarbimine on

tervisele kahjulik. Samuti avaldas ta, et soovib käia jalutamas, laulmas ja kirikus, kuid kinnise

režiimiga osakonnas pole see võimalik.

Ärakuulamisel toetas puudutatud isiku vabasse osakonda üleviimist ka Võisiku Hooldekodu kinnise

osakonna juhataja Urmas Reinberg.

4. Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2012. a määrusega avalduse ja pikendas puudutatud isiku

suhtes kohaldatud hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel

hooldamist ühe aasta võrra, s.o kuni 7. novembrini 2013. Maakohtu määruse järgi kuulub see

täitmisele alates avaldajale kättetoimetamisest. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohtu määruse järgi on puudutatud isiku vaimne seisund kohtu määratud ekspertiisi kohaselt

stabiilne, kuid tulenevalt tema senisest elukäigust ja toimetulekust väljaspool ravi- või

hoolekandeasutust, ei ole võimalik kasutada tema suhtes muid abinõusid, kui hoolekandeasutusse

paigutamist. Väljaspool hoolekandeasutust ei tule puudutatud isik iseseisva elu korraldamisega toime

ega viibi pikka aega vabatahtlikult ravil. Kuigi nii puudutatud isik, tema esindaja kui ka hooldekodu

psühhiaater on toetanud puudutatud isiku kinnise režiimiga hoolekandeasutusest vabastamist,

toetades tema üleviimist vabasse osakonda, ei ole see põhjendatud tema senise elukäigu ja asjaolu

tõttu, et siiani ei ole puudutatud isik ühelgi korral vabatahtlikus osakonnas pikalt viibinud. Seda

toetab ka eksperdiarvamus.

Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret – püsikujulist paranoidset skisofreeniat –, mis avaldub

temal mõtlemise sisulistes ja vormilistes häiretes, kriitikavaeselt kõrgenenud enesehinnangus ja

põhjendamatus optimismis enese vaimse ja sotsiaalse võimekuse kohta, inadekvaatses tahte- ja

tundeelus. Ekspert on arvamusel, et isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral kindlasti

ohtlik iseendale, kuid võib olla ohtlik ka teistele. Ekspert jõudis selle järelduseni, hinnates tema senist

elukäiku ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust. Puudutatud isik ei ole ravi- või

hoolekandeasutuses vabatahtlikult pikka aega viibinud. Seetõttu vajab ta ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse jätkamist. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik kasutada muid abinõusid kui

hoolekandeasutusse paigutamist.

Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise eeldused on täidetud.

Usaldusväärne on eksperdi arvamus, et puudutatud isiku vaimne seisund ei ole muutunud, see seisund

püsib stabiilsena seetõttu, et puudutatud isik on kontrollitud keskkonnas tarvitanud ravimeid

ettenähtud viisil. Vaatamata sellele ei ole puudutatud isikul tekkinud haigusteadvust, tal puudub

kriitika oma vaimse seisundi ja sotsiaalsete oskuste suhtes. Seega ei võimalda puudutatud isiku

psüühiline seisund tal püsivalt adekvaatselt tajuda ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt

oma elu korraldada ning ta vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isik on küll avaldanud

valmisolekut hooldekodus viibida, kuid varem on ta alati hoolekandeteenuselt lahkunud. Seega on

põhjendatud paigutada puudutatud isik ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega

erihoolekandeteenusele kinnisesse hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks. Muude abinõude

kasutamine ei ole põhjendatud. 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani järgi on soovitatud

paigutada puudutatud isik kinnisesse asutusse, kuna ta ei suuda püsida vabas osakonnas. Kuna

puudutatud isik ei suuda toime tulla väljaspool hoolekandeasutust ise sellest aru saamata, võib ta

kujutada ohtu eelkõige enesele. Haigusteadvuse puudumine annab alust arvata, et puudutatud isik ei

tarvitaks sellisel juhul ka iseseisvalt ravimeid, mis destabiliseeriks tema psüühilist seisundit.

Puudutatud isikule pideva kõrvalabi ja järelevalve tagamine ei ole võimalik muul viisil kui tema

kinnisesse asutusse paigutamisega, mistõttu ei ole võimalik kasutada tema suhtes muud abinõu, kui

pikendada tugevdatud järelevalvega erihoolekandeasutusse paigutamise tähtaega 7. novembrini 2013.

5. Puudutatud isik palus (esindaja vahendusel esitatud) määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

ja jätta avaldus rahuldamata.

Avaldaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. detsembri 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse menetlemise kulud jättis ringkonnakohus riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on maakohus täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s

5391 ja § 537 lg-s 1 sätestatud nõuded ja määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Kuna ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, ei korranud ta maakohtu määruse põhjendusi.

Maakohus tugines põhjendatult kohtupsühhiaatria eksperdi Siim Kaili arvamusele, põhjendades

seejuures, miks ei saa arvestada hoolekandeasutuse psühhiaatri, puudutatud isiku ja tema esindaja

seisukohti. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret – püsikujulist

paranoidset skisofreeniat. Ekspert on põhjendanud, miks ta leiab, et puudutatud isik on

hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral ohtlik eeskätt iseendale, kuid võib olla ohtlik ka

teistele. Õige ei ole, et kinnisesse astutusse paigutamise tähtaja pikendamisel on lähtutud eelkõige

minevikus toimunud sündmustest. Kohus määras puudutatud isiku ohtlikkuse prognoosimiseks

ekspertiisi ja tugines eksperdiarvamusele põhjendatult. Samuti ei ole õige, et kohtumäärusest ega

eksperdiarvamusest ei nähtu, miks ei ole piisavad muud abinõud. Ekspert S. Kaili arvamuse kohaselt

vastab uuritava tahteelu tase erihoolekandeteenuse tingimustele, kontrollitud keskkonnas ja

juhendamisel on ta võimeline korraldama oma elu rahuldavalt. Ekspert on põhjendanud, miks ta

leiab, et hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on puudutatud isik ohtlik iseendale ja võib

olla ohtlik ka teistele. Eksperdi arvamuse aluseks oli nii puudutatud isiku senine elukäik kui ka tema

toimetulek väljaspool ravi- ja hoolekandeasutust. Puudutatud isiku kohta koostatud isiklik

rehabilitatsiooniplaan on lubatud tõend, millele maakohus võis tugineda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isik esitas (esindaja vahendusel) määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt tuginesid kohtud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja

pikendamisel ekslikult üksnes kohtueksperdi arvamusele ja kohaldasid valesti sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 19. Kohtud ei põhjendanud, miks on kohtueksperdi arvamus usaldusväärsem kui

hooldekodu psühhiaatri arvamus. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isik ei ole kinnises asutuses

hooldusel olles ohtlik. Puudutatud isik soovib olla hooldekodus, kuid mitte kinnises osakonnas. Õige

ei ole hoida teda kinnises asutuses minevikus toimunud sündmuste tõttu. Kinnises asutuses hoidmine

riivab oluliselt isiku vabaduspõhiõigust.

8. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

9. Puudutatud isiku esindaja vandeadvokaat A. Aasmaa esitas 18. märtsil 2013 Riigikohtule taotluse,

milles palus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 20 senti.

Taotluse järgi koosneb see summa määruskaebuse koostamise ja kohtule edastamise ajakulust, mis on

kolm tundi ehk kuus pooltundi. Tasu suurus on taotluse kohaselt 96 eurot (6 * 16 eurot), millele

lisandub käibemaks 19 eurot 20 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi

tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisele kohaldatakse TsMS § 5391 lg 1 esimese

lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise kohta sätestatut. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg-s 1. Selle

sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel:

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

(SHS § 19 lg 1 p 1);

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või

teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2);

varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei

ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3).

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik

nimetatud asjaolud. SHS § 19 lg 5 esimese lause järgi võib isiku tema nõusolekuta paigutada

hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui

nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud SHS § 19 lg-s 1 loetletud asjaolud, võib kohus

SHS § 19 lg 5 teise lause järgi isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja

avalduse alusel pikendada isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta

kaupa.

12. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis

ei võimalda tal mh püsivalt adekvaatselt tajuda ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt oma

elu korraldada. Seega leidsid kohtud, et raske psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida. Seda ei ole puudutatud isik ka vaidlustanud.

Järelikult esineb SHS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud esimene eeldus, mis annab aluse paigutada isik tema

nõusolekuta hoolekandeasutusse ja seega ka pikendada tema tahte vastaselt seal hoidmise tähtaega.

13. Kuigi kohtud on leidnud, et täidetud on ka SHS § 19 lg 1 p-s 2 sätestatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise teine eeldus, st puudutatud isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise ja

seega ka tähtaja pikendamata jätmise korral ohtlik iseendale või teistele, ei ole seda kolleegiumi

arvates nõuetekohaselt põhjendatud ega ka sellise hinnangu aluseks olevaid asjaolusid tuvastatud.

Kohtud on puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud põhiliselt ekspert S. Kaili arvamusele

(II kd, tl 72–77), kes leidis, et puudutatud isik on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja

pikendamata jätmise korral kindlasti ohtlik iseendale ning võib olla ohtlik ka teistele, hinnates

puudutatud isiku senist elu ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust, kus puudutatud

isik vabatahtlikult pikka aega ei viibi. Milles võib ohtlikkus endale ja teistele väljenduda, ei ole

ekspert seejuures põhjendanud. Kõik kirjeldatud sündmused, millele viidatakse eksperdi arvamuses,

toimusid enne 2007. aastat (v.a lahkumine hooldekodust 2009), kui isik paigutati Võisiku

Hooldekodusse. Toimikus oleva kuni 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani lisas 2 on

küll märgitud, et puudutatud isikul on esinenud vaenulikku ja/või ohtlikku, samuti ennastkahjustavat

käitumist (II kd, tl 50), kuid ka sellest ei selgu, millal ja mis asjaoludel on puudutatud isik sellisel

viisil käitunud. Kohtumäärustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et puudutatud isik oleks olnud

Võisiku Hooldekodus viibimise ajal endale või teistele ohtlik.

14. Sisuliselt on kohtud kolleegiumi arvates leidnud, et puudutatud isiku paigutamist kinnisesse

asutusse tuleb pikendada, kuna ta on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisva elu

korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks.

Seda ei saa kolleegiumi arvates aga lugeda piisavaks tema lugemiseks ohtlikuks iseendale või

teistele.

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse

paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, mh vabaduspõhiõigust (põhiseaduse § 20 lg 1),

eeldab SHS § 19 lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele.

Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või

tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule,

tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei

saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline, ka ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse

kohta kohtule siduv (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13).

Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või

teistele.

15. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik

vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega.

Selliselt ei ole kohtud nõuetekohaselt põhjendanud ka seda, et varasemate abinõude rakendamine ei

ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3).

Kohtud ei ole nimelt põhjendanud, miks ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes kasutada SHS-s

loetletud muid sotsiaalteenuseid ja/või vältimatut sotsiaalabi. Samuti ei põhjendatud, miks ei saa

arvestada puudutatud isiku erinõude korras ärakuulamisel avaldatut, et ta soovib elada

hoolekandeasutuses, aga mitte kinnises osakonnas (II kd, tl 90 jj), ega seda, et puudutatud isiku

üleviimist vabasse osakonda toetasid ka hooldekodu osakonnajuhataja ja psühhiaater.

Kolleegium on varem väljendanud seisukohta, et SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude

kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast

tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Isiku

toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamiseks ja

sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele

kaasaaitamiseks näeb SHS § 10 ette mitmeid meetmeid, mh on võimalik kasutada sotsiaalnõustamist

(SHS § 11), rehabilitatsiooniteenust (SHS § 111 jj), erihoolekandeteenust (SHS § 1115 jj) ning

hooldamist hoolekandeasutuses (SHS § 16). Nimetatud sotsiaalteenuste, samuti vältimatu sotsiaalabi

(SHS § 2 lg 1 p 12) ja muu abi andmise korraldamine on SHS § 8 p 2 ja § 9 järgi kohaliku

omavalitsuse ülesanne, kes ei saa isiku riigi kulul kinnisesse asutusse paigutamist õigustada

mh kulude kokkuhoidmisega isikule muude sotsiaalteenuste osutamiselt.

16. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja pikendamise otsustamine kaotaks mõtte,

kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks

üldse vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Isikut ei saa hoida

tahtevastaselt kinnises asutuses igavesti, kui isikut iseloomustavad asjaolud ei anna selleks piisavalt

põhjust. Vastasel juhul peaks inimene ainuüksi kunagise teo pärast viibima igavesti kinnises asutuses,

mis oleks aga vastuolus nii sotsiaalhoolekande seaduse kui ka põhiseadusega. Isiku kinnises asutuses

hoidmise tähtaja pikendamise põhjenduseks ei saa olla lõputult ainult üks ja sama argument, et isik ei

võtaks vastasel juhul tõenäoliselt ravimeid võib midagi negatiivset korda saata. Samuti ei saa iga

järgnevat kohtulahendit põhjendada üksnes eelneva kohtulahendiga vabaduse piiramise kohta.

Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järgselt toimunut.

17. Ebaõige on kohtulahenditest nähtuv loogika, et isiku suhtes saab kohaldada üksnes kas täielikku

järelevalvet või ei saa tema suhtes üldse mingit järelevalvet rakendada. Kolleegium juhib tähelepanu

mh TsMS §-s 540 ettenähtud võimalusele peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine,

võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu.

Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha

perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas esinevad SHS §-s 19

sätestatud eeldused, s.o kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt

kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada muid

sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmise tähtaja pikendamist.

19. Kolleegium märgib, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg

möödus 25. novembril 2012. Kuna maakohus tunnistas oma määruse TsMS § 541 lg 4 alusel

täidetavaks alates kättetoimetamisest avaldajale, viibib puudutatud isik kinnises asutuses siiski

õiguslikul alusel. Kui kohtulahend tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine

tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse

võtmise eest.

20. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse

paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku

enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti

kanda.

21. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks

115 eurot 20 senti tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse

(RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa

Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu