3-4-1-5-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-5-13

Otsuse kuupäev

18. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Ott Järvesaar, Lea

Kivi ja Jaak Luik

Kohtuasi

1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis riigilõivuseaduse § 56 lõike 1 koostoimes lisaga

1 põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga

üle 1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni tuli

hagiavalduselt tasuda riigilõivu 100 000 krooni

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. aasta määrus

tsiviilasjas nr 2-10-66775

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis

riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid

põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 1 500 000 krooni kuni

2 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 100 000 krooni.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

1. Tsiviilasjas nr 2-10-66775 esitas Krediidipanga Liisingu AS 29. detsembril 2010 Harju Maakohtule

Wihuri AS vastu hagi, milles nõudis 1 733 405 krooni 47 sendi suuruse kahju hüvitamist. Hageja

tasus avalduselt 31. jaanuaril 2011 riigilõivu 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni).

2. Hageja esitas 13. augustil 2012 kohtule enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse, kuna hagi

esitamise ajal riigilõivu määra sätestanud seadus oli vastuolus põhiseadusega. Hageja palus jätta

kohaldamata 29. detsembril 2010 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõike 1 (ekslikult § 57 lõike

1) koostoimes lisaga 1 hagi esitamisel hinnaga 110 784 eurot 80 senti tasumisele kuulunud riigilõivu

määra osas ning tagastada hagejale tasutud riigilõivust 5091 eurot 16 senti. Kohus pidi määrama

hagejale tasumiseks kohase riigilõivu.

3. Harju Maakohus jättis 18. oktoobri 2012. aasta määrusega rahuldamata hageja taotluse tagastada

enamtasutud riigilõiv. Kui hageja majanduslik olukord või menetlusabi võimaldab riigilõivu tasuda,

siis saab hageja oma õigusi kohtus kaitsta ja pole alust riigilõivumäära põhiseaduse vastaseks

tunnistada.

4. Hageja esitas Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu

määruse ja teha uue määruse, millega taotlus rahuldada ja enamtasutud riigilõiv tagastada ning jätta

menetluskulud kostja kanda. Maakohus eksis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 183

sätestatu vastu, kuna riigilõivu tagastamise taotluse põhjendatuse hindamisel pidanuks kohus

hindama asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Samuti eksis kohus, sidudes õigusakti

põhiseaduspärasuse menetlusosalise maksevõimega.

5. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 19. veebruari 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-66775

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis RLS § 56 lõike 1 koos lisaga 1, mis nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle

1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni hagiavalduselt riigilõivu 100 000 krooni. Ringkonnakohus

rahuldas osaliselt hageja määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu

18. oktoobri 2012. aasta määruse ja rahuldas osaliselt hageja enamtasutud riigilõivu tagastamise

taotluse, tagastades hagiavalduselt tasutud riigilõivust 3083 eurot 73 senti.

7. Kohus leidis, et riigilõiv, mida hageja pidi tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia

eesmärgiga, mille saavutamiseks lõivumäärad on kehtestatud. Kohustus tasuda tsiviilõigussuhtest

tulenevas vaidluses riigilõivuks 5,8% nõude summast kitsendab ebaproportsionaalselt isiku võimalust

oma õigusi kohtus kaitsta olenemata sellest, kas konkreetne isik on oma majandusliku olukorra tõttu

võimeline sellist lõivu tasuma. Niisuguse suurusega riigilõiv on ebamõistlik ja põhiseaduse vastane,

ületades kordades õigusemõistmiseks vajalikke eeldatavaid kulusid.

8. Lähtudes Riigikohtu praktikast, määras ringkonnakohus tasuda tuleva riigilõivu enne 1. jaanuari

2009 kehtinud riigilõivuseaduse alusel. Taotluse määrata menetluskulude jaotus kostja kahjuks on

hageja esitanud ennatlikult (TsMS § 173 lõige 1).

9. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 19. veebruaril 2013.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

10. Riigikogu arvamuse on esitanud põhiseaduskomisjon, kes leiab, et RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1

sätted, mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda vaidlustatud määras lõivu, on põhiseadusega

vastuolus.

11. AS Eesti Krediidipank (hageja) peab 100 000 krooni suurust riigilõivu põhiseadusvastaseks.

Seejuures viitab hageja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2013. aasta

otsusele asjas nr 3-4-1-29-12, kus tunnistati põhiseaduse vastaseks praegusega võrdne, alates

1. jaanuarist 2011 kehtinud riigilõivumäär.

12. Põhiseadusega vastuolus oleva õigusnormi alusel menetlusosaliselt riigituludesse kogutud

riigilõiv on hinnatav enamtasutud riigilõivuna TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja RLS § 15 lõike 1

punkti 1 tähenduses ning riigil ei ole õigust seda raha saada. Riigikohtu üldkogu leidis 28.veebruaril

2013 asjas nr 3-4-1-13-12 tehtud otsuse punktis 36, et menetluse jätkuvuse huvides riigilõivu tasunud

isik ei kaota enamtasutud riigilõivu tagasinõudeõigust.

13. Wihuri AS (kostja) arvates on hagi esitamisel kohaldatud riigilõivumäär põhiseaduse vastane.

14. Õiguskantsler peab vaidlusaluseid riigilõivuseaduse sätteid vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §

15 lõike 1 esimese lause ja §-ga 11.

15. Hageja esitas enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse enne põhivaidluses otsuse tegemist.

Riigikohus on kinnitanud, et kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega

ei nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise huvides ära, saab ta TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja

lõike 4 alusel nõuda enammakstud riigilõivusumma tagastamist ja PS § 15 lõike 1 alusel kohaldatud

riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Hageja kasutas seadusega antud õigust vaidlustada

maakohtu määrus riigilõivu tagastamata jätmise kohta ringkonnakohtus.

16. Võrreldes praegu kehtiva riigilõivuseaduse redaktsiooniga, mis näeb hagihinna 110 748 eurot 80

senti (vastab 1 733 405 kroonile 47 sendile) puhul ette riigilõivu täismäära 1500 eurot (e-toimiku

kaudu esitamisel 1300 eurot), on 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivu

määra vahe ca neljakordne. Võrreldes enne 1. jaanuari 2009 toimunud riigilõivude tõstmist kehtinud

riigilõivuga, on vahe ca kahekordne. Seetõttu langeb ära vajadus esitada põhjalikum analüüs hagilt

riigilõivuna 6391 euro 16 sendi nõudmise põhiseadusvastasuse kohta.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

17. Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 „Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine“ lõige 1:

„(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi

või kindla summana.“

18. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE

EEST

TSIVIILKOHTUMENETLUSES

(KROONIDES)

(RT

I

2008,

59,

–

jõust. 01.01.2009)

Tsiviilasja hind kuni, k.a.

Riigilõivu täismäär

1 500 000

85 000

2 000 000

100 000

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Esmalt käsitleb kolleegium asjas põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust (I) ja seejärel võtab

seisukoha asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kohta (II).

I

20. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõige 2).

21. Kui menetlusosaline maksab riigilõivu menetluse kiirema jätkumise huvides ära, saab ta lõivu

suurusega mitte nõustudes esitada enamtasutud riigilõivu tagastamise avalduse. TsMS § 150 lõike 1

punkt 1 ja lõige 4 ning RLS § 15 lõike 1 punkt 1 näevad ette, et isiku nõudel tagastab kohus, kelle

menetluses asi viimati oli, tasutud riigilõivu enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust

rohkem.

22. Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab PS § 15 lõike 1 alusel enamtasutud

riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära

põhiseaduspärasuse kontrollimist (Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-

13-12, punkt 36 ja 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20). Maakohus,

lahendades hageja taotlust tunnistada hagiavalduselt tasutud riigilõiv põhiseadusvastaseks ja

tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv, ning ringkonnakohus, lahendades hageja kaebust maakohtu

määruse peale, millega jäeti riigilõivu tagastamise taotlus rahuldamata, pidid kontrollima, kas tasutud

riigilõiv on põhiseaduspärane (PS § 15 lõige 2 ja § 152).

23. Enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel oleks ringkonnakohus pidanud

vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastasuse korral tegema taotluse osas teistsuguse otsustuse kui nende

sätete põhiseaduspärasuse korral (vt ka Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-

4-1-5-02, punkt 15).

24. Seetõttu on praeguses asjas asjassepuutuvad sätted 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010

kehtinud redaktsioonis RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 100 000 krooni.

II

25. Hageja kasutas maakohtusse hagiavaldust esitades PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda.

26. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 sätestatud

põhiõigust. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise või edasikaebeõiguse riive olemasolu ka

juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. juuni 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-12-12 ja

11. detsembri 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-23-12; üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr

3-4-1-13-12).

27. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on asjassepuutuv riigilõivu määr 100 000 krooni,

mida tuli tasuda hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 1 500 000 krooni kuni 2 000 000

krooni. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 5. märtsi 2013. aasta otsusega

asjas nr 3-4-1-29-12 põhiseadusega vastuolus olevaks praegu vaidlustatud riigilõivumääraga võrdse

määra 6391 eurot 16 senti, mida tuli 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis

RLS § 57 lõike 1 koostoimes lisaga 1 alusel hagiavalduselt tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 95 867 euro

47 sendi kuni 127 823 eurot 29 senti (üle 1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni). Riigilõivud olid

1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 sisuliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need

esitati.

28. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust hinnata praegu asjassepuutuva riigilõivu põhiseaduslikkust

Riigikohtu senisest praktikast erinevalt. Riigilõiv 100 000 krooni ei ole menetlusökonoomia ja

õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu.

29. Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et 1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1)

§ 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid PS § 15 lõikega 1 ja §-ga 11 vastuolus osas, milles tsiviilasjas

hinnaga üle 1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu

100 000 krooni.

Märt Rask, Tõnu Anton, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jaak Luik