3-2-1-7-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tatjana Naumova hagi Seesam Insurance AS-i vastu

16 768 euro 79 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-46631

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tatjana Naumova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

16 768 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tatjana Naumova, esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

Kostja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel BTA Insurance

Company SE Eesti filiaal (registrikood 11223507)

Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsust tsiviilasjas nr 2-11-46631

õiguslike põhjenduste osas. Jätta hagi rahuldamata Riigikohtu otsuses nimetatud põhjendustel.

2. Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist välja kostja

menetluskulude jätmine iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda.

3. Muus osas jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes Tatjana Naumova kanda. BTA Insurance

Company SE Eesti filiaali menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta tema enda kanda.

6. Arvata riigituludesse Tatjana Naumova 3. oktoobril 2012 tasutud kautsjon 167 eurot 69 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tatjana Naumova (hageja) esitas 29. septembril 2011 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista

Seesam Insurance AS-ilt (kostja) välja 16 400 eurot ja viivise liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 45 lg 4 järgi. 22. novembril 2011 suurendas hageja nõuet ja palus mõista kostjalt välja

16 768 eurot 79 senti ja viivise. 31. mai 2012. a seisuga palus hageja mõista kostjalt välja viivise

6612 eurot 48 senti ja edasi 0,022% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hageja väitel toimus 3. juunil 2007 liiklusõnnetus, milles osalesid hagejale kuuluv Sergei Duelli

(autojuht) juhitud sõiduauto Nissan (auto) ja Arvo Tammemäe (mootorrattur) juhitud mootorratas

Suzuki (mootorratas). Mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust ning ta ei valinud

liiklusoludele sobivat ja ohutut sõidukiirust, mistõttu ei tulnud ta mootorratta juhtimisega toime,

kaldus vastassuunavööndisse ja sõitis otsa seal vasakpööret oodanud autole. Kuna mootorrattur ületas

lubatud piirkiirust, ei saanud vasakpööret oodanud autojuht teda piisavalt kaugelt märgata. Juhtumi

suhtes alustati kriminaalmenetlust, mille käigus esitati autojuhile süüdistus karistusseadustiku

(KarS) § 423 lg 1 järgi. Harju Maakohus mõistis 16. veebruari 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-

10-4566 (kriminaalasi) autojuhi talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kahju tekitamise eest vastutab mootorrattur, kes põhjustas kahju suurema ohu allika valdajana.

Mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust, seega rikkus ta õnnetuse ajal kehtinud

liiklusseaduse (LS) § 20 lg-s 1 sätestatud keeldu. Samuti rikkus mootorrattur liikluseeskirja

(LE) § 126, kui ületas oluliselt teelõigul lubatud piirkiirust, ning LE § 110 nõudeid, kui ei liikunud

pärisuunavööndi parema ääre lähedal. Hagejal on ka kahtlus, et mootorrattur võis olla tarvitanud

alkoholi. Mootorratturi teo ja liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos – kui mootorrattur ei oleks

mootorratast juhtinud, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Tsiviilasjas ei saa kriminaalasja toimikus

olevaid tõendeid hinnata erinevalt kriminaalasjast. Kohtud pidasid kriminaalasjas 3. juuni 2007. a

sündmuskoha vaatlusprotokolli ja skeemi lubamatuteks ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKI)

koostatud ekspertiisiakte ebausaldusväärseteks tõenditeks. Autojuhi süü LE §-de 100 ja 156 nõuete

rikkumisel ei ole tõendatud, mida kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas. Selle

põhjuseks on asjaolu, et politsei talletas sündmuskoha puudustega, mistõttu ei olnud eksperdil ega

kohtul võimalik hiljem autojuhi süü küsimust otsustada.

Kokku on hageja nõue 16 768 eurot 79 senti. Auto sai kahjustada sel määral, et selle taastamine ei ole

võimalik ja hageja taotleb selle õnnetuse-eelse turuhinna, 16 400 euro hüvitamist. Lisaks loovutas

hageja auto vraki 1278 euro 23 sendi eest tasulise valvega hoiukohale hoiukulude katteks. Samuti

nõuab hageja LKindlS § 34 lg 2 alusel sõiduki sündmuskohalt äratoimetamise kulu 173 euro 90 sendi

ja eksperdile sõiduki väärtuse kindlaksmääramise eest makstud tasu 194 euro 89 sendi hüvitamist.

Kahjuhüvitise vähendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 alusel ei ole alust. Hageja oli auto

omanik, kuid mitte selle otsene valdaja. Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt ei vastuta autojuht

liiklusõnnetuse toimumise eest. Lisaks ei saaks hageja osa kahju tekkimises olla suurem kui

tavapärasele liiklusriskile vastav osa, mistõttu ei saaks kahjuhüvitist vähendada enam kui 5–10%.

Kostja peab hagejale kahju hüvitama mootorratturi kindlustusandjana LKindlS § 7 lg 1 alusel. Hageja

sai kahjust teada liiklusõnnetuse toimumise päeval, 3. juunil 2007 ja teavitas 4. juunil 2007 sellest

oma kindlustusandjat BTA Insurance Company SE Eesti filiaali (BTA). 5. juunil 2007 esitas hageja

liikluskahju hüvitamise avalduse LKindlS § 41 tähenduses BTA-le, kes pidi selle edastama kostjale.

9. märtsil 2011 esitas hageja kostjale uue kirjaliku taotluse 16 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks.

Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas nõuet aegunuks. Hageja esitas kaebuse

kindlustuse vaidluskomisjonile, kes jättis selle 20. septembril 2011 aegumise tõttu rahuldamata. Kuna

kostja tegi asjas otsuse 4. aprillil 2011, oli hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg

LKindlS § 42 lg 2 järgi kuni selle ajani peatunud. Kahju põhjustanud isikust sai hageja teada Harju

Maakohtu 16. veebruari 2011. a otsuse jõustumisega Riigikohtu 27. juuli 2011. a määruse alusel.

Seega ei ole hageja nõue aegunud.

Hageja võis nõuda kostjalt kohustuse täitmist LKindlS § 45 lg 1 järgi alates 5. juulist 2007. Kuni

31. maini 2012 on kostja olnud viivituses 1792 päeva. Hageja arvestab viiviseks VÕS § 94 järgi 8%

aastas ehk 0,022% päevas, seega on viivis 16 768 euro 79 sendi suuruselt nõudelt 3 eurot 69 senti

päevas. Viivis 31. mai 2012. a seisuga on 6612 eurot 48 senti. Hageja palub viivise 0,022% päevas

välja mõista ka alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja taotles ka vaheotsuse tegemist

nõude aegumise kohta ja nõude aegunuks tunnistamist.

Kostja arvates on hageja nõue aegunud ja ta nõustus selles osas kindlustuse vaidluskomisjoni otsuse

põhjendustega.

Kostja nõustus hageja nimetatud kahju suurusega 16 768 eurot 79 senti ja hüvitisnõude koosseisuga,

kuid leidis, et liiklusõnnetuse eest vastutab ainuüksi autojuht. Kriminaalmenetluse otsus asja

lahendamist ei mõjuta. Mõlemad suurema ohu allika valitsejad vastutavad liiklusõnnetuse eest täies

ulatuses, kuid VÕS § 139 alusel tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini, kuna autojuht rikkus LE §-

e 100 ja 156, sest takistas vasakpöörde tegemisel peateel sõitnud mootorratturit. VÕS § 139

kohaldamisel ei ole tähendust, et autojuhi süü ei leidnud kriminaalmenetluses tõendamist, sest selle

sätte kohaldamine ei eelda kannatanu süüd. Mootorratturi joove ei ole tõendatud ning isegi kui oleks,

ei oleks tõendatud joobe põhjuslik seos liiklusõnnetusega. Tunnistaja ütluste ja EKI ekspertiisiaktiga

on tõendatud, et autojuht ületas ristmikku diagonaalselt. Sellega takistas ta mootorratturi liikumist

peateel ja tema tegu on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Ka Harju Maakohtu otsusest

kriminaalasjas tuleneb, et autojuht rikkus LE §-e 100 ja 156, kuid ei ole tõendatud, et ta tegi seda

ettevaatamatusest, mis oli tema vastutuse eelduseks KarS § 423 lg 1 alusel. Mootorrattur ei

põhjustanud kahju tahtlikult ega raske hooletuse tõttu.

3. Harju Maakohus kaasas hageja taotlusel ja kostja nõusolekul 3. jaanuari 2012. a määrusega

menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel BTA. Kohtumääruse järgi võib hagejal

olla nõude aegumise korral õigus esitada tulenevalt LKindlS § 7 lg-st 2 ja §-st 38 kahju hüvitamise

nõue BTA vastu VÕS § 1043 alusel.

BTA toetas hageja nõuet ja seisukohti. Tõendamata on, et autojuht rikkus LE §-e 100 ja 156, mistõttu

puudub alus hüvitist vähendada. Kõrvaldamata on kahtlus, et mootorrattur sõitis lubatust kiiremini.

Hageja esitas 5. juunil 2007 kahjuavalduse LKindlS § 41 mõttes ja seega on ta esitanud nõude õigel

ajal. BTA-le ei olnud kriminaalmenetluse ajal teada vastutav kindlustusandja, mistõttu ei edastanud ta

materjale kostjale. Aegumine peatus nõude BTA-le esitamisega. BTA ei ole seadust rikkunud ja

hagejal ei ole tema vastu nõuet.

4. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et hageja auto sai liiklusõnnetuses kahjustada, ega

hagejale tekkinud kahju suuruse üle.

Hageja nõue ei ole aegunud. Kolmeaastane aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 150 lg 1 ja LKindlS § 42 lg 1 järgi hakkas kulgema 3. juunil 2007, mil toimus

liiklusõnnetus, kuna õigustatud isik pidi sellel päeval saama teada kahjust ja kahju põhjustanud

isikust. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 2 p 4 ning LKindlS § 38 lg-te 1 ja 4 ja § 42 lg 2 järgi

5. juunil 2007 avalduse esitamisega BTA-le. Aegumistähtaeg oli LKindlS § 42 lg 2 kohaselt peatunud

4. aprillini 2011, kui kindlustusandja tegi hüvitise kohta otsuse.

Kuigi mitmed tõendid jäid kriminaalmenetluses arvestamata, saab neid kasutada tõendamiseks

tsiviilkohtumenetluses. Harju Maakohtu otsusest kriminaalasjas, liiklusõnnetuse aktist, sündmuskoha

vaatlusprotokollist, skeemist ja fototabelitest tuleneb, et mootorrattas liikus sõidu eesõigusega teel.

Kriminaalmenetluses antud eksperdi ja tunnistaja ütlustega ning EKI ekspertiisiga on tõendatud, et

autojuht ei andnud teed peateel liikunud mootorratturile. Seega rikkus autojuht LE §-e 100 ja 156.

Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust,

kuid juhtimiskogemus oli olemas. Samuti nähtub kriminaalasjas ja tsiviilasjas kogutud tõenditest, et

mootorrattur ei olnud tarvitanud alkoholi. Oluline ei ole, kas mootorrattur oleks saanud

liiklusõnnetust vältida, vaid see, kas ta rikkus mingit LE normi, ja seda ei ole tuvastatud.

Kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju üksnes ulatuses, mille tekitamise eest vastutab

kindlustatu. Hageja ei ole tõendanud, et liiklusõnnetuse põhjustas üksnes mootorrattur. Mitme

suurema ohu allika valdaja ühiselt neile endile kahju tekitamise korral on nende vastutuse

kindlaksmääramisel tähendus iga allika valdaja süül. Süü suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, et

liiklejad peavad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida

ohu ja kahju tekkimist. Peateel sõitjale tee andmise kohustus kaalub üles mootorratturi võimaliku

hoolsuskohustuse rikkumise. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist ja hagi tuleb jätta

rahuldamata. Kuna kostja ei pea tasuma hagejale kindlustushüvitist, jääb ka viivisenõue rahuldamata.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata, kuid muuta maakohtu otsust

aegumise osas, leides, et hagi tulnuks jätta rahuldamata aegumise tõttu.

BTA apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei avaldanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata

jätmise osas muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi ja kolmanda isikuga seotud

menetluskulude kandmist. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Poolte maakohtus

ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. BTA menetluskulud

jättis ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes tema enda kanda, samuti märkis otsuses, et BTA kannab

tema avaldustega maakohtus ja ringkonnakohtus kostjale tekkinud menetluskulud. Lisaks mõistis

ringkonnakohus hagejalt osamaksetena riigituludesse välja otsuse tegemise ajaks tasumata riigilõivu

560 eurot.

Otsuse põhjenduste järgi leidis maakohus õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud, ja selles osas

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei korranud.

Tegemist oli kahe suurema ohu allika kokkupõrkes tekitatud kahjuga, seega vastutab mootorrattur

hageja ees riskivastutuse ehk VÕS § 1056 lg-te 1 ja 2 ja § 1057 alusel. Kahju tekitaja süüd ja kahju

tekitamise õigusvastasust sellisel juhul ei hinnata. Kannatanu peab tõendama üksnes põhjusliku seose

suurema ohu allika valitsemise ja kahju vahel. Riskivastutus (VÕS §-d 1056–1060) kohaldub ka siis,

kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema

ohu allika valitsejale. Autojuhi kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju

tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena

VÕS § 139 järgi. Seega hindas maakohus valesti autojuhi süüd kahju tekkimisel. Riskivastutuse

kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada ka suurema ohu allika valdaja tegu kui kahju põhjust. Nimetatud

eksimus ei toonud aga kaasa maakohtu otsuse ebaõiget lõppjäreldust.

Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kui kriminaalasjas ei peetud eksperdiarvamusi

usaldusväärseteks, ei saa neid tõendeid pidada usaldusväärseks ka asja lahendavas tsiviilkohtus või

vähemalt tuleks tõendite arvestamist põhjendada ja vastavad kahtlused ümber lükata. Kuna aga teo

õigusvastasusel ega süül ei ole kahju hüvitamisel tähendust, ei ole tähendust autojuhi võimalikul

liikluseeskirja rikkumisel. Need põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

Hinnata tuli kannatanu osa kahju tekkimises ja vähendada sellele vastavalt hüvitist VÕS § 139 alusel.

See säte on kohaldatav, kuigi autot ei juhtinud mitte hageja kui auto omanik, vaid teine isik. Pooled ei

vaidle selle üle, et mootorrattur liikus peateel (eesõigusega teel) ja autojuht pidi vasakpöörde

tegemisel andma mootorrattale teed. Puuduvad tõendid selle kohta, et mootorrattur oleks liikunud

lubatust suurema kiirusega, et ta oleks sõitnud vastassuunavööndisse, et ta ei sõitnud pärisuunavööndi

parema ääre lähedal ja et autojuht oleks liikunud minimaalsel kiirusel. Asjaolul, et mootorratturil ei

olnud juhiluba, ei ole tähendust, kuna maakohus tuvastas, et juhil oli sõidukogemus. Järelikult toimus

liiklusõnnetus autojuhist tulenevatel asjaoludel ja seetõttu, et ta ei andnud mootorratturile teed. Seega

tuleb hagejale makstavat kindlustushüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada nullini ja maakohtu

otsus nõude rahuldamata jätmisel on lõppjärelduses õige.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hagejale väljamakstavat hüvitist tuleb vähendada 100%, ja saata

tsiviilasi selles osas tagasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hageja ei vaidlusta kassatsioonkaebuses seda, et asi tuleb lahendada riskivastutuse sätete alusel, et

hageja süül ja tema võimalikel liiklusnõuete rikkumistel ei ole kahjunõude lahendamisel tähendust, et

eksperdiarvamus ja lineaarmõõtmise tulemused on ebausaldusväärsed ja vastupidist järeldust peab

kohus põhjendama, ega ka seda, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu

otsuse VÕS § 139 kohaldamise osas ehk osas, milles ringkonnakohus leidis, et hagejale

väljamakstavat hüvitist tuleb vähendada nullini.

VÕS § 139 ei näe ette võimalust vähendada kahjuhüvitist 100%. Kohtud on ebaõigesti kohaldanud

riskivastutuse sätteid (VÕS §-d 1056 ja 1057). Ringkonnakohus on jätnud käsitlemata mootorratturi

vastutuse, mis tuleneb mootorrattast lähtuva riski realiseerumisest. Selle asemel on ringkonnakohus

sisustanud mootorratturi vastutuse puudumist liiklusnõuete rikkumiste puudumise või

tõendamatusega. Ringkonnakohtu otsus on sisult vastuoluline. Ühelt poolt on ringkonnakohus

leidnud, et autojuhi süül ja LE §-de 100 ja 156 eiramisel ei ole kahju hüvitamise seisukohalt

tähendust, teisalt on ta just sellele tuginedes vähendanud hageja kahjuhüvitise nullini. Otsuses

puuduvad viited tõenditele, mille alusel tegi kohus järelduse selle kohta, kuidas autojuht manöövri

sooritas. Sisuliselt on ringkonnakohus tuvastanud, et autojuht rikkus LE §-e 100 ja 156. Õnnetuse ajal

ei olnud autojuht veel alustanud vasakpööret ega loonud mootorrattale liikumistakistust. Mootorratta

kiirus oli oluliselt suurem auto omast. Autost lähtuva riski realiseerumine kahju tekkimist ei

mõjutanud. Tuvastades autojuhi vasakpöörde sooritamise, on ringkonnakohtu otsus rajatud oletustele

või ebausaldusväärseks tunnistatud tõenditele. Kohtuotsuses ei ole viiteid tõenditele, millele kohus

järeldustes on tuginenud. Kohus jättis võtmata seisukoha hageja väidete kohta, mis puudutavad

mootorratturi vastutust VÕS §-de 1056 ja 1057 alusel.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda. Muu hulgas leiab kostja, et hagi tulnuks jätta rahuldamata ka nõude

aegumise tõttu.

9. BTA kassatsioonkaebuse kohta seisukohta ei avaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel asendada ringkonnakohtu otsuse

õiguslikud põhjendused Riigikohtu otsuse omadega ja jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu.

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õiguslikku alust ja vaidluse eset (I), seejärel

mootorsõidukite kokkupõrkest tulenevat vastutust (II) ja kahjuhüvitise vähendamise võimalusi

VÕS § 139 alusel (III). Edasi käsitleb kolleegium ringkonnakohtu rikkumisi (IV) ja hindab hageja

nõude aegumist (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).

I

12. Hageja nõuab kostjalt kui mootorratturi vastutuskindlustuse andjalt mootorratturi poolt hagejale

kui auto omanikule tekitatud 16 768 euro 79 sendi suuruse kahju hüvitamist LKindlS § 7 lg 1 esimese

lause ja § 40 lg 1 alusel. Mootorratturi kindlustatud vastutus hageja ees saab esitatud asjaoludel

tuleneda mootorratturi kui mootorratta (suurema ohu allika) valdaja riskivastutusest VÕS § 1057

alusel. Hageja viivisenõude aluseks on LKindlS § 45 lg 4.

13. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

3. juunil 2007 toimus liiklusõnnetus, kus mootorratturi juhitud mootorratas sõitis otsa vastu tulnud

vasakpööret sooritama asunud hagejale kuuluvale, autojuhi juhitud autole;

mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust;

õnnetuse uurimiseks alustatud kriminaalmenetluses mõisteti süüdistatavana kohtu alla antud autojuht

õigeks.

Samuti ei vaidle pooled, et:

mootorrattur on mootorratta kui suurema ohu allika otsene valdaja, kes vastutab VÕS § 1057 alusel

mootorratta käitamisel põhjustatud kahju eest;

kostja vastutab mootorratta vastutuskindlustuse andjana mootorratturi põhjustatud kahju eest;

mootorratta otsasõidu tõttu autole sai hageja kahju tema väidetud ulatuses ja hageja on nõude

esitamiseks õigustatud isik;

tegemist on kahjuga, mis tuleb liikluskindlustuse seaduse järgi liikluskahjuna hüvitada.

14. Kohtud jätsid hagi rahuldamata eelkõige järgmistel põhjendustel:

õnnetus toimus autojuhist tulenevatel asjaoludel, kuna autojuht ei andnud teed peateel liikunud

mootorratturile, mistõttu tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada nullini;

kuigi mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust, oli tal juhtimiskogemus ning puuduvad

tõendid, et mootorrattur oleks liikunud lubatust suurema kiirusega, et ta oleks sõitnud

vastassuunavööndisse, et ta ei sõitnud pärisuunavööndi parema ääre lähedal ja et auto oleks liikunud

minimaalse kiirusega.

Kohtud leidsid, et hageja nõue ei ole aegunud, kuna aegumine peatus avalduse esitamisega BTA-le.

15. Vaidluse lahendamisel ei ole tähendust kindlustuse vaidluskomisjoni 20. septembri 2011. a

otsusel hageja kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Kuna hageja esitas LKindlS § 58 lg-s 4 sätestatud

tähtaja jooksul kostja vastu hagi kohtusse, ei ole see otsus jõustunud.

LKindlS § 58 lg 10 kohustab kohut nõudma vaidluskomisjoni menetluses olnud asjas esitatud hagi

menetlemisel asja materjalid komisjonist välja ja võtma need toimikusse, kusjuures esitatud tõendid

loetakse kohtusse esitatuks. Sellest tulenevalt saab lubatavaks lugeda ka kostja nappi seisukohavõttu,

et ta nõustub nõude aegumise osas vaidluskomisjoni otsuse seisukohtadega ega korda neid (I kd,

tl 86).

16. Kuigi hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osaliselt, tuleb kolleegiumil hinnata

otsuse põhjendusi ka muus osas, kuivõrd need on seotud vaidlustatud osadega. Leides, et mõni

kassatsioonkaebuse väide on põhjendatud ja tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise, ei saaks

kolleegium asja tervikuna lahendada, andmata hinnangut kostja menetluse kestel esitatud

vastuväidetele nõude rahuldamise kohta.

Seetõttu ei saa kolleegium jätta tähelepanuta kostja menetluse kestel esitatud aegumise vastuväidet.

Kuigi kohtud on leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud, ei olnud kostjal põhjust sellele tuginedes

maakohtu ega ringkonnakohtu otsust vaidlustada, kuna hagi jäeti (muudel põhjustel) rahuldamata.

See ei tähenda aga, et kostja oleks aegumise vastuväitest loobunud või sellele tuginemise õiguse

kaotanud. Kui kõrgema astme kohus leiab, et alama astme kohtu põhjendused hagi lahendamise kohta

on ebaõiged, peab ta alama astme kohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks kontrollima kõiki alama

astme kohtus esitatud vastuväiteid, sh neid, mis alama astme kohtu arvates olid põhjendamatud või

millele alama astme kohus ei vastanud. Põhjendatud ei ole asja tagasisaatmine alama astme kohtule,

kui on ilmne, et kostja vastuväite tõttu tuleks hagi jätta rahuldamata.

II

17. Kahju tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb üldiselt hinnata nagu iga muud

kahju põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale (või mitmele) avariis osalenud

mootorsõidukile või nende juhile või kaasreisijale või sõidukis olnud asjadele.

Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega. Sel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju

põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele

tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult

erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega.

Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel.

18. Deliktilise üldvastutuse eelduseks on õigusvastane tegu, millega on VÕS § 1045 lg 1 p-de 1, 2

või 5 järgi tegemist, kui teoga põhjustati teise isiku surm või tekitati talle kehavigastus või

tervisekahjustus või kui teoga kahjustati teise isiku asja. Konkureerivalt võib tegu olla õigusvastane

eelkõige VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kui isik põhjustas kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu.

Õigusvastase teo toimepanejaks ja delikti eest vastutavaks isikuks on esmajoones kahju otseselt

põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa sõitnud mootorsõiduki juht. Kahju

põhjustamise eest võib VÕS § 1054 järgi vastutada ka autojuhi tööandja.

Lisaks peab isik vastutuse eeldusena olema VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitamises ka süüdi,

kusjuures süüd eeldatakse. Süü hindamisel arvestatakse VÕS § 1050 lg 2 järgi lisaks isikult liikluses

oodatava objektiivse hoolsuse järgimisele ka teda iseloomustavaid subjektiivseid näitajaid (vanus,

kogemused jms).

19. Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude esitada ka VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt

vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju

eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika

valitseja (vt ka nt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12;

28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-161-10, p 11).

20. Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski

valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati

mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse

rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11; 4. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9).

Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda

selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase

kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle

liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu,

aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et

mootorsõiduki käitamiseks VÕS § 1057 mõttes võib lugeda ka sõiduki aeglast liikumist või

erandlikel asjaoludel ka teel seismist.

21. VÕS § 1057 järgi vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest selle otsene valdaja.

Selle isikuna tähistatakse VÕS § 1056 lg 1 järgset „suurema ohu allikat valitsenud isikut". Üldjuhul

saab otsese valdaja isiku määramisel juhinduda asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 32 ning § 33 lg-test 1

ja 2. Seega on VÕS § 1057 järgi vastutav eelkõige isik, kellel on tegelik võim (olgu seaduslikul alusel

või mitte) mootorsõiduki üle, ehk isik, kes sõidukit kontrollib, st otsustab, kuhu ja millal sõiduk

liigub, kannab sõidukiga seotud kulusid ja majanduslikke riske ning saab selle kasutamisest

kasutuseeliseid.

VÕS § 1057 järgi ei vastuta isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt

tema majapidamises või ettevõttes (nn valduse teenija AÕS § 33 lg 3 mõttes), eelkõige tööandja autot

tööülesannete täitmisel kasutanud autojuht. Mõistagi ei välista see tema võimalikku süülist vastutust

õigusvastase kahju tekitamise eest.

22. Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel

üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega

subjektiivses tähenduses (vt ka nt Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11;

4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9). Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus

kahju põhjustamine. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud

VÕS §-s 1057 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12), mh p-s 3, mille järgi on

vastutus välistatud, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu.

23. Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist võib nõuda kahju saanud isik (kannatanu).

Mootorsõiduki kahjustamisel on nõuet esitama õigustatud eelkõige sõiduki omanik. Kui

mootorsõiduk kuulub mitme isiku kaasomandisse või näiteks abikaasade ühisvarasse, on omanikud

selle kahjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõuete osas kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-

st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes.

24. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma

põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest,

kui seadusest ei tulene teisiti, st kaitstavate õigushüvede ring on piiratud. Mootorsõidukite

kokkupõrkamisel sõidukitele tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS §-s 132 sätestatud

põhimõtetest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08,

p-d 14, 15; 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15–18). Kahju hüvitamise

eelduseks on VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose olemasolu vastutuse aluseks oleva asjaolu ja

kahjuliku tagajärje vahel.

25. Nii süülise vastutuse kui ka riskivastutuse puhul võib kohus VÕS §-de 139 ja 140 alusel

kahjuhüvitist piirata. Selle kohta vt lähemalt otsuse III osa.

26. Liikluskindlustuse andja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana

kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS § 2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja

ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 5 lg 2

mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses (vt ka otsuse p 21).

Kahju hüvitamise nõude võib LKindlS § 40 lg 2 (ja ka VÕS § 521 lg 1 esimese lause) järgi esitada nii

liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Kahju tekitaja ja tema

kindlustusandja on VÕS § 521 lg 2 esimese lause järgi kannatanu ees solidaarvõlgnikeks. Kui kahju

põhjustaja vastutus on kindlustatud väiksemas ulatuses (mh lähtudes LKindlS §-dest 34, 35 ja 44),

võib kannatanu nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses.

III

27. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest

kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui

kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud

kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Täiendavad reeglid on

VÕS § 139 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud isikukahju hüvitamise piiramisel.

VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab

tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb

sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse

liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste

liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega.

28. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kahju hüvitamist piirata muudel kui VÕS §-s 139 nimetatud

asjaoludel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või

muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

29. Vajadus VÕS § 139 kohaldamiseks tekib mh olukorras, kui mootorsõidukite kokkupõrkes

tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju. VÕS § 139 kohaldamata võiks

tagajärjeks olla see, et VÕS §-s 1057 sätestatud riskivastutust välistavate aluste puudumisel peaks iga

avariis osalenud sõiduki valdaja hüvitama tema poolt teisele tekitatud kahju täies ulatuses,

st vastastikku tuleks mõista välja kahjuhüvitis nt mõlemale sõidukile tekitatud kahju eest, sõltumata

sellest, kas ja millises ulatuses keegi neist õnnetuse põhjustamise eest tegelikult vastutab või milline

oli igast avariis osalenud sõidukist tulenenud risk. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise

üldpõhimõtetega.

Nii annab VÕS § 139 kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses

kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust.

30. VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht

ise kahju tekkimise põhjustas. Kolleegiumi arvates saab VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse

määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid.

Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit.

Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui

kannatanule.

31. Risikist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt

potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest,

tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning

sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina.

Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Nii on suurest veoautost lähtuv

risk oluliselt kõrgem mopeedist lähtuvast riskist. Ka mootorrattast lähtuv risk võib olla eelduslikult

madalam autost lähkuvast riskist kahju ulatuse osas, kuid ei pruugi seda olla kahju tekkimise

tõenäosuse osas, kuna mootorratas võib võrreldes autoga olla raskemini juhitav ja kontrollitav.

Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest

tulenevalt õnnetus tekkis (nt möödasõit, pööre peateele).

32. Teisalt saab aga arvestada ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist,

eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist (vt ka nt Riigikohtu

28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Sõidukite kokkupõrkamisel saab

hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu

hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava

hoolsuse. Subjektiivsed asjaolud, nagu väsimus, alkoholijoove, lubatud piirkiiruse ületamine või

juhtimisõiguse puudumine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse

põhjustamisele kaasa aitasid.

33. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel

põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057

kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist

ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele.

Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige

juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei

olnud kahju tekitajal, kes enne reegelid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades)

võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise

tõttu täielikult elimineeritud. Arvestada tuleb aga ka sõidukitest nende massi või kiiruse erinevuse

tõttu tulenevaid riske, mis võivad hüvitise vähendamise eeltoodud asjaoludel välistada.

Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate

riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.

IV

34. Ringkonnakohus kohaldas VÕS § 139 vastuoluliselt.

Ühelt poolt leidis ringkonnakohus, et autojuhi süül ja liikluseeskirjade rikkumisel ei ole vaidluse

lahendamisel tähendust ja seda ei pidanud tuvastama, teisalt aga, et liiklusõnnetus toimus just

autojuhist tingitud asjaoludel, mis annab alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel nullini.

Seega jääb arusaamatuks, kuidas ringkonnakohus VÕS § 139 sisustas.

35. Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ja vastuoluline ka tõendite hindamise ja

tõendamiskoormuse jaotuse osas.

Nimelt leidis ringkonnakohus esmalt, et kriminaalasjas kogutud tõendeid, millest maakohus tegi

järelduse autojuhi rikkumiste kui avarii põhjuste kohta, ei saa pidada asja lahendamisel

usaldusväärseks ning et maakohtu põhjendused autojuhi rikkumiste kohta tuleb otsusest välja jätta.

Kuna maakohtu järeldused põhinesid aga just kriminaalasja materjalidel, jääb arusaamatuks, millest

lähtudes leidis ringkonnakohus, et puuduvad tõendid selle kohta, et mootorrattur oleks liikunud

lubatust suurema kiirusega, sõitnud vastassuunavööndisse, et ta ei liikunud pärisuunavööndi parema

ääre lähedal ja et autojuht oleks liikunud minimaalsel kiirusel. Arusaamatu on seega, miks leidis

ringkonnakohus, et liiklusõnnetus toimus autojuhist tulenevatel asjaoludel.

Lisaks pani ringkonnakohus hagejale kahjuhüvitise vähendamist välistavate asjaolude tõendamise

koormuse, kuigi tegelikult pidanuks hoopis kostja tõendama kahju vähendamist õigustavate asjaolude

esinemist.

36. Ebaselge on ringkonnakohtu otsus ka mootorratturi käitumise hindamist puudutavas osas, sest

kõrvaldatud ei ole maakohtu otsusest nähtuvat vastuolu. Nimelt leidis maakohus esmalt, et

mootorratturil ei olnud mootorratta juhtimise õigust, seejärel aga märkis, et tuvastatud ei ole, et

mootorrattur rikkus liikluseeskirja. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 20 lg 1 keelas

juhtimisõiguseta isikul mootorsõidukit juhtida.

Täiendavat põhjendamist vajanuks ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi mootorratturil ei olnud

juhtimisõigust, on tuvastatud, et tal oli sõidukogemus. Seejuures on mootorrattur kriminaalasjas

kohtuistungil oma sõidukogemuse kohta märkinud mh, et tema vend tegelevat mootorratastega, ta on

sõitnud kodu juures omal ajal Vene päritolu mootorratastega IZ (kriminaalasi, II kd, tl 17 pöördel).

Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p 5.4 järgi oli mootorrattur soetanud mootorratta

eelmisel õhtul enne õnnetust.

37. Tsiviilkohtumenetluses saab tõendina hinnata kõiki asja juurde võetud ja kriminaalmenetluses

kogutud tõendeid. Hinnang tõenditele ei pea olema samasugune nagu kriminaalmenetluses, seda juba

erineva tõendamiseseme ja kriminaalmenetluse eelduslikult kõrgema tõendamisstandardi tõttu. See ei

tähenda siiski, et kriminaalmenetluses selgelt lubamatuks või ebausaldusväärseks loetud tõendeid

saaks võtta tsiviilkohtumenetluses asja lahendamisel aluseks tõendite lubatavust ja usaldusväärsust

hindamata ja kontrollimata, nagu märkis õigesti ka ringkonnakohus.

38. Kolleegium märgib, et ebaselge ja vähemalt osalt ka õiguslikult põhjendamata on hageja

viivisenõue. Seadusele ei vasta hageja arvestus mõista viivis välja mh tulevikku suunatuna

(TsMS § 367 kohaselt) määras 0,022% päevas, kuna VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivisemäär on

perioodiliselt muutuv.

V

39. Eelnevat arvestades (vt otsuse IV osa) tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium ei tee seda põhjusel, et hageja nõue on esitatud

asjaoludel aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Põhjendatud ei ole asja tagasisaatmine alama

astme kohtule, kui on ilmne, et kostja vastuväite tõttu tuleks hagi jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused asendatakse Riigikohtu põhjendustega.

40. Kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg liikluskindlustuse andja vastu on LKindlS § 42 lg 1 järgi

sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju

hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Hageja esitatud asjaoludel sai hageja kahjust ja kahju põhjustanud isikust (mootorratturist) teada

liiklusõnnetuse toimumise päeval, 3. juunil 2007 või õnnetusest teatamise päeval, 5. juunil 2007.

Hagi esitas hageja 29. septembril 2011, suurendatud kujul 22. novembril 2011. Seega saab hageja

nõue olla aegumata juhul, kui aegumine oli vahepeal mingil alusel peatunud.

41. Kohtud on ekslikult leidnud, et hageja nõude aegumine peatus LKindlS § 42 alusel

liiklusõnnetusest BTA-le teatamisega 5. juunil 2007. Aegumine peatub LKindlS § 42 lg 2 järgi nõude

esitamisega kindlustusandjale kuni otsuse tegemiseni. Kohtud samastasid ekslikult liiklusõnnetusest

teatamise kahju hüvitamise nõude esitamisega, kuigi LKindlS neid selgelt eristab ja omistab

aegumise peatumise toime üksnes nõude esitamisele.

Kannatanu peab LKindlS § 38 lg 1 esimese lause järgi esimesel võimalusel isiklikult või esindaja

vahendusel teatama liiklusõnnetusest mis tahes Eestis liikluskindlustusega tegelevale

kindlustusandjale või Garantiifondile. Kahju hüvitamise nõue tuleb kannatanul või tema esindajal

LKindlS § 40 lg 1 järgi esitada kindlustusandjale. Seaduses ei ole ette nähtud, et nõude aegumise

peataks kahju hüvitamise nõude esitamine muule kui hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale.

Teate ja nõude eristamist rõhutab ka LKindlS § 38 lg 6, mille järgi peab kindlustusandja kannatanut

esimesel võimalusel kirjalikult teavitama kirjaliku nõude esitamise kohustusest ning LKindlS § 42

lg 1 järgsest aegumistähtajast. Kolleegiumi arvates on selliseks kindlustusandjaks nii see

kindlustusandja, kellele õnnetusest alguses teatati, kui ka kahju hüvitama kohustatud kindlustusandja,

kellele see teade hiljem LKindlS § 38 lg 4 alusel edastati.

42. Hageja esitas kostjale taotluse 16 000 euro suuruse hüvitise saamiseks enda väitel 9. märtsil 2011

(vt I kd, tl 1). Esitatud asjaoludel ei ole kostjat hageja kahju hüvitamise nõudest enne 9. märtsi 2011

teavitatud. Isegi kui lugeda hageja avaldus BTA-le kahju hüvitamise nõudeks, ei ole see esitatud

õigele isikule, s.o kostjale. Isiku vastu suunatud nõude aegumine saab peatuda üksnes nõude

esitamisega sellele isikule endale. Ekslikult valele kindlustusandjale esitatud kahju hüvitamise nõude

muule kindlustusandjale edastamise kohustust seadus ette ei näe, nagu on LKindlS § 38 lg-s 4 ette

nähtud liiklusõnnetuse teate edastamise kohustus.

43. Kolleegiumi arvates ei nähtu esitatud asjaoludest, et hageja nõude aegumine oleks enne

aegumistähtaja möödumist peatunud ka mõnel TsÜS-is nimetatud alusel. Hageja ei ole oma nõuet

kostja vastu esitanud enne 9. märtsi 2011 üheski menetluses ega pidanud kostjaga läbirääkimisi

hüvitise maksmiseks. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks esitanud nõude mootorratturi vastu või et selle

nõude aegumine oleks muul põjusel peatunud, millest tulenevalt saaks LKindlS § 42 lg 3 järgi lugeda

aegumise peatunuks ka kostja suhtes.

Nõude aegumist ei saa seaduse järgi lugeda peatunuks kriminaalmenetluse tõttu autojuhi suhtes,

olgugi et BTA või politsei võisid nii arvata. Selles menetluses ei esitanud hageja nõuet kostja ega

mootorratturi vastu ning isegi autojuhi süüdimõistmine ei oleks takistanud hagejal kostja vastu nõuet

esitada. Kahju hüvitamise nõudeid saab VÕS § 1057 alusel esitada vastastikku. Kriminaalmenetluse

esemeks ei olnud tsiviilõigusliku vastutuse asjaolude kindlakstegemine, seega ei saa sellega siduda ka

teadasaamist kahju hüvitama kohustatud isikust. Kriminaalmenetlus võib LKindlS § 45 lg 2 esimese

lause järgi pikendada küll kindlustusandjale ettenähtud tähtaega liikluskahju hüvitamise

otsustamiseks, kuid ei peata nõude aegumist.

44. Kolleegium märgib, et hagejal võib olla nõudeõigus kahju hüvitamiseks BTA vastu, kes esitatud

asjaoludel kostjale kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 järgi ei teatanud ega teavitanud hagejat

LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast.

Samuti võib BTA olla rikkunud LKindlS § 38 lg-st 5 tulenenud kahju käsitluse kohustusi. BTA

arusaam nagu ta ei saanuks või ei pidanuks kriminaalmenetluse ajal hageja avaldusega midagi

tegema, on ekslik, sest kriminaalmenetlus hageja nõude aegumist ei mõjutanud (vt otsuse p 43).

Seaduses sätestatud kohustuste rikkumise korral võib BTA olla kohustatud hüvitama hagejale

kahjuhüvitisena eelduslikult sama summa, mille hageja võinuks saada kostjalt kahjuhüvitisena

praeguses menetluses esitatud hagi rahuldamisel.

45. Kolleegium märgib, et maakohus jättis põhjendamatult lahendamata hageja taotluse teha nõude

aegumise kohta vaheotsus (I kd, tl 86–87). Pooled ei ole selle kohta aga vastuväiteid esitanud.

VI

46. Kuna hageja esitatud hagi, apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus jäävad rahuldamata, kannab

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja.

Kolleegium jätab ringkonnakohtu otsusest välja nende kostja menetluskulude BTA kanda jätmise, mis

tekkisid BTA avalduste tõttu. Asja materjalidest ei nähtu, et BTA oleks esitanud taotlusi või

põhjustanud võrreldes hagejaga täiendavaid menetlustoiminguid, mis õigustanuks TsMS § 167 lg 3

kohaldamist. Pealegi pidanuks ringkonnakohus viidatud sätet kohaldades vaidluste vältimiseks

märkima, milliste avalduste tõttu tekkinud kulud BTA kanda jäetakse. BTA enda menetluskulud

kõigis kohtuastmetes jäävad TsMS § 167 lg 2 esimese lause alusel tema enda kanda.

47. Kostjal on TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda asja lahendanud maakohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

48. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik