3-1-1-15-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-13

Otsuse kuupäev

6. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Streltsovi süüdistuses KarS § 274 lg

1 ja § 275 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-6521

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Streltsovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor

Belugin, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a ja Viru Maakohtu 1. märtsi 2012. a

otsused Aleksandr Streltsovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 274 lg 1 ja KarS § 275

järgi ning sundraha väljamõistmises. Kriminaalasi saata Viru Maakohtule uueks arutamiseks

samas kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Lillo & Lõhmus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Aleksandr Streltsovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 271 (kakssada

seitsekümmend üks) eurot ja 44 senti (sh käibemaks nelikümmend viis eurot ja 24 senti) ja jätta

see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Streltsov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 275 järgi 17. jaanuaril 2009, 10. veebruaril

2010, 12. veebruaril 2010, 17. märtsil 2010, 23. märtsil 2010, 30. märtsil 2010, 22. aprillil 2010, 31.

juulil 2010, 29. juulil 2010 ja 24. septembril 2010 toimepandud kuritegude eest. Süüdistuse järgi ütles

A. Streltsov nimetatud kuupäevadel Viru Vanglas vanglatöötajatele mitmesuguseid venekeelseid

ebatsensuurseid ja solvavaid sõnu.

2. Samuti anti A. Streltsov kohtu alla süüdistatuna KarS § 274 lg 1 järgi 17. jaanuaril 2009,

23. märtsil 2010, 30. märtsil 2010, 22. aprillil 2010, 31. juulil 2010, 24. septembril 2010 ja 29. aprillil

2011 toimepandud kuritegude eest. Süüdistuse järgi tarvitas A. Streltsov nimetatud kuupäevadel Viru

Vanglas vanglatöötajate suhtes vägivalda või ähvardas neid sellega.

3. Tõendeid kogumis hinnates leidis Viru Maakohus 1. märtsi 2012. a otsuses, et on tõendatud

A. Streltsovile inkrimineeritud käitumine KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi. Maakohus tuvastas, et

kuupäevad, mil toimepandud õiguserikkumiste eest on A. Streltsovi karistatud distsiplinaar- ja

kriminaalkorras, ei ole kokkulangevad.

3.1 Maakohtu otsusega tunnistati A. Streltsov süüdi 17. jaanuaril 2009 toime pandud KarS § 274 lg 1

ja § 275 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning karistati vangistusega vastavalt 30 päeva ja kolm

kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 kuud

vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kahe kuu pikkuse vangistuseni. KarS § 65 lg 1 ja

§ 64 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Viru Maakohtu 9. jaanuari 2010. a otsusega

mõistetud 12 aasta vangistusega ja liitkaristuseks loeti 12 aastat vangistust.

3.2 23. märtsil, 30. märtsil, 22. aprillil, 31. juulil, 24. septembril ja 29. aprillil 2011 toimepandud

kuritegudes tunnistati A. Streltsov süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati vangistusega kolmeks

aastaks.

3.3 10. veebruaril ja 12. veebruaril 2010, 17. märtsil, 23. märtsil, 30. märtsil, 29. juulil, 31. juulil ja

24. septembril 2010 toimepandud kuritegudes tunnistati A. Streltsov süüdi KarS § 275 järgi ja

karistati vangistusega kolmeks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga

ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kahe aasta

pikkuse vangistuseni.

3.4 KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud vangistusele Viru Maakohtu 19. jaanuari 2010. a otsusega

mõistetud ärakandmata karistus ja liitkaristuseks mõisteti 14 aastat vangistust.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Streltsov ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Igor Belugin, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja A. Streltsovi

õigeksmõistmist.

4.1 Kaitsja märkis, et kohtuotsuse resolutiivosa tekstist on välja jäetud 22. aprilli 2010. a

kuriteoepisood, kus A. Streltsov ütles Viru Vangla peahoone eluosakonna kambris nr 1284

järelevalveosakonna spetsialist-korrapidaja R. S.-ile venekeelseid ebatsensuurseid sõnu. Antud

kuriteoepisoodi osas ei ole tehtud ka õigeksmõistvat otsust. Seega peab ringkonnakohus süüdistatava

selles kuriteoepisoodis õigeks mõistma.

4.2 Kriminaalasjas ei ole tuvastatud A. Streltsovi tahet ega süüd toime panna KarS § 274 lg-s 1 ja

§-s 275 sätestatud kuritegusid.

4.3 Maakohus on rikkunud topeltkaristamise keeldu, kuna A. Streltsovi on mitmete tegude eest juba

distsiplinaarkorras karistatud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a otsusega jäeti A. Streltsovi ja tema kaitsja

apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et süüdistatav oli teadlik, et lühimenetluse puhul on kriminaalasja

kohtulikul arutamisel teatavad erisused võrreldes üldmenetlusega, mistõttu on alusetu ette heita

maakohtule isikuliste tõendite uurimata jätmist.

5.2 Põhiseaduse § 23 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles

teda vastavalt seadusele on mõistetud süüdi või õigeks. A. Streltsovi on osade tegude eest

distsiplinaarkorras karistatud. Seega on tegemist väidetavalt teistkordse karistamisega. Kohtuotsusest

nähtuvalt kontrollis maakohus Viru Vangla kinnipeetava isikliku toimiku materjale ja tuvastas, et

kokkulangevused süüdistuses nimetatatud ja juba distsiplinaarkorras karistatud tegude kuupäevades

puuduvad. Praeguses kriminaalasjas on A. Streltsovi väited tema teistkordsest karistamisest ümber

lükatud, mistõttu ei ole PS §-s 23 sätestatud teistkordse karistamise keeldu rikutud.

5.3 Maakohus on tõendite kogumile tuginedes tuvastanud kõik kriminaalasjas tähtsust omavad

asjaolud ja seostanud need KarS §-s 275 ja § 274 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisude tunnustega.

Samuti on tuvastatud A. Streltsovi poolt tahtlik tegude toimepanemine.

5.4 Kaitsja taotlus A. Streltsovi õigeksmõistmiseks 22. aprillil 2010 toime pandud solvamises ei ole

põhjendatud. Maakohus on analüüsinud nimetatud kuriteoepisoodiga seonduvaid tõendeid ja on

asunud seisukohale, et ka 22. aprilli 2010. a kuriteoepisoodis on A. Streltsovile esitatud süüdistus

tõendatud uuritud tõenditega kogumis. Samuti hindas maakohus A. Streltovi poolt kannatanute suhtes

öeldud väljendid solvavateks. Seega tuleneb kohtuotsuse põhjendavast osast üheselt, et maakohtu

hinnangul on A. Streltovi süü tõendatud ka 22. aprillil 2010 toime pandud solvamises. Kuigi 22.

aprilli 2010. a kuriteoepisood ei kajastu kohtuotsuse resolutiivosas, ei too see kaasa süüdistatava

õigeksmõistmist selles kuriteos. KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustas ringkonnakohus maakohtu

otsuse resolutiivosa ja luges A. Streltsovi KarS § 275 järgi süüditunnistatuks muuhulgas ka 22.

aprillil 2010 toime pandud episoodis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Streltsovi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Belugin, kes palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja A. Streltsovi õigeks

mõista.

6.1 Kuritegude episoodide ja distsiplinaarüleastumise episoodide kokkulangevuste puudumist

kontrollisid vanglatöötajad, mitte kohus. Kohtul puudus võimalus isiklikult kontrollida

algdokumente, s.o distsiplinaarüleastumiste materjale. Kohtule esitatud distsiplinaarkaristuste

nimekirjas

kajastuvad

karistuste

määramise

kuupäevad,

mitte

A. Streltsovi

poolt

distsiplinaarüleastumiste toimepanemise aeg. Seega on ümberlükkamata seisukoht, et A. Streltsovi

suhtes on rikutud PS §-s 23 sätestatud topeltkaristamise keeldu. Kohtud on seega oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses.

6.2 Samuti on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest kohtud on

pidanud usutavaks kannatanute ütlusi ja eelistanud neid süüdistatava ütlustele.

6.3 Ringkonnakohus ei tohtinud täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa 22. aprilli 2010. a

kuriteoepisoodiga, kuna see halvendab süüdistatava olukorda ja seetõttu on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja § 339 lg 2 tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Viru Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsuse põhiosas on kokkuvõtvalt tuvastatud, et A. Streltsov pani

17. jaanuaril 2009 (vt IV kd, tlk 75 pöördel), 10. veebruaril, 12. veebruaril, 17. märtsil, 23. märtsil,

30. märtsil, 22. aprillil, 29. juulil, 31. juulil ja 24. septembril 2010 toime süüdistuses kirjeldatud

kuriteod KarS § 275 järgi (vt IV kd, tlk 79 pöördel). Sama otsuse resolutiivosast (vt IV kd, tlk 74

pöördel) nähtub aga, et A. Streltsov mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 275 järgi väiksemas

mahus, kui otsuse põhiosas tuvastati. Nimelt jättis maakohus otsuse resolutiivosas A. Streltsovi KarS

§ 275 järgi 22. aprillil 2010. a toime pandud kuriteo eest süüdi tunnistamata. Süüdistuse mahu

vähendamist otsuse põhiosas ei ole põhjendatud.

8. Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata,

kuid KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täiendati selle resolutiivosa ja A. Streltsov loeti KarS § 275 alusel

karistatuks ka 22. aprillil 2010 toimepandud kuriteo eest. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu

otsuse põhjendavast osast tulenevalt on A. Streltsovi süü ka selles kuriteos nõuetekohaselt tuvastatud.

Ühe kuriteo resolutiivosast välja jäämine olevat aga pelgalt trükitehniline viga, mille võib KrMS 337

lg 1 p 2 alusel kõrvaldada otsuse sisu muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise seisukohaga

ei nõustu.

9. Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada on Riigikohtu

praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada

maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm),

kui puudub õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Riigikohus on selgitanud, et pisivigade

parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse

pooltele uusi õiguslikke tagajärgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2009. a kohtuotsust

kriminaalasjas nr 3-1-1-25-09). Praegusel juhul ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p-s 2 ja

kohtupraktikas silmaspeetava võimalusega. Maakohtu otsuse resolutiivosast välja jäänud

kuriteoepisoodi ringkonnakohtu poolt sinna lisamine ei saa olla vaadeldav pisivea parandamisena,

vaatamata sellele, et maakohtu otsuse põhiosas on süüdistatava süü loetud tuvastatuks ka 22. aprillil

2010 a toime pandud kuriteo eest. Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude

toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna

kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi

lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati

maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt

ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

10. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohtuotsus legitiimsuse tagamiseks olema üheselt mõistetav

ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja

resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt

tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse

resolutiivosa

ei

ole

loogilises

kooskõlas

põhiosast

tulenevate

järeldustega

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09 p 6).

11. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel esinebki selline

vastuolu, sest neid lugedes ja võrreldes ei ole võimalik üheselt aru saada, millal täpselt pani

A. Streltsov toime kuriteod süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi. Viru Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsuse

kohaselt anti A. Streltsov kohtu alla süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi 17. jaanuaril 2009, 23. märtsil

2010, 30. märtsil 2010, 22. aprillil 2010, 31. juulil 2010, 24. septembril 2010 ja 29. aprillil 2011 (vt

IV kd, tlk 75 pöördel) toime pandud kuritegude eest. Maakohtu otsuse põhiosas on süüdistatava süü

neis kuritegudes leidnud ka tõendamist. Arusaamatul põhjusel on aga kohtuotsuse resolutiivossa

märgitud teistsugused kuupäevad, kui need, mille järgi põhiosas A. Streltsovi süü tuvastati.

Kohtuotsuse resolutiivosas (vt IV kd, tlk 74 pöördel) on kirjas: „Aleksandr Streltsov süüdi tunnistada

(23.03; 30.03; 22.04; 31.07; 24.09 ja 29.04 2011;) kuriteo toimepanemises KarS § 274 lg 1 järgi ja

mõista karistuseks kolm kuud vangistust.“ Resolutiivosa viidatud osast ilmneb üheselt, et

A. Streltsovi pani KarS § 274 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteoepisoodid toime aastal 2011.

Kohtuotsuse põhiosas tuvastas aga kohus, et A. Streltsov pani resolutiivosas loetletud kuriteod toime

aastal 2010 ja neist vaid viimase 29. aprillil 2011. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus rikkus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa

A. Streltsovi süüditunnistamises KarS § 274 lg 1 järgi ei ole kooskõlas otsuse põhisosas tuvastatuga.

Ringkonnakohus jättis aga selle rikkumise tähelepanuta.

II

12. Puutuvalt kaitsja väitesse, et A. Streltsov on praeguses kriminaalasjas süüdi tunnistatud ja

karistatud tegude eest, mille eest on teda kinnipidamiskohas juba distsiplinaarkorras karistatud,

märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Kohtud on asunud seisukohale, et A. Streltsovi karistamisega kriminaalkorras ei ole rikutud

topeltkaristamise keeldu. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et maa- ja ringkonnakohtu

järeldused selles küsimuses ei ole otsuse lugejale üheselt arusaadavad ega vasta kohtuotsuse

põhjendamise nõuetele KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kohtute järeldused ei veena otsuse lugejat

selles, et topeltkaristamise keelu kõiki asjaolusid on kontrollitud. Näiteks on praeguses asjas

A. Streltsov süüdi tunnistatud KarS § 275 järgi selles, et ta 29. juulil 2010 ütles Viru Vangla valvurile

venekeelseid ebatsensuurseid sõnu. Viru Vangla 11. augustil 2011. a esitatud teatisest nr 6-13/32563-

1 p-st 69 (IV kd, tlk 36) nähtub aga, et A. Streltsovile on 29. juulil 2010 määratud ebatsensuursete

väljendite kasutamise eest 12 ööpäeva kartserit. Kohtuotsustest ei nähtu, miks tuleb neid tegusid

vaadelda erinevatena ja miks on topeltkaristamine välistatud.

13. Kohtuotsuse põhjendatuse ja selguse huvides tuleb kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus

esmalt nõuetekohaselt tuvastada, millal A. Streltsov süüdistuses kirjeldatud kuriteod toime pani.

Seejärel tuleb A. Streltsovile iga süüksarvatavat kuritegu võrrelda andmetega tema varasemate

distsiplinaarüleastumiste kohta (IV kd, tlk 35-36). Sealjuures tuleb võrrelda tegude toimepanemise,

mitte karistuste määramise aegu ja etteheidete faktilist sisu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-12). Alles seejärel on maakohtul võimalik

otsustada, kas A. Streltsov on juba varem mõne praeguses süüdistuses märgitud teo eest

distsiplinaarkorras karistatud või mitte ning sellest tulenevalt otsustada lõplikult A. Streltsovi

süüküsimus ning mõista karistus.

14. Juhindudes KrMS § 341 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a ja Viru Maakohtu 1. märtsi 2012. a

kohtuotsused A. Streltsovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi ja saadab

kriminaalasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon kuulub

rahuldamisele osaliselt.

15. A. Streltsovi kaitsja Igor Belugin esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Lillo & Lõhmus

kogusummas 271,44 eurot (sh käibemaks 45,24 eurot). Taotluses soovib kaitsja riigi õigusabi tasu

suuruse kindlaksmääramist Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2012. a otsusega tutvumise, Viru

Vanglas süüdistatavaga kohtumise ja temaga nõu pidamise ning kassatsiooni koostamise eest

kogusummas 192 eurot. Taotlusest nähtuvalt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1,5

tundi, A. Streltsoviga Viru Vanglas nõu pidamiseks 1,5 tundi ning kassatsiooni koostamiseks ja

kohtusse esitamiseks 4 tundi. Lisaks taotletakse tasu kindlaksmääramist Narvast õigusabi osutamise

kohta, s.o Jõhvi ja sealt tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest summas 34,2 eurot. Kolleegium peab

taotluses nimetatud toiminguid A. Streltsovi kaitseks kassatsioonimenetluses vajalikeks ja leiab, et

nendeks kulunud aeg on põhjendatud.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2, 4, 16; p 47 alapunktist 1 ja p-st 54, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kaitsja taotluse. Kolleegium määrab Advokaadibüroole Lillo & Lõhmus

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 271 (kakssada seitsekümmend üks) eurot ja 44 senti (sh

käibemaks nelikümmend viis eurot ja 24 senti) A. Streltsovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi,

tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi