3-3-1-68-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-12

Otsuse kuupäev

4. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Jaak Luik,

Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tiina Titma kaebus Tartu Ülikoolile kaebaja õppetööga

seonduvate kohustavate ettekirjutuste tegemiseks ja eksami-

tulemuste tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-10-1459

Menetluse alus Riigikohtus

Tiina Titma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tiina Titma kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a otsuse resolutsioon haldusasjas

nr 3-10-1459, täiendades otsuse põhjendusi käesolevas otsuses esitatud põhjendustega.

3. Asendada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktis 1 lauseosa "Tartu Halduskohtu

29. oktoobri 2010. a otsus" sõnadega "Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2011. a otsus".

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. juuni 2010. a kaebuses Tallinna Halduskohtule esitas Tiina Titma järgmised nõuded:

a) kohustada Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonda vormistama kaebaja poolt läbitud õppeainete

(praktiline teadusloome, kriminaalpoliitika, Euroopa Liidu õiguse erikursus, finantsõigus, sotsiaal-

hooldusõigus, konkurentsiõigus) tulemused õppeinfosüsteemis ja võimaldada kaebajal teha eksamid,

mis jäid sooritamata TÜ õigusinstituudi viivituse tõttu (õiguse filosoofia, rahvusvahelise õiguse

erikursus);

b) kohustada TÜ õigusteaduskonda hindama kaebaja poolt läbitud õppeainete vastavust õigusteadus-

konna magistriõppesse astumiseks, kas seisuga veebruar 2010 pärast ainete vormistamist õppe-

infosüsteemis või pärast võimalust läbida II semestri õppeained eksami või arvestusega ning

vahetama vastavalt T. Titma 27. veebruari 2010. a avaldusele bakalaureuse õppekava magistriõppe

õppekava vastu, arvestades asjaõiguse aine läbimist;

c) kohustada TÜ-d võimaldama kaebuse esitajal läbida II semestril magistriõppe ained arstiteadus-

konna üliõpilasena ning käsitada T. Titma poolt tasutud 2009/2010 õppeaasta ühe semestri

õppeteenustasu ettemaksuna 2010/2011 õppeaasta eest või tagastatavana;

d) kohustada TÜ õigusteaduskonda kinnitama T. Titma lõputöö teema ja mitte lugema kinnitamist

hilinenuks.

Kaebuse kohaselt oli T. Titma kaebuse esitamise ajal TÜ üliõpilane ja õppis proviisorõppe kolmandal

kursusel ning avatud ülikoolis õigusinstituudi kolmandal kursusel. 2008/2009 õa-l ei teinud ta

positiivsele hindele kahte järjestikust asjaõiguse eksamit (3. ja 29. juunil 2009). Kaebaja palus

eksamitöid näha, kuid esimest eksamitööd talle ei näidatud ning teise töö hinde ta vaidlustas. Kuigi

tema vaidlustust eksamihinde osas ei rahuldatud, leidis kaebaja, et tema eksamitöö lahendus oli õige

ja ta väljendas kahtlust hindamisotsuse erapooletuses. Kaebaja on taotlenud TÜ-lt magistriõppe

ainete läbimise võimaldamist ja bakalaureuse õppekava vahetamist magistri õppekava vastu, kuid

ülikool ei ole tema taotlusele asjakohaselt vastanud, mistõttu tuleb ülikool lugeda kaebaja taotlustega

nõustunuks. Kaebaja on tasunud ülikoolile täiskoormusega õppe eest ning TÜ rikub kaebaja ja

ülikooli vahel sõlmitud lepingut, kui ta ei võimalda kaebajal läbida täiskoormuse mahus õppeaineid.

Kohustuslike eeldusainete sätestamine ainekavaga on vastuolus ülikooliseaduse (ÜS) ja

põhiseadusega, mistõttu on ainekava puhul tegemist tühise haldusaktiga. TÜ piirab õigusvastaselt

kaebaja õigust haridusele.

2. Tallinna Halduskohus andis 8. juuni 2010. a määrusega haldusasja HKMS v.r § 8 lg 5 alusel

kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tartu Halduskohtule.

3. T. Titma esitas 25. juunil ja 25. augustil 2010 kaebuse täpsustused, mis sisaldasid täiendavalt

järgmisi nõudeid:

a) tuvastada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinde tühisus ning lugeda kaebaja

sooritatud asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ja eksami läbimise registreerimisega seotud

viivitus TÜ toiminguks, mille tagajärjel puudus kaebajal võimalus astuda 2009. aastal magistri-

õppesse;

b) kohustada TÜ õigusteaduskonda vahetama kaebaja bakalaureuse õppekava vastavalt kaebaja

27. veebruari 2010. a taotlusele magistri õppekava vastu ja reimmatrikuleerida kaebaja TÜ-sse;

c) tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus;

d) kohustada TÜ-d registreerima kaebaja kaebuses nimetatud õppeainetele koos tulemustega;

e) kohustada TÜ-d registreerima kaebaja hinded ka õppeainetes rahvusvaheline eraõigus ja haldus-

menetlusõigus;

f) kohustada TÜ-d võimaldama kaebajal sooritada lisaks õiguse filosoofiale ja rahvusvahelise õiguse

erikursusele eksam järgmistes õppeainetes: õiguslik otsustus ja tõlgendamine, kriminaalmenetlus,

inim- ja põhiõiguste kaitse, rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus ja haldusõiguse õppeaine läbimiseks

puuduolev osa ning avaldama enne nende õppeainete õppematerjalid.

Kaebuse täienduste kohaselt ei ole kaebaja 3. juuni 2009. a asjaõiguse eksamitöö leitav ja seega ei ole

hindamisotsus kehtima hakanud. 29. juuni 2009. a eksamit on aga hinnatud ebaõigesti. Seetõttu tuleb

lugeda põhjendamatuks kaebaja teistkordne asjaõiguse kursuse läbimiseks kohustamine ja selle

ainepunktide arvestamine kaebaja 2010. aastal läbitud õppemahu hulka. Seetõttu on põhjendatud ka

kaebaja nõue õppekava vahetamise osas. TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus on

paljasõnaline ega sisaldanud vastust kaebaja 18. märtsi 2010. a apellatsioonile ega 10. märtsi 2010. a

taotlusele. Kaebaja on taotlenud tema registreerimist magistriõppe õppeainetele, kuid TÜ

õppekorraldusosakond ei ole seda võimaldanud. Ainetes rahvusvaheline eraõigus ja haldus-

menetlusõigus on kaebaja kaebuse esitamise ajaks eksamitööd õppejõududele esitanud.

4. Tartu Halduskohus jättis 24. jaanuari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1459 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei ole vastustaja riivanud kaebaja põhiõigusi, mistõttu puudub

halduskohtul alus vastavate otsuste (sh eksamitulemuste) sisuliseks kontrollimiseks. Kaebaja ei ole

kaebuses mainitud asjaõiguse eksamit sooritanud igapäevase akadeemilise õppe raames. Kaebaja ei

ole järginud ülikooli siseregulatsioone, mis on vahetus seoses tema eksmatrikuleerimisega. Pole

tõendatud, et eksamikorraldus ei vastanud võrdsusõigusele või õigusele vabalt valida elukutset.

Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et asjaõiguse eksamil oleks

rikutud erapooletuse nõuet, mis võinuks kaasa tuua eksamitulemuste õigusvastasuse. Kaebaja on

tõlgendanud kehtivat õigust, sh ülikooli siseregulatsiooni vastustajast erinevalt, kuid see ei tähenda, et

vastustaja oleks rikkunud kaebaja põhiõigusi;

b) kaebaja on ebaõigesti sisustanud õppevabaduse mõistet. Õppevabadus hõlmab eelkõige õppeainete

vaba valikut, kuid see on piiratud õppekava siseselt ning sellest ei tulene kaebaja õigust õppekava

konkreetsele kujundamisele. Üliõpilase õigus osaleda õppetöös õppekavaväliselt ei ole piiramatu,

vaid seda saab TÜ-s teostada õppekorralduseeskirjas (ÕKE) kehtestatud tingimustel ja korras. TÜ

ÕKE kohaselt piiravad õppeaines osalemist ainekavas märgitud kohustuslikud eeldusained.

Vastustaja on õigustatult jätnud kaebaja poolt nimetatud eksamid sooritatuks lugemata ja taotlused

rahuldamata, kuna kaebajal oli ainekavas märgitud eeldusaine läbimata. Kaebaja ei osalenud

kohtuistungil, mistõttu kohtul puudus võimalus temalt täpselt välja selgitada eksmatrikuleerimise

põhjust. Kaebaja eneseteostuse õigusvastane piiramine vastustaja poolt on tõendamata;

c) TÜ õppekorralduseeskiri ei ole vastuolus ülikooliseaduse ja põhiseadusega. Ebaõige on kaebaja

seisukoht, et ainekava puhul on tegemist haldusaktiga. Ainekava kinnitamine on TÜ pädevuses.

Ainekavaga korraldatakse õppetegevust ülikooli siseselt ega tekitata õigusi ning kohustusi ülikoolist

väljapoole. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millele tuginedes saaks järeldada ainekavade

õigusvastasust;

d) kaebaja väited võrdsusõiguse rikkumisest ei ole asjakohased. Pole tõendatud, et vastustaja oleks

kaebajaga täpselt samas situatsioonis olevaid isikuid kohelnud teisiti kui kaebajat. Kaebajal ei saanud

tekkida õiguspärast ootust sellest, et ta oli saanud sooritada mõne eksami kohustuslikke eeldusaineid

läbimata, kuna see toimus vastuolus ülikooli poolt kehtestatud regulatsiooniga;

e) kuna kaebaja on tõlgendanud õppekorralduseeskirja ebaõigesti, on alusetud kaebaja väited

vastustaja poolt õppeteenuse osutamise lepingu või võlasuhete regulatsiooni rikkumisest. Kaebaja

poolt taotletu ei olnud kooskõlas ülikooli siseregulatsiooniga ning vastustaja käitumine ei olnud

olemuselt karistuslik. Õppejõu põhimõtteline nõusolek magistritöö juhendamiseks ei anna

vastustajale alust nõuda magistriõppesse ülemineku vormistamiseks kohustamist.

5. T. Titma esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus

jättis tühistamata tema 3. ja 29. juuni 2009. a eksamitulemused, samuti osas, millega jäi tuvastamata

õppainete läbimise keelamise õigusvastasus, ning osas, millega ei selgitatud, kas ainekava on

õiguspärane dokument põhiõiguste piiramiseks. Apellatsioonkaebuses esitas T. Titma järgmised

taotlused:

a) tühistada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinded ja lugeda kaebaja sooritatud

kolmas asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ning eksami läbimise võimaldamisega seotud

viivitus TÜ toiminguks, mille tõttu puudus kaebajal võimalus astuda 2009. a magistriõppesse ning

sellega piirati PS §-des 19, 29 ja 37 sätestatud põhiõigusi;

b) tunnistada õigusvastaseks TÜ õigusteaduskonna tegevus, mis seisnes viivitamises asjaõiguse

eksamitöö kaebajale esitamisel, keeldumises asenduseksami võimaldamisest, keeldumises taotletud

ainetele registreerimisest ja kaebaja avaldustele vastamata jätmises;

c) selgitada välja, kuivõrd on põhiseaduses garanteeritud õigust hariduse omandamisele ja ÜS § 42

lg-s 1 sätestatud üliõpilase põhiõigusi võimalik piirata ainekavas kohustuslike eeldusainete

määramisega;

d) kui kohus või vastustaja ei nõustu T. Titma 2009/2010 õa-l osaletud ainete registreerimata ja

avaldamata jätmises õigusvastasuse tuvastamise nõudega, avaldada ja registreerida kaebaja

2009/2010 õa-l läbitud õppeained, milles kaebaja esitas eksamitöö.

6. Ringkonnakohtu istungil loobus T. Titma kaebuses esitatud kohustamisnõuetest ja läks selles osas

üle tuvastamisnõuetele. Lisaks tuvastamisnõuetele (kohustamisnõuete asemel) jäi kaebaja ringkonna-

kohtu istungil nõude juurde tuvastada 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksamihinde tühisus ja

tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2011. a otsuse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 on

ekslikult märgitud 29. oktoobri 2010. a otsus) muutmata. Ringkonnakohus tagastas läbivaatamatult

apellatsioonkaebuse nõuded, mida ei olnud halduskohtus esitatud, st nõuded, millega taotleti olukorra

lahendamisel tekkinud viivituse, asjaõiguse eksamitööde kaebajale avaldamisega viivitamise,

asenduseksami võimaldamisest keeldumise ja kaebaja avaldustele vastamata jätmise õigusvastasuse

tuvastamist. Ringkonnakohus leidis järgmist:

a) kaebaja seisukohtade põhjal võib järeldada, et põhjendatud huviks tuvastamisnõuete esitamisel on

soov saada tagasi asjaõiguse eksami sooritamiseks läbitud õppeaasta eest tasutud õppeteenustasu.

Seega ei saa põhjendatud huvi olemasolu iseenesest välistada;

b) arvestades, et asjaõigus oli eeldusaineks magistriõppesse astumisele ning sellest eksamist sõltub

isiku võimalus põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse realiseerimiseks (magistriõppe

läbimiseks) ning laiemas plaanis ka põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha

valiku õigus, on tõepoolest võimalik käsitada seda halduskohtus vaidlustatava haldusaktina, mida on

võimalik kas tühistada või selle tühisust tuvastada;

c) ei esine ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse alust,

mistõttu tühisuse tuvastamise nõue tuleb jätta rahuldamata;

d) küsimus, kas eksamitööd on hinnatud õigesti, võiks juhul, kui eksamitulemust pidada haldusaktiks,

omada tähtsust vaid siis, kui esitatud oleks tühistamiskaebus eksamitulemuse tühistamiseks.

Praeguses asjas pole sellist nõuet esitatud;

e) halduskohtule ei saa ette heita selgitamiskohustuse rikkumist. Kaebaja selgitustest nähtuvalt ei ole

ta esimese eksamihinde vaidlustamiseks kasutanud TÜ õppekorralduseeskirjas sätestatud

vaidlustamisvõimalust ning teise eksamihinde vaidlustamiseks ei kasutanud ta ära lõplikult kõiki

võimalusi. TÜ on kaebajale vaidlustamise korda selgitanud. Tühistamiskaebuse esitamise võimaluse

ja nõuete täpsustamise selgitamata jätmist ei saa halduskohtule ette heita ka põhjusel, et kaebaja jättis

kasutamata võimaluse osaleda halduskohtu istungil, mis olnuks parim võimalus selgitamiskohustuse

realiseerimiseks;

f) tuvastamisnõuded (algselt esitatud kohustamisnõuetena) põhinevad eeldusel, et asjaõiguse eksami-

tulemused on tühised. Kuna kohtu hinnangul pole alust asjaõiguse eksami tulemusi tühiseks pidada,

pidi vastustaja kaebajaga seotud õppekorralduslikes küsimustes lähtuma eeldusest, et asjaõiguse

eksam oli sooritamata. Kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid tuleneb

ülikooliseadusest. Seega ei ole alust tuvastusnõude rahuldamiseks;

g) rahuldamata jääb ka nõue TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastuse tühistamiseks, kuna

tegemist pole haldusakti, vaid menetlustoiminguga;

h) asja lahendamisel pole määrava tähendusega, kas ainekava on võimalik pidada haldusaktiks. Isegi

juhul, kui tegemist oleks haldusaktiga, ei esineks tühisuse aluseid;

i) väidetavalt alusetult 2009/2010 õa eest tasutud õppeteenustasu osas on kaebajal võimalik esitada

selge ja arusaadav nõue iseseisvas kohtumenetluses. Käimasolevas menetluses sellisel kujul nõuet

esitatud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja selgitanud kaebajale, et tal oli võimalik

terve semestri õppemaksu asemel tasuda ka üksnes vajalike ainepunktide ulatuses;

j) nõuded, mis esitatakse esmakordselt apellatsioonimenetluses, tuleb tagastada;

k) kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 108 lg 1 järgi kaebaja menetluskulud

tema enda kanda. T. Titma poolt 11. juunil 2012 esitatud menetluskulude taotlus on pealegi lubamatu,

sest HKMS § 109 lg 1 järgi tuli kuludokumendid esitada ringkonnakohtu istungil ning kolme

tööpäeva jooksul pärast istungit võinuks esitada üksnes taotluse kohtuistungil osalemisega seotud

menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja taotlus ei puudutanud selliseid menetluskulusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada ringkonna- ja halduskohtu otsused täies ulatuses

või alternatiivina rahuldada kaebaja nõuded (tunnistada tühiseks asjaõiguseksami hinded, tunnistada

õigusvastaseks ainetele registreerumisest keeldumine ja magistriõppe ainete läbimise võimaldamisest

keeldumine TÜ õigusinstituudis, tagastada õigusvastaselt nõutud õppeteenustasu koos viivisega).

Samuti palub ta jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kassaator väidab järgmist:

a) ringkonnakohus on pidanud eksamitulemuste sisulist hindamist põhjendatuks vaid tühistamis-

kaebuse puhul, kuid märkis, et sellist nõuet pole esitatud. HKMS § 41 lg 4 ls 2 kohaselt võib haldus-

kohus haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel;

b) ringkonnakohtu otsuse kohaselt on eksamihinde puhul tegemist haldusaktiga. Kuna 3. juuni

2009. a eksamitööd pole kaebajale kunagi avaldatud, ei saa see ka kehtida. 29. juuni 2009. a eksami-

tulemus ei vasta haldusaktile ette nähtud vorminõuetele (puuduvad põhjendused ja vaidlustamisviide)

ning on kaalumisvigadega, eksamitöö hindamist pole dokumenteeritud, tööl ei ole märgitud ühtegi

viga ning hinnang ei ole üheselt mõistetav;

c) vaidemenetlus toimus õigusvastaselt. Ringkonnakohus ei ole arvesse võtnud, et vaidluskomisjon

jättis kaebaja ära kuulamata ja seega jäid arvesse võtmata allikmaterjalid, millele eksamitöö tugineb.

Vaidluskomisjoni vastus ei sisaldanud sisulisi otsustusi ega vaidlustamisviidet;

d) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kõik tuvastamisnõuded tuginesid asjaõiguse eksami

tühisusele;

e) rikutud on kaebaja halduskohtus kaitstavat subjektiivset õigust, kuna tal piirati võimalust kahe

ülikooli magistrandina TÜ-s õppeaineid läbida;

f) kaebajal ei olnud võimalik tasuda õppeteenustasu üksnes läbitavate ainepunktide eest, kuigi TÜ

regulatsioon seda võimaldab.

Kassaator on esitanud ka rea väiteid menetlusõiguse normide rikkumise kohta:

a) asja üleandmine alluvuse järgi Tartu Halduskohtule oli vastuolus HKMS v.r § 8 lg 1 ls-ga 2.

Pooled olid nõus asja menetlemisega Tallinna Halduskohtus;

b) kohus ei ole järginud mõistliku menetlusaja põhimõtet esialgse õiguskaitse taotluse ja sellekohaste

määruskaebuste lahendamisel;

c) ringkonnakohus rikkus TsMS § 333 lg-t 1, kuna ei lahendanud vastuväidet kohtu tegevusele

määrusega (esialgse õiguskaitse menetluses);

d) halduskohus rikkus kaebaja õigust asja lahendamiseks ja tema ärakuulamiseks kohtuistungil.

Kohtuistungi aeg ei olnud kirjas kohtu veebilehel. Kuna puudub kohtuistungi protokoll, on HKMS

§ 199 lg 1 p 4 kohaselt alus kohtuotsuse tühistamiseks;

e) halduskohus ei käsitlenud kõiki kaebaja nõudeid (kahe asjaõiguse eksami tulemuste tühisuse

tuvastamise ning vaidluskomisjoni vastuse tühistamise nõue) ning ei käsitletud teiste ülikoolide

üliõpilaste õigust läbida osa õppeaineid TÜ-s;

f) ringkonnakohus piiras kohtukõne kestust ega võimaldanud kasutada isegi HKMS § 194 lg-s 2 ette

nähtud võimalust (vähemalt kümme minutit). Asjakohast vastuväidet kohtu tegevusele ei lahendatud

määrusega;

g) nõuete muutmisel ei selgitanud ringkonnakohus välja kaebaja tahet;

h) nõuete tagastamine ringkonnakohtus oli vastuolus HKMS §-s 200 sätestatud ringkonnakohtu

volitustega.

9. Tartu Ülikool leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassaator ei ole ära näidanud, kuidas

väidetavad menetluslikud rikkumised võisid mõjutada kohtuvaidluse lõpptulemust ega ole esitanud

tõendeid oma väidete kinnituseks. Vastustaja möönab, et esimene eksamitöö on kadunud, kuid

mitterahuldava hindega eksamitöö kaotsiminek ei saa olla aluseks hilisema eksamitöö eest positiivse

tulemuse saamisele. TÜ keeldus kassaatorit soovitud õppeainetele registreerimast, kuna eeldusained

polnud läbitud. Tegemist ei ole kaebaja õiguste õigusvastase piiramisega. Arve õppeteenustasu eest

on esitatud vastavalt kaebaja enda valikule.

10. Riigikohtu halduskolleegium andis 5. detsembri 2012. a määrusega haldusasjas

nr 3-3-1-68-12 T. Titma kassatsioonkaebuse HKMS § 226 lg 1 p 1 alusel läbivaatamiseks

Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium käsitleb esmalt eksamitulemuste tähendust üliõpilase õigustele (I), nende

õiguslikku olemust ja kohtuliku vaidlustamise võimalikkust (II) ning seejärel kaebaja väiteid kohtu-

menetluse normide rikkumise kohta (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse taotlused

(IV).

I

12. Kaebaja lõplikuks nõudeks Tartu Ülikoolis 3. ja 29. juunil 2009 sooritatud asjaõiguse eksamite

tulemuste vaidlustamisel jäi nende tühisuse tuvastamine.

13. PS §-s 37 sätestatud igaühe õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust. Haridustasemest

sõltuvalt erinevad aga selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus – mida

kõrgem haridustase, seda suuremad on lubatavad piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu

kohustused. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses ning

piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse

funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.

14. Praeguse vaidluse lahendamiseks on oluline määratleda kaebaja poolt vaidlustatud eksami-

tulemuste õiguslik olemus ning võtta seisukoht, milliseid nõudeid oli kaebajal oma väidetavalt

rikutud õiguste kaitseks võimalik esitada ja milline on kohtuliku kontrolli ulatus selliste hindamis-

otsustuste üle.

15. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega

vaidlustatavaks haldusaktiks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (28. veebruari 2005. a otsus asjas

nr 3-3-1-87-04) ning pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (halduskolleegiumi

30. mai 2000. a otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1). Kolleegium on märkinud, et taoliste eksamite

tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala,

elukutset ja töökohta (PS § 29), mistõttu peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus

kohtulikuks kaitseks.

Samuti on kolleegium pidanud võimalikuks tühistamiskaebusega vaidlustada gümnaasiumi riigi-

eksami (kirjand) tulemust (5. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10). Kolleegium selgitas,

et kuna isikule, kes ei ole mõnda valitud riigieksamitest positiivse tulemusega sooritanud,

gümnaasiumilõputunnistust ei anta, siis toob mitterahuldav eksamitulemus kaasa gümnaasiumi

lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29

sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud

õigust vabale eneseteostusele).

16. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtus vaidlustatavad on sellised haridusalased otsustused,

mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise

lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal

tööle asumisel.

17. Praeguses asjas on kaebaja halduskohtus soovinud TÜ bakalaureuseõppe raames sooritatud

kahe asjaõiguse eksami negatiivse tulemuse (vastavalt ÜS § 14 lg 3 p 11 ja Tartu Ülikooli põhikirja

§ 10 p 4 alusel vastu võetud Tartu Ülikooli ÕKE p-le 89 hinne F) tühisuse tuvastamist. Ringkonna-

kohus asus seisukohale, et kuna asjaõigus oli eeldusaineks magistriõppesse astumisel ning sellest

eksamist sõltub isiku võimalus põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse realiseerimiseks

(magistriõppe läbimiseks) ning laiemas plaanis ka põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse

ja töökoha valiku õigus, on tõepoolest võimalik käsitada selliseid hindamisotsuseid halduskohtus

vaidlustatavate haldusaktidena, mida on võimalik kas tühistada või nende tühisust tuvastada.

18. Kolleegium leiab, et eksamitulemused selliste eksamite puhul nagu ka praeguses kohtuasjas

vaidlustatud hindamisotsustused, toovad üliõpilase jaoks kaasa erinevaid õigusliku tähendusega

tagajärgi.

Bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus baka-

laureuseastme õppe läbimiseks ja negatiivne eksamihinne saada takistuseks õppeastme läbimisel.

Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja

magistriastme eksamitele registreerumiseks. Selline tähendus on negatiivsetel eksamitulemustel

olnud ka praeguse haldusasja kaebaja jaoks.

ÕKE p 111 sätestab: "Kui üliõpilane on sooritanud vastava õppeaine korralise ja korduseksami

negatiivsele tulemusele, peab ta õppeaine läbimiseks registreeruma õppeainele uuesti ja täitma uuesti

õppeaine läbimiseks seatud tingimused (v.a arsti-, hambaarsti- ja proviisoriõppe kohustuslike ja

valikainete puhul). Ühes õppeaines neljal korral negatiivse eksamitulemuse saamisel üliõpilane

eksmatrikuleeritakse [---]."

Seetõttu on Tartu Ülikoolis samas õppeaines neljal korral eksami ebaõnnestunult sooritamise

vältimatu tagajärg eksmatrikuleerimine. Seejuures omavad kõik need üksikud eksamitulemused lõpp-

tagajärje suhtes võrdväärset tähendust. Viidatud sättest nähtuvalt avaldab Tartu Ülikoolis ka juba

teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine otsest mõju üliõpilase õigustele. Õppeainele uuesti

registreerumine ja eksamile pääsemiseks vajalike nõuete täitmine saab ÕKE reeglitest tulenevalt

toimuda alles järgmisel semestril või veelgi hiljem (näiteks ei pruugi õppetöö mõnes aines toimuda

igal semestril või isegi igal õppeaastal). Ka juba teistkordse negatiivse eksamitulemuse tõttu võib

pikeneda õppeaeg, riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised

kohustused täiendava õppeteenustasu näol.

Seega on eksamitulemuste näol siduvalt kindlaks tehtud sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu

mõju ülikooli edaspidistele, kaebajat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel.

19. Eeltoodust nähtuvalt võis kahe negatiivse asjaõiguse eksami tulemuse saamine praeguse

juhtumi puhul lükata edasi magistriõppesse astumiseks vajalike eelduste täitmist ja kaasa tuua õppe-

aja pikenemise. Kaebajal oli ÕKE p-st 111 nähtuvalt võimalus pärast õppeainele uut registreerumist

eksamit uuesti sooritada. Seni, kuni eksam mingis õppeaines on positiivsele tulemusele sooritamata,

puudub võimalus registreeruda õppeainetele, mille eeldusaineks see aine on ning astuda magistri-

õppesse. Pelgalt uue eksamiotsustuse tegemise võimalus ei kõrvalda varasemate negatiivsete

otsustuste siduvust.

Kuna praeguse juhtumi puhul on tegemist riigieelarvevälisel õppekohal õppinud üliõpilasega, kelle

jaoks lisaks sellele, et eksami kahel korral negatiivsele tulemusele sooritamine tingib ÕKE p-st 111

tulenevalt ainele uuesti registreerumise mõnel edaspidisel semestril, toob see kaasa ka rahalise

kohustuse õppeteenustasu täiendava maksmise näol. Vastavalt T. Titma ja Tartu Ülikooli vahel

sõlmitud õppeteenustasu osutamise lepingu (2. kd tl 55–57) p-le 14 on pooled kokku leppinud, et

õpingute pikendamise korral toimub õppeteenustasu maksmine semestritasuna või ainepunkti hinna

alusel. Selliste tagajärgede vältimiseks tuleb aga pidada põhjendatuks juba ka varasemate negatiivsete

eksamitulemuste vaidlustamist.

II

20. Kolleegiumi hinnangul vastavad sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamis-

otsustused täpsemalt eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, mida on võimalik

vastavalt HKMS 37 lg 2 p-le 1 vaidlustada tühistamiskaebusega ning p-st 6 tulenevalt taotleda

tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse

tuvastamist (HKMS § 37 lg 2 p 6, HKMS § 45 lg 2).

Kolleegium põhjendab järgnevalt vaidlustatud eksamitulemuste määratlemist eelhaldusaktina.

21. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul

lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Eelhaldusakti suhtes kohaldatakse HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt

haldusakti sätteid. HMS § 51 lg 1 sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete

täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu

õigusakt. Järgnevalt analüüsib kolleegium vaidlustatud eksamitulemuste vastavust viidatud sättes

loetletud tunnustele.

21.1. HMS § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seadusega, selle alusel antud määrusega või haldus-

lepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Tartu Ülikool on

vastavalt Tartu Ülikooli seaduse (TÜKS) § 2 lg-le 2 avalik-õiguslik juriidiline isik, kes tegutseb

Tartu Ülikooli seaduse, ülikooliseaduse, oma põhikirja ja muude õigusaktide alusel.

ÜS § 3 lg 1 kohaselt reguleerib see seadus Tartu Ülikooli tegevust niivõrd, kuivõrd Tartu Ülikooli

seadus ei sätesta teisiti. ÜS § 3 lg 3 ja TÜKS § 11 kohaselt kohaldatakse neis seadustes ettenähtud

haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid nende seaduste erisusi arvestades. Haldus-

menetlus on HMS § 2 lg-st 1 tulenevalt haldusorgani tegevus haldusakti või määruse andmisel,

toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.

21.2. Ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente (ÜS § 13 lg 1). Ülikoolide väljaantud riiklikud

haridust tõendavad dokumendid (diplomid) kantakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4

alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (ÜS § 13 lg 3). Selliste hariduse lõppdokumentide

väljastamisega teostab ülikool avalikku võimu ning üliõpilane on avalik-õiguslikus ülikoolis kõrg-

haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte

raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine.

21.3. Hindamisprotsessi ja -otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe

protsessis (nagu praegusel juhul vaidlustatud asjaõiguse eksamite tulemused) HMS § 51 lg-st 1 ja

§ 52 lg-st 2 koostoimes tulenev regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei

ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu

(eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpu-

dokumentide väljaandmisel (vt ka käesoleva otsuse p-d 18 ja 19).

21.4. Eksamitulemus on personaalne ja üksikjuhtumile suunatud otsustus.

21.5. Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka HKMS § 51 lg 1 ja § 52 lg 2 koos-

toimes haldusakti olemusliku tunnusena sätestatud välismõju. Sarnaselt avalik-õiguslikku kõrgkooli

vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsustega, mida kohtupraktika (halduskolleegiumi 11. novembri

1994. a määrus haldusasjas nr III-3/1-10/94) on tunnustanud välismõju omava haldusaktina, on

selline mõju ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole

õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes. Üliõpilase õiguslik positsioon ei sarnane

näiteks ametniku ja asutuse igapäevases teenistussuhtes alluvuskorras ülesannete andmise ja

täitmisega, kus iga üksik tegevus ja selle tulemus ei too kaasa sarnast õiguslikku mõju, nagu see on

näiteks üksikul eksamitulemusel.

22. HMS § 52 lg-st 2 nähtuvalt kohalduvad eelhaldusaktile haldusakti sätted, mille all tuleb silmas

pidada ka vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid. Eksamitulemuse kui hindamisotsustuse puhul tuleb

arvestada nende eripära võrreldes haldusotsustusega tavapärases mõttes ja vormis. Ka kolleegiumi

varasemas praktikas on juhitud tähelepanu hindamisotsustuste iseärasusele, millest tingituna võib

eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel. Näiteks riigieksami

tulemuse vaidlustamisega seonduvalt märkis kolleegium, et tegemist on otsusega, mis tehakse isikule

teatavaks mitme erineva dokumendiga: riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks

riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi, osa eksamihinde

kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitööl (viidatud määrus haldusasjas nr 3-3-1-

97-08, p 11).

Hindamisotsustuse olemusliku eripära tõttu ei pea sellistele otsustustele laiendama eelkõige

põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õigus-

pärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt ÕKE-s sätestatust)

ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest.

Tartu Ülikooli ÕKE õpiväljundite hindamise sätetest (p-d 89–111) ei tulene eksamitulemuse kohese

põhjendamise kohustust. Hindamisprotseduuri ja -otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksami-

tööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.

23. Kolleegiumi eeltoodud järeldused seonduvad nende eksamite sooritamisega, mille tulemusi on

kaebaja praeguses haldusasjas vaidlustanud. Kolleegium möönab, et seadusega või seaduse alusel, sh

ÜS § 14 lg 3 p 11 alusel ülikoolide poolt kehtestatavate eeskirjadega võidakse luua eksamite läbi-

viimise ning õpiväljundite hindamise teistsuguseid või üksikasjalikumaid regulatsioone, mis võivad

viia praegusest juhtumist erinevale tulemusele ka eksamitulemuste õigusliku olemuse määratlemise

ning kohtuliku vaidlustamise osas.

24. Kolleegium selgitab, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik

piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses

oluline otsustusruum.

Kuigi haldusasjas nr 3-3-1-97-08 leidis kolleegium gümnaasiumi riigieksami tulemuse üle toimunud

vaidluses, et selline hindamisotsustus peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt

kontrollitav (p 14), ei pea kolleegium eeltoodud seisukohta täies mahus kohaldatavaks kõrgkoolis

õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul, nagu näiteks ka praeguses kohtuasjas

vaidlustatud eksamitulemused.

Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise

menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab

HKMS § 59 lg 1 ls-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb

hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi

arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).

25. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjaga on ette nähtud mitmetasandiline süsteem õppe-

korraldusega seonduvate otsuste vaidlustamiseks (ÕKE p-d 185–193). Seejuures on erinev regulat-

sioon loodud lõpueksamil või lõputöö kaitsmisel saadud hinnete ja ülejäänud (õppeprotsessi jooksul

tehtavate) hindamisotsustuste vaidlustamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et tegemist on

kohustusliku kohtueelse menetlusega, mis peab halduskohtusse pöördumisele eelnema (HKMS § 47).

Tühistamiskaebuse aluseks on kaebaja väidetav subjektiivse õiguse rikkumine vaidlustatud (eel)-

haldusaktiga (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Kui eelhaldusakti ei ole vaidlustatud, ei saa kohus

lõpliku haldusakti õiguspärasust kontrollida eelhaldusaktide õiguspärasuse kaudu (halduskolleegiumi

14. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-87-10, p 17).

26. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et ringkonnakohus pidas praegusel juhul põhjendatult

võimalikuks eksamitulemuste vaidlustamist tühisuse tuvastamise kaebusega. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et asjas puuudusid HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alused ega pea HKMS

§ 231 lg-le 6 tuginedes vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata.

27. T. Titma väidab ka, et ringkonnakohus, leides, et puuduvad alused eksamitulemuste tühisuse

tuvastamiseks, on põhjendamatult jätnud kohaldamata HKMS § 41 lg 4 ls 2. Nimetatud sätte kohaselt

võib halduskohus haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel, kui see

vastab tühistamiskaebusele esitatud nõuetele. Kaebusele esitatud nõuete hulka kuulub ka tähtaegsus.

Ringkonnakohus märkis, et küsimus, kas eksamitööd on hinnatud õigesti, võiks juhul, kui

eksamitulemust pidada haldusaktiks, omada tähtsust vaid siis, kui esitatud oleks tühistamiskaebus

eksamitulemuse tühistamiseks, kuid praeguses asjas pole sellist nõuet esitatud. Õige on, et kohus pole

tühistamisnõude lahendamise võimalikkust otsuses analüüsinud, kuid arvestades, et 3. ja 29. juuni

2009. a eksamitulemuste tühisuse tuvastamise nõue on esitatud alles 6. juuni 2010. a kaebuse

25. juuni 2010. a täpsustuses, oli tühistamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg selleks ajaks

ilmselgelt ületatud ja kohtutel puudunuks võimalus tühisuse tuvastamise kaebuselt tühistamis-

kaebusele üle minna.

28. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka osas, millega jäeti rahuldamata tuvastamisnõuded ja

vaidluskomisjoni vastuse tühistamise nõue, ning nõustub HKMS § 231 lg-le 6 tuginedes ka vastavate

põhjendustega.

Kaebaja tuvastamisnõuetega seonduvalt märgib kolleegium lisaks ringkonnakohtu põhjendustes

esitatule veel, tuginedes PS § 38 lg-st 2 tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enese-

korraldusõigusele, et kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid tuleneb

ülikooliseadusest. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse

vabadust, aga ka sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist

õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks

(eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. ÜS § 14

lg 3 p 11 alusel kehtestatud õppekorralduseeskiri sätestab Tartu Ülikooli tasemeõppe korraldusega

seotud reeglistiku (p 1), mille järgimine on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele (p 3). Seega ei saa

pidada õigusvastaseks magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena kohustuslike

eeldusainete läbimise kohustust.

III

29. Vastuseks kassaatori väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta märgib kolleegium

järgmist.

29.1. HKMS v.r § 8 lg-st 5 tulenevalt pidi kohtualluvuse otsustama kohus, v.a § 8 lg-tes 1 ja 11

sätestatud juhtudel, kui seadus nägi kaebaja jaoks ette valikuvõimaluse. Tallinna Halduskohus andis

õigesti HKMS v.r § 8 lg-te 1 ja 5 alusel haldusasja menetlemiseks vastustaja (Tartu Ülikool) asukoha

järgi Tartu Halduskohtule.

29.2. Menetlusnormide rikkumist esialgse õiguskaitse menetluses on kaebajal olnud võimalik

vaidlustada asjakohaste määruskaebustega halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud tähtaegadel

ja korras.

29.3. Põhjendamatu on kassaatori väide halduskohtu istungi protokolli puudumisest. Kohtutoimikus

(I kd, tl 165) on Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2010. a istungi protokoll. Haldusasja materjalidest

nähtuvalt oli kaebaja kätte saanud ka kutse nimetatud istungile.

29.4. Ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 13 pöördel) nähtuvalt on apellandile antud

võimalus esineda kohtukõnega, mida kohus HKMS § 194 lg 2 alusel piirab 10 minutiga. Protokollist

ei selgu küll, kui pikaks apellandi kohtukõne tegelikult kujunes, kuid tema kõne protokollitud mahtu

ja sisu arvestades on apellant saanud oma nõuetega seonduvaid seisukohti piisava põhjalikkusega

kajastada. Kohtuistungi protokolli eesmärk ei ole täielikult korrata menetlusosaliste kohtukõnedes

kajastuvaid ja juba varem kirjalikult esitatud seisukohti (HKMS § 84 lg 2, TsMS § 49 lg 2).

Kassaatoril on õigus selles, et ringkonnakohus ei lahendanud tema vastuväidet kohtu tegevusele

(kohtukõne ulatuse piiramise kohta) määrusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole, eriti eelnevalt

protokolli sisu ja mahu kohta väljendatut arvestades, tegemist menetlusnormi rikkumisega, mis

mõjutaks kohtuotsuse õiguspärasust.

29.5. Ringkonnakohus on istungil küsinud, kas kaebaja soovib ning peab võimalikuks kohustamis-

nõudelt tuvastamisnõudele üle minna nõuete osas, mis puudutavad kohustamist ainete läbimise

võimaldamiseks, bakalaureuse õppekava vahetamist magistriõppekava vastu ning õppeainetele

registreerimist koos nende õppeainete tulemustega. Kaebaja vastas kohtu küsimustele jaatavalt.

Ringkonnakohus on oma otsuses möönnud, et tuvastamiskaebuste esitamise eelduseks olev

põhjendatud huvi seondub kaebaja võimaliku varalise nõudega enammakstud õppeteenustasu

tagastamiseks. Senine kohtupraktika on asjaolude muutumisel pidanud lubatavaks kohustamisnõudelt

tuvastamisnõudele üleminekut ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes (nt 7. aprilli 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-5-10).

Ringkonnakohus selgitas istungil, et võtab asja lahendamisel seisukoha, millised apellatsioon-

kaebuses esitatud nõuded olid varem esitatud ja millised neist on hõlmatud nende nõuetega, mis

muudeti õigusvastasuse tuvastamise nõueteks. Samuti selgitas kohus, et HKMS v.r § 34 lg 3 kohaselt

ei olnud apellatsioonimenetluses võimalik esitada nõudeid, mida pole esitatud esimese astme kohtus.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega välja selgitanud kaebaja

tahte nõuete muutmisel ning kindlaks teinud, milliseid nõudeid on kaebaja esitanud halduskohtus ja

milliseid alles apellatsioonimenetluses, ega ole seejuures rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi.

IV

30. Eeltoodule tuginedes tuleb T. Titma kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu

vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kolleegium peab vajalikuks täiendada

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses esitatud motiividega.

Kuna ringkonnakohus on eksinud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 1 halduskohtu otsuse kuupäeva

märkimisel, tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 asendada lauseosa "Tartu Halduskohtu

29. oktoobri 2010. a otsus" sõnadega "Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2011. a otsus".

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 ls 3 alusel riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld