3-4-1-13-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-13-12, millega

on ühinenud riigikohtunikud Jaak Luik, Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu

1. Üldkogu otsusest nähtub, et üldkogu enamus on seisukohal, et praegusel juhul on liiga suure

riigilõivuga rikutud põhiseaduse § 15 lg-ga 1 tagatud kohtusse pöördumise õigust ja põhiseaduse § 24

lg-ga 5 tagatud edasikaebeõigust. Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda, sest pärast riigilõivu tasumist

lahendas halduskohus kaebuse sisuliselt ning ringkonnakohus võttis pärast apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuse menetlusse. Seega on kohtusse pöördumise õigust ja

edasikaebeõigust praegusel juhul kasutatud sõltumata riigilõivu suurusest. Riigilõiv ei ole takistanud

kaebuse ega apellatsioonkaebuse esitamist.

2. Mind ei veena ka see, millega üldkogu enamus põhjendas oma seisukohta. Otsust põhjendati selle

punktis 35 järgmiselt: „AS-l Hotell Viru oli kahju hüvitamise nõudes kohtusse pöördudes ja

apellatsioonkaebust esitades võimalik valida, kas tasuda kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõiv

või jätta see tasumata, mille tulemusel jäetaks kaebus või apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Selle

määruse peale saaks isik HKMS § 121 lõike 4 ja § 187 lõike 7 alusel küll esitada määruskaebuse kuni

Riigikohtuni, kuid samas riskiks ta riigilõivu maksmata jätmisel siiski sellega, et kohus ei vaata tema

asja läbi ning väidetavad õigused võivad jääda kaitseta.“

Arvan, et sellise argumentatsiooniga ei ole võimalik põhjendada riigilõivu vastuolu põhiseadusega

olukorras, kus kaebus on kohtus lahendatud ja apellatsioonkaebus menetlusse võetud. Mis puutub

riski, et riigilõivu tasumata jätmisel ja korralise määruskaebeõiguse kasutamisel kaebuse või

apellatsioonkaebuse tagastamise määruse vaidlustamisel võib jääda asi kohtus läbi vaatamata ja

väidetavad õigused kaitseta, siis on see menetlusseadustikku sisse kirjutatud „paratamatu elu risk“.

Sellist elu riski kannab menetlusosaline ka muudel juhtudel, kui kohus on teinud kaebuse või

apellatsioonkaebuse kohta käiguta jätmise määruse, puudused on aga jäetud kõrvaldamata ja seejärel

esitatakse kaebuse või apellatsioonkaebuse tagastamise määruse peale määruskaebus, mis jääb

rahuldamata. Määruskaebust lahendav kohus peab määruskaebuse alusel küll hindama vaidlustatud

riigilõivu põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

Kuid kaebuse või apellatsioonkaebuse tagastamise määrust vaidlustades peab määruskaebuse esitaja

alati siiski arvestama sellega, et määruskaebust lahendav kohus ei nõustu menetlusosalise õiguslike

väidetega, mistõttu määruskaebus võib jääda rahuldamata ja kaebus või apellatsioonkaebus

kohtumenetlusse võtmata.

3. Siiski ei pruugi sellise „elu riski“ tagajärjed olla asja sisulist läbivaatamist võimatuks tegevad.

Palju sõltub ka menetlusosalise poolt valitud kaebuse esitamise ajast ja kohtupraktikast kaebe- ja

edasikaebetähtaja küsimuses.

Silmas tuleb pidada, et kaebuse ega apellatsioonkaebuse tagastamine ei välista kaebuse või

apellatsiooni uut esitamist (HKMS § 43 lg 2 ja § 187 lg 2; HKMS vr § 11 lg 7 ja § 33 lg 9) . Seega ei

ole kaebuse või apellatsioonkaebuse tagastamise määruse mittekordaläinud vaidlustamine asja

läbivaatamist vältimatult takistav.

Praegusel juhul tuleb silmas pidada ka seda, et tegemist on kahju hüvitamise nõudega, mille kohtule

esitamiseks on seadusega sätestatud võrdlemisi pikk kaebetähtaeg. Kahju hüvitamiseks esitatud

kaebuse korral on kaebuse esitamise aega valides võimalik arvestada riski, et lõivu suuruse

vaidlustamine kaebuse tagastamise korral võib osutuda edutuks, ja jätta varuks aega, et esitada

kaebuse tagastamise korral uus kaebus, tasudes kohtu nõutud lõivu, mille suurus vaidlustati kaebuse

tagastamise peale esitatud määruskaebusega.

Mõeldav oleks ka taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Samas on tõsi, et

apellatsioonitähtaeg on lühike ja apellatsioonkaebuse tagastamise määruse kohta tehtava

kohtumääruse tegemise ajaks on apellatsioonitähtaeg paratamatult möödunud. Arvan, et

apellatsioonkaebuse, aga ka kaebuse tagastamise õiguspärasuse üle toimuv keerukas õiguslik vaidlus

võib olla kaebe- või edasikaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Seda eriti olukorras, kus

vastavas küsimuses puudub Riigikohtu püsiv praktika. Tähtaja ennistamine oleks sellises olukorras

nimetatud põhiõiguste kaitse efektiivne viis.

4. Praegusel juhul taotleti haldusasjas esitatud kaebuselt ning apellatsioonkaebuselt juba tasutud

riigilõivu tagastamist sätete alusel, mis reguleerivad enam tasutud riigilõivu tagastamist. HKMS §

104 lg 5 p-s 1 sätestatakse, et tasutud riigilõiv tagastatakse „enam tasutud osas, kui riigilõivu on

tasutud ettenähtust rohkem.“ Rohkem tasutud lõivu tagastamise nõude esitab isik kohtule, kelle

menetluses asi viimati oli (HKMS § 104 lg 8).

Kuna kõne all on enam tasutud riigilõivu tagastamine, siis ei saanud HKMS § 104 lg 5 p 1

kehtestamise eesmärgiks olla kaebeõiguse või edasikaebeõiguse kaitse. Need õigused on riigilõivu

tasumisega juba teostatud. Seega ei saa enam tasutud riigilõivu tagastamise menetluses kaebeõigus

(põhiseaduse § 15 lg 1) ja edasikaebeõigus (põhiseaduse § 24 lg 5) olla tasutud lõivu

põhiseaduspärasuse hindamise mõõdupuuks.

5. Arvan, et enam tasutud riigilõivu tagastamist reguleerivate sätete eesmärgiks on võimaldada tagasi

maksta lõiv, mis tasuti suuremas ulatuses, kui nägi ette seadus, mis kehtis lõivu tasumise ajal. Kuna

lõivu põhiseaduspärase suuruse üle vaidlemiseks on olemas nii kaebekord kui ka kohtu kohustus

algatada kohtu poolt nõutud lõivu põhiseaduspärasuse kontroll (vt eriarvamuse p 2 lg 2), siis arvan, et

HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel esitatud taotluse lahendamisel kontrollitakse vaid seda, kas lõiv

on tasutud selle tasumise ajal kehtinud määras.

6. Arvan, et HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 eesmärgiks on võimaldada kaebuse või apellatsioonkaebuse

esitajale saada tagasi eksituse tõttu enam makstud raha. Kuid neid sätteid saab siiski kohaldada ka

juhul, kui riigilõivu suurus on mõnes teises kohtuasjas on enne enam makstud lõivu tagastamise

taotluse lahendamist põhiseadusevastasuse tõttu tagasiulatuvalt tunnistatud kehtetuks.