3-1-1-107-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-107-12

Otsuse kuupäev

3. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Hermo Taali süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-927

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hermo Taali kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo

Küünemäe, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Natalja Kutepova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2012. a otsus Hermo Taali süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 121 järgi, samuti talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ning

sundraha väljamõistmises ja saata kriminaalasi tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Nurmi & Partner Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Hermo Taalile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse)

eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 9 (üheksa) eurot ning 60

(kuuskümmend) senti.

5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hermo Taal anti lühimenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, mis seisnes selles, et 20. juulil 2011 kella 12.40 paiku, olles kinnipeetav, lõi ta

Harku ja Murru Vangla vangistusosakonna M2 sektsiooni kambris nr 202 kinnipeetavat L. L.-i ühel

korral rusikaga näkku, mille tulemusena kukkus kannatanul suust välja kaks hammast. Seejärel lõi ta

kannatanut taburetiga vasaku oimu piirkonda, tekitades L. L.-ile füüsilist valu.

2. Harju Maakohtu 15. märtsi 2011. a otsusega mõisteti H. Taal süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.

Kannatanu tsiviilhagi 1020 euro suuruses nõudes jäeti KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

Maakohus märkis järgmist.

2.1 Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas leidis H. Taali ning

L. L.-i vahel aset tüli, kus üheks kannatanuks oli L. L. Isiku läbivaatuse protokolli ja fotodega on

tuvastatud, et kannatanul oli vasaku silma juures umbes 3 cm läbimõõduga turse (punetus), paremalt

eest eraldus tal suust aga kaks hammast. Neid vigastusi kajastavad ka Harku Vangla arstide tõendid.

Isiku läbivaatuse protokolli ja fotodega on tuvastatud seegi, et ka H. Taalil oli parema silma all umbes

3 sentimeetri suurune hematoom, paremal pool kaelal kaks kriimustust ja vasaku jala reie eesmisel

pinnal umbes 1,5 sentimeetri pikkune naha pindmine vigastus. Sama kinnitab Harku Vangla arsti

tõend.

2.2 Tunnistajatena üle kuulatud kinnipeetavad J. S., V. U., J. T. ja V. D. viibisid samas kambris ajal,

mil sinna tuli H. Taal, kuid nende ütlused kinnitavad üksnes rüseluse toimumist L. L.-i ning

süüdistatava vahel. Samas ei nähtu tunnistajate ütlustest, kes kakluse algatas. Tunnistajad A. N., A. S.

ja V. P. kakluse ajal kambris ei viibinud ning seda pealt ei näinud. I. B. tuli kakluse ajal kambrisse ja

ka tema ei tea, kes esimesena lõi. Valvurite R. T. ja L. N.-i ütlused kinnitavad samuti kakluse

toimumist, kuid kakluse algataja isikut nende alusel kindlaks teha ei saa. Ainukesena andis H. Taali

süüstavaid ütlusi V. M.

2.3 Tõendite pinnalt võib asuda seisukohale, et L. L.-i lüües ja temale valu põhjustades täitis

süüdistatav KarS § 121 süüteokoosseisu tunnused. Tähtsust ei oma, kas H. Taal lõi kannatanut näkku

rusika või lahtise käega, kuna arstliku läbivaatusega tuvastati L. L.-il kahe hamba kaotus. Hambad ei

kuku suust välja niisama ja tavaliselt ei teki ka punetus ega turse iseenesest. Sellele peab eelnema

tervist kahjustav tegevus, mis praegusel juhul seisnes kannatanu löömises näo piirkonda. Tõendatud

pole taburetiga löömine, sest rüselust pealt näinud tunnistajad seda ei kinnita.

2.4 Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et rünnet alustas H. Taal. Tunnistajad ei kinnita L. L.-i ütlusi

sellisel määral, mis välistaks süüdistataval hädakaitseseisundi esinemise. V. M.-i ütlusi ei saa pidada

usaldusväärseks. Tunnistaja sõnade kohaselt oli ründajaks süüdistatav. See väide pole aga kooskõlas

samas kambris viibinud kinnipeetavate J. S.-i, V. U., J. T. ja V. D. ütlustega, sest need isikud H. Taali

poolt ründe alustamist ei kinnita. Jääb arusaamatuks, kuidas sai V. M. olukorras, kus kaklus toimus

terve kambri ulatuses, tajuda sündmust valikuliselt ja mitte näha seda, kuidas L. L. H. Taali lõi. Seda

nägid teised ruumis viibinud isikud ja see on fikseeritud ka arstliku läbivaatusega. Ka ei toonud V. M.

välja asjaolusid, mis oleksid tema tähelepanu hajutanud või sündmusest muul viisil kõrvale juhtinud.

Kannatanu L. L.-i ütlusi ei saa samuti lugeda sündmusi objektiivselt kajastavateks, kuna need

sarnanevad V. M.-i ütlustega. Erinevalt L. L.-ist pole H. Taal kannatanu löömist eitanud, kirjeldades

sündmust rüselusena sarnaselt tunnistajate ütlustele ja kinnitades, et ründamist alustas kannatanu.

Võõrasse kambrisse minek ja kannatanult viimasele mittemeelepärasel viisil selgituste küsimine ei

tähenda koheselt sellega kaasnevat füüsilist rünnet ning vägivalda. Kuna tunnistajad nägid

süüdistatava ja kannatanu vahelist rüselust ning H. Taalil esinenud tervisekahjustused on arstliku

läbivaatusega tõendatud, vastab ka L. L.-i tegevus KarS § 121 koosseisule.

2.5 Süüdistatava ütluste kohaselt alustas rünnet L. L., kes lõi talle näppudega silma ja haaras kõrist.

Ründe lõpetamiseks ja haardest vabanemiseks H. Taal kannatanut lõigi. Kuna L. L.-i ja V. M.-i

ütlused on ebausaldusväärsed, muud süüdistatava väiteid kummutavad tõendid aga puuduvad, tuleb

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning lugeda H. Taal teo toimepanemise ajal

hädakaitseseisundis olevaks. Kannatanu rünnet tõrjudes oli süüdistataval õigus hädakaitsetegevuseks.

H. Taal püüdis lõpetada teda kahjustavat tegevust L. L.-i löömisega ja seda saab pidada sobivaks

vahendiks rünnatava õigushüve kaitsmisel. Süüdistatava tegu pole õigusvastane, hädakaitseseisundis

tegutsedes ei ületanud ta hädakaitse piire ja seetõttu tuleb ta õigeks mõista.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Natalja Kutepova, taotledes otsuse tühistamist, H. Taali süüditunnistamist KarS § 121 järgi, tema

karistamist 9 kuu pikkuse vangistusega, karistuse vähendamist KrMS § 238 lg 2 alusel ühe

kolmandiku võrra ja mõistetud 6-kuulise vangistuse suurendamist vastavalt KarS § 65 lg-le 2 ning

§ 64 lg-le 1 Harju Maakohtu 6. detsembri 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt H. Taali

õigeksmõistmises, ta tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 9 kuuks. Vastavalt

KrMS § 238 lg-le 2 vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja talle mõisteti karistuseks vangistus

6 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 6. detsembri 2010. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastaks, 11 kuuks

ning 3 päevaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati.

Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohtuga võib nõustuda selles, et usaldusväärselt ei saa kindlaks teha, kumb konflikti osapool

esimesena lõi. Selle kohta on üksnes süüdistatava ja kannatanu vastandlikud ütlused ning tunnistaja

V. M.-i räägitu. Viimase ütluste usaldusväärsuse seab osas, kuidas H. Taal L. L.-i lõi, ka

ringkonnakohtu jaoks kahtluse alla asjaolu, et ülejäänud sündmuste kohta andis tunnistaja väga

pealiskaudseid ütlusi. Tema ütlusi ei muuda usaldusväärsemaks apellatsiooni väide, et vangla oludes

on tõendite saamine raskendatud, sest KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu kehtib sõltumata teo toimepanemise

kohast ja tõendite kogumise keerukusest. Ühtlasi on ebaõige prokuröri seisukoht, et maakohtu

järeldused on meelevaldsed ja põhinevad süüdistatava paljasõnalistel ütlustel osas, millega loeti

tõendatuks, et L. L.-i käitumine vastab KarS § 121 koosseisule. Maakohus osutas kõnealuse küsimuse

lahendamisel tunnistajate ütlustele, kelle sõnade kohaselt toimus rüselus, samuti sellele, et H. Taalil

oli pärast rüselust silma all hematoom.

4.2 Isegi kui L. L. lõi H. Taali esimesena, ei ole süüdistatavale etteheidetava käitumise näol tegemist

hädakaitsega, kuna tal puudus kaitsetahe. Tunnistajate R. T. ja V. D. sõnul eelnes rüselusele

sõimlemine. Seega oli süüdistatav juba eelnevalt vaenulikult meelestatud. R. T. nägi, kuidas H. Taal

kambrisse sisenes ja enda järel ukse sulges. Mõni hetk hiljem hakkas kambrist kostma kisa ja

kambrisse minnes nägi tunnistaja, et L. L. ja H. Taal karjuvad teineteise peale. Kinnipeetavad allusid

korraldusele lõpetada karjumine ja H. Taal läks koridoris olevasse tualettruumi. R. T., kes oli

eelnevalt teavitanud korrapidajat abi vajamisest, helistas uuesti korrapidajale ja nägi samal ajal,

kuidas H. Taal läks tagasi kambrisse, mille järel puhkes uuesti tüli. Tunnistaja kambrisse sisenemise

ajal hoidsid L. L. ja H. Taal kahevahel taburetti ning karjusid üksteise peale. L. L.-il oli suu verine, H.

Taalil aga silma all hematoom. Seda, et algselt kutsus R. T. abi, hiljem teatas, et olukord on

rahunenud, kuid lõpuks palus uuesti abi, kinnitavad tunnistaja L. N.-i ütlused. Ka V. D. ütluste

kohaselt lahkus H. Taal vahepeal kambrist, kuid tuli tagasi. Väärib tähelepanu, et esimesel korral, mil

R. T. konflikti lõpetama läks, oli L. L.-il nina verine. Seega esines juba enne H. Taali kambrist

lahkumist isikute vahel füüsiline konflikt. Minnes pärast valvuri sekkumist uuesti kambrisse, jätkas

süüdistatav konflikti ja kannatanu löömine ei olnud kantud kaitsetahtest. Seda kinnitavad ka J. S.-i ja

V. D. ütlused, mille kohaselt pärast kakluse lõpetamiseks antud korraldust rüselust koheselt siiski ei

lõpetatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. Taali kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Argo Küünemäe, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtuvalt toimus süüdistatava ning L. L.-i vahel kõigepealt

pelgalt sõnelus. Hiljem, kui H. Taal uuesti kambrisse sisenes, toimus rüselus. Ringkonnakohus asus

põhjendamatult seisukohale, et süüdistatav oli juba eelnevalt vaenulikult meelestatud, kuna sõneles

kannatanuga. Oma raha kulutamise kohta pärimine ei tähenda vaenulikku meelestatust.

Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt oli R. T. sõnul L. L.-il nina verine juba

siis, kui ta esimest korda kambrisse konflikti lõpetama läks. Kohus järeldas, et füüsiline konflikt

toimus juba varem. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub seevastu, et esimesel kohtumisel

kannatanu ja süüdistatav üksnes karjusid, teisel kohtumisel said aga vigastusi. Seega on väär järeldus,

et H. Taali tegevus ei olnud teise konflikti raames kaitsetahtest kantud. Ringkonnakohus viis

kohtuliku uurimise läbi puudulikult ja ühekülgselt ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, lähtudes

vääralt üksnes R. T. ütlustest ning jättes need kannatanu ja tunnistajate ütlustega kõrvutamata.

5.2 Kuigi R. T. ütlustest tulenevalt oli süüdistatava ja kannatanu vahel esimesel korral üksnes sõnelus,

mille lõpetamiseks tunnistaja korralduse andis, hakkas ringkonnakohus tunnistaja juttu

interpreteerima ning jõudis väärale seisukohale, et kaklus toimus ka enne seda, kui tunnistaja esimest

korda kambrisse astus. Kõik tunnistajad ja kannatanu kirjeldasid situatsiooni katkematuna.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Natalja Kutepova, et

kassatsioon

on

põhjendamatu.

Ringkonnakohus

ei

rikkunud

tõendite

hindamisel

kriminaalmenetlusõigust ja põhistas, miks tuleb H. Taal temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista.

Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et vältimaks vahetu ja suulise

kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist,

peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele

tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu

otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai

2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 10 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12).

8. Praeguses kohtuasjas mõistis maakohus H. Taali süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks,

ringkonnakohus aga samade tõendite pinnalt süüdi. Maakohus tuvastas, et L. L.-i käega näkku lüües

realiseeris süüdistatav küll KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused, kuid tema tegevus ei

olnud KarS § 28 lg 1 kohaselt õigusvastane, kuna ta tõrjus kannatanu vahetut õigusvastast rünnet. L.

L.-i löömist käega näkku pidas kohus vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks vajalikuks teoks ja

leidis, et H. Taal ei ületanud seejuures hädakaitse piire. Veel tõdes maakohus, et kuivõrd L. L.-i ja

tunnistaja V. M.-i ütlused on ebausaldusväärsed, muid süüdistatava väiteid kummutavaid tõendeid

aga pole, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning lugeda H. Taal teo

toimepanemise ajal hädakaitseseisundis olevaks. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et

usaldusväärselt pole tuvastatav, kumb konflikti osapool teist esimesena lõi, kuid isegi juhul, kui

kannatanu lõi süüdistatavat esimesena, pole tegemist hädakaitsega, kuna H. Taalil puudus kaitsetahe.

Seda järeldust põhistas apellatsioonikohus esmajoones tunnistaja R. T. ütlustega, kelle sõnade

kohaselt oli süüdistatav kannatanu juurde minnes juba eelnevalt vaenulikult meelestatud. Ajal, mil

tunnistaja konflikti sekkus, oli L. L.-il juba nina verine. H. Taal, kes pärast valvuri sekkumist lahkus,

kuid kannatanu kambrisse tagasi läks, jätkas konflikti. Sel põhjusel ei olnud pärast sõnelust

kannatanu suhtes rakendatud vägivald ringkonnakohtu hinnangul enam kaitsetahtest kantud.

8.1 Kriminaalkolleegium leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemisega seonduvate faktiliste

asjaolude kindlakstegemisel KarS § 28 lg 1 mõttes märkis ringkonnakohus ebaõigesti esmalt seda,

nagu oleks maakohus leidnud, et usaldusväärselt pole tuvastatav, kumb konflikti osapool teist

esimesena lõi. Nagu ka eelpool märgitud, on maakohus vaadeldavat küsimust lahendades järeldanud,

et süüdistatava ütluste kohaselt alustas rünnet kannatanu, kes lõi H. Taalile näppudega silma ja haaras

tal kõrist. Kuna neid väiteid kummutavad tõendid puuduvad, tuleb kõrvaldamata kahtlused

tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda ta teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis olevaks.

Erinevalt maakohtust jättis ringkonnakohus süüdistatava ütlused kogumis teiste tõenditega

hindamata. See rikkumine tõi kaasa olukorra, kus apellatsioonikohtu järeldused hädakaitse

objektiivsete eelduste võimaliku esinemise kohta ei põhine kõigil tõenditel, millele tugines

õigeksmõistva otsuse tegemisel maakohus.

8.2 Seejärel tõdes ringkonnakohus, et süüdistatava tegevus ei olnud kaitsetahtest kantud, jättes aga

tähelepanuta, et H. Taalile süüksarvatavast käitumisest luges maakohus tuvastatuks üksnes käega

näkku löömise. Muu, sh korduva füüsilise vägivalla rakendamist, kindlaks tehtud ei ole ja selline

teokirjeldus ei tulene ka süüdistusest. Seisukoht, mille kohaselt H. Taal kambrisse tagasi minnes

varem alanud konflikti jätkas ja edasiselt rakendatud vägivald enam kaitsetahtest kantud ei olnud, ei

põhine seega tõendikogumil, millele tugines õigeksmõistva otsuse tegemisel maakohus. Ka pole

vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaadav, milles seisnes füüsiline vägivald, mida

süüdistatav kannatanu suhtes kummagi konflikti raames rakendas. Kriminaalkolleegium peab

vajalikuks märkida, et nii süüdistuses kui maakohtu otsuses on H. Taalile etteheidetava füüsilise

vägivalla iseloomu selgepiiriliselt eristatud. See seisnes löömises ühel korral käega näkku ja seejärel

taburetiga vastu pead. Kannatanu löömist taburetiga maakohus tuvastatuks ei lugenud ja seda ei

teinud ka ringkonnakohus. Seetõttu väljub järeldus, mille kohaselt kasutas süüdistatav kannatanu

suhtes füüsilist vägivalda enam kui ühel korral, kohtulikul arutamisel tuvastatu piiridest. Välistades

kaitsetahte nn teise konflikti raames toimunu pinnalt ja mõistes selle hinnangu alusel H. Taali KarS §

121 järgi süüdi, jättis ringkonnakohus osutamata nendele tõenditele, mis vastavasisulist järeldust

kinnitavad. Ära pole näidatud ka maakohtu otsuses sisalduvaid vigu, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

9. Eelpool kirjeldatud minetused on käsitatavad kohtuotsuses põhistuste puudumise ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Vastavalt KrMS § 341 lg-

le 2 tuleb Riigikohtul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

10. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks meenutada, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1

kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane

rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a

otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 10 ja 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Ründe

olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse

kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt otsus asjas nr 3-1-1-17-

04, p 10). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust

KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2

tähenduses.

Kaitsetegevus

seisneb

ründaja

õigushüve

kahjustamises

ründe

tõrjumiseks.

Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks

tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab

kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja

tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10).

11. Pidades silmas nii eelpool refereeritud seisukohti kui ka maakohtu poolt tuvastatud faktilisi

asjaolusid, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel muuhulgas kogumis teiste tõenditega

anda hinnang süüdistatava ütlustele, mille kohaselt alustas rünnet kannatanu. Sõltuvalt eelmisele

küsimusele antavast vastusest tuleb seejärel analüüsida, kas H. Taali tegevus on õigustatav

hädakaitsega ja kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2012. a otsuse H. Taali

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, samuti talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse

mõistmises ning sundraha väljamõistmises ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

13. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja 60 sendi suuruses

summas, sh käibemaks 9 eurot ning 60 senti. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks

kulutatud kolm pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming vajalik ja selle

tegemisele kulutatud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 16 tuleb taotlus

rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 57 eurot ja 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ning

60 senti). Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe