3-2-1-121-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-121-12

Määruse kuupäev

Tartu, 14. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Avaldus vanematelt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks

14. Asjas on õiguslik küsimus eelkõige selles, kas kohtud peatasid õigesti puudutatud isikute I ja II

hooldusõiguse nende kuue alaealise lapse suhtes.

Kolleegiumi hinnangul tõlgendasid ja kohaldasid kohtud vääralt PKS § 140 ja asusid asjas tuvastatud

asjaolusid arvestades vääralt seisukohale, et vanemate hooldusõigus tuleb viidatud sätte alusel

peatada.

PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse

hooldusõigust teostama. Kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust

teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul

faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem

ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada,

sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada

lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas,

kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada.

Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada.

Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada

(PKS § 140 lg 3) ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras

jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui

lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda (PKS § 140 lg 4).

Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse

parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse

peatamise korral määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja.

Kuna asjas ei ole esitatud ega tuvastatud asjaolusid, mis annaksid ülalmärgitut arvestades alust

kohaldada PKS § 140, on nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt peatanud puudutatud isikute I ja II

hooldusõiguse.

15. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt hoolivad puudutatud isikud I ja II

oma lastest, on laste eest hoolitsenud ning soovivad ka edaspidi laste suhtes hooldusõigust teostada,

kuid nad ei tule toime oma elu korraldamise ja laste eest hoolitsemisega ega suuda tagada laste

normaalset arengut.

Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema

suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole ülalmärgitud põhjendustel kolleegiumi

hinnangul õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama

ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last

ähvardab. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et perekonnaautonoomiast tulenevalt

on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik

äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige

vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja

proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema

ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11,

p 14).

Maa- ja ringkonnakohus lähtusid asja lahendades õigesti ülalmärgitust, kuid asusid vääralt

seisukohale, et PKS § 134 lg 1 mõttes saab lapse heaolu või vara ohustamise korral vähem piirava

abinõuna kohaldada hooldusõiguse peatamist PKS § 140 mõttes.

16. Kuna kohtud tuvastasid asjaolud, millest nähtub, et laste heaolu on olnud peres kasvades

ohustatud, ei saa kolleegium määruskaebusi täielikult rahuldada ega jätta avaldust vanemate

hooldusõiguse äravõtmiseks täielikult rahuldamata, nagu soovivad puudutatud isikud I ja II.

Kolleegiumi hinnangule tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et selgitada, kas ja

milliseid abinõusid on laste huvides vaja kohaldada.

Selleks tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtul selgitada, milline oht ähvardab lapsi vanemate

juures kasvades ning milliste abinõudega on võimalik seda ohtu ära hoida. Seejuures tuleb täpselt

tuvastada, milline oht ähvardab iga üksikut last peres kasvamise korral, ning selgitada, millised

oleksid vanemate hooldusõigust kõige vähem piiravad abinõud, millega on võimalik iga lapse puhul

oht tema heaolule ja/või varale kõrvaldada. PKS § 134 lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu

ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise

korral eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja

ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse

hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või

teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere

igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks,

ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi

perest eraldada. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud osutada

vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes, nagu leidis õigesti ka

ringkonnakohus.

17. Vastuseks määruskaebuste väitele, et ringkonnakohus määras vääralt avaldaja laste eestkostjaks,

märgib kolleegium järgmist.

PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise

korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral

eestkostja (vt Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p 17; Riigikohtu

23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Kolleegiumi hinnangul peab kohus

jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku

esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust.

Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks

ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja

määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud,

kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse

rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja

kohustused.

Eeltoodust tulenevalt on õige määruskaebuste väide, et ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest, kui

määras avaldaja laste eestkostjaks, ilma et maakohus oleks eestkostja määramise küsimust arutanud

või lahendanud. Teisalt tuleneb ringkonnakohtu põhjendustest, et ringkonnakohus määras avaldaja

eestkostjaks PKS § 176 lg 1 alusel. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus ei saanud eestkostjat

PKS § 171 lg 1 järgi määrata, sai ringkonnakohus määrata, et eestkostja ülesandeid täidab kuni

eestkostja määramiseni PKS § 176 lg 1 järgi avaldaja.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik