3-1-1-90-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-12

Otsuse kuupäev

5. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi Ragnar Kruugi (Kruuk) karistamises alkoholiseaduse

§ 70 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-11-4356

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ragnar Kruugi kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsus Ragnar Kruugi karistamises

alkoholiseaduse § 70 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Taotlus valitud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi

vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Prefektuuri 18. oktoobri 2011. a otsusega karistati Ragnar Kruuki alkoholiseaduse (edaspidi

AS) § 70 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 40 eurot selle eest, et alkoholijoobes olles tuigerdas

ta 27. septembril 2011 kella 22.55 ajal Pärnu linnas aadressil Xxxx XX asuva maja ees kõnniteel.

Oma käitumisega solvas R. Kruuk inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

2. Kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitas kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja

vandeadvokaat Paul Järve, kes taotles otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

väärteomenetluse lõpetamist. Lisaks taotles kaitsja R. Kruugi suhtes väärteoprotokolli koostanud ja

teda kainenema toimetanud Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna patrullpolitseiniku A. A. ja

viimast abistanud Pärnu kordoni piirivalvuri U. N.-i tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kaitsja

seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. R. Kruuk ei pannud toime AS § 70 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. 27. septembril 2011 läks ta

koos J. S.-ga Pärnu linnas aadressil Xxxx XX asuvasse Pärnu politseijaoskonda A. A. varasema

tegevuse tõttu avaldust esitama. Selleks võttis R. Kruuk politseimaja fuajees telefoni teel ühendust

valves olnud isikuga, kes kinnitas, et R. Kruugi juurde tulevad isikud, kes tema avalduse vastu

võtavad. Menetlusaluse isiku juurde tulid aga A. A. ja U. N., kes kasutasid tema suhtes politseimaja

ees tänaval põhjendamatult vägivalda - R. Kruuk suruti tänavale pikali ja teda löödi. Seejärel viidi ta

politseimaja nurga taha, kus jätkati tema peksmist. R. Kruugi käed pandi selja taha raudu ja ta

tõmmati maast lahti nii, et jalad vaevu maad puudutasid. Sellise tegevusega tekitati R. Kruugile

mõlema õlavarre liigeste ja sidemete väljavääne ning muid vigastusi. Pärast seda, kui menetlusalune

isik palus peksmise lõpetada ja lubas, et ta ei esita A. A. tegevuse osas avaldust, toimetati R. Kruuk

kainenemisele ja tema suhtes koostati väärteoprotokoll. Arestimajast vabanenuna pöördus R. Kruuk

arsti juurde ja esitas 3. oktoobril 2011 avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks A. A. ja U. N.-i

suhtes. Kuigi menetlusalune isik oli enne politseimajja minemist alkoholi tarvitanud, ta siiski ei

tuigerdanud. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll ei tõenda tänaval tuigerdamist.

2.2. Lääne Prefektuuri karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseks tuleb maakohtul nõuda

kohtuväliselt menetlejalt välja kõik materjalid seoses A. A. ja U. N.-i tegevusega vaidlustatud

väärteoasja menetlemisel.

3. Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata ja

R. Kruugi kaitsja kaebus rahuldamata. Maakohus tuvastas, et menetlusalune isik tarvitas

27. septembril 2011 alkoholi ja tuigerdas nii Pärnu politseijaoskonnas kui ka selle ees tänaval.

Maakohus ei pidanud usaldusväärseteks R. Kruugi ja tunnistaja J. S.-i ütlusi, sest need olid vastuolus

A. A. ja U. N.-i ütlustega. Viimaste kohaselt lamas R. Kruuk tänavasillutisel ja keeldus tõusmast.

Samuti nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et R. Kruugi koordinatsioon oli

27. septembril 2011 väga häiritud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollis on

märgitud, et R. Kruuk oli agressiivse käitumisega ja et tema kainenema toimetamine oli vältimatu

isikust nii endale kui ka teistele lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Avalikus kohas joobnuna viibimine,

räuskamine, tuigerdamine ja lamamine solvavad inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

Arvestades, et R. Kruugi kainenema toimetamise protokolli kohaselt ei tuvastatud menetlusalusel

isikul väliseid nähtavaid vigastusi, leidis maakohus sedagi, et R. Kruuk võis end arestimaja kambris

märatsemise käigus ise vigastada. Kuna menetlusaluse isiku süü AS § 70 järgi kvalifitseeritava

väärteo toimepanemises oli maakohtu hinnangul eeltooduga tõendatud, ei pidanud kohus vajalikuks

nõuda Lääne Ringkonnaprokuratuurilt välja R. Kruugi kuriteoteatega seotud materjale.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni R. Kruugi kaitsja P. Järve, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist.

Samuti taotleb kaitsja, et Riigikohus nõuaks Lääne Ringkonnaprokuratuurilt või Lääne Prefektuurilt

välja Pärnu politseijaoskonna valvekaamerate 27. septembri 2011. a salvestise koopiad. Kassaatori

seisukohad on järgmised.

4.1. Maakohus eiras VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtet ega kontrollinud kohtuvälise menetleja

otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid. Kohtuistungil selgitas U. N., et väärteoprotokollis

kirjeldatud sündmused toimusid politseimaja ees ja et seal on valvekaamerad. Ka kohtuvälise

menetleja esindaja Feliks Linnu kinnitas, et ta on salvestisi näinud ja et R. Kruuk on toime pannud

AS § 70 järgi kvalifitseeritava väärteo. Vaatamata vastavale taotlusele, jättis maakohus kaamerate

salvestised kontrollimata. Kuigi kaitsja taotles kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud

kaebuses A. A. suhtes alustatud kriminaalmenetluse materjalide väljanõudmist, jättis maakohus ka

selle taotluse rahuldamata.

4.2. A. A. ja U. N.-i ülekuulamine tunnistajatena oli ebaseaduslik, sest nad osalesid vaidlustatud

väärteoasja menetlemisel kohtuväliste menetlejatena. AS § 70 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemist R. Kruugi poolt tõendavad aga just A. A. ja U. N.-i ütlused. A. A. ja U. N. ei saa olla

tunnistajateks ka veel seetõttu, et R. Kruuk tuli politseimajja nende tegevuse peale kaebust esitama.

Samuti kasutasid mõlemad R. Kruugi suhtes alusetult vägivalda.

4.3. AS § 70 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine R. Kruugi poolt pole tõendatud. R. Kruuk

selgitas nii maakohtule esitatud kaebuses kui ka kohtuistungil, et ta tähistas 27. septembril 2011 oma

sünnipäeva ja tarvitas sel päeval alkoholi, kuid kinnitas samas, et ta pole tänaval tuigerdanud ega

inimväärikust solvanud. Ka tunnistaja J. S.-i ütluste kohaselt ei tuigerdanud R. Kruuk tänaval, vaid

läks koos tunnistajaga politseimajja avaldust esitama. Kohtuistungil märkis A. A.-gi, et tänaval

tuigerdamise võib väärteoprotokollist välja jätta, sest seda, et R. Kruuk oleks tänaval tuigerdanud,

A. A. ei näinud. U. N. ei öelnud sõnagi selle kohta, kas R. Kruuk tuigerdas tänaval või mitte.

4.4. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et R. Kruuk lamas tänavasillutisel ja keeldus sealt

tõusmast. Kuna A. A. kinnitas maakohtu istungil, et ta surus R. Kruugi politseimaja ees tänavale

pikali ja hoidis teda seal kinni, jääb arusaamatuks, mis andis maakohtule aluse arvata, et R. Kruuk

soovis ise tänaval maas lebada. Kuna tegemist oli politsei lubamatu vägivallaga, puudub alus heita

tänaval lebamist ette R. Kruugile. Seda, et R. Kruuk räuskas, pole väitnud ükski maakohtus

ülekuulatud isik.

4.5. Menetlusalune isik läks 27. septembril 2011 politseijaoskonda A. A. varasema tegevuse tõttu

avaldust esitama. Selleks võttis R. Kruuk politseimaja fuajees telefoni teel ühendust valves olnud

isikuga, kes kinnitas, et R. Kruugi juurde tulevad isikud, kes tema avalduse vastu võtavad.

Menetlusaluse isiku juurde tulid aga A. A. ja U. N., kes käsutasid R. Kruugi politseimaja ette

tänavale ja kasutasid seal tema suhtes põhjendamatult vägivalda. Seejärel viidi menetlusalune isik

politseimaja nurga taha, kus jätkati tema peksmist. Asjaolu, et R. Kruugi käitumine oli 27. septembril

2011 adekvaatne, kinnitab lisaks tunnistaja J. S.-i ütlustele ka sündmustik - R. Kruuk helistas

politseimaja fuajees õigele numbrile ja teatas, et ta soovib avaldust esitada. Samuti mäletab R. Kruuk

toimunut selgelt ja on seda kirjeldanud ka oma avalduses kriminaalmenetluse alustamiseks.

4.6. Maakohus jättis tähelepanuta R. Kruugi peksmise ja asus seetõttu ekslikule seisukohale, et

menetlusaluse isiku kainenema toimetamine oli vältimatu isikust endale või teistele lähtuva vahetu

ohu tõrjumiseks. Kuna A. A. ja U. N.-i ütlused on R. Kruugile vigastuste tekitamise ja käeraudade

kasutamise osas vastuolulised, on alusetu ka seisukoht, et R. Kruuk võis end arestimaja kambris

märatsedes ise vigastada. Arvestades, et R. Kruuk oli arestimajas käeraudadega toru külge kinnitatud,

jääb arusaamatuks, kuidas ta sai oma õlaliigesed ise välja väänata.

4.7. Kuigi kaitsja taotles kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses veel ka A. A. ja U. N.-i

tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, jättis maakohus selle taotluse lahendamata. Oma tegevust

maakohus ei põhjendanud.

4.8. Seoses A. A. suhtes alustatud kriminaalasja menetlemisega on Lääne Ringkonnaprokuratuuri

valduses Pärnu politseijaoskonna valvekaamerate 27. septembri 2011. a salvestised. Kuna need

salvestised tõendavad nii R. Kruugi süütust kui ka seda, et A. A. ja U. N. kasutasid menetlusaluse

isiku suhtes põhjendamatult vägivalda, taotleb kaitsja nimetatud salvestiste koopiate väljanõudmist

Lääne Ringkonnaprokuratuurilt või Pärnu Prefektuurilt.

5. Tuginedes VTMS § 158 lg 2 p-le 5, lisas kaitsja kassatsioonile järgmised dokumendid. Koopiad

R. Kruugi 3. oktoobri 2011. a avaldusest tema peksmise kohta A. A. ja U. N.-i poolt, arstitõendist

R. Kruugil tuvastatud kehavigastuste kohta, R. Kruugi 18. oktoobri 2011. a avaldusest Lääne

Ringkonnaprokuratuurile A. A. tegevuse kohta ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri 20. oktoobri 2011. a

kaaskirjast, millega edastati R. Kruugi 18. oktoobri 2011. a avaldus Lääne Prefektuuri Pärnu

politseijaoskonnale.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Lääne Prefektuuri prefekt Priit Suve, kes märgib Pärnu

politseijaoskonna valvekaamerate 27. septembri 2011. a salvestistele viidates, et R. Kruugile avaliku

korra rikkumist ette heita on problemaatiline. Samuti teatas kohtuväline menetleja, et A. A.-le on

esitatud kahtlustus selles, et ta võltsis vaidlustatud väärteoasjas andmeid. Samas juhitakse tähelepanu

asjaolule, et maakohtus politseijaoskonna valvekaamerate salvestisi ei uuritud, ja leitakse, et kuni

A. A. ja U. N.-i suhtes toimetatava kriminaalmenetluse käigus pole väärteoprotokolli võltsimine ega

valeütluste andmine tuvastatud, kinnitavad R. Kruugi süüd U. N.-i ütlused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et vastavalt

VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis

sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole

väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata

koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2008. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-52-08, p 10; 2. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja 9. juuni

2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13). Väärteoprotokolli kohaselt solvas R. Kruuk

27. septembril 2011 Pärnu politseijaoskonna ees alkoholijoobes viibides inimväärikust ja

ühiskondlikku moraalitunnet kõnniteel tuigerdamisega. Maakohtu otsuses heidetakse menetlusalusele

isikule ette aga ka räuskamist ja tänavasillutisel lamamist. Kuna käesolevas asjas koostatud

väärteoprotokollis pole R. Kruugile räuskamist ega tänavasillutisel lamamist ette heidetud, väljus

maakohus neid tegevusi menetlusalusele isikule süüks arvates väärteoprotokolli piiridest. See

eksimus on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

8. Edasiselt juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb

maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on

tuginetud. Praeguse väärteoasja kohtuotsusest aga ei selgu, millisele tõendile tuginedes maakohus

tuvastas R. Kruugi tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas inimväärikust ja ühiskondlikku

moraalitunnet.

See

eksimus

on

käsitatav

väärteomenetlusõiguse

olulise

rikkumisena

VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 2, § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsuse R. Kruugi

karistamises AS § 70 järgi ning lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus

rahuldab kaitsja kassatsiooni.

10. R. Kruugi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada R. Kruugile seoses väärteoasja

menetlemisega Pärnu Maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu summas 200 eurot. VTMS § 23

kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud

alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu

kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas aga selgitanud, et VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu

siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-12, p 11;

31. augusti 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-62-10, p 8 ja 14. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-25-10, p 9). Praeguses väärteoasjas kaitsja maakohtult kaitsjatasu hüvitamist ei taotlenud ja

seetõttu maakohus selles küsimuses otsustust ei teinud. Riigikohtul puudub menetluslik alus

lahendada alama astme kohtu asemel kaitsja poolt hilinenult esitatud taotlust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-11, p 8.1). Arvestades, et

väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi

menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu osas, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi