3-1-1-29-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-12

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Pille Toomi süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-15443

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pille Toomi kaitsjate vandeadvokaatide Sirje Musta ja Jaanus

Tehveri kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade

prokurör

Marju

Persidskaja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas Pille Toomi süüdistuses

KarS § 183 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 26. augusti 2011. a otsusega tunnistati Pille Toom süüdi karistusseadustiku (KarS)

§ 183 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määras

kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui P. Toom ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut

kuritegu ja järgib talle KarS § 75 alusel määratud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega tunnistati

Kristi Koitmäe süüdi KarS § 331 järgi, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

2. P. Toom tunnistati KarS § 183 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult edasiandmise

eesmärgil tuvastamata ajal, isikult ja kohas kuus Imovane tabletti, mille toimeaine zopikloon kuulub

sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel

ja teaduslikul eesmärgi käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad (edaspidi määrus nr 73) esimese lisa IV nimekirja.

P. Toom andis need tabletid 18. veebruaril 2010. a kella 16.50 paiku Tartu arestimaja

ülekuulamisruumis edasi vahistatule K. Koitmäele.

2.1 Maakohus luges P. Toomi süü kuriteo toimepanemises KarS § 183 lg 1 järgi tõendatuks

18. veebruaril 2010. a koostatud K. Koitmäe läbiotsimise protokolliga, sellest toimingust osavõtnud

isikute ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli, vaatluse videosalvestisega ja eksperdiarvamusega

K. Koitmäelt äravõetud kuue tableti kohta. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.2 Nii K. Koitmäel kui P. Toomil puudus arsti ettekirjutus ravimi Imovane käitlemiseks. P. Toom

pidi möönma, et Imovane tablettide toimeaine zopikloon võib kuuluda narkootiliste ja

psühhotroopsele ainete nimekirja ning sellise aine käitlemine on üldjuhul keelatud. Asjaolu, et

P. Toom oli teadlik kuue tableti ja infolehe K.Koitmäele üleandmisel enda teo keelatusest ja et ta pani

selle teo toime kavatsetult, on tõendatud tema enda ja K. Koitmäe käitumisega tablettide ja infolehe

üleandmisel ja vastuvõtmisel, sest nad püüdsid seda teha salaja ja kohtumisruumis asunud

valvekaamera eest varjatult. Ka K. Koitmäe oli igakülgselt teadlik sellest, et ta käitus P. Toomilt

tablette ja infolehte vastu võttes seadusevastaselt, sest arestimaja töötajate juuresolekul ja arestimaja

töötaja poolt talle tehtud ettepaneku peale anda välja kõik ebaseaduslik, andis ta vabatahtlikult ära

P. Toomilt saadud kuus tabletti ja nende juurde kuuluva infolehe.

2.3 Puuduvad tõendid selle kohta, et kohtueelne menetleja ei esitanud ekspertiisiasutusele

aineekspertiisiks samu tablette, mis võeti 18. veebruaril 2010. a ära K. Koitmäelt. Tulenevalt sellest,

et K. Koitmäe oli kinni peetud juba 24. jaanuaril 2010. a, ei ole usutav tema väide, et kuus Imovane

tabletti olid tal pükste taskus juba kahtlustatavana kinnipidamisel.

2.4 Tuleb nõustuda P. Toomi kaitsja vandeadvokaat Sirje Mustaga, et Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni (ÜRO) 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni (edaspidi ÜRO 1961. a

konventsioon) ega ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooni (edaspidi ÜRO 1971. a

konventsioon), mille mõlemaga Eesti Vabariik on liitunud, vastavates nimekirjades ainet zopikloon ei

sisaldu. Samas on Eestil tulenevalt ÜRO 1961. a konventsiooni artiklis 39 ja ÜRO 1971. a

konventsiooni artiklis 23 sätestatust õigus elanikkonna tervise kaitsevajadusest lähtudes kehtestada

konventsioonides sätestatud meetmetest rangemaid abinõusid, võttes arvesse narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust. Seetõttu oli zopiklooni

lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja lubatav. Aine lisati viidatud nimekirja Ravimiameti

24. augusti 2007. a ettepanekul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse

(NPALS) § 31 lg-s 1 sätestatut järgides.

3. Tartu Maakohtu 26. augusti 2011. a otsuse peale esitas P. Toomi kaitsja vandeadvokaat S. Must

Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja P. Toomi

õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel.

3.1 Kohtulikul uurimisel ei ole tõendatud P. Toomi süü KarS § 183 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos.

Maakohtu otsus sisaldab endas eelkõige tõendite refereerimist, mitte nende analüüsi. Kohtu mitmed

seisukohad on põhjendamata ja nende kujunemine ei ole seotud asjakohaste tõendite analüüsiga, mis

võimaldaks kaitsjal jälgida kohtu järelduste kujunemist. Seega on maakohtu otsus põhjendamata ega

vasta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 312 sätestatud nõuetele.

3.2 Zopiklooni lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja oli vastuolus põhiseadusega. Kuni

27. veebruarini 2011. a (s.o ka väidetava kuriteo toimepanemise ajal) kehtinud NPALS redaktsiooni §

31 lg-s 1 on selgelt öeldud, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel

lähtutakse üksnes ÜRO 1961. ja ÜRO 1971. a konventsioonidest. Samuti ei ole zopikloon

psühhotroopne aine ja seega ei saa selle käitlemine moodustada kuriteokoosseisu KarS § 183 ja § 184

järgi. Zopiklooni ei lisatud IV nimekirja põhjusel, et ta on psühhotroopne aine, vaid selleks, et tagada

parem zopiklooni kasutamise kontroll, mida kinnitab ka NPALS § 4 lg 15, millele sotsiaalministri

määruses on tuginetud.

3.3 Pole selge, millisel alusel on kriminaalmenetlust alustatud. Süüdistusakti sisu ei ole üheselt

arusaadav, sest süüdistuses puudub viide sotsiaalministri 13. novembri 2007. a määrusele nr 72,

millega zopikloon lülitati määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja.

3.4 Tuvastatud ei ole süüteo toimepanemise aeg.

3.5 Menetluses ei ole tagatud advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse kaitset, kuna

P. Toomi kohtumist oma kaitsjaga on jälgitud.

3.6 K. Koitmäe läbiotsimise protokoll ei ole lubatav tõend, sest läbiotsimise protokolli koopiat ei

antud läbiotsitavale ja seetõttu ei ole võimalik kontrollida protokolli õigsust. Samuti pole kohus

hinnanud asitõendite käitlemise nõuetekohasust. Ekspertiisiakt ei vasta aga KrMS § 107 lg 3 p-des 1

ja 2 sätestatud nõuetele, kuna ei ole tuvastatud, kas zopikloon on narkootiline või psühhotroopne

aine.

3.7 Kohus on õigustamatult jätnud arvestamata K. Koitmäe ütlused selle kohta, et kinnipidamisel olid

tal jalas elukaaslase püksid, millel oli palju taskuid ning et ta leidis need tabletid pükste taskust.

3.8 Käesolevas asjas toimusid kohtuvaidlused suures osas õhtul pärast kella kuut. Seega eiras kohus

kohtute seaduse § 6 lg-s 2 sätestatut.

4. Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2011. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 26. augusti 2011. a otsus

muutmata ja K. Koitmäe kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Maakohus ei ole tehiolude kindlakstegemisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtu

seisukohad on selged, ammendavad ja põhimõtteliste vastuoludeta. Eksitud ei ole ka materiaalõiguse

kohaldamisel.

4.2 Aine zopikloon lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja ei ole vastuolus seaduse ega

põhiseadusega. Teo toimepanemise ajal kehtinud NPALS § 31 lg 1 sõnastus ei välista sotsiaalministri

pädevust täiendada kõnealust nimekirja ÜRO 1961. a ja ÜRO 1971. a konventsioonides

mittesisalduvate ainetega. Osundatud säte võimaldab üheselt ja arusaadavalt mõista, et seadusandja

tahe oli suunatud regulatsiooni loomisele, kus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad ei

ole käsitatavad lõplikena, vaid oli loodud seaduslik alus nende muutmiseks ja täiendamiseks vastavalt

vajadusele. Kui need nimekirjad oleks seadusandja tahte kohaselt ainult ja lõplikult seotud

rahvusvaheliste konventsioonidega, puuduks igasugune vajadus sellise mehhanismi järele, mis

võimaldaks neid nimekirju siseriiklikult muuta ning täiendada. Kõnealuste konventsioonidega on

lepitud kokku üksnes nn miinimumstandard, millest konventsiooniga liitunud riigid peavad lähtuma.

4.3 KrMS § 197 lg-s 2 on sätestatud, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja

prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Käsitletaval juhul võimaldas uurimisasutuse kogutud teave

lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt.

4.4 Asjaolu, et süüdistusaktis puudub viide sotsiaalministri määrusele, millega lülitati zopikloon

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja, ei ole vähimalgi määral pärssinud P. Toomi

võimalust ennast kaitsta.

4.5 Kaitsja esitatud tähelepanekud mõningatele ebakõladele teo toimepanemise kellaaegades tuleb

jätta tähelepanuta. P. Toom ja K. Koitmäe ei eita seda, et nende kohtumine arestimajas toimus

süüdistuses märgitud kuupäeval ja ajal ning selle kohtumise ajal andis P. Toom K. Koitmäele üle

mingeid esemeid. Samuti on K. Koitmäe tunnistanud, et kohe pärast kohtumist P. Toomiga otsiti ta

läbi ja saadi kätte kõnealused tabletid.

4.6 Apellandi viited advokaadi ja kaitsealuse vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse rikkumisele on

alusetud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga riimuvalt on P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumist

üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Silmas tuleb pidada sedagi, et konfidentsiaalsusklausliga on

kaitstud selline advokaadi ja kaitsealuse suhtlus, mille esemeks on isiku kaitseõiguse realiseerimine.

Kinnipidamisasutuste julgeoleku tagamisel (sh keelatud esemete üleandmise takistamiseks) teostatav

jälgimine ei kahjusta mingilgi määral isiku õigust vestelda segamatult enda kaitsjaga.

4.7 KrMS § 152 lg 3 kohaselt tuleb läbiotsimise protokolli koopia anda toimingule allutatud isikule.

Tuvastatud on, et läbiotsimisprotokolli K. Koitmäele tutvustati ja selle kohta võeti temalt ka allkiri.

Edasiselt oli sisuliselt K. Koitmäe enda valik, kas võtta läbiotsimisprotokoll enda juurde kambrisse

või hoida seda isiklike asjade hoiuruumis.

4.8 Kaitsja on vääriti mõtestanud läbiotsimist kui ainult isiku füüsilist läbivaatust. KrMS § 91 lg-st 8

tuleneb üheselt, et läbiotsimist rakendades tehakse esmalt isikule ettepanek anda välja otsitavad

esemed. Seega on ka juhul, kui isik annab vastava ettepaneku tegemisel otsitud esemed välja

vabatahtlikult, siiski tegemist läbiotsimisega seaduse mõttes. Et pärastiselt teostati veel isiku füüsiline

läbivaatus, ei muuda selles tõdemuses midagi; mõlemat toimingut tuleb vaadelda ühtekuuluva

tervikuna, mille kohta koostati üks läbiotsimisprotokoll. Asjakohatu on kaitsja väide, nagu ei olnud

läbiotsimisprotokolli koostaja selleks pädev. Protokolli koostaja A. K. tajus vahetult läbiotsimise

käiku ja puudub alus väitmaks, et ta kajastas protokollis sündmusi, mis tegelikkuses aset ei leidnud

või mis olid temale vahendatud teiste isikute poolt.

4.9 Võimalike kahtluste vältimiseks tuleb menetlusdokumentides jälgitavalt kirjeldada, kuidas tagati

asitõendi puutumatus, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas

kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt

kasutatav. Need nõuded on käesoleval juhul täidetud ja apellant ei ole osutanud asjaoludele, mis

tingiks tõsiseltvõetava kahtluse selle kohta, et ekspertiisiks on esitatud mingid muud tabletid kui

need, mis läbiotsimise käigus K. Koitmäelt ära võeti.

4.10 Narkootilise aine ekspertiisi aktis on selgelt kirjeldatud meetodeid, mida ekspert kasutas -

tablette uuriti tõestusreaktsioonidega ja gaasikromatograafilis-massispektromeetriliselt -, mistõttu

puuduvad rikkumused KrMS § 107 lg-s 3 sätestatu suhtes. Seega on tõsikindlalt tuvastatud, et

vaatluse all olevad tabletid sisaldasid ainet zopikloon, mis omakorda on käsitatav narkootilise või

psühhotroopse ainena. Selgesõnaliselt on sellise vastuse andnud ekspertiisaktis ka ekspert.

4.11 Üheselt on tõendatud P. Toomi poolt K. Koitmäele zopiklooni sisaldavate tablettide üleandmine

süüdistuses märgitud ajal ja viisil. Täielikult ebausutav on versioon, et tabletid leidis K. Koitmäe

omal kinnipidamisel jalas olnud pükste taskust juhuslikult. Maakohus on veenvalt sedastanud, et on

ebausutav, et narkootiliste ainete käitlemises kahtlustatavana kinni peetud isiku läbiotsimisel ei leita

tema valdusest tablette. Õigustatult on maakohus osundanud ka asjaolule, et vastavasisulise

kaitseversiooni juurde pöördus K. Koitmäe alles kohtulikul uurimisel, mis seab niigi ebaloogilise

kaitseversiooni täiendavalt kahtluse alla.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni P. Toomi kaitsjad vandeadvokaadid S. Must ja

Jaanus Tehver.

6. Vandeadvokaat S. Must leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on

järgmised.

6.1. Zopiklooni sisaldavate tablettide käitlemine ei moodusta kuriteokoosseisu KarS § 183 lg 1 järgi.

Kuni 27. veebruarini 2011. a, so süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemise ajal, kehtinud

NPALS § 31 lg 1 redaktsiooni kohaselt ei olnud sotsiaalministril pädevust lisada oma määrusega

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja aineid, mis ei olnud konventsioonide nimekirjas.

Selles kriminaalasjas oleksid nii maa- kui ka ringkonnakohus pidanud sotsiaalministri 13. veebruari

2007. a määruse nr 72, millega muudeti määrust nr 73 ja lisati selle esimese lisa IV nimekirja

zopikloon jätma kohaldamata. Nimetatud regulatsioonile tuginemine on viinud omakorda KarS § 183

lg 1 ja § 331 ebaõige kohaldamiseni, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

6.2 Samuti leiab kaitsja, et ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, et tulenevalt

Ravimiameti põhjendustest zopiklooni määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja lisamise kohta ja

lähtuvalt sellest, et zopikloon on lisatud kontrollnimekirja ka NPALS § 4 lg 15 alusel, ei loeta seda

ainet vastavalt NPALS § 31 lg-le 2 narkootiliseks ega psühhotroopseks.

6.3 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega.

Kohtud on tõendeid valesti hinnanud ja kohtuotsused on rajatud kohtukõlbmatutele tõenditele.

Ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel lugema

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna sellega kaasnes

ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Maa- ega ringkonnakohus ei ole järginud süütuse

presumptsiooni ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks, rikkudes seeläbi KrMS §

7 lg-s 3 sätestatut.

6.3.1 Kriminaalmenetlusõigust eirates saadud läbiotsimisprotokoll ning P. Toomi ja K. Koitmäe

kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokoll ei saa olla kriminaalmenetluse ajendiks.

6.3.2 Kuna P. Toomi ja K. Koitmäe vaheline vestlus on videosalvestatud avi-formaadis, mis

võimaldab lisaks pildile jäädvustada ka heli, siis on paljasõnaline ringkonnakohtu väide, et P. Toomi

ja K. Koitmäe kohtumist on üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Vahistatul ja tema kaitsjal ei

võimaldatud kohtuda selleks ettenähtud omaette ruumis, vaid kohtumine toimus ülekuulamisruumis,

kus see videosalvestati. Menetleja on salvestisel nähtuvat tõlgendanud temale sobival viisil

süüdistatava kahjuks. Asitõendina on vaadeldud CD-plaati, millele on talletatud väljavõtted

väidetavast ülekuulamisruumi videosalvestusest. Asjaolu, et CD-plaadil on vaid väljavõtted

nimetatud videosalvestisest, näitab, et algne tõend on kuskil mujal ja olemasolevat CD-plaati on

töödeldud. Salvestise töötlus ei saa kujutada endast enam objektiivset teavet. Seetõttu on

videosalvestis saadud KrMS §-de 110-112 nõudeid eirates ning esineb põhjendatud kahtlus, et

salvestis on saadud ebaseadusliku jälitustegevusega, mistõttu on see kohtukõlbmatu tõend, millele ei

oleks tohtinud rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Samuti ei oleks ringkonnakohus tohtinud tugineda

otsuse tegemisel videosalvestisele seetõttu, et ringkonnakohus videosalvestist kohtuistungil ei

vaadanud. Ringkonnakohus ei ole vastanud ka kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimusele seoses

P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokolliga - toimikust

nähtuv asjaolu, et CD-plaat videosalvestisega saadeti menetlejale 5. märtsil 2010. a, kuid protokoll

vaatluse kohta on koostatud 23. veebruaril 2010. a, seab vaatlusprotokolli kahtluse alla.

6.3.3 Ringkonnakohus on läbiotsimisprotokolli põhjendamatult pidanud lubatud tõendiks. Samas ei

ole ta vastanud kaitsja väidetele, et K. Koitmäele ei tutvustatud enne protokolli koostamist tema

õigusi ega kohustusi, nagu näeb ette KrMS § 146 lg 4. Ka jättis ringkonnakohus vastamata kaitsja

tõstatatud väitele, et läbiotsimisprotokoll ei vasta KrMS § 146 lg 1 nõuetele, sest pole koostatud

selgelt loetavas käekirjas. Läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et protokolli koostaja A. K. oleks teinud

K. Koitmäele ettepaneku asjade väljaandmiseks enne läbiotsimist või et K. Koitmäe oleks ise asju

vabatahtlikult välja andnud. Tõendamise seisukohalt vajalikud asjaolud peavad aga nähtuma juba

protokollist ja neid ei ole võimalik hiljem tuvastada. Kuna A. K. ise menetlustoimingust

(läbiotsimine) osa ei võtnud, siis ei saanud ta olla läbiotsimisprotokolli koostaja ja selliselt saadud

protokoll ei ole kriminaalasjas lubatud tõendiks. Samuti on ekslikult tuginetud A. K. kui menetleja

ütlustele, kes saab ütlusi anda üksnes läbiotsimisprotokolli koostamisega seonduva kohta, mitte aga

protokolli kantud tõendamise seisukohalt vajalike asjaolude kohta. Läbiotsimisprotokolli

hoiuleandmist saab tõendada üksnes arestimaja sisekorraeeskirjade § 35 lg-s 2 ja § 35 lg-s 4

ettenähtud kinnipeetu poolt allkirjastatud nimekirjaga, mitte aga A. K. ütlustega selle kohta, et K.

Koitmäe ei soovinud protokolli enda kätte saada. Seega rikkusid kohtud KrMS § 152 lg-s 3 sätestatut,

kuna K. Koitmäelt võeti võimalus tutvuda läbiotsimisprotokolliga.

6.3.4 Ringkonnakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna ei ole vastanud kaitsja väidetele

arestimaja žurnaalis ja kohtumise salvestises olevate kellaaegade erinevuse kohta, vaid nõustus

maakohtu argumentidega. Videosalvestisest nähtuvad kellajad erinevad arestimaja žurnaalis

märgitutest ja see seab kahtluse alla videosalvestise tõepärasuse. Seega ei ole tuvastatud kuriteo

toimepanemise aeg. Ringkonnakohus ei järginud põhimõtet, et kõik asjas kõrvaldamata kahtlused

tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, vaid asus ise siluma kohtueelse menetleja ja süüdistuse

puudusi, millega võttis süüdistaja rolli ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

6.3.5 Süüdistatavalt ära võetud esemete puutumatus ei olnud tagatud ja seetõttu ei ole selge, kas

K. Koitmäelt äravõetud esemed on samad, mis anti üle eksperdile. Kuna kriminaalasjas ei ole

kriminaalmenetluse nõudeid järgides sedastatud, kuidas tablettide puutumatus tagati, ei ole võimalik

süüdistuses nimetatud tablette ja infolehte kuidagi siduda väidetava kuriteosündmusega.

6.3.6 Kohtud on põhjendamatult pidanud võimatuks seda, et K. Koitmäe jalas olnud pükste taskutest

leitud tabletid ei võinud olla seal juba varem. On eluliselt usutav, et K. Koitmäel jalas olnud pükste

taskus olid tabletid juba enne kinnipidamist ja nimetatud kahtlust ei ole siiani kõrvaldatud. Antud

juhul on võimalik, et K. Koitmäelt äravõetud tabletid võisid olla K. Koitmäe elukaaslase poolt

retsepti alusel saadud Imovane tabletid. K. Koitmäe kinnipidamisprotokoll ei kajasta tegelikkust.

6.3.7 Ekspertiisiakte ei ole koostatud KrMS § 107 lg-s 3 sätestatut järgides. Narkootilise aine

ekspertiisi aktis on ära märgitud analüüsiks kasutatud meetodid, kuid puudub uuringute kirjeldus ja

uuringutulemuste hindamise andmed. Kuna ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2

sätestatud nõuetele, siis on eksperdiarvamus kohtukõlbmatu tõend. Samadel põhjustel on

kohtukõlbmatu tõend ka arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis toodud eksperdiarvamus.

Nimetatud tõenditele tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2

mõttes.

6.3.8 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja seisukoha maakohtu istungi läbiviimise ja

otsuse koostamise aja osas. Maakohus jätkas kohtuistungit pärast tööpäeva lõppu ja eiras sealjuures

ka kohtute seaduse § 6 lg-s 2 sätestatut ega teinud selle kohta vastavat määrust.

7. Vandeadvokaat J. Tehveri kassatsioonis leitakse, et nii maa- kui ringkonnakohus on kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb selles, et ei ole tuvastatud

KarS § 183 lg-s 1 sätestatud koosseisuline tunnus „psühhotroopne aine“. Ainuüksi aine kuulumisest

määruse nr 73 esimese lisa nimekirja ei saa tuleneda selle aine käitlemise ebaseaduslikkus juhul, kui

vastavat ainet ei lisatud nimekirja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. Kui määruse

nr 73 esimese lisa nimekiri on konkreetse aine osas vastuolus põhiseaduse või seadustega, tuleb see

põhiseaduse § 152 kohaselt kriminaalasja lahendamisel kohaldamata jätta ja sellisel juhul ei esine ka

süüteokoosseisu tunnuseid. Vaidlust ei ole selles, et zopiklooni ei ole ÜRO 1971. a konventsiooni

üheski nimekirjas. Kuna NPALS § 31 lg 1 kolmas lause teo toimepanemise ajal kehtinud sõnastuses

nägi ette, et sotsiaalminister pidi nimekirja kehtestamisel lähtuma konventsioonist, ja kuivõrd see

omakorda ei näe ette võimalust täiendada konventsiooni nimekirju siseriikliku õigusaktiga, ei olnud

sotsiaalministril väidetava süüteo toimepanemise ajal pädevust zopiklooni lülitamiseks määruse nr 73

nimekirja. Seega on see nimekiri zopiklooni osas vastuolus seadusega ja seeläbi ka põhiseaduse § 3

lg-s 1 sätestatuga, mistõttu tuleb nimekiri jätta käesolevas kriminaalasjas kohaldamata. Kuivõrd

puudub õiguslik alus zopiklooni lugemiseks psühhotroopseks aineks, ei täitnud P. Toom KarS § 183

lg-s 1 sätestatud süüteo koosseisu ja ta tuleb KarS § 183 lg 1 järgi õigeks mõista.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör

Marju Persidskaja, et vaidlustatud kohtuotsused on kooskõlas seadusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt vandeadvokaat S. Musta kassatsioonis välja toodud väiteid

kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta (I), analüüsib seejärel materiaalõiguse kohaldamisega

seonduvaid küsimusi ja teeb lõpuks otsuse kassatsioonide rahuldamise kohta (II).

I

10. Kolleegium ei nõustu kassaatori hinnanguga, et P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise salvestamisel

on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus viitab õigesti Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikale, millest tulenevalt ei või vangistatu ja kaitsja kohtumisi pealt kuulata, küll aga tohib

jälgida. Sama sätestab ka vangistusseaduse (VangS) § 27 lg 2. Käesoleval juhul ongi kohtumist

videokaamera vahendusel üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Pelgalt teoreetiline on kassaatori

väide, et kasutatud videosalvestuse formaat võimaldab tehniliselt ka helisalvestamist. Puudub

igasugune alus eeldada, et praegusel juhul on P. Toomi ja K. Koitmäe vestlust pealt kuulatud või

helisalvestatud. Kuigi videosalvestis koosneb mitmest failist, ei tähenda see iseenesest, et seda oleks

muudetud. Õiguslikult ei ole problemaatiline nt tehnilistel põhjustel salvestiste jagamine erinevateks

failideks, kui sellega seoses ei rikuta salvestatu n-ö tervikpilti. Praegusel juhul on maakohus salvestist

vaadelnud ja leidnud, et sellelt on kohtumise kulgemine korrektselt ja terviklikult jälgitav, mistõttu

tuleb hüpoteetilised väited salvestatu muutmisest jätta tähelepanuta. Ei saa nõustuda väitega, et

kuivõrd ringkonnakohus istungil salvestisi ei vaadanud, ei saanud ta otsust neile rajada.

Apellatsioonimenetluses võib kohus lähtuvalt KrMS § 15 lg 2 p-st 2 tugineda ka üksnes maakohtu

poolt vahetult uuritud tõenditele. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsusest nähtub

salvestuse sisu arusaadavalt ja piisavalt, võis ta otsust tehes tugineda selles osas maakohtu poolt

tuvastatule. Viimaks ei saa nõustuda ka sellega, nagu seaks videosalvestuse vaatluse protokolli kui

asitõendi usaldusväärsuse kahtluse alla asjaolu, et vaatlus viidi protokolli kohaselt läbi juba

23. veebruaril 2010. a, aga CD-plaat salvestisega saadeti menetlejale alles 5. märtsil 2010. a. Seda

seetõttu, et 5. märtsil 2010. a saadeti CD-plaat prokuratuurile, ent 23. veebruaril 2010. a koostas

vaatlusprotokolli Politsei- ja Piirivalveamet.

11. Päri ei saa olla kassaatori väitega, et kohtud ei oleks tohtinud tugineda 18. veebruaril 2011. a

koostatud läbiotsimise protokollile K. Koitmäe juurest leitud asjade kohta. Kui arestimaja ametnikud

palusid K. Koitmäel näidata tema riietesse peidetud asju ja märkisid need ära vastavas protokollis, ei

toimunud K. Koitmäe suhtes kriminaalmenetlust. Tegemist oli kinnipeetava läbiotsimisega VangS §

68 lg 1 mõttes. Narkootilist ainet sisaldavate tablettide leidmine ja selle kajastamine vastavas

protokollis olid asjaolud, mille ilmnemise järgselt alustati KrMS § 194 lg 2 alusel

kriminaalmenetlust. Seetõttu ei pidanud ametnikud K. Koitmäe riietest leitud asju uurides lähtuma

kriminaalmenetluse seadustikus - eeskätt KrMS §-s 88 - sätestatust vaid VangS §-st 68, mis annab

neile õiguse vangistatu ja tema isiklike asjade läbiotsimiseks. Kolleegiumi hinnangul toimisid

ametnikud selle sätte nõuetele vastavalt. Et VangS § 68 sätestab ammendava regulatsiooni nimetatud

toimingu läbiviimiseks ega näe muu hulgas ette läbiotsimisprotokolli koostamist, ei ole asjakohased

ka kassaatori viited kriminaalmenetluse seadustikus sisalduvatele nõuetele menetlustoimingu

protokolli koostamise kohta.

12. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust ka väitel, et läbiotsimisprotokoll ning P. Toomi ja K. Koitmäe

kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokoll on saadud ebaseaduslikult ega saa

seetõttu olla kriminaalmenetluse ajendiks. Kuivõrd mõlemad menetlusdokumendid on seaduslikud ja

on vastavalt KrMS § 226 lg 4 p-le 1 ära märgitud süüdistusaktis, ei esine selles osas menetlusõiguse

rikkumist.

13. Nõustuda tuleb kohtutega järeldusega, et ajalised ebakõlad kohtumise salvestuse ja arestimaja

tööaja arvestuse raamatu vahel on minimaalsed ja ebaolulised. Ei oma tähendust, kas ajaline ebakõla

on seletatav erinevate ajanäitajate erinevusega või nt sellega, et arestimaja tööaja arvestuse raamatut

täites tehti sinna kandeid üldistavalt ja seetõttu mõneti ebatäpselt. Kohtud on õigesti märkinud, et

mitmete muude tõenditega on tuvastatud, et P. Toom ja K. Koitmäe omavahel arestimajas kohtusid

ning kohtumine algas veidi enne kella 17 ja kestis umbes kella 18-ni 18. veebruari 2011. a.

14. Kolleegium soostub maa- ja ringkonnakohtuga ka selles, et puudub igasugune alus arvata, nagu ei

oleks tagatud K. Koitmäe juurest leitud tablettide puutumatust nende äravõtmise ja

ekspertiisiasutusse saatmise vahel. Oma väite kontrollimiseks ei ole kassaator esitanud objektiivselt

kontrollitavaid asjaolusid ja seetõttu tuleb see väide jätta tähelepanuta. Samuti on kohtud õigustatult

pidanud eluliselt ebausutavaks väidet, et tabletid olid K. Koitmäe pükste taskus juba varem ja et

narkootiliste ainete käitlemises kahtlustavana juba nädalaid varem kinni peetud K. Koitmäe juurest

neid tema esialgsel läbivaatusel ei leitud.

15. Nii narkootilise aine ekspertiis kui ka arstlik kohtutoksikoloogiaekspertiis viidi läbi

kriminaalmenetluse nõuetele vastavalt. Ringkonnakohus on märkinud õigesti, et narkootilise aine

ekspertiisi aktist nähtub, et tablette uuriti vastavate tõestusreaktsioonidega ja gaasikromatograafilis-

massispektromeetriliselt. Seaduslikult on läbi viidud ka arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiis.

Ekspertiisiaktist on näha, millisele teabele ja teaduskirjandusele ekspert esitatud küsimusele vastates

tugines.

16. Kohtuvaidlustega jätkamine pärast kella kuut õhtul ja selle kohta määruse koostamata jätmine ei

kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kohtute seaduse § 6 lg 2 esimene lause sätestab

tõepoolest, et kohtuistungid peetakse tööpäevadel kella üheksast kella kaheksateistkümneni. Samas

sätestab sama lõike teine lause, et pärast seda võib istung jätkuda juhul, kui kohus leiab, et see on

otstarbekas õigusemõistmise huvides. Kohtuvaidlustega jätkamine ka pärast kella kuut õhtul -

resolutsioon kuulutati kohtuistungi protokolli kohaselt natuke enne kella kaheksat õhtul - oli

praegusel juhul, mil menetlus maakohtus oli kestnud juba kaheksa kuud, kõigiti otstarbekas ja

õigusemõistmise huvidega kooskõlas. Kaitsja seisukoht, et kohtuistungi jätkamiseks pärast kella kuut

õhtul oleks kohus pidanud koostama põhistatud määruse, ei põhine seadusel.

II

17. Kassaatorite hinnangul ei olnud P. Toomi tegu karistatav, kuna sotsiaalministril puudus pädevus

zopiklooni lisamiseks Eestis kehtivasse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Pädevuse

piirang tulenes kaitsjate arvates süüdistatavale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kehtinud

NPALS § 31 lg 1 kolmandast lausest, mis sätestas: „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

nimekirjade koostamisel lähtutakse ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja

ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist (RT II 1996, 19-22, 84), arvestades

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust.“. Selline

sõnastus määratles kassaatorite hinnangul üheselt - vastupidiselt selle sätte täna kehtivale sõnastusele,

milles märgitakse, et „narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse

ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete

ainete konventsioonist või arvestatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja

sõltuvuse tekitamise riski suurust“ -, et sotsiaalminister sai nimekirja lisada üksnes need ained, mis

on loetletud konventsioonides. Ühel konventsioonide osapoolel, Eesti Vabariigil, ei olnud zopiklooni

siseriikliku kontrollnimekirja lisamise õigust, kuivõrd ÜRO 1961. a ja 1971. a konventsioonides

sellist ainet ei sisaldu. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega ei nõustu.

18. ÜRO 1961. a ja 1971. a konventsioonid ei keela Eesti seadusandjal kehtestada siseriiklikku

regulatsiooni, millega lisatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelusse ka aineid, mida

kumbki konventsioon ei nimeta. Konventsioonides sisaldub üksnes minimaalne loetelu kontrollile

allutatud narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest. Teisisõnu öeldes võttis Eesti konventsioonidega

liitudes endale üksnes kohustuse järgida konventsioonides kokku lepitut. Konventsioonides

reguleerimata küsimuste osas - mh ka selles, kuidas konventsioonide osalised toimivad selliste

ainetega seoses, mida konventsioonides ei käsitleta - on konventsioonidega liitunud riigid vabad ja

võivad tulenevalt oma suveräänsusest talitada oma äranägemise kohaselt. Nii nagu zopiklooni olid

kontrollitavate ainete siseriiklikku nimekirja lisanud näiteks Itaalia, Kreeka, Läti, Prantsusmaa,

Rootsi, Taani ja Ameerika Ühendriigid, võis Ravimiameti 24. augusti 2008. a ettepaneku alusel sama

teha ka Eesti.

18.1 Hoolimata mõneti raskepärasest sõnastusest oli kuni 27. veebruarini 2011. a kehtinud NPALS §

31 lg 1 kolmandast lausest grammatiliselt siiski mõistetav, et sotsiaalminister võis lisada narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete nimekirja ka aineid, mida konventsioonide loetelud ei sisalda. Nõuet

„lähtuda“ konventsioonidest ei saa grammatilises mõttes samastada nõudega koostada siseriiklikud

nimekirjad konventsioonides sisalduvate loeteludega üks-ühele kattuvalt. NPALS § 31 lg 1

tähenduses kujutab endast konventsioonidest lähtumist ka nt see, kui sotsiaalminister juhindub mõnda

ainet nimekirja lisades mõlema konventsiooni preambuli esimeses lõikes sisalduvast soovist kaitsta

inimeste tervist ja heaolu.

18.2 NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause süstemaatilise tõlgenduse korral kõneleb kassaatorite

seisukohtade vastu ka NPALS § 31 lg 1 teises lauses sisalduv Ravimiameti ettepaneku nõue. Kuivõrd

eelduslikult omavad Ravimiameti ametnikud ekspertteadmisi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

vallas ning et sõna „ettepanek“ viitab grammatiliselt sisulisele ja motiveeritud teavitamisele, on raske

näha põhjendust, miks peaks sotsiaalministri pelk informeerimine konventsioonides sisalduva

avalikult kättesaadava ainete loetelude ja nende muudatuste kohta toimuma „Ravimiameti

ettepanekul“. Praegusest kriminaalasjast nähtub, et Ravimiamet ongi viidatud normi mõistnud

nõudena teha sotsiaalministrile motiveeritud ettepanek. Sotsiaalministrile esitatud dokumendis on

välja toodud põhistused, miks ta peaks zopiklooni kontrollnimekirja lisama (kd 2, tl 125-127).

18.3 Seadusandja tahe NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause eelmise redaktsiooni kehtestamisel on välja

loetav 17. veebruaril 2011. a vastu võetud seadusemuudatuse kohta koostatud seletuskirjast. Nimelt

leidis seadusandja, et normi senine redaktsioon on ebaselge, sest sellest oleks „justkui“ väljaloetav, et

nimekirjadesse saab lisada üksnes konventsioonides olevaid aineid (seletuskiri 7. detsembril 2010. a

algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse

juurde, lk 2). Seetõttu asendas seadusandja senise sõnastuse täna kehtivaga „õigusselguse

saavutamiseks“ (samas). Seega leidis seadusandja, et siseriiklike nimekirjade täiendamine

konventsioonides mitte sisalduvate ainetega oli hoolimata NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause mõneti

ebaõnnestunud sõnastusest võimalik juba enne 27. veebruari 2011. a.

18.4 Kassaatorite tõlgendus NPALS § 31 lg 1 kolmandale lausele ei ole ka teleoloogiliselt

põhjendatud. Kuivõrd kogu narkootikume puudutav regulatsioon - s.o konventsioonid ja narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seadus, aga ka vastavad kuriteokoosseisud

karistusseadustikus - on esmajoones loodud rahvatervise kaitseks, oli sotsiaalministril õigus juba

enne NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause muutmist nimetatud õigushüve kaitseks lisada siseriiklikesse

kontrollinimekirjadesse ka aineid, mida pole konventsioonides nimetatud, kuid mis on rahvatervisele

piisavalt ohtlikud, et õigustada karistusõiguslikku sekkumist.

18.5 Eeltoodud põhjendustel leiab kriminaalkolleegium, et lisades zopiklooni narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete nimekirja tegutses sotsiaalminister oma pädevuse piires kehtiva seaduse

volitusnormi alusel ja seega kooskõlas põhiseaduslike nõuetega.

19. Vandeadvokaat S. Musta kassatsioonis leitakse, et zopiklooni ei saa lugeda narkootiliseks või

psühhotroopseks aineks tulenevalt sotsiaalministrile tehtud Ravimiameti ettepanekust ja lähtuvalt

NPALS § 4 lg-st 15 ja § 31 lg-st 2.

19.1 Seda hinnangut põhistab kassaator järgmiselt. Ravimiameti ettepanekus sotsiaalministrile

märgitakse, et zopikloon tuleb lisada nimekirja põhjusel, et saaks paremini teostada kontrolli aine

käitlemise üle. Seetõttu ei saa väita, et zopikloon on lisatud nimekirja kui narkootiline või

psühhotroopne aine. Asjaolust, et määrust nr 73 muudeti mitte üksnes NPALS § 31 lg 1, aga ka

NPALS § 4 lg 15 alusel ja tulenevalt sellest, et NPALS § 4 lg-le 15 viidatakse NPALS § 31 lg-s 2,

tuleneb see, et zopiklooni ei loeta lähtuvalt tema kasutamise eesmärgist narkootiliseks või

psühhotroopseks aineks. Ka sellise arusaamaga ei ole kolleegium päri.

19.2 NPALS § 31 lg-st 2 koostoimes NPALS § 4 lg-ga 15 võib sotsiaalminister tõepoolest määrata, et

teatud ravimpreparaate ei loeta lähtuvalt nende kasutamise eesmärgist ja narkootilise või

psühhotroopse aine sisaldusest narkootiliseks või psühhotroopseks ravimiks. Nii ongi määruse nr 73

§ 3 lg-s 2 sätestatud mõningad ainult meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil kasutatavad

ravimipreparaadid, mida ei loeta narkootilisteks ja psühhotroopseteks aineteks. Kuivõrd ravim

Imovane sisaldab zopiklooni, millest määruse nr 73 § 3 lg-s 2 ei kõnelda, ei ole võimalik väita, et

tegu ei ole narkootilise või psühhotroopse ainega. Seetõttu tuleb lähtuda üldreeglit sisaldavast

NPALS § 2 p-st 1, milles märgitakse, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on NPALS § 31 lg 1

alusel kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete stereoisomeerid, estrid, eetrid ja soolad

ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid.

19.3 Eelmises punktis toodud järeldust ei väära ka sotsiaalministrile tehtud Ravimiameti ettepanek

lisada zopikloon määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja. Nimelt ei ole asjaolust, et zopikloon lisati

ettepaneku kohaselt vastavasse nimekirja aine käitlemise kontrolli tõhustamiseks, kuidagi võimalik

teha järeldust, et zopikloon ei ole narkootiline või psühhotroopne aine. Kontrollile ei allutata aineid

nö kontrolli enese pärast ja ilma põhjuseta, vaid rahvatervise kaitseks. Et aineid mitte ei keelustata

täielikult, vaid üksnes allutatakse rangemale või leebemale kontrollile, on seotud sellega, et

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine eeskätt meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel

on vajalik (vt NPALS § 3 lg 1, ÜRO 1961. a konventsiooni preambuli lg 2 ja 8 ning ÜRO 1971. a

konventsiooni preambuli lg 5). Seega on sisuliselt iga narkootiline või psühhotroopne aine lisatud

nimekirja selle käitlemise kontrolli tagamiseks.

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi