3-1-1-83-12 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12

1. Nõustun täielikult kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12 tehtud otsuse

(edaspidi: otsus) p-des 7 ja 8 märgituga, ehk siis sellega, et kassatsiooni väited kannatanu

apellatsiooniõiguse puudumise kohta, nagu ka selle kohta, et ringkonnakohus on väljunud

apellatsiooni piiridest, on ekslikud. Samuti jagan otsuse p-s 11 märgitut, mille kohaselt kehtivast

karistusõigusest ei tulene, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peaks kohus tuvastama

mingisuguseid erandlikke asjaolusid, kas siis kuriteo tehioludes või süüdlase isikus. Küll aga ei saa

ma nõustuda otsuse p-dega 9 ja 10, milles nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et kui isikule

mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse

kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus selle karistuse asendamiseks

üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Leian, et otsuse argumendid ei ole selles osas veenvad ja

välistada ei saa ka teistsugust, ehk siis vastupidist tõlgendust. Põhjendan oma seisukohti lühidalt

järgnevaga.

2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 sätestab, et süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses

tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat

põhikaristust ühe kolmandiku võrra, ja mõistes karistust KarS § 64 järgi, vähendatakse süüdistatavale

mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra.

3. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema

süü ja süü ei sõltu asjaolust, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Samuti on korduvalt

märgitud (vt otsuse p 9), et ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama samadele

põhimõtetele, nagu üldmenetluses, ning selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra

menetlusõigusliku vastukaaluna süüdistatava mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Ometi leian,

et eelöeldu (millega ma mööndusteta nõustun) ei tähenda seda, et karistuse mõistmine piirneb üksnes

KarS § 56 lg 1 põhimõtetega ja kõik sellest väljapoole jääv on midagi muud. Käesoleva kohtuasja

kontekstis leian, et isikule, kelle süüle vastab 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, mida KrMS § 238 lg

2 alusel on vähendatud 1 aasta ja 8 kuuni, on mõistetud karistuseks siiski 1 aasta ja 8 kuud, mitte aga

2 aastat ja 6 kuud vangistust, ehk siis olen seisukohal, et ka karistuse vähendamine KrMS § 238 lg 2

alusel on hõlmatud karistuse mõistmisest ja et selline karistuse vähendamine (loe: mõistmine) ei ole

kuidagi vastuolus KarS § 56 lg-ga 1.

3.1 Esmalt toetun KrMS § 238 lg 2 tekstile. Selles ei räägita lühimenetluses otsuse tegemisel juba

mõistetud põhikaristuse vähendamisest ühe kolmandiku võrra. Vastupidi - seaduse tekst räägib

mõistetava, ehk mõistmisel oleva põhikaristuse vähendamisest, mis omakorda tähendab vaid seda, et

KrMS § 306 lg 1 p-s 6 nimetatud karistusena, mis tuleb süüdistatavale mõista (ja etteruttavalt - mis

on oluline KarS § 69 alusel vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga), peab KrMS § 238 lg 2 silmas

juba kolmandiku võrra vähendatud karistust.

3.2 Lühimenetluses mõistetava põhikaristuse kolmandiku võrra vähendamine ei vii karistuse

mõistmist kuidagi vastuollu KarS § 56 lg-s 1 sisalduvate karistuse mõistmise üldpõhimõtetega. KarS

§ 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü, samuti arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Need põhimõtted ei kao kusagile ka karistuse mõistmisel lühimenetluses. Vastupidi

- kõike seda tuleb arvestada ja arvestataksegi ka lühimenetluses karistuse mõistmisel. Asjaolu, et

lisaks nende põhimõtete järgimisele võimaldab lühimenetlus „teatavat boonust“ vastutasuks kiirema

menetluse ja süüdistatava mitmest menetlusõigusest loobumise eest, seda ei väära - ka lühimenetluses

jääb karistamise aluseks isiku süü.

3.3 Otsuse p-s 10 on väidetud, et materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised

ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevatest

eesmärkidest, sest vastupidisel juhul ei ole enam selgelt piiritletav ja kohtuotsusest jälgitav, millistel

alustel on kohus põhikaristuse mõistnud. Väide on mulle mõneti arusaamatu. Esiteks on

menetlusseaduses otsesõnu ette nähtud olukorrad, kus kohtuotsusest jääbki selgusetuks, millistel

alustel on kohus põhikaristuse mõistnud. Pean silmas olukordi, kus kõik kohtumenetluse pooled on

apellatsiooniõigusest loobunud või ei ole nad selleks ettenähtud tähtaja jooksul apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatanud ja kohtuotsuses märgitakse vaid KrMS §-des 311 ja 313 või 314 sätestatu

(KrMS § 315 lg 7). Teiseks tundub see väide, vähemalt lühimenetluse ja käesoleva asja kontekstis,

olevat asjakohatu. Lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses, mis sisaldab KrMS §-s 312 märgitud

kohtuotsuse põhiosa, esitatakse tulenevalt KrMS § 312 p-dest 4 ja 5 ka kergendavad ja raskendavad

asjaolud ja mõistetava karistuse motiivid, samuti nähtub otsusest alati ka see kolmandik, mille võrra

mõistetavat karistust vähendatakse. Seega peaksid karistuse mõistmise alused olema sellistes otsustes

väga selgelt piiritletavad ja ka jälgitavad.

4. Nõustun täielikult kaitsja kassatsiooni väidetega (lühidalt refereeritud otsuse p-s 4.4) selle kohta, et

ringkonnakohtu materiaalõiguslike seisukohtade aktsepteerimine toob tulevikus kaasa prognoosimatu

segaduse kohtuotsuste täitmisel ja võib kaas tuua isikute põhiõiguste rikkumisi. Samuti tekitab see

vähemalt esmapilgul lahendamatuid küsimusi ka teistes olukordades, kus karistuse mõistmisel pole

välistatud

karistuse

teatav

vähendamine

või

kergendamine.

Olgu

selleks

siis

näiteks

kokkuleppekohase karistuse mõistmine kokkuleppemenetluses (KrMS § 248 lg 1 p 5) (pean silmas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009. a määruses asja nr 3-1-1-96-09 p-s 9 märgitut,

mille kohaselt on kokkuleppemenetluses võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii

kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse

liigi ja määra valikul), karistuse kergendamine mõistliku menetlusaja ületamise tõttu (KrMS § 306 lg

1 p 61) või ka karistuse kergendamine KarS §-s 60 ettenähtud juhtudel.

5. Tulles kokkuvõtvalt tagasi käesoleva kohtuasja juurde, olen seisukohal, et kuna isikule ei mõisteta

lühimenetluses samade tegude eest mitut erinevat karistust vaid üks, siis A. Galotinile on Harju

Maakohtu 9. detsembri 2011. a kohtuotsusega mõistetud karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust.

Kohtuotsusest on selgelt jälgitav, et selle karistuse mõistmise aluseks on olnud A. Galotini süü ja

tema karistamisel on arvestatud kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti

võimalust mõjutada A. Galotinit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra

kaitsmise huvisid. Seega on A. Galotini karistamisel väga selgelt arvestatud KarS § 56 lg-s 1

sisalduvaid karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. Karistuse mõistmise käigus on nende üldpõhimõtete

alusel saadud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel põhjendatult vähendatud kolmandiku võrra ja

karistuseks, mis tuleb A. Galotinile mõista KrMS § 306 lg 1 p 6 tähenduses, on saadud 1 aasta ja 8

kuud vangistust. KrMS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada

selle üldkasuliku tööga. A. Galotinile mõistis kohus 1 aasta ja 8 kuud vangistust, mistõttu leian, et

kohtul oli (muidugi A. Galotini nõusolekul) alus selle vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.

Ühtegi kaalukat argumenti teistsuguse otsuse tegemiseks ei ole kohtud minu hinnangul asjas esile

toonud. Eeltoodu alusel leian, et A. Galotini kaitsja kassatsioon tuleks rahuldada osaliselt -

ringkonnakohtu otsus tuleks tühistada ja maakohtu otsus jõustada.

Hannes Kiris