3-2-1-94-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-94-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i hagi

Swedbank AS-i vastu 600 000 USA dollari ja intressi

väljamõistmiseks ning Moneta, Inc. vastu menetluskulude

väljamõistmiseks

Moneta, Inc. hagi OLYMPIC ENTERTAINMENT

GROUP AS-i vastu taotluse esitamiseks 600 000 USA dollari

ülekandmiseks ja viivise väljamõistmiseks ning

Swedbank AS-i vastu 600 000 USA dollari ja intressi

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-24182

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i kassatsioonkaebus

ja Moneta, Inc. vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i

kassatsioonkaebuse hind 635 564 eurot 67 senti

Moneta, Inc. kassatsioonkaebuse hind 448 938 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS

(registrikood 10592898), esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja

Jüri Raidla

Kostja Moneta, Inc. (asukoht USA, Nevada, Carson City;

nr C15518-1993), esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse

liige Priit Perens

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-24182.

2. Tühistada Harju Maakohtu 19. augusti 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-24182 osas, milles

kohustati Swedbank AS-i kandma 600 000 USA dollarit üle maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3

nimetatud isikutele ja kontodele ning millega sama raha mõisteti Swedbank AS-ilt välja

ülekandmiseks (st osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja tervikuna p 4), samuti osas,

milles jäeti rahuldamata Moneta, Inc. hagi OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i vastu

viivise nõudes.

3. Jätta läbi vaatamata:

3.1. OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i haginõue mõista Moneta, Inc.-lt välja

OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i menetluskulud;

3.2. Moneta, Inc. haginõue mõista Swedbank AS-ilt välja deponeerimislepingu alusel teisel

deponeerimiskontol deponeeritud 600 000 USA dollarit ja kohustada teda kandma see raha üle

hagis nimetatud isikutele ja kontodele;

3.3. Moneta, Inc. haginõue mõista OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-ilt välja viivis.

4. Otsuse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetamata osas saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

5. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le (arvelduskonto

nr 221001145400, Swedbank AS) OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS-i eest

27. jaanuaril 2012 tasutud kassatsioonikautsjon 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot ning

Advokaadibüroo Borenius OÜ-le (konto nr 221010843858, Swedbank AS) 13. veebruaril 2012

Moneta, Inc. eest tasutud kassatsioonikautsjon 470 (nelisada seitsekümmend) eurot 45 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OLYMPIC ENTERTAINMENT GROUP AS (hageja) esitas 20. mail 2010 Harju Maakohtule hagi

Moneta, Inc. (kostja I) ja Swedbank AS-i (kostja II) vastu.

Hageja palus mõista kostjalt II enda kasuks välja 600 000 USA dollarit (dollarit), taotluse

8. novembril 2010 esitatud täpsustuse järgi (I kd, tl 170) 15. oktoobri 2007. a deponeerimiskonto

lepingu teisel deponeerimiskontol hoiustatud 600 000 dollarit. Lisaks palus hageja mõista kostjalt II

välja intressi 7. juuni 2011. a seisuga 103 752 dollarit ja edasi alates 8. juunist 2011 kuni

600 000 dollari täieliku tasumiseni 0,0131% deponeeritud summa jäägist päevas (I kd, tl 217-218).

Kostjalt I palus hageja mõista välja enda menetluskulud ja jätta kostjate menetluskulud nende endi

kanda.

2. Kostja I esitas vastuhagi, milles palus kohustada hagejat esitama kostjale II deponeerimislepingu

p 3.2 kohaselt taotlus teisel deponeerimiskontol deponeeritud 600 000 dollari ülekandmiseks

vastuhagis nimetatud pangakontodele, vastavalt 570 000 dollarit Jan Salmile, 21 000 dollarit kontole

CQUE 809598 ning 9000 dollarit Risto Nykanenile. Lisaks palus kostja I mõista hagejalt välja

viivise, 7. juuni 2011. a seisuga 78 721 dollarit 20 senti, 7. juunist 2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni

133 dollarit 20 senti päevas ning alates kohtuotsuse tegemisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni 600 000 dollari ülekandmiseni (I kd, tl 229 pöördel).

Samuti palus kostja I mõista kostjalt II välja deponeerimislepingu alusel teisel deponeerimiskontol

deponeeritud 600 000 dollarit ja kohustada kostjat II kandma see üle samadele isikutele samadele

kontodele samas proportsioonis nagu vastuhagis hageja vastu. Lisaks palus kostja I mõista kostjalt II

välja intressi, 7. juuni 2011. a seisuga 46 452 dollarit 60 senti, 7. juunist 2011 kuni kohtuotsuse

tegemiseni 78 dollarit 60 senti päevas ning alates kohtuotsuse tegemisest 4,7% aastas kuni

600 000 dollari ülekandmiseni.

Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

3. Kostja I ja hageja vaidlesid teineteise hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

4. Hageja väitel sõlmisid kostja I ja Olympic Casino Ukraine Ltd (OCU) 17. septembril 2007 Ukraina

äriühingute osaluste müügilepingu (müügileping). Hageja ja kostjad sõlmisid 15. oktoobril 2007

deponeerimiskonto lepingu (escrow account agreement) (deponeerimisleping). Selle lepingu p 2.1

alusel avas kostja II kaks kontot, millele hageja kandis lepingu p 2.5 alusel kokku 1 200 000 dollarit

(kummalegi 600 000 dollarit). Raha kandis ta kontodele seetõttu, et müügilepingus kokku lepitud

müügihinna tasumise võimalikuks finantseerimiseks olid hageja ja OCU sõlminud krediidilepingu.

Selle alusel oli hageja planeerinud anda OCU-le laenu müügilepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks, kuid ei teinud seda. Krediidileping lõpetati poolte kokkuleppel alates 30. septembrist

2009. Deponeerimislepingu alusel avatud teiselt deponeerimiskontolt, kuhu hageja on hoiustanud

600 000 dollarit, ei ole väljamakseid tehtud.

Kuna krediidileping hageja ja OCU vahel on lõppenud, OCU on pankrotis, ei ole hagejal huvi raha

kostja II juures tähtajatult hoiustada. Deponeerimislepingu järgi võib kostja II hoiustatud raha

käsutada üksnes hageja ja kostja I ühise juhise alusel. Hageja on teinud kostjale I ettepaneku anda

raha tagastamiseks vajalik nõusolek, kuid kostja I on sellest keeldunud. Hageja ütles 4. märtsil 2010

deponeerimislepingu erakorraliselt üles ning nõuab kostjalt II raha tagastamist. Hagejal oleks õigus

nõuda raha ülekandmist ka deponeerimislepingu p 3.4 kohaselt ja hoiulepingu sätete (VÕS § 889)

alusel. Deponeerimislepingu p 2.3 järgi on hagejal õigus saada deponeeritud rahalt intressi 4,7%

aastas kuni raha tagastamiseni ning kontode sulgemiseni. Intress tuleb hageja kasuks välja mõista aja

eest kuni raha tagastamiseni. Kostjal I ei ole õigust nõuda intressi endale.

Hagejal ei ole kohustust esitada kostjale II taotlust raha ülekandmiseks kostja I soovitud viisil. Hageja

on vaidlusaluse raha hoiustanud ega ole sellest loobunud. Kostjal I ei saa esitada müügilepingust

tuleneva ostuhinna tasumise nõuet OCU asemel hageja vastu. Hageja ei ole müügilepingu pooleks, ka

ei ole ta taganud müügilepingust tulenevaid OCU kohustusi. Pealegi ei ole kostja I oma nõuet

tasumata ostuhinna osas OCU pankrotimenetluses esitanud ja on selle õiguse Ukraina õiguse järgi

minetanud. Samuti on OCU kostjale I teatanud, et müügilepingu täitmine ei ole võimalik vääramatu

jõu tõttu, kuna hasartmängu tegevusala Ukrainas keelustati. Kohaldada ei saa VÕS § 120 jj.

Kohustuse osaline täitmine kolmanda isiku poolt ei loo võlausaldajale nõudeõigust kolmanda isiku

vastu.

Ka kostja I viivisenõudel ei ole alust. Hageja ei ole viivituses ühegi kohustuse täitmisega. Taotluse

esitamist ei saa lisaks käsitada rahalise kohustusena, mille rikkumise tõttu saaks arvestada viivist.

5. Kostja I arvates ei ole hagejal alust nõuda hoiustatud raha ülekandmist endale, vaid raha tuleb üle

kanda kostja I kasuks deponeerimislepingus nimetatud kontodele. Hagejal on kohustus esitada

kostjale II raha ülekandmiseks vajalik tahteavaldus ja selle saab kohtuotsusega asendada. Kostja I

võib nõuda hagejalt taotluse esitamist kostjale II VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Tahteavalduse andmise

kohustus tuleneb ka VÕS §-st 123 ning võib tuleneda ka pooltevahelisest praktikast ja hageja

varasemast käitumisest ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Hageja käitumine tahteavalduse

andmisest keeldumisel on vastuoluline, kuna ta on esimeselt deponeerimiskontolt raha ülekandmiseks

kostjale II taotluse esitamisega deponeerimislepingu osaliselt täitnud.

Deponeerimiskontolt väljamaksete tegemist reguleerib üksnes deponeerimisleping. Hageja ja kostja I

ei ole üksteise vastu esitanud nõudeid müügilepingu alusel, mistõttu ei ole tähtsust, kas hageja on

müügilepingu pool. Müügilepingut saab arvestada üksnes deponeerimislepingu tõlgendamisel ja

poolte kohustuste väljaselgitamisel. Müügilepingu alusel müüs kostja I OCU-le 7 660 000 dollari eest

osaluse Ukraina juriidilises isikus. Kostja I on osalused üle andnud ja omand on ostjale üle läinud.

Müügilepingus oli kokku lepitud ostuhinna tasumine selliselt, et esimene osa ostuhinnast

(6 460 000 dollarit) tasutakse müüjale kohe ning teine ja kolmas osa ostuhinnast (mõlemad

600 000 dollarit) deponeeritakse kolmanda isiku juures väljaandmiseks kostja I näidatud kontole, kui

ta on pikendanud müüdava juriidilise isiku kasutuses olevate ruumide üürilepinguid kokkulepitud

tingimustel. Need kohustused on kostja I täitnud. Müügilepingu järgi on deponeerimiskontol

deponeeritud teine ja kolmas osamakse ostuhinnast seatud müüja kasuks ning seda käsitatakse poolte

lepingujärgsete kinnituste ja kohustuste täitmise tagatisena. Hageja poolt deponeerimislepingu

sõlmimine ja selles sätestatud kohustuste võtmine (sh 1 200 000 dollari deponeerimine) on käsitatav

ostuhinna tasumise kohustuse täitmisena osas, milles see tuli täita deponeerimise teel. Müügileping

kinnitab, et deponeerimislepingu eesmärk oli ostuhinnast osa deponeerimine väljaandmiseks

kostjale I. Tähtsust ei ole, kas kostja I esitas müügilepingu alusel nõude OCU pankrotimenetluses.

OCU kohustuse oli hageja deponeerimislepingu sõlmimisega ja raha hoiustamisega juba täitnud.

Ostuhinna deponeerimise eesmärk oli mh kaitsta müüjat ostja maksejõuetusriski eest. Vääramatu

jõud ei takista hagejal deponeerimislepingut täitmast. Hasartmängutegevuse keelamine ei ole ka

sündmus, millega Ukraina äriühingust professionaalne investor ei peaks suutma arvestada. Nõue

OCU vastu võib olla hagejal endal.

Hageja väidetav OCU-ga sõlmitud krediidileping ega selle lõppemine ei mõjuta

deponeerimislepingust tulenevaid kohustusi, kuna raha hoiustati deponeerimislepingu, mitte

krediidilepingu alusel. Deponeerimislepingu p 2.2 järgi kuuluvad deponeerimiskontol olevad

summad kostjale II ja hagejal ega kostjal I ei ole õigust neid kasutada ega hallata.

Deponeerimisleping ei ole hoiuleping, kuna selle eesmärk ei ole hageja raha hoidmine pangas ning

leping ei näe ette raha tagastamise võimalust hagejale. Deponeerimisleping ei ole ka kestvusleping ja

selle ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, pealegi ei olnud hagejal lepingu ülesütlemiseks

mõjuvat põhjust. Hageja ja OCU vahelise krediidilepingu lõppenuks lugemine ega OCU pankrot ei

ole ka asjaolud, mis tingiks deponeerimislepingu erakorralise ülesütlemise vajaduse. Hageja ei öelnud

lepingut üles ka mõistliku aja jooksul. Ka deponeerimislepingu ülesütlemisel ei oleks hagejal õigus

keelduda raha ülekandmisest, kuna ülesütlemine ei mõjuta lepingust juba tekkinud kohustusi.

24. oktoobril 2009 täitis kostja I lepingust tuleneva kohustuse ja saatis vastavalt deponeerimislepingu

p-le 3.2 kostjale II taotluse raha ülekandmiseks, kuid hageja keeldus alusetult taotlust esitamast.

Seega on ta viivitanud lepingulise kohustuse täitmisega ning VÕS § 113 lg-le 1 tuginedes on kostjal I

õigus nõuda viivist 600 000 dollarilt seadusjärgses määras kuni raha ülekandmiseni. Tegemist on

sisuliselt rahalise kohustusega, selle täitmise mehhanismina on kokku lepitud tasumine

deponeerimiskonto kaudu.

Lisaks palus kostja I mõista raha välja kostjalt II ja kohustada teda tegema vajalikud ülekanded.

Alates 24. oktoobrist 2009 tuli 600 000 dollarit välja maksta kostjale I. Seetõttu palus kostja I

vastuolu tõttu hea usu põhimõttega jätta kohaldamata deponeerimislepingu p 3.2 hagejale intressi

maksmise kohta ning mõista kostjale I välja intress 4,7% aastas kuni raha ülekandmiseni.

6. Kostja II teatas, et ei saa vaidluse kohta sisulist seisukohta võtta.

Tema arvates vaidlevad hageja ja kostja I deponeerimiskontolt väljamaksete tegemise üle ning

kostja II võib kontolt väljamakseid teha üksnes nende ühise avalduse või nendevahelises vaidluses

tehtud kohtuotsuse alusel, millest ta on neid ka teavitanud. Kostjal II ei ole seadust ega lepingut

rikkunud.

7. Harju Maakohus rahuldas 19. augusti 2011. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus jättis

hageja nõude kostjalt II 600 000 dollari väljamõistmiseks rahuldamata, kuid mõistis kostjalt II hageja

kasuks välja intressi 28 531 dollarit 80 senti. Samas kohustas kohus hagejat esitama kostjale II

taotluse deponeerimislepingu järgi teisel deponeerimiskontol deponeeritud 600 000 dollari kohta ning

kohustas kostjat II kandma Jan Salmi kontole 570 000 dollarit, CQUE 809598 kontole 21 000 dollarit

ja Risto Nykaneni kontole 9000 dollarit ning mõistis lisaks sama veel kostjalt II välja. Lisaks mõistis

kohus kostjalt II kostja I kasuks välja intressi deponeeritud summalt kohtuotsuse tegemise seisuga

52 269 dollarit ning alates 20. augustist 2011 kuni 600 000 dollari ülekandmiseni 4,7% aastas.

Kostja I hagi hagejalt viivise saamiseks jättis kohus rahuldamata. Menetluskuludest jättis kohus 85%

hageja kanda ja 15% kostja I kanda.

Maakohtu otsuse järgi sõlmisid pooled sisuliselt arvelduslepingu VÕS § 709 lg 1 mõttes. Tulenevalt

deponeerimislepingu p-de 1.1, 1.2 ja 1.3 sisust oli lepingu eesmärk müügilepingute täitmine. Seda, et

deponeerimisleping oleks sõlmitud OCU ja hageja vahelise krediidilepingu täitmiseks, lepingust ei

nähtu. Kuna hageja ei nõustunud deponeeritud summade ülekandmisega, ei olnud kostjal II kuni

kohtuvaidluse lahendamiseni alust teiselt deponeerimiskontolt väljamakseid teha. Lepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine. Deponeerimisleping ei ole kestvusleping, see ei näe ette püsiva

kohustuse või korduvate kohustuste täitmist. Seega ei olnud hagejal alust lepingut erakorraliselt üles

öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. Alusetu on hageja viide VÕS §-le 889, sest tegemist ei ole

hoiulepinguga, kuna selle eesmärgiks ei ole deponeerimiskontole kantud raha tagastamine

hoiuleandjale. Leping ei kajasta deponeeritud summa tagastamist, vaid selle ülekandmist vastavate

tingimuste saabumisel lepingus ettenähtud kontodele. Muu kui kestvuslepingu lõpetamine on

VÕS § 116 lg 1 järgi võimalik taganemise teel, kui teine pool on kohustust oluliselt rikkunud. Selle

kohta, et kostja I oleks lepingut oluliselt rikkunud, tõendeid esitatud ei ole ning hageja ka lepingu

rikkumisele ei tugine. Seega on deponeerimisleping kehtiv.

Hageja on hoiustanud osa müügilepingujärgsest ostuhinnast ega ole jätnud endale hoiustatu

tagasivõtmise õigust. Tulenevalt VÕS § 122 lg-st 1 on hageja müügilepingust tuleneva OCU

kohustuse deponeerimislepingu sõlmimise ja ostuhinna hoiustamisega täitnud ning kostjal I on

hoiustamissuhtest tulenev deponeeritud raha väljaandmise nõue. Sellest lähtuvalt on põhjendamatu

hageja viide, et kostja I ei ole esitanud nõuet OCU pankrotimenetluses. Tulenevalt VÕS §-st 123 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 5 on kostja I nõue kohustada hagejat andma

tahteavaldus deponeeritud raha ülekandmiseks põhjendatud, kuna deponeerimislepingu järgi on

hoiustatud ostuhinna kättesaamiseks deponeerimiskontolt vajalik hageja avaldus, kes aga keeldub

seda esitamast. Hagejal ei ole alust deponeeritud raha välja nõuda.

Lepingu p-s 2.3 on sätestatud, et kostja II maksab intressi kõigilt deponeerimiskontodel hoiustatud

summadelt 4,7% aastas. Deponeeritud rahalt arvestatud intress ajavahemikul 15. oktoober 2007 kuni

23. oktoober 2009 (363 päeva) tuleb välja mõista hageja kasuks ning alates 24. oktoobrist 2009 kuni

kohtuotsuse tegemiseni 19. augustil 2011 (665 päeva) ja sealt edasi kuni deponeeritud raha

ülekandmiseni kostja I kasuks. Tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2 oleks intressi väljamõistmine hageja

kasuks pärast kostjale II taotluse esitamisest alusetut keeldumist ja oma lepingulise kohustuse

täitmata jätmist vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingus kokkulepitud intressimäär on 4,7% aastas,

mida arvestatakse tegeliku kalendripäevade arvu järgi, kasutades jagajat 360. Seega laekub

deponeeritud summalt intress 0,031 %, ehk 78 dollarit 60 senti igas kalendripäevas. Seetõttu tuleb

intress 28 531 dollarit 80 senti välja mõista hageja kasuks ning 52 269 dollarit kostja I kasuks.

Lähtudes VÕS § 113 lg-st 1, on kostja I viivisenõue alusetu. Viivist saab nõuda vaid rahaliste

kohustuste rikkumise korral. Tulenevalt deponeerimislepingust ei saa lugeda hageja kohustust esitada

avaldus pangale deponeerimiskontodel oleva raha ülekandmiseks rahaliseks kohustuseks.

8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kostja I vastuapellatsioonkaebuse.

Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hagi 600 000 dollari

väljamõistmiseks, kohustati hagejat esitama taotlus kostjale II raha väljamaksmiseks, pandi kostjale II

kohustus kanda raha üle kohtuotsuses märgitud kontodele, kostjalt II jäeti välja mõistmata intress

hageja kasuks alates 24. oktoobrist 2009 ja mõisteti kostjalt II kostja I kasuks välja intress

52 269 dollarit. Hageja palus teha uue otsuse, millega rahuldada tema hagi kostjate vastu

600 000 dollari ja intressi väljamõistmiseks täies ulatuses ning mõista kostjalt II hageja kasuks välja

19. augusti 2011. a seisuga kogunenud intress 109 118 dollarit 33 senti ning nimetatud kuupäevast

kuni 600 000 dollari täieliku ja kohase tasumiseni intress 0,0131% deponeeritud summast päevas.

Hageja palus jätta enda menetluskulud kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Kostja I palus tühistada maakohtu otsuse tema viivisenõude rahuldamata jätmise osas ja mõista

hagejalt kostja I kasuks välja 29. septembri 2011. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

94 241 dollarit 67 senti, alates 29. septembrist 2011 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni

600 000 dollarilt viivis 8,25% päevas ja alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni raha

ülekandmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja I palus samuti muuta

maakohtu otsuse põhjendusi ning jätta otsuse põhjendavast osast välja viited arvelduslepingule ja

agenditeenusele. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

9. Hageja ja kostja I vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja

menetluskulud vastavalt teise poole kanda. Kostja I palus jätta hageja apellatsioonkaebuse ka läbi

vaatamata, kui hageja ei tasu täiendavat riigilõivu 2556 eurot 47 senti.

Kostja II jäi menetluses esitatud seisukohtade juurde, leides, et tema jaoks ei ole tähendust, kumma

poole kasuks asi lahendatakse. Ta palus jätta menetluskulud hageja või kostja I kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas vastuhagi kostja II vastu, ja põhjenduste ja menetluskulude jaotuse osas ning tegi

tühistatud osas uue otsuse. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus resolutsiooni järgi maakohtu otsuse

muutmata. Samas sõnastas ringkonnakohus otsuse resolutsiooni tervikuna, jättes hageja nõude

kostjate vastu 600 000 dollari saamiseks rahuldamata ning mõistes kostjalt II hageja kasuks välja

deponeeritud rahalt kuni 23. oktoobrini 2009 kogunenud intressi 28 531 dollarit 80 senti. Alates

24. oktoobrist 2009 kogunenud intressi osas jättis ringkonnakohus hageja nõude kostja II vastu

rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kostja I hagi hageja vastu ja kohustas hagejat esitama

kostjale II taotluse deponeeritud 600 000 dollari ülekandmiseks otsuses nimetatud isikute kasuks ja

kontodele. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja ka viivise 106 754 dollarit 17 senti

ja alates 30. detsembrist 2011 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni 600 000 dollari

ülekandmiseni. Kostja I hagi kostja II vastu jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus

rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja kostja I apellatsioonkaebuse täielikult.

Menetluskulud kohtutes jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Otsuse järgi on pooled ühisel arvamusel, et deponeerimisleping ei ole arveldusleping VÕS § 709

tähenduses, nagu maakohus on lepingut kvalifitseerinud. Kontot ei avatud hagejale ja konto ei olnud

mõeldud arvelduste tegemiseks. Deponeerimislepingu p 2.1 järgi avas kostja II deponeerimiskontod

enda nimel ja arvel. Samuti ei ole deponeerimislepingus ette nähtud muid VÕS § 709 lg-s 1

nimetatud toiminguid. Seega ei vasta deponeerimisleping agendilepingu tunnustele ja tegemist ei ole

kostja II osutatava agenditeenusega. Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, et raha

deponeerimiskontole kandmine kujutab endast müügilepingujärgse ostuhinna tasumise kohustuse

täitmisena raha hoiustamist VÕS § 122 lg 1 ja § 123 tähenduses. Lepingu järgi kandis hageja raha

deponeerimiskontole kindlatel tingimustel väljamaksmiseks, mitte ei hoiustanud raha seetõttu, et

võlausaldaja olnuks müügilepingu järgi vastuvõtuviivituses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et

hagejapoolne lepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 alusel on tühine. Deponeerimisleping

ei ole kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes. Seega on see leping kehtiv.

Pooled ei vaidle, et deponeerimislepingu sõlmimisel ei soovinud nad olukorda, kus hageja kantud

raha jääkski deponeerimiskontole, kuna raha käsutamiseks vajalik tingimus ei ole saabunud ega

saabugi. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et lepingu p 3.2 loogikast tuleneb, et kui hageja ja

kostja I ei tee ühist korraldust teisel deponeerimiskontol asuva raha käsutamiseks, tuleb kogu

deponeeritud raha hagejale tagastada. Kui 25 kuu möödumisel lepingu sõlmimisest ei ole ühist

taotlust pangale esitatud, jääb deposiidisumma lepingu p 3.4 järgi deponeerimiskontole, kuni vaidlus

hageja ja kostja I vahel on kohtus lahendatud. Seega lähtusid pooled asjaolust, et kohtul on võimalik

otsustada, kummal poolel on õigus deponeeritud rahale. Seega peab kohus otsustama, kas

kokkulepitud tingimused lõpliku ostuhinna ülekandmiseks müüjale on saabunud ja kas sellest

tulenevalt on hagejal kohustus anda teisel deponeerimiskontol oleva summa käsutamiseks korraldus.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja II asjas kostjaks ei hagi ega vastuhagi puhul. Maakohtu otsus

jääb siiski muutmata vaidlustamata osas, milles kohus rahuldas hageja nõude kostja II vastu intressi

väljamõistmiseks. Deponeerimislepingu p-st 3.2 tulenevalt ei ole hagejal ega kostjal I eraldi õigust

nõuda kostjalt II ülekande tegemist. Tegemist on hageja ja kostja I omavahelise vaidlusega, mitte

nõudega kostja II vastu. Kostja II saab väljamakse teha korralduse andmiseks vajalikku tahteavaldust

asendava kohtuotsuse alusel. Eeltoodu alusel tuleb hageja ja kostja I nõuded kostja II vastu

600 000 dollari ülekandmiseks jätta rahuldamata.

Deponeerimislepingu mõte seisneb üldjuhul ostjapoolses ostuhinna hoiustamises kolmanda isiku

juures, kelle kohustuseks on kindlate tingimuste täidetuse või saabumise korral maksta raha müüjale

või tema näidatud isikule. Eeltingimused sätestatakse üldjuhul põhilepingus, mitte

deponeerimislepingus. Praeguse juhu eripäraks on see, et põhilepinguks olev müügileping on

sõlmitud hageja tütarettevõtja ja kostja I vahel, deponeerimisleping aga hageja ja kostja I vahel.

Deponeerimisleping ise ei sisalda alust, millest lähtuvalt kohus saaks otsustada nõusoleku andmise

kohustuse üle. Samuti ei tulene müügilepingu p-dest 1.1, 1.2 ja 1.3 hagejale müügilepingu täitmise

kohustust. See ei tähenda aga, et hageja ei ole üldse seotud mingi kohustusega kostja I ees ning võib

raha tagasisaamise üle ainuisikuliselt otsustada. Sellisel juhul kaotaks deponeerimislepingu

sõlmimine mõtte. Seega tuleb tõlgendada poolte tahet ja lähtuda sellest, mida peeti silmas

müügilepingu sõlmimisel, kui hageja tütarettevõtja ja kostja I leppisid kokku, et ostuhind tasutakse

hageja kaudu, ning deponeerimislepingu sõlmimisel, kui hageja ja kostja I leppisid kokku, et hageja

deponeerib osa ostuhinnast kolmanda isiku juures. Tulenevalt deponeerimislepingu p-dest 1.1, 1.2

ja 1.3 oli lepingu eesmärk hageja tütarettevõtja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingu täitmine.

Hageja deponeeris raha oma tütarettevõtja kohustuse täitmiseks. Juriidiliselt võib sellist lepingut

tõlgendada kohustusega ühinemisena VÕS § 178 mõttes, hageja võttis endale kostja I ees kõrvuti

ostjaga ostuhinna tasumise kohustuse. Mis suhe oli hagejal oma tütarettevõtjaga, kelle kohustusega ta

ühines, ei oma tähtsust. Kuna hageja ei ole vastu vaielnud kostja I väitele, et müüja on täitnud kõik

müügilepingust tulenevad kohustused, on hagejal ostja kohustusega ühinemise tõttu kohustus tasuda

müügilepingust tulenev ostuhind osas, milles hageja on kohustusega ühinenud ja ostuhind on müüjale

välja maksmata. Kuna deponeerimislepingu järgi on hoiustatud ostuhinna kättesaamiseks

deponeerimiskontolt vajalik hageja avaldus ja hageja on sellest keeldunud, on kostja I nõue hageja

vastu - kohustada andma tahteavaldus deponeeritud raha ülekandmiseks - VÕS § 178 ja TsÜS § 68

lg 5 alusel põhjendatud.

Intressi osas on pooled deponeerimislepingus kokku leppinud, et hoiustatud summadelt maksab

kostja II intressi 4,7% aastas. Intress laekub deponeerimiskontole iga kalendrikuu lõpus hageja

kasuks ja kantakse üle hageja pangakontole viie pangapäeva jooksul pärast deponeerimiskonto

sulgemist. Seega on kostjal II kohustus kogu kogunenud intress välja maksta hagejale, kuid seda alles

pärast deponeerimiskonto sulgemist. Seetõttu ei tule rahuldada kostja I nõuet kostja II vastu intressi

väljamõistmiseks, sest kostjal II ei ole sellist kohustust kostja I ees. Maakohus rahuldas hageja nõude

kostja II vastu kuni 23. oktoobrini 2009 kogunenud intressi väljamõistmiseks ja selles osas jääb otsus

muutmata, kuna seda ei ole vaidlustatud. Hageja nõue kostja II vastu intressi saamiseks alates

24. oktoobrist 2009 kuni raha ülekandmiseni tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et intressinõue ei ole

muutunud sissenõutavaks.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et nõusoleku andmine raha ülekandmiseks ei ole rahaline

kohustus ja VÕS § 113 sellele ei kohaldu. Kostjal I sõltub raha saamine ainuüksi hageja tahtest. Kuna

hagejal oli kohustus hiljemalt 23. oktoobril 2009 anda oma nõusolek 600 000 dollari ülekandmiseks

kostjale I, oleks viimane saanud hakata seda raha kasutama ja selle pealt tulu teenima. Võlausaldajal

on õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist ka siis, kui kohustus ei

ole suunatud otseselt raha maksmisele. Hagejalt väljamõistetav viivis katab ka 4,7%-lise intressi,

mida kostja II maksab hagejale deponeerimiskonto lepingust tulenevalt. Kostja I arvestatud viivise

määrasid ja sissenõutavaks muutunud viivise suurust 29. septembri 2011. a seisuga 94 241 dollarit

67 senti ei ole hageja vaidlustanud. Arvestades viivise määraga 8,25% aastas, on viivis 0,0229%

päevas ning viivise suurus päevas 137 dollarit 50 senti. Ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva

seisuga lisandub viivis 91 päeva eest, kokku 12 512 dollarit 50 senti. Seega kokku tuleb hagejalt

kostjale I välja mõista viivisena 106 754 dollarit 17 senti ja alates 30. detsembrist 2011 VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni 600 000 dollari ülekandmiseni.

Ringkonnakohus käsitles vaidlust hageja ja kostja I omavahelise vaidlusena, mistõttu jättis ta

menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja kostja I vastukassatsioon-

kaebuse.

12. Hageja palub kohtute otsused tühistada ning uue otsusega hagi tervikuna rahuldada ja jätta

kostja I hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub jätta enda

menetluskulud kostja I kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Hageja väitel põhineb ringkonnakohtu otsus menetlusosalistele üllatuslikul käsitlusel vaidlusalusest

õigussuhtest. Ringkonnakohus ei andnud menetlusosalistele teada, et kaalub suhte kvalifitseerimist

VÕS § 178 lg-te 1 ja 2 alusel kohustusega ühinemise kokkuleppena. Selliseks kokkuleppeks ei ole

deponeerimislepingut pidanud ei pooled ega maakohus.

Lisaks on ringkonnakohus pidanud üllatuslikult oluliseks küsimust, kas kostja I oli täitnud

müügilepingust tulenevad kohustused. Pidades seda oluliseks, pidanuks ringkonnakohus saatma asja

maakohtusse, kus pooltele oleks antud võimalus esitada müügilepingu täidetuse kohta seisukohad

ning tõendid. Vajadusel oleks võinud vaidlusesse kaasata müügilepingu poole OCU. Seda tegemata

jättes on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-d 1 ja 2

ning § 436 lg-t 4. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, rikutud on TsMS § 436 lg-t 1. Kui

Riigikohus nõustub müügilepingu täidetuse olulisusega asja lahendamisel, tuleb asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks ning võimaldada pooltel esitada tõendeid ja seisukohti. Müügilepingu täidetust

tuleb hinnata Ukraina õiguse alusel. Kui Riigikohus asub seisukohale, et vaidlus tuleb lahendada

üksnes deponeerimislepingu alusel, on võimalik teha uus otsus, rahuldada hagi ja jätta rahuldamata

vastuhagi.

Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis ega kohtuistungil avaldanud tingimusteta ja selgesõnalist

nõustumist kostja I väitega, et viimane on müügilepingu nõuetekohaselt täitnud. Kostja I väidetele

vastamata jätmine ei tähenda väidete omaksvõttu, hageja on pealegi esitanud vastuväite. Hagejale

teadaolevalt 17. septembril 2009, st müügilepingus ettenähtud viimase ostuhinna osa

(600 000 dollari) kostjale I ülekandmise päeval ei kehtinud müügilepingus ettenähtud tähtajaga

rendilepingut. Seega oli täitmata müügilepingus sätestatud eeldus ostuhinna viimase osa tasumiseks.

Hageja ei ole varem pidanud kohaseks esitada põhjalikke vastuväiteid kostja I argumendile

müügilepingust tulenevate kohustuste täidetuse kohta, sest vaidlus on käinud deponeerimislepingu

üle.

Ringkonnakohus on eksinud, et hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas,

millega hagejale mõisteti välja intress. Apellatsioonkaebuse p-des 3.2.4 ning 3.2.5 on hageja seda

selgelt teinud. Hageja tõi välja, et maakohus oli hakanud intressi ekslikult arvutama

deponeerimislepingu sõlmimise hetkest, mitte aga ajast, mil teisele deponeerimiskontole raha

tegelikult kanti, nagu nõuab lepingu p 2.3. Ringkonnakohus tugines hageja intressinõude osalisel

rahuldamata jätmisel üllatuslikule seisukohale, nagu ei oleks intress sissenõutav. Kostjad ei ole

kordagi väitnud, et hageja nõue intressi saamiseks ei ole veel muutunud sissenõutavaks.

Ringkonnakohus on deponeerimislepingut ebaõigesti tõlgendanud. Selle analüüsimisel on

ignoreeritud müügilepingu p 1.4, kus on sätestatud deponeerimislepingu eesmärk - leppida kokku

deponeerimiskontode tingimustes ning tingimustes, mil kostjal II tekkis kohustus teha makseid.

Lepingu tõlgendamine ringkonnakohtu otsuses ei vasta VÕS § 29 tõlgendamisreeglitele, kõrvale on

jäetud müügilepingus sõnastatud lepingu eesmärk ja välja on jäänud selgitamata poolte ühine tahe.

Ringkonnakohus asus lisaks väärale seisukohale, et deponeerimisleping on VÕS § 178 lg 2 mõistes

kokkulepe, mille kohaselt hageja ühines OCU kohustusega kostja I ees. Kuna hageja kohustust tasuda

müügilepingust tulenev ostuhind ei saa tuletada ka deponeerimislepingu eesmärgist, ei olnud

ringkonnakohtul alust kohaldada VÕS § 178 lg-d 1 ja 2, samuti ei olnud õige kohaldada TsÜS § 68

lg-t 5. Deponeerimislepingust ei tulene hagejale kohustust esitada kostjale II tahteavaldus kontol

oleva raha ülekandmiseks ja järelikult ei saa hageja tahteavaldust kohtuotsusega ka asendada

Viivist saab nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Hagejal ei olnud deponeerimis-

lepingu järgi raha maksmise kohustust. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on hagejalt kostja I

kasuks viivise väljamõistmise osas ka vastuoluline.

13. Kostja I palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema hagi kostja II

vastu, ning jätta tühistatud osas jõusse maakohtu otsus, arvestades kostja I taotlust maakohtu otsuses

ebatäpsuste parandamiseks. Kostja I palub jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-st 3.1 välja

"Corporation Moneta Inc" ning muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

vastukassatsioonkaebusele. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I väitel jättis ringkonnakohus ekslikult rahuldamata tema vastuhagi kostja II vastu. Kuna

kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega vastuhagi rahuldati, ei olnud ringkonnakohtul

õigust asuda maakohtu otsust selles osas muutma. Lisaks ei selgu ringkonnakohtu otsusest, kas üldse

ja milles oli maakohtu otsus selles osas ebaõige. Hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses hea usu

põhimõtte sisulist kohaldamist maakohtus ega selle põhimõtte alusel kostja I intressinõude

rahuldamist. Kuna ringkonnakohus leidis, et hagejal on kohustus esitada kostjale II tahteavaldus, ei

saanud ta muuta maakohtu otsust kostja I kasuks intressi väljamõistmise osas. 13. veebruari 2012. a

seisuga tuleb kostja I kasuks välja mõista 65 956 dollarit 67 senti intressi.

Ringkonnakohtul ei olnud alust muuta maakohtus deponeerimiskonto lepingule antud õiguslikku

kvalifikatsiooni (hoiustamissuhe). Maakohus ei leidnud, et hageja hoiustas raha deponeerimiskontol

seetõttu, et võlausaldaja olnuks müügilepingu järgi vastuvõtuviivituses. Lisaks ei välistaks

võlausaldaja vastuvõtuviivituse puudumine VÕS § 120 jj reguleeritud raha hoiustamise sätete

kohaldamist deponeerimislepingust tulenevale õigussuhtele kõige lähedasemat õigussuhet

reguleerivate sätetena. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas ja milles on ebaõige maakohtus

deponeerimislepingust tulenevale õigussuhtele antud õiguslik kvalifikatsioon. Seega ei olnud

ringkonnakohtul TsMS § 651 lg 1 järgi alust muuta selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja

kohustus teha hoiustatu väljaandmiseks vajalik tahteavaldus tuleneb nii VÕS §-st 123 kui ka

deponeerimiskonto lepingust, arvestades VÕS §-s 23 sätestatud kohustuste allikaid. Seega ei ole õige

ringkonnakohtu seisukoht, et deponeerimiskonto leping ei sisalda alust, millest lähtuvalt saaks kohus

otsustada nõusoleku andmise kohustuse üle.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on märgitud, et jätta hageja nõue kostja I ja kostja II vastu

600 000 dollari saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3.1). Hageja ei ole aga esitanud kostja I vastu

nõuet 600 000 dollarit saamiseks, samuti ei ole maakohus sellist nõuet menetlusse võtnud ega

lahendanud. Seega tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-st 3.1 jätta välja ekslik viide

kostjale I. Kostja I nimi on otsustes ka valesti märgitud. Kostja I palub sõnastada otsuse tervikliku

resolutsiooni, arvestades kostja I taotlust parandada kohtuotsuses ebatäpsused.

14. Hageja ja kostja I vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata

ning menetluskulud vastastikku teineteise kanda.

15. Kostja II leidis vastuseks kassatsioonkaebustele, et ei saa võtta asjas sisulist seisukohta.

Kostjal II on enda arvates menetluses ainult formaalne roll, tema jaoks ei ole tähtsust, kas asi

lahendatakse hageja või kostja I kasuks. Seetõttu ei vaidlustanud kostja II ka maakohtu otsust.

Kostjal II ei ole intressi ülekandmiseks kohustust enne deponeerimiskonto sulgemist. Oleks

ebaõiglane jätta menetluskulud kostja II kanda ning hageja ja kostja I on sellega nõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks tuleb TsMS § 425 lg 3 esimese lause ja § 691

p 3 alusel tühistada ka maakohtu otsus osas, milles maakohus kohustas kostjat II kandma

600 000 dollarit üle maakohtu otsuse resolutsioonis nimetatud isikutele ja kontodele ning millega

sama raha mõisteti kostjalt II ka ülekandmiseks välja, samuti osas, milles jäeti rahuldamata kostja I

viivisenõue hageja vastu. Need haginõuded jätab kolleegium läbi vaatamata nagu ka hageja hagi

kostja I vastu. Ülejäänud osas saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

17. Kolleegium käsitleb esmalt esitatud nõuete menetluslikku lubatavust ja poolte rolli

menetluses (I). Edasi käsitleb kolleegium muid menetluslikke minetusi kohtute menetlustes ja

lahendab kassatsioonkaebused (II). Seejärel analüüsib kolleegium asja lahendamise ja pooltevaheliste

suhete hindamise võimalusi asja uuel läbivaatamisel (III) ning lõpetuseks käsitleb asja hinda ja teeb

menetluslikud otsustused (IV).

I

18. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et kuigi kogu põhivaidlus on käinud hageja ja kostja I vahel, ei

ole hageja esitanud kostja I vastu ühtki muud nõuet peale taotluse jätta kostja II vastu esitatud

haginõuete menetluskulud kostja I kanda (I kd, tl 8). Selline haginõue ei ole aga lubatav, kuna

menetluskulude kandmiseks on seaduses sätestatud erikord ning hagimenetluse esemeks ei saa

TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Seega ei ole hageja pöördunud kostja I vastu

kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).

Selline haginõue tulnuks jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13

alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. Kolleegium

jätab TsMS § 425 lg 3 esimesest lausest ja § 691 p-st 3 juhindudes hageja nõude mõista kostjalt I

välja menetluskulud seetõttu läbi vaatamata ja tühistab selle nõude lahendamise osas kohtute otsused.

19. Kolleegium nõustub kostjaga I, et ringkonnakohtu otsuse järgse tervikresolutsiooni p-s 3.1 on

ekslikult tähistatud hageja nõue kostja II vastu 600 000 dollari saamiseks hageja nõudena raha

saamiseks mõlema kostja vastu. Sama viga on kohtuotsuste sissejuhatuses poolte nõuete tähistamise

kohta.

20. Menetledes ebaõigesti hageja nõuet kostja I vastu, võttis maakohus ekslikult menetlusse ka

kostja I vastuhagi (vt I kd, tl 157-161). Isegi kui hagejal olnuks lubatav nõue kostja I vastu, jätsid

kohtud tähelepanuta, et TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu,

kostja I esitas selle aga lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu (vt I kd,

tl 142). Seega ei olnud lubatav kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina TsMS § 373 mõttes

(vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14).

Arvestades vajadust vältida menetluse venimist juba menetluses olevate kostja I nõuete korrektseks

esitamiseks ning lähtudes TsMS §-st 2 ning § 373 lg 3 teisest lausest ja §-st 374, leiab kolleegium, et

maakohtu tegevust kostja I nõuete menetlemisel saab lugeda kostja I haginõuete liitmiseks hageja

nõuetega ühte menetlusse. Pooled ei ole nõuete koos menetlemisele vastuväiteid esitanud ja

asjaoludest tulenevalt on see iseenesest ka mõistlik.

21. Kummastaval positsioonil on menetluses olnud kostja II, kellelt nõuab raha väljamõistmist nii

hageja kui ka kostja I. Kostja II on nimelt läbivalt teatanud, et ei saa vaidluse kohta sisulist seisukohta

võtta ning tal on ükskõik, kumma poole kasuks vaidlus lahendatakse, peaasi, et menetluskulusid tema

kanda ei jäetaks. Nõuetele ta sõnaselgelt vastu vaielnud ei ole ega ole ka vaidlustanud endalt

600 000 dollari ja intressi väljamõistmist. Alles vastuses kassatsioonkaebustele märkis ta, et tal ei ole

kohustust intressi üle kanda enne deponeerimiskonto sulgemist.

Kohtud on kostja II arusaamadega tema rollist menetluses nõustunud. Vaatamata sellele, et kostja II

sisuliselt enda vastu esitatud haginõuetele vastu ei vaielnud, jättis maakohus rahuldamata hageja

nõude temalt 600 000 dollari väljamõistmiseks ja osaliselt ka intressi väljamõistmiseks. Hoolimata

sellest, et kostja II apellatsioonkaebust ei esitanud, tühistas ringkonnakohus aga maakohtu otsuse

osas, milles maakohus rahuldas kostja I hagi kostja II vastu (nii 600 000 dollari kui ka intressi

väljamõistmiseks) ja jättis need haginõuded rahuldamata. Ringkonnakohus on otsuse p-s 55 koguni

sisulise põhjenduseta märkinud, et tema arvates ei ole pank kostjaks ei hagi ega vastuhagi puhul.

22. Kolleegiumi arvates on pooled ja kohtud kostja II rolli menetluses vääralt hinnanud. Kuigi on

õige, et vaidluse põhiesemeks on küsimus, kas hageja peab andma korralduse kostjale II ülekannete

tegemiseks kostja I kasuks, ei tähenda see menetluslikult seda, et kostja II võiks tema vastu esitatud

nõuete menetlemisest ennast distantseerida.

Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saanud

ringkonnakohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud

konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu olnuks lubamatud või edulootuseta, tulnuks

need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.

23. Hageja on palunud mõista kostjalt II 600 000 dollarit välja eelkõige põhjendusega, et hageja on

deponeerimislepingu lõpetanud, mistõttu on kostjal II kohustus makstud raha tagastada. Tegemist ei

ole üksnes hageja ja kostja I vahelise õigussuhte küsimusega, nagu on väitnud kostja II. Kostjal II kui

deponeerimislepingu poolel ja selle täitmise võlgnikul peaks olema vähemalt seisukoht, kas

deponeerimisleping on lõppenud või mitte, ning seda sõltumata kostja I seisukohtadest. Samamoodi

peaks kostjal II olema seisukoht temalt hageja või kostja I kasuks intressi väljamõistmise kohta.

Hageja ja kostja I ei ole selles osas esitanud üksteise vastu (ka mitte tuvastuslikke) nõudeid.

Vähemalt intressi suuruse ja sissenõutavuse kohta võinuks kostja II esitada seisukohti ka enne

kassatsioonimenetlust.

Krediidiasutusena ja vähemalt Eesti mõistes suurettevõtjana võinuks kostja II kolleegiumi arvates

oma menetlusliku positsiooni mõistmiseks ja menetluses osalemiseks rohkem panustada.

24. Kolleegium leiab, et pooltevahelisi õigussuhteid arvestades on tegemist vaidlusega, kus kostja I

esitatud nõuetes on hageja ja kostja II nn vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes.

Deponeeritud 600 000 dollari käsutamise üle ei saanud kohus otsustada põhimõtteliselt erinevalt

hageja ja kostja II osas ning sama peaks kehtima ka sellelt rahalt arvestatud intressi kohta.

Sellest tulenevalt loeb kolleegium lubatavaks, et hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu

otsust teda ennast otseselt mittepuudutavas osas, milles pandi kostjale II kohustus kanda raha üle

kohtuotsuses märgitud kontodele ning mõisteti kostjalt II kostja I kasuks välja intress. Kostja II eest

kaebuse esitamise loeb kolleegium TsMS § 207 lg 3 alusel kostja II kaebuse esitamiseks. Üksnes

seetõttu on põhimõtteliselt lubatav ka ringkonnakohtus maakohtu otsuse tühistamine osas, milles

maakohus rahuldas kostja I hagi kostja II vastu, ja nende nõuete rahuldamata jätmine.

25. Kolleegiumi arvates ei ole lubatav kostja I nõue kostja II vastu mõista kostjalt II välja

deponeerimislepingu alusel teisel deponeerimiskontol deponeeritud 600 000 dollarit ja kohustada

kostjat II kandma see üle hagis nimetatud isikutele ja kontodele. See haginõue tulnuks jätta

TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata

õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu. Kolleegium jätab seetõttu TsMS § 425 lg 3 esimesest lausest

ja § 691 p-st 3 juhindudes selle kostja I haginõude kostja II vastu läbi vaatamata ja tühistab selle

nõude lahendamise osas kohtute otsused.

Kostja I on selle nõude esitanud hagi järgi n-ö igaks juhuks, et kostja II pärast kostja I hagetud hageja

tahteavalduse kohtuotsusega asendamist ikka kindlasti sellest juhisest raha ülekandmisel lähtuks

(vt I kd, tl 138). Seda ei saa rahuldada, kui ei rahuldata kostja I nõuet tahteavalduse tegemiseks

hageja vastu. Kuna kostja I nõue kostja II vastu raha ülekandmiseks ei ole sissenõutavaks muutunud,

on tegemist tulevase kohustuse täitmise nõudega TsMS § 369 mõttes. Sellise haginõude võib viidatud

sätte esimese lause järgi aga esitada üksnes juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal

ei täida. Kostja II on menetluses aga algusest peale kinnitanud, et tal on ükskõik, kas vaidlus

lahendatakse hageja või kostja I kasuks, ning ta teeb vastavalt selle vaidluse lahendusele ka

ülekanded. Sisuliselt on ta lubanud, et teeb deponeerimislepingus märgitud ülekanded, kui hageja

juhise andmise tahteavaldus selleks kohtulahendiga asendatakse (vt I kd, tl 113-114, 215).

Kolleegiumil ei ole alust seda deponeerimislepingu olemust ja kostja II kui krediidiasutuse tegevust

arvestades mitte uskuda. Seega puudub kostjal I selle nõude osas õiguskaitsevajadus.

26. Kolleegium märgib lisaks, et kostja I nõue kostja II vastu kohustada viimast 600 000 dollarit üle

kandma on olnud menetluses üks segaduse põhjustamise allikas. Muu hulgas on maakohus mõistnud

seda nõuet koguni sedavõrd eksitavalt, et oma otsuse resolutsioonis kohustanud esmalt kostjat II raha

deponeerimislepingu järgi üle kandma (resolutsiooni p 3) ning seejärel sama raha ülekandmiseks

välja mõistnud (resolutsiooni p 4). Kolleegium tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni mõlemas osas.

Haginõude läbi vaatamata jätmise tõttu ei analüüsi kolleegium kostja I kassatsioonkaebuse väidet, et

ringkonnakohtu otsuses ei ole selle haginõude rahuldamata jätmist sisuliselt põhjendatud.

27. Kolleegium märgib samuti, et kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena

erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada

notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et

kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib

võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite.

28. Õiguslikult võimatu on kostja I viivisenõue hageja vastu, mis tuleneb väidetavast hageja

viivitamisest kostjale II raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda

üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks,

ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib

viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel.

Seega tulnuks kostja I nõue hagejalt viivise nõudmiseks jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

perspektiivitu nõudena menetlusse võtmata või § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kolleegium jätab

TsMS § 425 lg 3 esimesest lausest ja § 691 p-st 3 juhindudes selle nõude läbi vaatamata ja tühistab

selle nõude lahendamise osas kohtute otsused.

29. Kolleegium märgib, et sisuliselt on kostja I esitanud hagi kolmandate isikute huvides, paludes

raha neile üle kanda, üks saajate kontodest on seejuures isikustamata, olles tähistatud

nn numbrikontona.

Kolleegiumi arvates saab sellist haginõuet pidada otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks

TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kui kostja I on sõlminud deponeerimislepingu raha saajateks

olevate kolmandate isikute kasuks VÕS § 80 mõttes, võib lepingu pooleks olev kostja I

võlausaldajana nõuda selle täitmist, sõltumata kolmandale isikule endale kuuluvast kohustuse

täitmise nõudest. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selgusele täidetavuse osas ei ole pooled

vastuväiteid esitanud.

30. Maakohtu otsust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud osas, milles kostjalt II mõisteti hageja

kasuks välja intress 28 531 dollarit 80 senti. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel jõustunud.

II

31. Õige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus üllatas pooli nendevahelise suhte

kvalifitseerimisel VÕS § 178 alusel kohustusega ühinemisena. Selliseks kokkuleppeks ei ole

deponeerimislepingut pidanud ei hageja, kostja I ega maakohus.

32. Kostja I on oma hagis tuginenud sellele, et hagejal on kohustus kostjale II raha ülekandmiseks

vajalik tahteavaldus esitada ja selle saab kohtuotsusega asendada deponeerimislepingu ja VÕS § 101

lg 1 p 1 alusel, tahteavalduse andmise kohustus tuleneb ka VÕS §-st 123 ning võib tuleneda ka

pooltevahelisest praktikast ja hageja varasemast käitumisest ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest

(I kd, tl 136-137, 187-191). Kostja I väitis mh, et:

deponeerimiskontolt väljamaksete tegemist reguleerib üksnes deponeerimisleping ning hageja ja

kostja I ei ole üksteise vastu esitanud nõudeid müügilepingu alusel, mistõttu ei ole tähtsust, kas

hageja on müügilepingu pool ja müügilepingut saab arvestada üksnes deponeerimislepingu

tõlgendamisel ja poolte kohustuste väljaselgitamisel (I kd, tl 127-128);

see, et hageja sõlmis deponeerimislepingu ja võttis selles sätestatud kohustused (sh 1 200 000 dollari

deponeerimine), on käsitatav ostuhinna tasumise kohustuse täitmisena kolmanda isiku poolt osas,

milles see tuli täita deponeerimise teel väljaandmiseks müüjale (I kd, tl 129, 189).

33. Müügilepingusse puutuvalt väitis hageja oma hagis ja vastuses kostja I hagile mh, et:

kostjal I ei ole alust esitada müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue OCU asemel hageja

vastu, sest hageja ei ole müügilepingu pooleks, ka ei ole ta taganud müügilepingust tulenevaid OCU

kohustusi kostja I ees (vt I kd, tl 6, 168);

ta ei ole täitnud OCU kohustust kolmanda isikuna (vt nt I kd, tl 168-169, 207-208).

34. Maakohtu otsuse järgi sõlmisid pooled deponeerimislepingu näol sisuliselt arvelduslepingu

VÕS § 709 lg 1 mõttes, mille eesmärk oli müügilepingu täitmine. Hageja poolt deponeerimislepingu

sõlmimise ja ostuhinna hoiustamisega on müügilepingust tulenev OCU vastav kohustus VÕS § 122

lg 1 alusel täidetud ja kostjal I on hoiustamissuhtest tulenev deponeeritud raha väljaandmise nõue

(vt maakohtu otsuse p 18).

Nii apellatsioonkaebustes kui ka nende peale esitatud vastustes jäid nii hageja kui ka kostja I põhiosas

varem esitatud positsioonide juurde (vt II kd, tl 5, 64-68).

Ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb kostja I nõue hageja vastu rahuldada aga põhjusel, et hageja peab

andma kostjale I viimase soovitud tahteavalduse VÕS § 178 alusel, kuna hageja on ühinenud

müügilepingust tuleneva OCU kohustusega kostja I ees (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 56, 57).

35. On tõsi, et kostja I on esitanud menetluses väite müügilepingu omapoolse täitmise kohta

(vt nt I kd, tl 128). Samas ei tuginenud ta sellele kui hagi aluseks olevale asjaolule, st kui asjaolule,

millega ta seob oma nõude hageja vastu. Sellisele väitele vastamata jätmist ei saa lugeda

omaksvõtuks, ka mitte eelduslikult TsMS § 231 lg 4 mõttes.

Et kostja I ei olnud ringkonnakohtu otsuse järgi tema haginõude rahuldamise aluseks olnud asjaolusid

hagi alusena esitanud, kinnitab sisuliselt ka kostja I ise vastukassatsioonkaebuses. Nimelt palub

kostja I vastukassatsioonkaebuses muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles see muutis

maakohtu otsuse põhjendusi, ning lugeda raha maksmine deponeerimiskontole hagejapoolseks OCU

kohustuse täitmiseks kolmanda isikuna (II kd, tl 141-142). See tähendab, et kostja I ei väida ka

kassatsioonimenetluses, et hageja on ühinenud OCU kohustusega.

36. Ringkonnakohtul ei olnud õigust hageja nõudest väljuda. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab TsMS § 5 lg 2 teise lause

järgi ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. Kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingu

hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse,

mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei

ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-113-11, p 62).

Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel

asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole

üldse esitatud.

37. Lisaks ei arutanud ringkonnakohus pooltega oma otsuses väljendatud õiguslikku kvalifikatsiooni

ega selgitanud eelnevalt võimalust seadust selliselt kohaldada, samuti ei võimaldanud ta sellest

tulenevalt esitada pooltel seisukohti, asjaolusid ja täiendavaid tõendeid, eksides nii mh TsMS § 348

lg 3 teise lause, § 351 lg-te 1 ja 2 ning § 436 lg-te 3 ja 4 vastu. Kui ringkonnakohus soovib kohaldada

seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda

protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid

(vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32).

38. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi

tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt

seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele

võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid.

39. Õige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et pooled ei ole varem menetluses väitnud ka seda, et

kostjalt II nõutav intress ei ole veel sissenõutav. Seega ei võinud ringkonnakohus asuda sellisele

seisukohale vähemalt intressi sissenõutavust pooltega arutamata.

40. Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on p-de 1, 2

ja teise 3.4 (resolutsioonis on p 3.4 kaks korda) osas vastuoluline, kuna p-dest 1 ja 2 ei saa järeldada,

et maakohtu otsus oleks tühistatud või seda muudetud osas, milles maakohus jättis kostja I nõude

hagejalt viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

41. Õige on kostja I väide, et tema nimi on kohtulahendites vaatamata tema taotlusele jäänud

parandamata.

42. Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada ning asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise asja

lahendamiseks vajalikke asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

Asi tuleb uuesti läbi vaadata osas, mis puudutab hageja nõuet kostja II vastu 600 000 dollari

väljamõistmiseks ning kostja I nõuet hageja vastu sama raha ülekandmiseks kostjale II korralduse

andmiseks. Samuti tuleb lahendada hageja ja kostja I intressinõuded kostja II vastu, v.a osas, milles

maakohus on jõustunud otsusega hageja kasuks intressi välja mõistnud. Muud nõuded (hageja nõue

kostja I vastu menetluskulude väljamõistmiseks, kostja I nõue hagejalt viivise nõudmiseks ja kostja I

nõue kostja II vastu 600 000 dollari väljamõistmiseks) jättis kolleegium läbi vaatamata.

43. Kolleegiumi esialgsel hinnangul on ringkonnakohtul võimalik asi ise lahendada (vt ka

nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 24, 28). Kuna maakohus ei

ole pooltega nõudeid ja asjaolusid ning nende hindamise võimalusi piisavalt arutanud ja on ilmselt

rikkunud selgitamiskohustust vähemalt kostja II suhtes, tuleb pooltele tagada võimalus esitada nõuete

piires uusi asjaolusid ja tõendeid ning nende hindamise võimalusi arutada (vt selle kohta ka

nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39; 22. veebruari 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15).

44. Otsuses käsitlemata kaebuste väidetel ei ole asja lahendamisel tähendust.

III

45. Pooled ei vaidle sisuliselt, et deponeerimislepingu ja selle alusel avatud deponeerimiskontode

näol on tegemist iseenesest kokkuleppega müügilepingust tulenevate OCU rahaliste kohustuste

täitmise kohta kostjale I. Selle p 7.2 alusel allub leping Eesti õigusele.

46. Kolleegiumi arvates võib tegemist olla käsunduslepingu vormis hageja tingimusliku

maksekäsundiga kostjale II raha ülekandmiseks VÕS § 703 mõttes. Selle eripäraks on asjaolu, et raha

üleandmiseks on kostjale II kui käsundisaajale vajalik hageja ja kostja I ühine (kattuv) juhis või

kohtuotsus. Selliselt eristub see leping nt akreditiivist (vt VÕS § 747), kuna selle täitmine on

jätkuvalt maksja kontrolli all, mitte ei sõltu nt kostja I poolt kostjale II esitatavast müügieseme

üleandmise vms dokumendist. Kostja II maksekohustus on seega kokku lepitud edasilükkava

tingimusega, milleks on hageja ja kostja I tahteavalduse või kohtulahendi esitamine.

Vaidlus on tekkinud sellest, et pooled ei ole piisavalt täpselt kokku leppinud deponeerimiskontol

oleva raha väljamaksmise tingimusi juhuks, kui hageja ja kostja I selleks ühist juhist ei anna. Raha

käsutamiseks nõutava kohtuotsuse eset ega sisu leping ise ei ava. Seega on käesoleva kohtuvaidluse

põhiliseks sisuliseks esemeks teha kindlaks, kas ja millistel tingimustel on hageja kohustatud kostja I

suhtes tegema kostjale II tahteavalduse raha ülekandmiseks lepingus märgitud viisil.

47. Enne kui hinnata deponeerimislepingu täitmise võimalusi, tuleb hinnata lepingu kehtivust.

Esitatud asjaoludel ei nähtu, et deponeerimisleping oleks tühine või tühistatud. Küll on see leping

hageja väitel lõppenud ülesütlemise tõttu. Kohtud on leidnud, et leping kehtib ega ole lõppenud.

Selles osas ei ole kolleegiumil esitatud asjaoludele antud õiguslikus hinnangus alust kahelda, kuid

asja uuel läbivaatamisel saab seda uuesti hinnata. Kolleegium nõustub, et esitatud asjaoludel ei ole

tegemist hoiulepinguga VÕS § 883 mõttes, mille saaks VÕS § 889 alusel igal ajal üles öelda. Samuti

ei ole esitatud asjaoludel tegemist kestvuslepinguga, mille saaks erakorraliselt üles öelda VÕS § 196

alusel või VÕS § 97 lg 5 alusel asjaolude muutumise tõttu. Ebatäpne on ringkonnakohtu otsuse p-s 52

märgitu, et ülesütlemise aluse puudumisel on ülesütlemisavaldus tühine. Selline avaldus ei ole tühine

mingil üldisel tehingu tühisuse alusel, vaid sel ei ole lihtsalt õiguslikke tagajärgi.

48. Rahuldamaks kostja I nõuet hageja vastu anda raha ülekandmiseks vajalik juhis, tuleb kindlaks

teha, kas ja kust selline kohustus tuleneb. Kui sellise kohustuse olemasolu on kindlaks tehtud ja selle

täitmist nõutakse, saab kohus avalduse TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 alusel

otsusega asendada.

49. Senises menetluses esitatu ei võimalda järeldada, et hagejal oleks kostja I nõutud tahteavalduse

andmise kohustus deponeerimislepingust endast tulenevalt. Pooled ei ole mh väitnud, et tegemist

oleks lahtiste tingimustega lepinguga, mille puhul peab kohus ise sisustama, mida tähendab

deponeerimislepingu p-s 3.4 kokkulepitu ja mille saaks asendada VÕS § 26 lg 9 p 1 ning lg-te 10

ja 11 alusel. Samuti ei ole pooled väitnud, et tegemist oleks n.ö varjatult lahtise tingimusega,

s.o tingimusega, mida pooled tegelikult kokku leppinud ei ole ja mille kohus saab asendada

VÕS § 27 lg 2 alusel. Samuti ei saa sellist kohustust juhise andmiseks tuletada ainuüksi sellest, et

varem on hageja sarnase juhise raha ülekandmiseks andnud.

Ka ei saa kostja I esitatud asjaoludel hinnata hageja raha ülekandmise tahteavalduse tegemisest

keeldumist TsÜS § 104 lg 1 alusel tingimuse saabumise (tahteavalduse andmise) hea usu põhimõtte

vastase takistamisena, mis juhul loetakse tingimus saabunuks ja juhis seega antuks (vt selle kohta ka

Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 25).

50. Seega tuleb kindlaks teha, milline on deponeerimislepingu aluseks olev kausaalsuhe, st mis

eesmärgil ja millistel tingimustel hageja raha sinna kontole kandis. Tehingu tõlgendamisel tuleb nii

VÕS § 29 lg 1 kui ka TsÜS § 75 lg 1 järgi püüda selgeks teha tehingu teinud isikute ühine tegelik

tahe.

Esitatud asjaoludel on deponeerimislepingul tihe side müügilepinguga ning lahendada tuleb küsimus,

kas müügilepingust tulenevate võimalike majanduslike eesmärkide realiseerumata jäämise riski peab

kandma hageja või kostja I.

51. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud kostja I käsitlus, et hageja on raha kandmisega

deposiitkontole täitnud kolmanda isikuna OCU müügilepingust tuleneva kohustuse kostja I kui müüja

ees. Seejuures juhib kolleegium aga tähelepanu, et müügilepingu täitmist ja täidetuks lugemist tuleb

müügilepingu p 12.03 järgi hinnata Ukraina, mitte Eesti õiguse järgi.

Eesti õiguse (VÕS § 78) järgi ei saaks esitatud asjaoludel lugeda raha kandmist deposiitkontole veel

OCU kohustuse täitmiseks, kuna täitmine ei ole lõpule viidud, st selle üle otsustamine on jätkuvalt

(vähemalt osalt) hageja teha, kuna raha ülekandmiseks on vajalik mh hageja juhis kui tahteavaldus.

Esitatud asjaoludel ei ole täitmist veel toimunud. Rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa

kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus VÕS § 91 lg 3 järgi täidetuks konto

krediteerimisest võlgnetava raha ulatuses. Raha maksmiseks hageja juhise vajalikkus ei võimaldaks

kohaldada ka VÕS § 91 lg 4 kohustuse täidetuks lugemise kohta maksevahendi vastuvõtmisest alates.

Samuti ei viita esitatud asjaolud kohustuse täitmise asendamisele VÕS § 89 mõttes.

52. Esitatud asjaoludel ei ole alust Eesti õigusest lähtudes kohaldada ka VÕS § 120 jj, kuna hageja

kandis raha deposiitkontole deponeerimislepingu alusel, mitte aga VÕS § 120 lg 1 alusel võlausaldaja

vastuvõtuviivituse või võlausaldaja isiku mitteteadmise tõttu.

53. Iseenesest ei ole välistatud ringkonnakohtu otsuses kasutatud õiguslik konstruktsioon, et hageja

on ühinenud OCU müügilepingust tuleneva raha maksmise kohustusega ning peab sellest tulenevalt

andma ka tahteavalduse raha ülekandmiseks (kohustuse täitmiseks).

Seda nagu muudki müügilepinguga seotut tuleb aga hinnata Ukraina õigusest lähtudes, mh kas see

kohustus oli muutunud sissenõutavaks, ning lahendada hageja võimalikud vastuväited täitmise

nõudele.

54. Kui kohus leiab, et hagejal ei ole kohustust anda raha ülekandmise juhist kostja I taotletu

kohaselt, tuleb lahendada küsimus, kas ja millisel alusel on hagejal õigus nõuda raha tagastamist

kostjalt II, eriti kui deponeerimisleping ei peaks olema lõppenud.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eeldada ei saa, et pooled oleksid ühise tahteavalduse

tegemata jätmisel soovinud, et raha jääbki määramata ajaks deposiitkontole.

55. Kolleegiumi arvates on lubatav raha nõudmine hagis välisvääringus, sh dollarites. Dollari kui

hageja ja kostja I nõude vääringu üle pooled ei vaidle nagu ka selle üle, et see vastab mh VÕS § 93

lg 1 nõuetele, st tegemist on kehtiva vääringuga (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu

26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib

kolleegiumi arvates samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist.

Rahalise nõude esitamisel on selle vääringu kursil eurosse (varem krooni) tähendus üksnes hagihinna

jaoks (TsMS § 124 lg 1). Esitades nõude kahes vääringus (nt sulgudes eurodes), tuleb selgeks teha,

mis vääringus nõue esitatakse. Sellest sõltub väljamõistetav summa, mis võib tulenevalt vääringu

kursi muutumisest olla erinev. Nii on hageja alguses tähistanud kostjalt II 600 000 dollarit nõudes

selle ekvivalendi 7 709 880 krooniga, hiljem aga 6 737 700 krooniga (vt I kd, tl 8 ja 170).

56. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud asjaoludel alust ainuüksi hea usu põhimõttest lähtudes muuta

deponeerimislepingust hagejale kuuluvat intressinõuet kostja II vastu. Kostjal I võib olla hageja vastu

raha maksmise juhise andmisega viivitamisest tingitud kahju hüvitamise nõue.

Kolleegium juhib lahendi täidetavuse ja asja hinna arvutamise seisukohalt tähelepanu erinevusele

hageja ja kostja I intressiarvestuses. Mõlemad nõuavad kostjalt II intressi maksmist sama

deponeerimislepingu sätte (p 2.3) alusel, kuid kui hageja on tulevase intressinõude palunud välja

mõista arvestusega 0,0131% päevas (vt nt I kd, tl 170), siis kostja I on palunud välja mõista intressi

4,7% aastas (vt nt I kd, tl 229 pöördel). Maakohus on kostja I intressinõuet rahuldades samuti

märkinud selleks 4,7% aastas.

Seejuures on eelkõige kostja I jätnud ilmselt tähelepanuta, et deponeerimislepingu p 2.3 järgi

arvutatakse intressi 360-päevase aasta põhimõttel. Kohtuotsuse resolutsiooni täitmisel tuleb aga

muude tingimuste märkimata jätmisel lähtuda kalendriaastast, st tavajuhul 365-päevasest aastast,

nt 2012. a kui liigaasta puhul aga 366-päevasest aastast.

IV

57. Kohtud on ebatäpselt määranud asja hinna ja seda tuleb muuta.

58. Esmalt märgib kolleegium, et välisvääringus nõue arvestatakse TsMS § 124 lg 1 teise lause (enne

1. jaanuari 2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hagihinna määramiseks ümber Eesti kroonidesse

hagi esitamise aja seisuga Eesti Panga ametliku kursi järgi. Tulenevalt TsMS §-st 123 kehtib see

sõltumata sellest, et krooni asemel on võetud kasutusele euro ning TsMS § 124 lg 1 teise lause alates

1. jaanuarist 2011 kehtiv redaktsioon näeb ette välisvääringus rahalise nõude ümberarvutamise

eurodesse hagi esitamise seisuga. Kroonid arvestatakse eurodeks fikseeritud kursiga 15,6466.

Samast hagi esitamise aegsest hinnast (ja seega vahetuskursist) tuleb välisvääringus nõude puhul

TsMS §-st 123 ja § 137 lg-st 1 tulenevalt lähtuda ka asjas esitatud apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuste hinna määramisel.

Hinna määramisel ei ole oluline haginõude hilisem läbi vaatamata jätmine. Vaatamata sellele, et lõiv

hiljem tagastatakse, tuleb asja hinnast lähtuda menetluskulude väljamõistmisel.

59. Hageja palus maakohtus mõista kostjalt II enda kasuks välja 600 000 dollarit ning intressi,

kostjalt I palus hageja mõista välja enda menetluskulud. Hagi esitati 20. mail 2010 (I kd, tl 4), millise

seisuga oli Eesti Panga dollari kurss 1 dollarit = 12,6136 krooni. Seega oli hageja hagi hind

7 568 160 krooni, st 483 693 eurot 58 senti.

Kostja I vastu esitatud menetluskulude kandmise (lubamatut) nõuet TsMS § 122 lg-st 4 tulenevalt

hinna määramisel ei arvestata. Samuti ei arvestata hinna määramisel TsMS § 133 (hagi esitamisel

kehtinud redaktsioonis) järgi intressinõuet kostja II vastu.

60. Kostja I palus hagis kohustada hagejat esitama kostjale II taotlus 600 000 dollarit ülekandmiseks

ja mõista hagejalt välja viivise (sh tulevase viivise) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samuti palus kostja I mõista kostjalt II välja ja kohustada teda üle kandma deponeeritud

600 000 dollarit ning mõista temalt välja intressi.

Kostja I esitas hagi 29. septembril 2010 (I kd, tl 123). Selle hinnaks on samuti 600 000 dollarit, mis

29. septembri 2010. a Eesti Panga kursi (1 dollar = 11,5116 krooni) alusel on 6 906 960 krooni ehk

441 435 eurot 20 senti.

Kuigi kostja I esitas eraldi haginõuded nii hageja kui ka kostja II vastu, saab seda hagihinna

arvutamise mõttes lugeda hagi esitamiseks solidaarvastutuse järgi TsMS § 134 lg 2 kohaselt.

Intressinõuet ja viivisenõuet TsMS § 133 (hagi esitamisel kehtinud redaktsioonis) järgi

kõrvalnõuetena hinna määramisel arvesse ei võeta.

61. Kuigi sisuliselt nõuavad hageja ja kostja sama raha (600 000 dollarit), on nende hagide hind

erinev sõltuvalt valuutakursi erinevusest hagi esitamise ajal. Sellisel juhul tuleb asja (koond)hinnaks

maakohtus (millest lähtutakse menetluskulude hüvitamisel) lugeda varem esitatud hageja hagi järgi

7 568 160 krooni, st 483 693 eurot 58 senti.

Maakohtu otsuse sissejuhatuse järgi on asja hind märgitud ekslikult 872 400 eurot (600 000 dollarit).

Kostja I taotlus parandada maakohtu otsust hinna osas (II kd, tl 30) on põhjendamatult jäetud

tähelepanuta.

62. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tema hagi

600 000 dollari väljamõistmiseks, kohustati hagejat esitama taotlus kostjale II raha väljamaksmiseks,

pandi kostjale II kohustus kanda raha üle kohtuotsuses märgitud kontodele, jäeti kostjalt II välja

mõistmata intress hageja kasuks alates 24. oktoobrist 2009 ning mõisteti kostjalt II kostja I kasuks

välja intress 52 269 dollarit.

Koos kostja II eest maakohtu otsuse vaidlustamisega vaidlustas hageja seega maakohtu otsust lisaks

600 000 dollari suuruse põhinõude osas ka kõrvalnõuete osas, mida tuli TsMS § 137 lg 4 järgi

arvestada maakohtu otsuse tegemise (s.o 19. augusti 2011. a) seisuga. Hageja palus

apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tegemise seisuga mõista kostjalt II välja intressi

109 118 dollarit 33 senti. Arvestades juba maakohtu otsusega rahuldatud intressinõuet 28 531 dollarit

80 senti, palus ta seega lisaks välja mõista 80 586 dollarit 53 senti. Arvestades hagi esitamise aegset

dollari kurssi (1 dollar = 12,6136 krooni) ja seda, et TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt asja hind

apellatsiooniastmes üldiselt ei muutu, oli hageja apellatsioonkaebuse hind koos põhinõudega kokku

seega 680 586 dollarit 53 sendi ekvivalent 8 584 646 krooni 25 senti ehk 548 658 eurot 89 senti.

63. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse tema viivisenõude rahuldamata jätmise ja põhjenduste osas.

Lähtudes TsMS § 137 lg-st 4, oli asja hinnaks seega viivisenõude hind. Võlgnikult võib VÕS § 113

lg 1 esimese ja teise lause järgi nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit (nn referentsintressimäär).

7. juuni 2011. a seisuga arvestas kostja I oma viivisenõudeks 78 721 dollarit 20 senti (I kd, tl 229

pöördel). Kaebuse hinna määramiseks tuleb sellele lisada viivis 8. juunist 2011 kuni maakohtu otsuse

tegemise päevani, 19. augustini 2011.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas),

st 2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1 + 7 = 8% aastas. 8% põhinõudest

600 000 dollarit on 48 000 dollarit aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 131 dollarit 51 senti

päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 8. juunist 2011 kuni 30. juunini 2011 (k.a), s.o 23 päeva eest

3024 dollarit 73 senti.

Referentsintressimäär 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas),

st 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. 8,25%

põhinõudest 600 000 dollarit on 49 500 dollarit aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb

135 dollarit 62 senti päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 1. juulist 2011 kuni 19. augustini

2011 (k.a), s.o 50 päeva eest 6781 dollarit.

Kokku oli viivisenõue 19. augusti 2011. a seisuga seega 88 526 dollarit 93 senti. Lähtudes dollari

kostja I hagi esitamise aegsest kursist (1 dollarit = 11,5116 krooni), oli kostja I apellatsioonkaebuse

hinnaks seega 1 019 086 krooni 61 senti ehk 65 131 eurot 51 senti.

Kolleegium möönab kostja I varasemast viivisearvestusest tingitud võimalikku erinevust arvutuses,

kuid sellel ei ole hinna määramisel olulist tähendust.

64. Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja kohtute otsuseid osas, millega tema hagi jäeti rahuldamata

ja rahuldati kostja I hagi tema vastu. Hageja vaidlustab seega otsuseid nii osas, milles jäeti

rahuldamata tema põhinõue 600 000 dollari saamiseks ja intressinõue, kui ka osas, milles kohustati

teda esitama kostjale II tahteavaldus 600 000 dollari ülekandmiseks ning mõisteti temalt välja viivis.

Esmalt vaidlustas hageja seega ringkonnakohtu otsuse 600 000 dollari suuruse põhinõude osas.

Maakohtu otsuse tegemise (19. augusti 2011. a) seisuga palus hageja täiendavalt välja mõista intressi

80 586 dollarit 53 senti (vt otsuse p 61). Ajavahemiku 20. august 2011 kuni 29. detsember 2011

(ringkonnakohtu otsuse tegemise päev), s.o 132 päeva eest tuleb hageja arvestuse järgi maksta

600 000 dollarilt intressi 0,0131% päevas ehk 78 dollarit 60 senti päevas, st kokku 10 375 dollarit

20 senti. Seega on vaidlusalune põhinõue ja intressinõue kokku 690 961 dollarit 73 senti, arvestades

hagi esitamise aegset dollari kurssi (1 dollarit = 12,6136 krooni), on nende hind 8 715 514 krooni

88 senti ehk 557 022 eurot 92 senti.

Sellele lisandub ringkonnakohtu otsusega hagejalt kostja I kasuks välja mõistetud viivis

106 754 dollarit 17 senti, lähtudes dollari kostja I hagi esitamise aegsest kursist (1 dollar =

11,5116 krooni) seega 1 228 911 krooni 30 senti ehk 78 541 eurot 75 senti.

Kokku on hageja kassatsioonkaebuse hind seega 635 564 eurot 67 senti.

65. Kostja I vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kostja I vastuhagi

kostja II vastu, ja põhjenduste osas. Seega vaidlustas kostja I esmalt kostja II vastu esitatud

600 000 dollari välja mõistmata jätmise, samuti intressinõude rahuldamata jätmise. Asja hind

Riigikohtus tuleb, lähtudes TsMS § 137 lg-st 4, arvutada välja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja

seisuga, st arvestada tuleb kostja I intressinõuet 29. detsembrini 2011.

Maakohus mõistis kostjalt II kostja I kasuks välja intressi kohtuotsuse tegemise (19. augusti 2011. a)

seisuga 52 269 dollarit ning seejärel alates 20. augustist 2011 4,7% aastas. Ajavahemiku 20. august

2011 kuni 29. detsember 2011 (ringkonnakohtu otsuse tegemise päev), s.o 132 päeva eest on kostja I

nõudest (4,7% aastas) lähtudes intress 600 000 dollarilt 28 200 dollarit aastas, 365-päevast aastat

arvestades (kostja I ega maakohus ei määranud kostja I nõuet päevaintressiga) tähendab see

päevaintressi 77 dollarit 26 senti ning kokku 10 198 dollarit 32 senti. Erinevus hageja

intressiarvestusega tuleneb ilmselt erinevast intressi arvutamisel aluseks võetud päevade arvust (vt ka

otsuse p 55).

Kokku tähendab see vaidlusalust summat 610 198 dollarit 32 senti, st kostja I kassatsioonkaebuse

hind on tema hagi esitamise aegset dollari kurssi (1 dollar = 11,5116 krooni) arvestades

7 024 358 krooni 98 senti ehk 448 938 eurot 36 senti.

66. Asja hinna väära käsitluse tõttu on kostja I tasunud ka ettenähtust vähem kassatsioonikautsjoni.

Tulenevalt TsMS § 149 lg 4 esimesest lausest tuleb aga tasutud kautsjonid kassatsioonkaebuste

osalise rahuldamise tõttu nagunii tagastada.

Kolleegium märgib, et apellatsiooniastmes hinna valesti määramise tõttu võivad pooled olla tasunud

ka ettenähtust vähem riigilõivu.

67. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teisest lausest lähtudes kindlaks ringkonnakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Kolleegium märgib, et kuna pooled on olnud kõik sama meelt, et menetluskulusid ei tohiks sõltumata

menetluse tulemusest jätta kostja II kanda, tuleks sellest ka TsMS § 4 lg 2 alusel lähtuda. See aga ei

tähenda, et selles ulatuses, milles tavajaotuse korral jääksid kulud kostja II kanda (st tema suhtes hagi

rahuldamisel) tuleks need panna mõne teise menetlusosalise kanda. Sellist taotlust tuleb tõlgendada

üksnes kostja II vastu menetluskulude hüvitamise nõudest loobumisena.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve