3-1-1-84-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-12

Otsuse kuupäev

27. september 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi K. G. süüdistuses KarS § 169 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 1-11-5095

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

K. G. kaitsja vandeadvokaadi abi Roman Levin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2012. a otsus muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroole Advocatus K. G.-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 40 senti, sh

käibemaks 6 eurot 40 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. G. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 169 järgi selles, et tema hoidus 1. septembrist 2009 kuni

31. märtsini 2011 kuritahtlikult kõrvale oma alaealisele lapsele igakuise elatusraha maksmisest. Viru

Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2008. a otsusega, mis jõustus 4. veebruaril 2009, oli K. G.-lt mõistetud

lapse ema kasuks välja elatis järgmiselt: alates 21. märtsist 2007. a 500 krooni kuus; alates 28. juunist

2007. a 1800 krooni kuus ja alates 1. jaanuarist 2008. a 2175 krooni kuus, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Sellises summas mõisteti elatis K. G.-lt välja

kuni vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumiseni. K. G. elatise võlgnevus 1. septembrist

2009 31. märtsini 2011 on 31 925 krooni ehk 2040 eurot 38 senti.

2. Viru Maakohtu 10. novembri 2011. a otsusega mõisteti K. G. KarS § 169 järgi õigeks.

Maakohus märkis, et kohtupraktikas loetakse elatise mittemaksmist kuritahtlikuks, kui seda pole

makstud pikema aja vältel, samuti kui kohustatud isik keeldub tööle asumast, varjab tulusid või

vahetab sageli elu- ja töökohta. K. G. käitumist ei saa käsitada kuritahtliku kõrvalehoidumisena

elatise maksmisest. K. G.-le esitatud süüdistusest ei nähtu kuritahtlikkusena tõlgendatavaid

asjaolusid. Tõendatud pole süüdistusakti põhiosas esitatud väide, et K. G.-l oli raha elatise

maksmiseks. Miski ei kummuta K. G. ütlusi, mille kohaselt on ta maksnud elatist nii palju kui see on

olnud võimalik; et objektiivsetel põhjustel polnud tal võimalik muretseda alalist töökohta ja et

töötamist ning elatise nõuetekohast maksmist takistasid jalatraumast tulenenud vaegused.

Jalatraumaga seonduv on lisaks süüdistatava ütlustele kinnitust leidnud ka Ida-Tallinna Keskhaigla

haigusloo ja Sotsiaalkindlustusameti otsusega. Tõenditest ei nähtu, et K. G. oleks keeldunud

töötamast, varjanud tulusid, viljelenud pillavat eluviisi või kuritarvitanud alkoholi. Pangakonto

väljavõtete kohaselt ei ole K. G. käsutuses olnud suuri rahasummasid. Tuvastatud on vaid kahe

suurema summa laekumine töötasuna. K. G. sõnul on ta seda raha kulutanud elamiseks,

autokindlustuse maksmiseks, elatise ja eelmise kriminaalmenetluse kulude tasumiseks ning maksnud

ka isikule, kellega koos ta tööd tegi.

On tõendatud, et osaliselt on K. G. lapsele elatist maksnud. Süüdistuses märgitud perioodil oli K. G.

kohustatud elatist maksma kokku summas 41 325 krooni. Sellest tasus K. G. 9955 krooni ja tegi

lapsele ka kingituse riiete näol.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Marge Voogma, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist, K. G. süüditunnistamist ja karistamist.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. veebruari 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

prokuröri apellatsiooni rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, kohtu seisukohad on

ammendavad ja kohus on õigesti tuvastanud kuritahtlikkuse puudumise süüdistatava poolt elatusraha

mittenõuetekohasel maksmisel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et esitatud

süüdistusest ei nähtu, milles seisnes lapsele elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikkus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu

Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitas

kassatsiooni

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M. Voogma, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ja motiveerimata mitmed süüdistatava

enda väited, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on märkimisväärne, et K. G.

tegi kõik suuremad elatusraha maksed pärast seda, kui tema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Seega

oli K. G.-l võimalik tasuda elatist piisavalt suurtes summades. Ei ole eluliselt usutav, et võimalus

elatist maksta tekib K. G.-l just siis, kui maksmine talle endale vajalik on. Olukorras, kus isikul

ametlik töötasu puudub, kuid on viiteid, et tal on piisavalt raha, pole välistatud, et isik on saanud

mitteametlikult arvestatavaid sissetulekuid. Ringkonnakohus on pööranud suurt tähelepanu K. G.-ga

2006. aastal juhtunud jalatraumale. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et K. G.

ei saaks töötada või et ta vajaks seoses tervisega mingit ravi. K. G. tervisliku seisundiga arvestati juba

elatise väljamõistmisel. Praeguseks on K. G. sedavõrd paranenud, et ta ei ole taotlenud

töövõimetusprotsendi määramist. Seega oli süüdistataval võimalus lapse ülalpidamiseks, kuid ta ei

teinud vajalikke muudatusi elukorralduses, ei seadnud esikohale lapsele elatise maksmist, ei otsinud

endale püsivat töökohta ega sissetulekut ega kasutanud ära kõiki seadusega ettenähtud võimalusi raha

saamiseks.

6. Kassatsioonivastuses palub K. G. kaitsja vandeadvokaadi abi Roman Levin jätta kassatsiooni

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KarS § 169 loeb kuriteoks vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise oma nooremale kui

kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu

poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seega ei ole lapsele elatusraha ehk

perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine karistatav mitte

kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui see on vaadeldav elatise maksmisest "kuritahtliku

kõrvalehoidumisena".

8. Elatise maksmata jätmist tuleb käsitada selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

KarS § 169 mõttes eeskätt järgmistel juhtudel:

1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara

ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud

isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise

kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustik (edaspidi

TMS) §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on elatise

mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise

ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei

ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud;

2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline

seisund seda võimaldaks või

3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis

võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita (nt ei otsi piisava

intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat, ei müü elatise maksmiseks vajaliku raha

saamiseks talle kuuluvat vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas

ulatuses, vmt).

Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud

isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised

elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169

tähenduses.

9. Otsustus, kas konkreetsel juhul on vanem lapsele elatist maksmata jättes elatise maksmisest

KarS § 169 tähenduses kuritahtlikult kõrvale hoidunud, tähendab õigusliku hinnangu andmist elatise

maksmata jätmise faktilistele asjaoludele. Teisisõnu eeldab isiku süüdistunnistamine KarS § 169 järgi

muu hulgas seda, et oleksid tuvastatud sellised faktilised asjaolud, mis võimaldavad subsumeerida

süüdistatava

käitumise

KarS

§-s

ette

nähtud

koosseisulise

tunnuse

"kuritahtlik

kõrvalehoidumine" alla.

10. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause

näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad

olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja

arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja

täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks.

Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku

käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus

süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi

isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14 ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 9; 14. veebruari

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10, p 8; 3. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 10 ning

13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3).

11. K. G.-le esitatud süüdistuse sisus on kajastatud üksnes fakti, et kohus oli K. G.-lt lapse kasuks

teatud summas elatise välja mõistnud ja et K. G. jättis ajavahemikul 1. septembrist 2009 31. märtsini

2011 temalt välja mõistetud elatisest 31 925 krooni tasumata. Samas pole süüdistuses kirjeldatud

seda, milles väljendus K. G. tegevusetuse kuritahtlikkus. Süüdistuses ei nimetata ühtegi faktilist

asjaolu, mis tuvastatuse korral võiks anda alust järelduseks, et K. G. poolt elatise maksmata jätmine

on õiguslikult hinnatav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. Pole

välja toodud, et K. G.-l oli vara, mida ta pidanuks kasutama lapsele elatise maksmiseks, või et K. G.

ei otsinud oma varalise seisundi parandamiseks piisavalt aktiivselt tööd või et esines mingi muu

asjaolu, mis annab alust asuda seisukohale, et K. G. mitte lihtsalt ei rikkunud ülalpidamiskohustust,

vaid tegi seda kuritahtlikult. Seetõttu puudus ka kohtutel KrMS § 268 lg-st 1 ja lg 5 esimesest lausest

tulenevalt võimalus selliseid - K. G. käitumise kuritahtlikkust iseloomustavaid - faktilisi asjaolusid

tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Nii kassatsioonis kui ka varasemas

menetluses esitatud prokuröri väide, et K. G.-l oli piisavalt vara ülalpidamiskohustuse täielikuks

täitmiseks või vähemalt ei teinud K. G. piisavaid jõupingutusi elatise maksmiseks vajaliku

sissetuleku saamiseks, väljub süüdistuse piiridest. Seetõttu pole ka võimalik selle väite paikapidavust

kohtumenetluse raames kontrollida.

12. Eeltoodud järeldust ei muuda seegi, et K. G. suhtes koostatud süüdistusakti põhiosas on osutatud

asjaolule, et K. G.-l oli elatise maksmiseks piisavalt raha (sissetuleku mitteotsimisest ei räägita ka

süüdistusakti põhiosas). Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et süüdistatavale etteheidetava

käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus

KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas

esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei

ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna

kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate

osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 14.)

13. Kuna K. G.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka selle

tõendatuse korral teha järeldust, et K. G. hoidus lapsele elatist maksmata jättes selle kohustuse

täitmisest kuritahtlikult kõrvale, on tema süüditunnistamine KarS § 169 järgi välistatud. Sel põhjusel

ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

õigeksmõistva otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

14. K. G. määratud kaitsja R. Levin esitas 30. aprillil 2012 Riigikohtule taotluse määrata tema poolt

K. G.-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Advocatus tasu

summas 38 eurot 40 senti (sh käibemaks 6 eurot 40 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

prokuratuuri kassatsioonile kirjaliku vastuse koostamiseks 2 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja

taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16

juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 2 p-st 4 ja § 186 lg 2 teisest lausest, jääb see

menetluskulu riigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi