3-4-1-6-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus üldkogu otsusele 3-4-1-6-12

1. Minu arvates tulnuks õiguskantsleri taotlus jätta läbi vaatamata. Ma ei sea kahtluse alla

seadusandja õigust laiendada õiguskantsleri pädevust võrreldes põhiseaduses (PS) ettenähtuga (vt

otsuse p-d 111-116). Samas ei saa seadusandja minu arvates koos õiguskantsleri pädevusega

laiendada põhiseaduslikkuse järelevalve põhimõtteid.

Põhiseaduslikkuse järelevalve põhimõtted ja seega ka n-ö järelevalve mudel on sätestatud

põhiseaduses eneses. Üldiselt on õigusaktide põhiseaduspärasuse kontroll põhiseaduses ette nähtud

nn järelkontrollina. Jõustumata õigusakti põhiseaduspärasuse eelnev kontroll on ette nähtud üksnes

PS § 107 järgse Vabariigi Presidendi õigusena jätta seadus välja kuulutamata ja taotleda Riigikohtult

selle põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Minu arvates ei saa seadusandja põhiseadusega võrreldes

laiendada Riigikohtu pädevust teha siduvaid otsuseid põhiseaduslikkuse küsimuses, isegi kui see

võiks olla n-ö otstarbekas (vt otsuse p-d 115 ja 116). Seda seisukohta väljendasin ka Riigikohtu 11.

mai 2006. a arvamusele põhiseaduse § 111 tõlgendamise kohta (3-4-1-3-06) esitatud eriarvamuses ja

jään selle juurde.

Seega tulnuks käesolevas asjas tõlgendada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6

lg 1 p 4 selliselt, et see võimaldab õiguskantsleril vaidlustada üksnes ratifitseeritud (jõustunud)

välislepingu (või selle sätte) põhiseaduspärasust või tunnistada viidatud säte eelkontrolli

võimaldamise osas põhiseadusega vastuolus olevaks.

2. Kuna üldkogu enamus leidis, et õiguskantsleril on pädevus ESML vaidlustamiseks, lähtusin

edasisel otsustamisel sellest. Samas pean vajalikuks märkida, et ma ei ole veendunud ka üldkogu

enamuse seisukohtades ESML tõlgendamise kohta. Ma ei ole nimelt veendunud, et ESML järgne

Eesti võimalike kohustustuste ülempiir ei ületa mingil juhul 1,302 miljardit eurot ja et sellest

suuremaid kohustusi saab Eestile tuleneda üksnes ESML muutmise läbi (vt otsuse p 144). Kuigi

ESML enda järgi tõlgendab seda Euroopa Kohus (vt otsuse p 94) ja Riigikohus ei saa lõplikke

järeldusi Eesti võimalike kohustuste kohta nagunii teha, tulnuks ESML põhiseaduspärasuse kontrolli

vähemalt laiendada õiguskantsleri poolt otse vaidlustatud art 4 lg 4 kõrval ka sellega seotud sätetele

Eestile tulenevate kohustuste kohta.

3. Ma ei arva, et iga varalisi kohustusi sisalduva välislepingu ratifitseerimisel nagu ka muu garantii

andmisel peaks olema teada, millises mahus see täpselt kohustusi sisaldab, kui ei ole ohtu, et need

kohustused või nendega kaasnevad tingimused võivad realiseerumisel hakata mõjutama mh

riigieelarvet selliselt, et ohtu satub Eesti kohustuste täitmine oma elanike ees ja seeläbi demokraatliku

õigusriigi põhimõte või kui seeläbi võib koguni tekkida oht riigi suveräänsuse säilimisele.

Välislepingut, mis seab sellest tulenevate kohustuste realiseerumisel kahtluse alla riikluse senisel

kujul jätkumise, Eesti riik sõlmida ei tohi (PS § 123 lg 1).

Kuna üldkogu enamuse arvates Eestile ESML-st selliseid ohte ei tulene ning mul ei ole ka piisavalt

veendumust väitmaks vastupidist, oleks ESML art 4 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamine sellises

olukorras vähemalt ennatlik. Seetõttu toetan enamuse seisukohtadest lähtudes ka otsuse resolutsiooni

jätta õiguskantsleri taotlus rahuldamata.

Villu Kõve