3-1-1-63-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIIMNAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-12

Otsuse kuupäev

22. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi H.P süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. septembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu

30. detsembri 2011. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-10-7681

Kassatsiooni esitaja

H.P kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Olga Dorogan

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. septembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsused H.P-le

KarS § 49 alusel lisakaristuse mõistmise osas.

2. KarS § 49 alusel võtta H.P-lt lisakaristusena õigus töötada töö- või ametikohal, mis seondub vahetu sunni

kohaldamise, erivahendi või relva kasutamisega.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning kaitsja kassatsioon rahuldamata.

4. Määrata OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks H.P-le kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks)

eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 16. septembri 2011. a otsusega tunnistati H.P süüdi KarS § 291 järgi ja teda karistati vangistusega 2

aastaks ja 8 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täielikult kohaldamata, kui süüdimõistetu

ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1 - 5 sätestatud kontrollnõudeid.

KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustati H.P heastama kuriteoga tekitatud kahju hiljemalt katseaja lõpuks. H.P kohustati osalema

käitumiskontrolli ajal sotsiaalprogrammis. KarS § 49 alusel võeti H.P-lt kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku

omavalitsuse asutuses või eraõigusliku juriidilise isiku ettevõttes ametikohal, kus temale on pandud juhtimise-, haldamise-

või järelevalveülesanded või võimuesindaja ülesanded. Võlaõigusseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel mõisteti

H.P-lt tsiviilhagide katteks välja A. B. kasuks 25,56 eurot; T. K. kasuks 67,07 eurot; Y. K. kasuks 8,65 eurot. KrMS § 310

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti A. B. tsiviilhagi summas 3195,58 eurot ja T. K. tsiviilhagi summas 447,38 eurot läbi vaatamata.

2. H.P tunnistati KarS § 291 järgi süüdi selles, et ta ametiisikuna KarS § 288 lg 1 tähenduses pani toime järgmised teod.

2.1. 16. mail 2009 kell 00.30 Püssi linnas kasutas ta V. P. korteris gaasirelva, lastes ettesirutatud käest V. P. näkku gaasijoa

selliselt, et see sattus A. B. näkku. Seejuures ei hoiatanud ta V. P.-d ega teisi korteris viibijaid gaasirelva kasutamisest.

Gaasirelva kasutamise ajaks oli õigusrikkumine, mida süüdistatav takistada püüdis, juba lõppenud. Seega kasutas H.P

gaasirelva ilma vajaduseta.

2.2. 16. mail 2009 kell 03.00 paigutas ta Püssi linnas XXXX X hoovis A. B. kätele käerauad, lõi teda rohkem kui kaks

korda teleskoopnuiaga vastu selga ja vasakut jalasäärt, mitmel korral jalaga keha piirkonda ning kasutas A. B. suhtes

gaasirelva. Süüdistataval ei olnud põhjust kasutada A. B. suhtes kolme sunnivahendit.

2.3. Väljudes 16. juuli 2009 öösel oma majast ja järgnedes kannatanutele Jõhvis XXXXXXXX X maja juurde, hakkas ette

hoiatamata nuiaga peksma T. K.-d, ning kui J. T. läks viimasele appi, lõi H.P ka teda. Seejärel lasi süüdistatav

kannatanutele appi tulnud, kuid olukorda rahumeelselt lahendada püüdnud S. M.-ile ja Y. K.-le gaasi näkku. H.P käitumine

ei olnud kooskõlas Politseiseaduse (PolS) § 14 lg-ga 2 ja § 142 lg-ga 1 ning Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti

peadirektori 7. mai 1992 käskkirjaga nr 77 kinnitatud Politsei kumminuia kandmise ja kasutamise juhendi p 10 nõuetega.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.P kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja H.P KarS § 291 järgi õigeks mõistmist või kriminaalasja tagasi saatmist esimese astme kohtule uueks

arutamiseks; samuti tsiviilhagide rahuldamata jätmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsad faktilised asjaolud ja on õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Ringkonnakohtu põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Apellatsioonis pole esitatud asjakohaseid motiive ja järeldusi, millised lubaks ringkonnakohtul kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja süüdistust kinnitavates järeldustes. Maakohus on seoses H.P võimuliialdusega arvestanud kõiki

asjaolusid, mis on asja lahendamisel tähtsust omavad ja võivad mõjutada tõendite hindamist. Otsuse ülesehitus tõendite

sisus ja järeldustes on põhjalik ning hästi jälgitav. Tunnistaja V. T., kui süüdistatava patrullteenistuse paarimehe ütlusi ei

pidanud maakohus õigustatult usaldusväärseteks, sest need ei ole kooskõlas teiste kohalviibinute usaldusväärsete ütlustega.

4.2. Maakohus on kaitsja taotlust täiendavate tõendite uurimiseks kaalunud, kuulanud ära prokuröri arvamuse ja seejärel

leidnud, et kaitsja taotlus tunnistajate väljakutsumiseks tuleb jätta rahuldamata.

4.3. Süüdistuses on konkretiseeritult esitatud süüdistatava tegude ebaõiguse ja rikkumiste kirjeldus viitega Politseiseaduse

normidele. On näidatud, et H.P karistusõiguslikult etteheidetav tegu seisnes relva, erivahendi ja vägivalla ebaseaduslikus

kasutamises. Vägivallana on erinevates episoodides nimetatud kannatanutele tekitatud valu silmades ja verevalumeid,

põrutust ning marrastust. Süüdistuse episoodides on viidatud ka Politseiseadusele, mille kohaselt puudus alus sunni

kohaldamiseks. H.P oli võimalik võtta tarvitusele leebemaid meetmeid ja tema poolt vägivalla, erivahendi ning relva

kasutamine oli õigusvastane.

4.4. KarS § 288 lg 1 järgi on ametiisikuks isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis

või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste

väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Õiguskaitseorgani töötajana asus H.P ametiisiku ülesandeid

täitma. PolS §-dest 12 ja 13 tulenevalt on sätestatud politsei kohustused ja õigused, muuhulgas kohustus ajast ja kohast

sõltumata asuda teenistuskohustuste täitmisele, kui politseiametnik osutub õigusrikkumise pealtnägijaks. Politseiametnikul

on ööpäevaringselt politseiametniku õigused ja kohustused, kui ta täidab teenistuskohustusi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H.P kaitsja vandeadvokaat I. Žurina. Kassatsioonis leitakse, et kohtud

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nende rikkumiste tulemustena on

süüdistatav ebaõigesti süüdi tunnistatud ja tsiviilhagid välja mõistetud. Kaitsja kassatsiooni põhistavad väited on

kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kohtud on rikkunud kriminaalasja igakülgse ja objektiivse menetlemise põhimõtet, jättes süüdistatava ja tunnistaja V.

T. ütlused tõendite kogumist kõrvale kui ebausaldusväärsed. Tõendite uurimine ja H.P süü hindamine oli erapoolik ja

eelarvamuslik. Kohtud pole arvestanud kaitse väidetega, mille kohaselt olid kannatanud joobes ja avaldasid

teenistuskohustusi täitnud H.P-le vastupanu. Põhjendamatult jäeti üle kuulamata tunnistajad H. K., A. H. ja T. F., kuigi

kaitsja seda taotles. Tõendeid pole hinnatud kogumis ega kõrvaldatud vastuolusid tunnistajate A. P. ja A. B. ütlustes nagu

ka vastuolusid kohtuotsuse põhistava ja resolutiivosa vahel.

5.2. Maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ja on süüdistatavale omistanud ebaseadusliku sunni kohaldamise.

5.3. Kohtud on tagasiulatuvalt rakendanud materiaalõigust, kohaldades alates 1. juulist 2009 kuni 1. jaanuarini 2010

kehtinud Politseiseaduse redaktsiooni 15. mail 2009 toimepandu suhtes.

5.4. 16. juulil 2009. a toimepandud teo osas on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust, sest H.P ei tegutsenud

politseiametnikuna, seega ametiisikuna KarS § 288 tähenduses. Samuti on tõendamata võimuliialduse subjektiivne külg.

6. Kaitsja kassatsioonile esitas kassatsioonivastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes leiab,

et kohtuotsused on seaduslikud ja kaitsja kassatsioon tuleb jätta menetlusse võtmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Seonduvalt kaitsja menetlusõiguslike väidetega märgib kriminaalkolleegium, et kassatsioonis taotletakse uute faktiliste

asjaolude tuvastamist ja tõendite ümberhindamist. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi

asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

Praeguses kriminaalasjas põhistasid kohtud veenvalt ja loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ning

näitasid tõendid, millele H.P süüdimõistmine tugineb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga

põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseiks pidada. Nende järeldustega nõustus ka apellatsioonikohus.

Kassaatori loetletud isikulisi tõendeid on kohtud üksikasjalikult analüüsinud ja andnud neile kogumis teiste tõenditega

hinnangu. Lähtudes eeltoodust on kassatsioonis sisalduvad väited H.P süü tõendamatusest põhjendamatud ega anna alust

vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks

ringkonnakohtu sellekohaseid seisukohti korrata.

8. Samuti pole põhjendatud kassatsioonis sisalduvad väited kriminaalmenetlusõiguse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta ja need ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Küll aga väljudes kassatsiooni piiridest

osutab kriminaalkolleegium järgmisele.

9. Maakohtu otsusega võeti H.P-lt KarS § 49 alusel lisakaristusena kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku

omavalitsuse asutuses või eraõigusliku juriidilise isiku ettevõttes ametikohal, kus temale on pandud juhtimise-, haldamise-

või järelevalveülesanded või võimuesindaja ülesanded. Kuigi kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 49

alusel lisakaristuse mõistmine on tulenevalt toimepandud kuriteo iseloomust ja eripreventiivsetest kaalutlustest põhjendatud,

peab ka lisakaristuse mõistmine toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. KarS § 49 esmane eesmärk

on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud

kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 2007.

a otsus asjas nr 3-1-1-34-07, p 7.2). Praeguses asjas on kohus lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku

tegutsemisvabadust. Süüdistatavalt võeti muuhulgas õigus tegutseda ettevõtjana või leida muud tööd, milles talle antakse

järelevalve- ning juhtimisülesanded selle kõige laiemas tähenduses. Taoline keeld piirab ebamõistlikult isiku võimalusi leida

endale tööd ja seaduslikke elatusvahendeid, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest.

10. Menetluse esemeks oleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.P on korduvalt kasutanud ametiülesannete täitmisel

ülemääraselt vägivalda. Muid ametialaseid minetusi süüdistatava tegudest ei nähtu. Seega on põhjendatud H.P

tegevusvabaduse piiramine osas, mis välistab tema tegutsemise ametikohal või tegevusalal, milles talle võidakse anda

vahetu füüsilise sunni ja relvade kasutamise õigus.

11. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 ja §-st 363 tühistab kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu 16. septembri 2011. a otsuse H.P-le KarS § 49 alusel mõistetud lisakaristuse osas ja Tartu Ringkonnakohtu

30. detsembri 2011. a otsuse osas, millega jäeti muutmata H.P-le mõistetud lisakaristus. Kriminaalkolleegium võtab H.P-lt

KarS § 49 alusel lisakaristusena õiguse 3 (kolme) aasta jooksul töötada töö- või ametikohal, mis seondub vahetu sunni

kohaldamise, erivahendi või relva kasutamisega. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

12. H.P kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks summas 190 eurot, sealhulgas käibemaks 32 eurot.

Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu lahendiga tutvumisele ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud kokku 10 pooltundi.

See taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 5 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta

Eesti Vabariigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi