3-1-1-61-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-12

Otsuse kuupäev

19. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Kristjan Läänesaare süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi;

I.E süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345

lg 1 - § 22 lg 3 järgi;

Edmunds Savickise süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning

§ 345 lg 1 järgi ja

Eduard Kärneli süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-2218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Küll Saks,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kristjan Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju

Kutsar;

I.E kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer;

Edmunds Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut;

Eduard Kärneli kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Edmund Savickisele

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks 16 eurot). Jätta

see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristjan Läänesaar, I.E, Edmunds Savickis ja Eduard Kärnel anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi kvalifitseeritavas kuriteos. E. Savickist süüdistati täiendavalt veel KarS § 345 lg 1 järgi ja I.E KarS § 345 lg 1 - § 22

lg 3 järgi.

1.1 KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati K. Läänesaart, I.E, E. Savickist ja E. Kärnelit selles, et nemad koos

tegutsedes said maist kuni 12. juulini 2005 pettuse teel AS-lt HLE (edaspidi ka HLE) 7 457 760 krooni varalist kasu.

Ajavahemikus jaanuar kuni mai 2005 esitas E. Savickis OÜ H juhatuse liikmena I.E initsiatiivil HLE liisinguhaldurile

äriplaani biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks. Selle äriplaani oli E. Savickisele edastanud I.E.

Äriplaani kohaselt pidi OÜ H alustama liisinguvõtjana jäätmekäitlust ja tasuma sellest saadava tulu eest liisingumakseid

täies ulatuses. Äriplaani järgi oli kavandatava käitlustehase heaks kiitnud keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnavalitsus,

samuti olid OÜ-l H väidetavalt olemas lepingud Tallinna Linnavalitsusega ning tehase territooriumi rendileandja OÜ-ga P.

Tegelikult OÜ-l H äriplaanis näidatud kooskõlastusi ning lepinguid ei olnud ja OÜ H jäätmekäitlusega tegeleda ei

kavatsenud. Lisaks sellele esitas E. Savickis HLE esindajale I.E-lt saadud jäätmekäitlustehase müüja OÜ NB pakkumise,

milles olid valeandmed jäätmekäitlustehase valmistamisaasta kohta ja millel oli võltsitud R. T. allkirja. Samuti esitas

E. Savickis 16. mail 2005 Viljandis liisinguhaldurile liisingutaotluse, millel jäätmekäitlustehase müüja OÜ NB esindajaks

oli märgitud R. T., kes tegelikult selle äriühinguga seotud ei olnud.

HLE, olles OÜ H äriplaanis ja OÜ NB pakkumises esitatud andmetest eksitusse viidud, sõlmis 16. mail 2005 OÜ-ga NB

biojäätmete käitlemistehase Biokompomax ostu-müügilepingu ja OÜ-ga H liisingulepingu. 16. mai 2005. a ostu-

müügilepingu sõlmimisel esindas OÜ-d NB juhatuse liige E. Kärnel, kes oli selles äriühingus variisik. Tegelikult

koordineeris OÜ NB tegevust jäätmekäitlustehase müümisel K. Läänesaar. E. Kärnel allkirjastas ostu-müügilepingu. Seega

esitas E. Kärnel K. Läänesaare initsiatiivil HLE-le valeandmeid tehase valmistamisaasta ja OÜ NB tegeliku juhataja osas.

K. Läänesaar ja I.E organiseerisid isiklikult ning endaga seotud äriühingute kaudu kasutatud jäätmekäitlustehase transpordi

Eestisse ning selle paigaldamise Harjumaale Anija valda Lilli külla. Tehase Saksamaalt Eestisse transportimisel andis

seadmete vastuvõtmise kohta allkirjad K. Läänesaare initsiatiivil E. Kärnel.

HLE kandis 16. mai 2005. a ostu-müügilepingu alusel jäätmekäitlustehase eest OÜ NB arvelduskontole raha järgmiselt:

24. mail 2005 1 007 760 krooni; 22. juunil 2005 4 730 000 krooni ja 12. juulil 2005 1 720 000 krooni, s.t kokku 7 457 760

krooni. Saadud raha kandis OÜ NB K. Läänesaare kontrollitavale äriühingule OÜ D, mille arveldusarvelt raha välja võeti

või teistele pangakontodele edasi kanti. K. Läänesaar, E. Kärnel ja I.E omastasid selle raha.

OÜ H biojäätmete käitlemistehast tööle ei pannud ja jättis tahtlikult liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata.

1.2 E. Savickist süüdistati KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta esitas biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse

võtmise eesmärgil HLE liisinguhaldurile OÜ NB pakkumise, milles oli märgitud tehase vale valmimisaasta ja mis kandis

tuvastamata isiku poolt võltsitud R. T. allkirja. I.E süüdistati KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi samale teole kaasaaitamises,

mis seisnes selles, et ta andis E. Savickisele HLE liisinguhaldurile esitamiseks eelnevalt nimetatud valeandmeid sisaldava ja

võltsitud allkirjaga OÜ NB pakkumise.

2. Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsusega tunnistati kõik süüdistatavad nendele esitatud süüdistustes süüdi.

2.1 K. Läänesaart karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vangistusega, millest KarS § 68 alusel arvati maha

eelvangistusaeg 3 päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest 2 kuud ja 27 päeva tuleb

K. Läänesaarel kohe ära kanda, vangistuse ülejäänud osa 1 aasta ja 9 kuud jäetakse aga tingimisi 2-aastase katseajaga

täitmisele pööramata.

2.2 I.E karistati KarS § 63 lg-st 1 juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KarS § 345 lg 1-§ 22 lg 3 järgi

vangistusega 2 aastaks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest 3 kuud tuleb I.E kohe ära

kanda, vangistuse ülejäänud osa 1 aasta ja 9 kuud jäetakse tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

2.3 E. Savickist karistati KarS § 63 lg-st 1 juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KarS § 345 lg 1 järgi

vangistusega 1 aastaks 9 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest 3 kuud tuleb I.E kohe

ära kanda, vangistuse ülejäänud osa 1 aasta ja 6 kuud jäetakse tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

2.4 E. Kärnelit karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks 9 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel

määras kohus, et mõistetud vangistusest 3 kuud tuleb I.E kohe ära kanda, vangistuse ülejäänud osa 1 aasta ja 6 kuud

jäetakse tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

2.5 Maakohus rahuldas S AS (endise ärinimega AS HLE) tsiviilhagi ja mõistis K. Läänesaarelt, I.E-lt, E. Savickiselt ja

E. Kärnelilt solidaarselt S AS kasuks välja 387 667 eurot 62 senti.

3. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 OÜ H ja HLE vahel sõlmiti liisinguleping, mille kohaselt OÜ H sai enda kasutusse HLE-le kuuluva

komposteerimistehase

Biokompomax,

mille

eest

OÜ

H

liisinguvõtjana

kohustus

tasuma

liisingumakseid.

Komposteerimistehase ostis HLE NB OÜ-lt 8 600 000 krooni eest, millest OÜ H tasus ettemaksuna 1 142 240 krooni ja

HLE 7 457 760 krooni. HLE ütles 19. juunil 2006 lepingu maksevõlgnevuste tõttu ühepoolselt üles.

3.2 Kohus tuvastas, et lepingute sõlmimisel esitati HLE-le valeandmeid.

Jäätmekäitlustehase 16. mai 2005. a ostu-müügilepingus, millele on alla kirjutanud nii E. Kärnel kui ka E. Savickis, ja

lepinguga seotud dokumentides on NB OÜ deklareerinud tehase valmistamisaastaks 2000. Sellest lähtus HLE tehase hinna

(8 600 000 krooni) määramisel ja tehingu aktsepteerimisel. Tegelikult oli tehas valmistatud aastal 1996. Pärast tehase

tegeliku valmimisaasta selgumist HLE tehtud uue hindamise kohaselt oli selle maksumus 1 995 000 krooni.

Komposteerimistehas Eestis tööd ei alustanudki. OÜ NB 5. jaanuari 2005. a müügipakkumisel on R. T. allkiri ja

kontaktandmed. HLE liisinguhaldur ja hindaja võtsid ka R. T.-na esinenud isikuga ühendust ja vestlesid

komposteerimistehase küsimuses. Samas tuvastas kohus, et R. T. ei ole kõnealusele dokumendile allkirja andnud ja tema

allkiri on võltsitud. R. T. ütluste kohaselt ei ole tal arutatava sündmusega vähimatki puutumust. 2000-ndate aastate alguses

kaotas ta mõneks ajaks oma dokumendid. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et Eesti Vabariigis on ainult üks R. T.

nimeline isik.

HLE-le esitatud OÜ H äriplaan sisaldab valeandmeid selle kohta, et OÜ-l H on vajalikud kooskõlastused ja lepingud

jäätmekäitlusega tegelemiseks. Nii oli äriplaani järgi kavandatav käitlustehas heaks kiidetud keskkonnaministeeriumi ja

Tallinna Linnavalitsuse poolt, samuti olid OÜ-l H väidetavalt olemas lepingud Tallinna Linnavalitsusega ning tehase

territooriumi rendileandja OÜ-ga P. Tegelikult OÜ-l H neid kooskõlastusi ning lepinguid ei olnud. Samuti ei ole tehase

kohta tehtud ega algatatud keskkonnamõju hindamist. Nõutav jäätmeluba või kompleksluba puudus. Tehas paiknes AS V

territooriumil. Selle äriühingu esindaja andis kohtus ütlusi, mille kohaselt ta isegi ei teadnud, kellele seadmed kuuluvad. AS

V lihtsalt lubas need seadmed enda territooriumile ega andnud kellelegi võimalust kasutada enda jäätmekäitlusluba.

Eeltoodud valeandmed kogumis näitavad, et OÜ H esindajal ei olnud kavatsust tehast reaalselt tööle panna ega

liisingumakseid olulises ulatuses tasuda, sest nõutud lube ega kooskõlastusi ei hangitud ei liisingutaotluse esitamise ajaks

ega hiljem. Samuti ei olnud OÜ H värvanud jäätmekäitlustehase töölerakendamiseks vajalikke töötajaid ega tegelenud

nende otsimisega. Maksumenetluses, milles hinnati OÜ H käibemaksu tagastusnõude põhjendatust, tuvastati, et OÜ H pole

sõlminud rendilepingut AS-le V kuuluval territooriumil paikneva hoone kasutamiseks ega viinud hoonesse üldelektrit.

Samuti ei organiseeritud tehase valvet ega sõlmitud lepinguid tootmist toetavate äriühingutega. HLE-s püüti tekitada

veendumus, et OÜ H hakkab tegelema jäätmekäitlusega ja et selleks on vaja liisida komposteerimistehas. Seejuures oli

tehas tunduvalt vanem kui seda esitleti.

Valeandmeteks, mis tingisid HLE poolt väljamaksete tegemise, olid OÜ H äriplaanis märgitud andmed jäätmekäitlustehase

töötamiseks vajaminevate lubade ja lepingute olemasolu kohta, jäätmekäitlusega tegelemisest tulevate rahavoogude kohta ja

OÜ H kavatsuse kohta jäätmekäitlusega tegeleda ning liisingumakseid tasuda, samuti OÜ NB müügipakkumises sisalduv

valeinformatsioon tehase valmistamisaasta kohta. Valmistamisaasta kohta märgitud valeandmete tõttu hindas pank tehase

väärtuse kõrgemaks, mis omakorda mõjutas liisingu poolt tehase eest makstava summa suurust. Samuti varjati reaalselt

tehase müügi taga olevat isikut, milleks võltsiti müügipakkumisel R. T. allkiri.

OÜ H tasus HLE-le viie kuu jooksul vaid intressimakseid, pärast maksepuhkuse lõppu enam midagi ei makstud.

3.3 Süüdistatavad said valeandmete esitamise tõttu varalist kasu, kuna jäätmekäitlustehas müüdi HLE-le mitmeid kordi

kallimalt kui see osteti. Tõendid kinnitavad, et tehas osteti Saksamaalt 90 000 euro (1 408 194 krooni) eest.

3.4 E. Savickise roll kelmuse toimepanemisel seisnes OÜ H esindajana HLE liisinguhaldurile valeandmeid sisaldavate

dokumentide - OÜ H äriplaani, OÜ NB müügipakkumise ja liisingutaotluse - esitamises. Pole võimalik, et E. Savickis ei

teadnud, et OÜ H ei ole jäätmekäitluseks vajalikke kooskõlastusi taotlenud ega lepinguid sõlminud, sest seda tulnuks teha

E. Savickisel endal. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et E. Savickisele tõi äriplaani I.E, kelle idee oli tuua Eestisse

jäätmekäitlustehas. Samuti tegeles I.E tehase leidmisega ning tehasega seotud dokumentatsiooniga. Kokkuleppe kohaselt

oli E. Savickise ülesanne esitada OÜ H nimel liisingutaotlus. E. Savickis esitas valeandmeid otsese tahtlusega.

3.5 E. Kärnel, olles äriregistri kohaselt OÜ D ja OÜ NB juhatuse liige, tegutses K. Läänesaare juhiste ja korralduste järgi.

K. Läänesaare initsiatiivil kirjutas ta OÜ NB esindajana alla jäätmekäitlustehase müügilepingule HLE-ga ja OÜ D

esindajana tehase ülespanekul tööde vastuvõtmise aktidele. Lisaks sellele võttis E. Kärnel OÜ D arveldusarvelt välja

sularaha, mis oli sinna kantud OÜ NB poolt, ja allkirjastas NB OÜ poolt HLE-le esitatud arved. T AS arvetest ja kassa

väljamineku orderitest nähtub, et E. Kärnel on OÜ D esindajana vahetanud kuriteo toimepanemise perioodil

märkimisväärse summa kroone eurodeks ja selle sularahas välja võtnud. Olles teadlikult OÜ D ja OÜ NB varijuhataja ning

allkirjastades nende äriühingutega seonduvaid dokumente, pidi E. Kärnel aru saama, et HLE-le esitatakse tehase kohta

valeandmeid. E. Kärnel esitas HLE-le K. Läänesaare initsiatiivil valeandmeid tehase valmistamisaasta ja OÜ NB tegeliku

juhataja osas. Vastavalt kokkuleppele nõustus E. Kärnel kirjutama alla enamusele jäätmekäitlustehasega seonduvatele

dokumentidele, jättes tehingupartnerite eest varju isikud, kes olid tegelikult tehase müügi taga. Hoolimata sellest, et

E. Kärnel äriühingu juhina vaid allkirjastas dokumente, juhtisid osaühinguid D ja NB E. Kärnel ja K. Läänesaar koos.

Mõlemad süüdistatavad valitsesid toimepandavat tegu ning mõlemal oli võimalus käituda viisil, mis hoidnuks ära kuriteo

toimepanemise. Seega tuleb E. Kärnelit ja K. Läänesaart käsitada kaastäideviijatena.

3.6 OÜ NB ja OÜ D sisuliseks juhiks oli K. Läänesaar, kes lasi E. Kärnelil allkirjastada dokumente ja võtta

arvelduskontodelt sularaha. K. Läänesaar organiseeris jäätmekäitlustehase Eestisse toomise ja näitas selle müüki OÜ-le NB

mitu korda kallimana, tekitades eeldused seadme liisingusse võtmiseks. E. Kärneli kohtueelses menetluses antud ütluste

kohaselt hakkas ta OÜ NB ja OÜ D juhatuse liikmeks K. Läänesaare ettepanekul. Lisaks E. Kärneli ütlustele kinnitavad

seda, et tegelikult juhtis osaühinguid NB ja D K. Läänesaar, OÜ SR (OÜ NB) äri- ja registritoimik ning OÜ MK (OÜ D)

äritoimik, milledest nähtuvalt müüdi mõlemate äriühingute osad ühel ja samal ajal 2008. a maikuus äriühingule AEC

Panamast. Mõlema äriühingu juhatuse liikmeks said N. B. ja K. V. Jälitustoiminguga on välja selgitatud, et äriühingute

osade müügile eelnenud perioodil tehti OÜ NB pangakontodelt ülekandeid J. J.-i elukoha aadressilt. J. J. on K. Läänesaare

lapse ema. Teise jälitusprotokolliga on tuvastatud, et K. Läänesaare mobiiltelefoni on kasutatud pidevalt J. J.-i elukoha

vahetus läheduses olevate mobiilimastide piirkonnas. See tõendab, et K. Läänesaar elas uuritaval perioodil samuti J. J.-i

elukohas. Lisaks on samal aadressil tehtud läbiotsimine, mille käigus leiti nii K. Läänesaar kui ka OÜ NB dokumendid, sh

E. Kärneli allkirjaga OÜ NB arveldusarvele sularaha sisse- ja väljamakse dokumendid. K. Läänesaar oli ka OÜ D

pangakonto allkirjaõiguslikuks isikuks, lisaks on aastatel 2001-2004 OÜ D kontolt tehtud K. Läänesaarele ulatuslikke

väljamakseid. Tehase kokkumonteerimisega tegelenud tunnistaja T. H. T. H., kes puutus kokku tehast paigaldada soovinud

isikutega, tundis kohtusaalis ära K. Läänesaare, kes oli kõige paremini kursis, milline lõpptulemus pidi olema.

3.7 I.E tegutses jäätmekäitlustehase Eestisse toomisel, ülespanekul ja liisingusse võtmise organiseerimisel koos

K. Läänesaarega, kellega oldi koos juhatuses ÖVH-s. Lisaks kinnitab nende isikute omavahelist seotust asjaolu, et

K. Läänesaar andis aastatel 2004-2005 I.E-le korduvalt laenu. I.E leidis oma tuttavate hulgast E. Savickise, kellel oli

korraliku käibega firma, mille nimele oli võimalik võtta liisingusse jäätmekäitlustehas. I.E oli isik, kes tegi E. Savickisele

ettepaneku osta liisingu kaudu tehas ning tõi eestikeelse äriplaani koos selles sisalduvate valeandmetega. Seda kinnitavad

tunnistaja K. S.-i kohtus antud ütlused. Tõendiks selle kohta, et I.E organiseeris jäätmekäitlustehase ülespanekut on

töölehed, mis ta allkirjastas. Käekirjaekspertiisiaktis antud eksperdi arvamuse kohaselt on I.E andnud allkirjad

komposteerimistehase kokkupanekul tööde vastuvõtmise kohta.

3.8 Selge arusaama sellest, kes olid kelmuse toimepanijad, annab HLE üle kantud raha edasine liikumine. OÜ NB kontole

laekunud summad on praktiliselt kõik kantud edasi OÜ D kontole. Sealt on osa raha sularahana välja võtnud E. Kärnel ja

osa rahast on üle kantud OÜ-le MP, mida kontrollis R. N., kes oli koos süüdistatavatega ÖVH juhatuses. OÜ MP on raha

omakorda edasi kandnud IPT OÜ-le, kust I.E võttis sularahana välja kokku 685 000 krooni. Määravas osas on OÜ D

kontolt tehtud ülekandeid AS-le T, kust need summad on E. Kärnelile eurodes välja makstud. Tähelepanu väärib asjaolu, et

HLE-lt raha laekumise perioodil on K. Läänesaare isiklikule kontole sisse makstud 200 000 krooni ja 150 000 krooni.

3.9 I.E ja K. Läänesaare otsest tahtlust valeandmete esitamiseks kinnitab asjaolu, et nad üritasid tehase komplekteerimisel ja

HLE-ga suhtlemisel varjata enda isikuid. Nii on ühele OÜ D tellimusele alla kirjutatud R. T. allkiri, mis on võltsitud.

Tunnistaja T. H. T. H. ütlused kinnitavad, et tehase komplekteerimisel oli OÜ D esindajaks K. Läänesaar, sama on

kinnitanud ka E. Kärnel. Järelikult pidi R. T.-na esinenud isikuks olema kas K. Läänesaar ise või tema volitatud isik.

Sarnaselt esitasid K. Läänesaar ja I.E valeandmeid HLE-le, märkides müüja esindajaks vale isiku ja esitades

müügipakkumise E. Savickise kaudu HLE-le.

3.10 Kokkuvõttes leidis kohus, et valeandmete esitamine toimus kõigi nelja süüdistatava teadmisel ja nende kooskõlastatud

tegevustena. Süüdistatavad soovisid seda, et jäätmekäitlustehase ja sellega kavandatava tegevuse kohta valeandmeid

sisaldavad dokumendid jõuaksid HLE-ni ning HLE teeks kõnealuse info alusel väljamakse tehase müüjale. HLE tegi

varakäsutuse pettuse mõjul. HLE sai kelmuse tõttu kahju 7 457 760 krooni, s.o summa ulatuses, mis HLE 16. juunil 2005

pettuse teel sõlmitud lepingute alusel tehase müüjale välja maksis.

3.11 Tõendatud on ka E. Savickise poolt võltsitud dokumendi kasutamine ja I.E poolt kaasaaitamine võltsitud dokumendi

kasutamisele.

3.12 Seoses S AS-i (endise ärinimega AS HLE) tsiviilhagi rahuldamisega märkis maakohus, et K. Läänesaarel, I.E,

E. Savickisel ja E. Kärnelil tuleb VÕS § 1043 alusel hüvitada solidaarselt HLE-le tekitatud kahju. S AS-le tekitatud kahju

on 6 065 680 krooni 25 senti. Selline kahjusumma tuleneb hageja poolt NB OÜ-le tasutud jäätmekäitlustehase

müügihinnast, millest on maha arvatud OÜ H poolt hagejale tasutud summa 1 182 079 krooni 75 senti ja 210 000 krooni,

mille hageja sai komposteerimistehase müügist.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi süüdistatavate kaitsjad, kes taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist. I.E ja E. Kärneli kaitsjad taotlesid alternatiivselt süüdistatavate karistuse

kergendamist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus süüdistatavate süüditunnistamises ja

karistamises, samuti osas, millega maakohus oli rahuldanud S AS-i tsiviilhagi. Ringkonnakohus mõistis K. Läänesaare, I.E,

E. Savickise ja E. Kärneli nendele esitatud süüdistustes täies mahus õigeks ja jättis kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

Apellatsioonikohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et süüdistus on tõendatud. Asjas on kõrvaldamata kahtlused, mis

KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kohtukolleegium märkis, et käesoleval juhul tuleb

arvestada ka väidetava kuriteo toimepanemise aega, milleks oli aasta 2005. See oli Eesti majanduses n-ö tormilise arengu

aeg. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et eluliselt on usutavad järgmised süüdistatavate väited: 1) äriplaan ja

müügipakkumine olid reaalsed ning nendes olid vaid mõned andmed, mis ei olnud tõesed; 2) tegemist oli tsiviilõigusliku

vahekorraga; 3) jäätmekäitlustehase tegelik vanus on kindlaks tegemata; 4) esinesid objektiivsed asjaolud

jäätmekäitlustehase paigaldamiseks uude asukohta; 5) OÜ H soovis ja oli võimeline äriplaani järgi tegutsema, kuid eelkõige

seoses käibemaksu tasumise raskustega ei olnud võimalik enam tehase töölerakendamisse investeerida. Maakohtu otsuses ei

ole näidatud ümberlükkamatuid tõendeid, mis kinnitaksid, et süüdistatavatel oli juba enne lepingu sõlmimist kavatsus selle

tingimusi mitte täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse. Süüdistatavad ei ole andnud

ütlusi, millest nähtuks, et neil oli tahtlus kelmus toime panna. Mis puudutab maakohtu osutatud tunnistajate ütlusi, siis ka

nendest ei ole võimalik välja lugeda süüdistatavate sellist tahtlust. Seega ei ole ümber lükatud süüdistatavate väited, et

tegelikult neil oli kavatsus tehast sihtotstarbeliselt kasutada, kuid see nurjus majanduslikest teguritest tulenevalt. Selline

jäätmekäitlustehas oli Eestis tollal ainulaadne ja sellest tulenes äririsk. Tehas paigaldati ja seadistati, tooraine saamiseks

sõlmiti koostöölepingud prügiveoga tegelevate ettevõtetega. OÜ H tasus esmase sissemakse ja mitme kuu liisingumaksed,

kuid kuna riik ei tagastanud sisendkäibemaksu, ei olnud OÜ H enam suuteline oma kohustusi täitma. E. Savickis pöördus

raskuste ilmnemisel liisinguandja poole, selgitas olukorda ja tegi ettepaneku leping lõpetada, kuid liisinguandja lepingu

lõpetamisega ei nõustunud. Ei ole tõendatud maakohtu järeldus, et I.E ja K. Läänesaar üritasid tehase komplekteerimisel ja

HLE-ga suhtlemisel varjata enda isikuid. Tunnistaja T. H. T. H. ütlused kinnitavad, et tehase komplekteerimisel oli OÜ D

esindajaks K. Läänesaar. Seega ei ole K. Läänesaar enda isikut varjanud. Maakohtu järeldus, et R. T.-na esinevaks isikuks

pidi olema kas K. Läänesaar ise või tema poolt volitatud isik, ei ole tõendatud, sest käekirjaekspertiis pole tuvastanud, et

R. T. allkirja oleks kirjutanud I.E või K. Läänesaar. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et OÜ H poolt liisingulepinguga

võetud kohustuste täitmata jätmine oli tingitud objektiivsetest majanduslikest asjaoludest, mitte aga soovist kelmus toime

panna.

5.2 Kuna E. Savickisele esitatud süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi ja I.E-le esitatud süüdistus KarS § 345 lg 1-22 lg 3 järgi on

seotud kelmuse-süüdistusega, siis tuleb E. Savickis ja I.E ka võltsitud dokumendi kasutamises ja sellele kaasaaitamises

õigeks mõista.

5.3 Seoses süüdistatavate õigeksmõistmisega tuleb S AS tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Seetõttu ei

pidanud ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonides toodud tsiviilhagi puudutavaid taotlusi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt (otsustes asjades nr 3-1-1-5-08, 3-1-1-43-05, 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04)

väljendanud seisukohta, mille kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine on

otsuse lugejale jälgitav. Selleks tuleb kohtuotsuses ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele

konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Tartu Ringkonnakohus ei ole praeguses asjas otsust tehes eeltoodud

põhimõtet järginud. Ringkonnakohus ei ole ära näidanud tõendeid, millel otsuse järeldused tuginevad. Kohus on sisuliselt

võtnud omaks kaitsjate apellatsioonides esitatud meelevaldsed oletused. See on vastuolus KrMS § 3051 lg 2 ja § 312 p 1

nõuetega.

6.2 Tartu Ringkonnakohus märkis, et loeb teatud süüdistatavate väiteid eluliselt usutavateks, jättes aga seejuures

tähelepanuta, et selliste väidete näol ei ole tegemist tõendina käsitatavate ütlustega, vaid kaitsjate seisukohtadega. Ütlusi

tehasega seotud äriplaani ja selle realiseerimise soovi kohta on süüdistatavatest andnud ainult E. Savickis, kes on aga

menetluse vältel oma ütlusi muutnud ja ise tunnistanud, et andis valeütlusi.

6.3 Maakohus uuris arvukalt tõendeid, mis näitavad, et süüdistatavatel puudus tahe tehase sihipäraseks kasutamiseks ja

liisingulepingu täitmiseks. HLE-le esitatud OÜ H äriplaan sisaldab hulgaliselt valeandmeid selle kohta, et OÜ-l H on

olemas vajalikud kooskõlastused ja lepingud jäätmekäitlusega tegelemiseks. Tegelikult OÜ-l H neid kooskõlastusi ega

lepinguid ei olnud. Selle kohta on kohtule esitatud arvukalt dokumentaalseid tõendeid. On arusaamatu, miks ei ole

ringkonnakohus valeandmete esitamist kinnitavaid dokumentaalseid tõendeid arvesse võtnud ega põhjendanud, miks tuleb

need tõendid otsuse tegemisel kõrvale jätta. Ringkonnakohus on sellega rikkunud KrMS § 312 p 2 nõudeid.

7. K. Läänesaare kaitsja kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

7.1 Asjaolu, et osa E. Savickise poolt äriplaanis esitatud andmetest ei langenud hiljem tegelikkusega kokku, ei too

vältimatult kaasa süüdistatavate süüdimõistmist KarS § 209 järgi. Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et

E.Savickis ei esitanud äriplaanis ega teistes dokumentides ebaõigeid andmeid eesmärgiga viia HLE töötajaid eksitusse.

Kuigi äriplaani kohaselt pidi tehas paigaldatama Tallinnasse, selgus hiljem, et objektiivsete asjaolude tõttu ei ole see

võimalik, ja seadmed paigaldati Harjumaale. Seetõttu ei olnud vajalikud ka kooskõlastused Tallinna Linnavalitsusega.

7.2 Kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, millal tegelikult jäätmekäitlustehas valmistati. Seega ei saanud ka süüdistatavad

selle kohta teadavalt ebaõigeid andmeid esitada.

7.3 Tehas Biokompomax oli Eestis ainulaadne. Sõlmides liisingulepingut pidi HLE mõistma sellise tagatisvaraga

kaasnevaid majanduslikke riske ning neid ka kohaselt hindama. Ei ole usutav, et HLE lähtus finantseerimisotsuse tegemisel

ainuüksi tehase ühe komponendi valmistamisaastast, selle asukohast ja äriplaani koostaja isikust. Väide, nagu püüdnuks

K. Läänesaar enda isikut ja seotust jäätmekäitlustehasega varjata, on põhjendamatu. K. Läänesaar ega ükski teine

süüdistatav ei ole esinenud R. T.-na ning viimase tegelik isik ongi jäänud tuvastamata.

8. I.E kaitsja vaidleb kassatsioonile vastu, leides, et prokurör vaidlustab ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid.

Vaidlustatud kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ja millistele tõenditele tuginevalt I.E õigeks mõisteti.

9. E. Savickise kaitsja palub samuti jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja hinnangul

on ringkonnakohus oma õigeksmõistvat otsust piisavalt põhistanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2

alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus

kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud

kohtuotsust

põhjendades

ebaselgetele,

mitteammendavatele

või

vastuolulistele

seisukohtadele.

Kohtuotsuse

põhjendamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1) peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse

põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kontroll selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad

selged, ammendavad ja vastuoludeta, kuulub kassatsioonimenetluse esemesse. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08, p-d 7-8; 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21 ja 18. mai 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-41-12, p-d 7-8).

11. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist

muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes

vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine

tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas

nr 3-1-1-17-03, p 10; 18. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 7.1 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11,

p 12.)

12. Praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt

kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p 7). Ringkonnakohtu põhistusi ei saa pidada ammendavaiks ja veenvaiks.

Vastupidi: need on napid ja suuresti deklaratiivsed. Seejuures pole ringkonnakohus mitmeid maakohtu otsuse argumente ja

nende aluseks olevaid tõendeid üldse käsitlenud. Näiteks ei ole ringkonnakohtu otsuses analüüsitud maakohtu seisukohta,

et süüdistatavate kavatsust jäätmekäitlustehast tegelikult mitte käivitada kinnitab muu hulgas see, et OÜ-l H puudusid

selleks vajalikud lepingud, load, kooskõlastused ja töötajad ning nende hankimise või leidmisega ka ei tegeletud (vt otsuse

punkt 3.3). Ringkonnakohus pole pööranud mingit tähelepanu maakohtu käsitlusele HLE poolt OÜ-le H üle kantud raha

edasise liikumise kohta (vt otsuse punkt 3.8) ja K. Läänesaare seoste kohta osaühingutega NB ja D (vt otsuse punkt 3.6).

Ühtlasi ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas maakohtu poolt tuvastatuks loetud süüdistuse väide, et süüdistatavad esitasid

HLE-le valeandmeid ka jäätmekäitlustehase valmimisaasta kohta, on tõendatud ja kui on, siis milline on selle asjaolu

õiguslik tähendus. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas kummutab süüdistusversiooni paikapidavust see, et

2005. aasta, mil süüdistatavad neile etteheidetava teo väidetavalt toime panid, oli Eesti majanduses n-ö tormilise arengu aeg.

Apellatsioonikohus pole seda lähemalt selgitanud. Kokkuvõttes leiab Riigikohus, et ringkonnakohus on jätnud maakohtu

otsuse põhistused ja nende aluseks olevad tõendid üksikasjalikult analüüsimata ja piirdunud üldsõnaliste

seisukohavõttudega süüdistuse tõendamatuse kohta.

13. Ringkonnakohtu otsuse pealiskaudsust ilmestab ka selle väline külg. Ehkki kohtuotsuse põhistava osa maht ei ole

otsuse veenvuse hindamisel määravaks kriteeriumiks, torkab käesolevas asjas ringkonnakohtu argumentide pealiskaudsuse

kõrval silma ka kohtuotsuse põhistuse lühidus. Kohtuotsuse pikkus tervikuna on 52 lehekülge. Otsuse alaosa

"Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused" algab leheküljel 43, kuid sellest ligikaudu 6 esimest lehekülge

moodustab üksnes maakohtu seisukohtade refereering. Ringkonnakohtu enda argumendid süüdistatavate süüküsimuses

hõlmavad vaid umbes 2 lehekülge. Lisaks märgib kolleegium, et tulenevalt KrMS § 342 lg 2 p 2 puudus ringkonnakohtul

vajadus enda põhistuste juures maakohtu seisukohti sedavõrd suures mahus taas üle korrata. Eelnevalt oli ringkonnakohus

oma otsuse lehekülgedel 4-14 maakohtu otsuse sisu juba üksikasjalikult kirjeldanud.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus KrMS § 362 p-st 2 lähtudes tühistada, nagu kassaator taotleb. Siiski ei

ole põhjendatud prokuröri taotlus jõustada Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a süüdimõistev otsus. Maakohtu otsuse peale

esitatud kaitsjate apellatsioonid sisaldavad mitmeid väiteid, mida ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole käsitletud, kuid

mida kriminaalasja õigeks lahendamiseks on vaja hinnata. Näiteks vaidlustasid kaitsjad maakohtu otsuse muu hulgas

kannatanu tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavatele karistuse mõistmist puudutavas osas. Kuna ringkonnakohus mõistis

süüdistatavad õigeks, mis KrMS § 310 lg 2 kohaselt tõi kaasa tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise, puudus ringkonnakohtul

vajadus ja võimalus hinnata, kas maakohus on tsiviilhagi õigesti lahendanud. Samuti ei aktualiseerunud ringkonnakohtu

jaoks süüdistatavaid õigeks mõistes apellantide argumendid selle kohta, et maakohus eksis karistuse mõistmisel.

Apellatsioonides on esitatud ka muid väiteid - sh tõenduslikes küsimustes -, mida ringkonnakohus pole käsitlenud, kuid

millele hinnangu andmine on maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks vajalik. Riigikohtu poolt

maakohtu otsuse jõustamise korral jääksid apellantide kõnealused väited vastuseta, sest Riigikohtul puudub pädevus asuda

ise apellatsioone läbi vaatama. Seega võtaks prokuratuuri kassatsiooni täielik rahuldamine süüdistatavatelt kriminaalasja

lahendamise

seisukohalt

olulistes

küsimustes

apellatsiooniõiguse

(KrMS

§

318).

See

omakorda

riivaks

ebaproportsionaalselt süüdistatavate põhiõigust nende kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi

kaevata (PS § 24 lg 5). Neil põhjustel leiab kolleegium, et kriminaalasi tuleb KrMS § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 2 alusel saadab kolleegium kriminaalasja arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

15. E. Savickise määratud kaitsja M. Sikut esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt E. Savickisele

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le tasu summas 192 eurot (sh käibemaks 32

eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal Tartu Ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 2 tundi, prokuröri kassatsiooniga

tutvumiseks 1 tund ja kassatsioonivastuse koostamiseks 2 tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud

osaliselt. RÕS § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib

advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi

osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi

osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele

kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust.

Kriminaalkolleegium ei nõustu M. Sikuti taotluses esitatud ajakulu arvestusega ja leiab, et kaitsjale kindlaksmääratavat tasu

tuleb taotletavaga võrreldes vähendada. Kaitsja vastuväited kassatsioonile hõlmavad umbes poolt lehekülge ja nende sisu

piirdub suuresti üldise selgitusega, et kaitsja nõustub ringkonnakohtu otsusega ning kassatsioon on alusetu. Sellise

kassatsioonivastuse koostamiseks põhjendatud ajakuluks tuleb kolleegiumi hinnangul lugeda üks pooltund. Arvestades

käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu otsuse põhistuste mahtu, loeb kolleegium sellega tutvumise põhjendatuks ajakuluks

2 pooltundi. Osas, mis puudutab prokuröri kassatsiooniga tutvumiseks kulunud aega, on kaitsja taotlus põhjendatud.

Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada 5 pooltunni ulatuses. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2012

jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16, määrab Riigikohus Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi