3-3-1-75-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-75-11

Määruse kuupäev

19. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Eerik Kergandberg, Indrek

Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Sergei Kondratjevi kaebus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonna toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja

nendega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

ning Vladislava Kondratjeva kaebus temale tekitatud

mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2011 otsus haldusasjas nr 3-

08-2280

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Kondratjevi ja Vladislava Kondratjeva kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Kondratjev ja Vladislava Kondratjeva esitasid 13. novembril 2008 Tallinna

Halduskohtule kaebused Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna toimingute, mis seisnesid

järelevalvemenetluse raames politseiametnike ebaseaduslike korralduse järel Sergei Kondratjevi

suhtes jõu kasutamises, õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingutega tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuste põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

1.1. Pärnu politseiosakonna konstaabel N. Korsikova andis 19. septembril 2007 Lääne

Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna ruumides kolmanda isiku väljumist ootavale

S. Kondratjevile korralduse narkotesti tegemiseks. S. Kondratjev keeldus nimetatud korraldusele

allumast, kuna politseiametnik ei esitanud tegevust õigustavat alust ega selgitanud tegevuse

õiguspärasust. Samuti keeldus S. Kondratjev politseiametnikuga minemast väidetavalt dokumentide

kontrollimise ja vormistamise eesmärgil teise tööruumi ning kavatses hoonest lahkuda. Selle

takistamiseks kohaldasid neli politseiametnikku tema suhtes füüsilist jõudu ning erivahendina

käeraudu. Kaebaja hinnangul puudus tema suhtes jõu ja erivahendi kasutamiseks mõistlik põhjendus.

1.2. S. Kondratjevile tekitati varalist kahju, kuna jõu kasutamise tulemusena väänati kõveraks tema

kuldsõrmus ning rebiti katki jope. Kaebaja pidi intsidendi tulemusena pöörduma SA Tartu Ülikooli

Kliinikumi, mille raames tasus visiiditasu ja kandis sõidukulusid. Korra oli kaebaja sunnitud viibima

ravil ka Tallinnas, mille raames kandis samuti sõidukulusid. Kokku loeb S. Kondratjev talle tekitatud

varalise kahju suuruseks 6700 krooni.

1.3. Ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega kahjustati S. Kondratjevi tervist ja

tekitati mittevaralist kahju, sest jõu kasutamise tagajärjel rebenes lahti kaebaja operatsioonijärgne

haav ning samuti tuvastati nahamarrastused tema randmel. Kaebaja palus mittevaralise kahju

hüvitamiseks määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

1.4. Vladislava Kondratjeva põhjendab oma kaebust asjaoluga, et nägi pealt poja suhtes vägivalla

kasutamist ja seesugune julm ning ebainimlik kohtlemine tekitas talle hingelist valu ja kannatusi

sedavõrd, et oli sunnitud pöörduma arsti poole. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamist. Varalise kahju suuruseks peab kaebaja ravikulusid 6744 krooni ja 40 senti. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks palub V. Kondratjeva määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

1.5. S. Kondratjevi suhtes jõu kasutamine on käsitatav järelevalvemenetluse toiminguna ning selle

raames tekitatud kahju hüvitamise nõuet on pädev läbi vaatama halduskohus. Seda seisukohta

toetavad Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsuses nr 3-3-1-65-07 väljendatud

seisukohad.

1.6. Vastustaja ei ole tõendanud, et S. Kondratjevi suhtes alustati väärteomenetlust õiguspäraselt.

2. Haldusasja ja sellele lisatud väärteoasja materjalidest nähtuvalt koostati S. Kondratjevi suhtes

19. septembril 2007 väärteoprotokoll karistusseadustiku (KarS) § 276 rikkumise tunnusel. Protokolli

kohaselt eiras S. Kondratjev tahtlikult politseiametnike korduvaid korraldusi: ta ei allunud

korraldustele minna väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi, püüdis lahkuda

hoonest ja avaldas politseiametnikele füüsilist vastupanu, mistõttu olid politseiametnikud sunnitud

kasutama füüsilist jõudu. Sama sündmusega seonduvalt koostati Sergei Kondratjevi suhtes ka teine

väärteoprotokoll KarS §-s 279 sätestatud rikkumise tunnustel. Protokolli kohaselt keeldus

S. Kondratjev esitamast isiklikke andmeid, millega takistas riiklikku järelevalvet.

Väärteoprotokollide koostamise järel kohaldati S. Kondratjevi suhtes kinnipidamist. Kinnipidamise

protokolli kohaselt oli kinnipidamise aluseks kahtlus, et isik võib jätkuvalt toime panna väärtegusid,

takistada väärteomenetlust või sellest kõrvale hoiduda.

3. Pärnu Maakohtu 22. oktoobri 2007. a otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 lõpetati S. Kondratjevi

suhtes väärteomenetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2008. a otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 jäeti maakohtu

otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei selgu väärteoprotokollidest, millisel

õiguslikul alusel antud politseiametniku seadusliku korralduse ignoreerimises menetlusalust isikut

süüdistatakse. Kui politseiametnik ei osuta oma korralduse konkreetsele seaduslikule alusele, ei ole

isikul võimalik aru saada ka korralduse seaduslikkusest ja talle pole võimalik ette heita

võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Kohus leidis, et kohtuasjas on tõendatud, et

politseiametnikele oli S. Kondratjev teada kui Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilane, kelle ema töötas

samas politseiasutuses ja viibis sündmuse juures ning teavitas politseinikke pojale tehtud kirurgilisest

operatsioonist. Kohtuvälisel menetlejal olid kõik objektiivselt eksisteerivad võimalused

S. Kondratjevi isiku ja tema kohta käivate andmete tuvastamiseks ka juhul, kui ta oleks kasutanud

õigust keelduda ütluste andmisest. Õigusaktidest ei tulene politseiametnikule õigust kasutada

järelevalvemenetluses kontrollitava dokumendi kättesaamiseks füüsilist jõudu olukorras, kus isik ei

täida politseiametniku seaduslikku korraldust. Millegagi pole tõendatud, et S. Kondratjevi käitumine

oleks ohustanud teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja õigustanud tema suhtes jõu

kasutamist järelevalve- või menetlustoimingule allutamisel. Narkootilise aine kasutamise kahtlus ei

leidnud kontrollimisel kinnitust. Asja materjalidest tulenevalt tõstatasid politseiametnikud

S. Kondratjevi suhtes seega põhjendamatu kahtluse.

5. Lääne Politseiprefektuuri (1. jaanuarist 2010 Lääne Prefektuur) vastustes kaebustele leiti, et

kaebused tuleks jätta rahuldamata. Politseiprefektuuri põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

5.1. Õigusaktidega kehtestatud ülesannete täitmiseks on politseil õigus teostada vajadusel järelevalvet

ning võimaliku õigusrikkumise esinemisel kohustus välja selgitada rikkumise asjaolud.

5.2. Intsidendis osalenud politseiametnikel oli nii järelevalve kui ka kohtuvälise menetleja staatus.

Seetõttu sõltub hinnang sellele, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja

väärteomenetlus, menetleja toimingu valikust ja selle eesmärgist.

5.3. Politseiametnikul tekkis kahtlus S. Kondratjevi terviseseisundis ning ta soovis kontrollida, kas

isik on narkojoobes või mitte ning andis vastavasisulise korralduse. S. Kondratjev keeldus narkotesti

tegemisest. Keeldumise järel otsustas politseiametnik alustada keeldumise kohta väärteoprotokolli

koostamist ning andis S. Kondratjevile korralduse tulla tema kabinetti. Sellest hetkest alates algas

väärteomenetlus ning jõu kasutamine toimus seega väärteo-, mitte haldusmenetluses. Asja

materjalidest nähtuvalt sai ka S. Kondratjev aru väärteomenetluse alustamisest. Vaidlustatud

sündmused toimusid seega väärteomenetluses ning kuulusid vaidlustamisele maakohtus koos

väärteoasjaga.

5.4. Kaebajate esitatud tõendid ei kinnita kahju tekitamist ega selle suurust. Politseiametnike tegevuse

ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

6. Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsusega lõpetati halduskohtu pädevuse puudumise

tõttu menetlus kaebajate esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas ja jäeti ülejäänud osas

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

6.1. Väärteomenetluse alustamise tingis kahtlus, et politseiasutuses viibinud S. Kondratjev on

narkootilise aine tarvitamisest tekkinud joobeseisundis. Tema suhtes kasutati füüsilist jõudu ja

käeraudu pärast seda, kui politseiametnik soovis kontrollida tekkinud kahtlust õigusrikkumise

toimepanemise suhtes. Kahtlust, et isik on toime pannud süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses,

vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses.

6.2. Kuna S. Kondratjevi suhtes kasutati jõudu väärteomenetluse raames, puudub halduskohtul

vaidlusaluste toimingute õiguspärasuse kontrollimiseks pädevus. Väärteomenetluse toimingute peale

esitatud kaebused peab lahendama maakohus. Seega saab nimetatud toiminguid vaidlustada ja

tekkinud kahju hüvitamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega kohtus.

6.3. Asjaolu, et käesoleval juhul on kaebaja suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetatud, ei muuda

väärteomenetluse raames tehtud toimingut järelevalvemenetluses tehtud toiminguks.

6.4. Vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastamata ja kaebajal puudub seetõttu alus nõuda kahju

hüvitamist. Samuti ei ole S. Kondratjevi tervise halvenemine ning sellega seoses temale kahju

tekkimine tõendamist leidnud. Füüsilise jõu kasutamisel ei olnud ka sellist ülemäärast mõju ja/või

kohaldamise ajavahemikku, mis põhjustanuks S. Kondratjevile kannatusi, mis ületanuks

kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuste taseme. Seega ei ole ka mittevaralise kahju

tekkimine tõendatud.

6.5. Tõendamata on politseiametnike tegevuse ja V. Kondratjeva tervise halvenemise vahel põhjuslik

seos.

7. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid S. Kondratjev ja V. Kondratjeva apellatsioonkaebused,

milles taotlesid halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellandid taotlesid juhul, kui puudused on kõrvaldatavad ning asjaolud

tuvastatavad apellatsioonimenetluses, kaebuse rahuldamist. Juhul kui kohus ei rahulda eelnimetatud

nõudeid, tuleks kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamist väärteomenetluse

käigus kohtuvälise menetleja poolt jõu ja erivahendite õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju

hüvitamise õigusliku mehhanismi sisulise puudumise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised:

7.1. Politseiametnik andis S. Kondratjevile korralduse narkotesti tegemiseks. Korralduse andmise

ajaks ei olnud tema suhtes alustatud väärteomenetlust ja teda ei teavitatud ka väärteomenetluse

alustamise kavatsusest.

7.2. Kuivõrd väärteomenetlust ei olnud alustatud ning S. Kondratjevi teada ei esinenud ühtegi alust

tema suhtes järelevalvemenetluse läbiviimiseks, palus S. Kondratjev politseiametnikult selgitust.

Politseiametnik selgitust ei andnud, mistõttu keeldus S. Kondratjev ennast nimetatud

järelevalvetoimingule allutamast. Vastuseks keeldumisele kohustas politseiametnik (kes tundis

S. Kondratjevi politseis töötavat ema ning ka varem politseis töötanud isa) teda minema dokumendi

kontrollimiseks teise ruumi. S. Kondratjev palus ka selle korralduse õiguspärasuse ja põhjendatuse

suhtes selgitust ning selgituse puudumisel keeldus korraldust täitmast.

7.3. S. Kondratjevi suhtes jõu kasutamine on käsitatav järelevalvemenetluse toiminguna. Samale

seisukohale asus Pärnu Maakohus 22. oktoobri 2007. a otsuses ning Tallinna Ringkonnakohus

29. jaanuari 2008. a otsuses väärteoasjas nr 4-07-5112. Seda seisukohta toetavad ka Riigikohtu

seisukohad haldusasjas nr 3-3-1-65-07.

7.4. Politseiametnik T. Milli ettekandest nähtub üheselt, et jõu kasutamine oli ajendatud soovist

toimetada kaebaja tema tahte vastaselt väidetavaks dokumendi kontrollimiseks teise ametiruumi.

Isiku dokumentide kontrollimiseks jõu kasutamine ei ole kehtivas õiguses reguleeritud. Pealegi võib

narkojoobe tuvastamise raames jõudu kasutada üksnes politseiametniku ohutuse tagamiseks.

7.5. Põhjendamata kahtlustele tuginev, ebaseaduslik ja ebaselge politseiametniku korraldus, mille

andmisel ei selgitatud korralduse adressaadile tema õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav

väärteomenetlust algatava toiminguna.

7.6. Halduskohtule esitatud tõenditega on kaebajatele varalise ja mittevaralise kahju tekitamine

veenvalt tõendatud. Halduskohus on rikkunud tõendite kogumisel uurimispõhimõtet.

8. Lääne Prefektuur palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja nõustus halduskohtu seisukohtadega. Põhiseaduslikkuse

järelevalve algatamist ei pidanud vajalikuks ega põhjendatuks.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2280 jäeti

apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

9.1. Halduskohus on pädev asja menetlema üksnes juhul, kui S. Kondratjevi suhtes füüsilise jõu ja

erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses.

9.2. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-65-07 esitatud seisukohtadest tulenevalt sõltub hinnang sellele,

millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, konkreetsel juhul menetleja

poolt tehtava toimingu valikust ja selle eesmärgist ning ühelgi juhul ei saa isikute kinnipidamist

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 44 lg 1 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil lugeda

järelevalvetoiminguks. Vaidlust ei ole selles, et politseiametnike tegevuses esines nii korrakaitseliste

ülesannete täitmisele, s.o järelevalvele, kui ka väärteomenetluse läbiviimisele omaseid jooni.

9.3. Väärteomenetlus algas S. Kondratjevi suhtes hiljemalt tema kinnipidamisest arvates. Arvestades,

et narkotesti tegemise korralduse näol ei olnud tegemist mitte rutiinse testi, vaid väärteokahtluse

kontrollimisega, toimus ka S. Kondratjevi narkotestile allutamiseks korralduse andmine

väärteomenetluses. Kuivõrd S. Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu ja erivahendeid

väärteomenetluse raames, ei kuulu nende toimingute õiguspärasuse hindamine halduskohtu

pädevusse.

9.4. Isegi kui pidada narkootilise aine tarvitamise kahtluse kontrollimist järelevalvetoiminguks, ei

oma toimingu õigusvastasus tähtsust, sest kahju tekitamist on seondatud üksnes jõu ja erivahendite

kasutamisega, mitte narkotesti tegemiseks korralduse andmisega. Narkotestist keeldumist käsitasid

sündmuses osalenud politseiametnikud vaieldamatult väärteo toimepanemisena ning füüsilise jõu ja

erivahendite kasutamine toimus ka seetõttu väärteomenetluses.

9.5. Kohtu pädevus ei saa sõltuda politseiametniku subjektiivsest hinnangust vaidlusaluste toimingute

olemusele, vaid selleks tuleb hinnata üksnes nende toimingute enda tegelikku sisu ja eesmärki.

9.6. VTMS §-dest 108-111 ei tulene maakohtule pädevust tuvastada menetluse lõpetamise otsuses ka

kohtuvälise menetleja toimingute õigusvastasust. Samuti ei nähtu vastavasisulise taotluse esitamise

võimalikkust. Kuna kohtuväline menetleja ise otsust ega menetluse lõpetamise määrust ei teinud, siis

on halduskohtu viide VTMS §-dele 76-80 ainetu, sest nimetatud normide kohaldamiseks puudus alus.

9.7. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu erikogu 12. novembri 2002. a määrusele asjas nr 3-3-4-

7-02, milles leiti, et sarnases küsimuses tuleks kohtu volitusi väärteomenetluses tõlgendada

laiendavalt. Olemasolev regulatsioon vajaks küll olulist täiustamist, kuid sellest hoolimata ei ole

võimalik asuda seisukohale, et käesolevas asjas puudus toimingute tegemise hetkel kehtinud

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 3 lg 2 tähenduses teistsugune menetluskord, mis

õigustanuks asja läbivaatamist halduskohtus. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse

esitamise võimatus väärteomenetluses ei ole ilmselge. Vajaduse korral oleks S. Kondratjev saanud

vaidlustada menetluslike piirangute põhiseaduspärasust maakohtus. Selline võimalus ei saanud

temale olla koormavam või arusaamatum kui vastavasisulise taotluse esitamine

halduskohtumenetluses. Halduskohus ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust

asjades, mis ei kuulu tema pädevusse.

9.8. Kahjunõue on jäetud õigesti rahuldamata, sest kahju hüvitamise üks kohustuslik eeltingimus,

toimingu õigusvastasus, on tuvastamata ja selle tuvastamise pädevus halduskohtul puudub.

Väärteomenetluse raames tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on pädev maakohus.

Kahjunõude sisulist põhjendatust seetõttu ringkonnakohus ei käsitle, kuna see ei mõjuta enam asja

lahendamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale esitasid Sergei Kondratjev ja Vladislava

Kondratjeva kassatsioonkaebused. Kassaatorid taotlevad järgmist:

10.1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni

2011. a kohtuotsused ning saata haldusasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

10.2. Tuvastada, et väärteomenetluses puudub regulatsioon, mis võimaldaks VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel väärteomenetluse lõpetamisel tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis kohtuvälise menetleja

mõni konkreetne toiming õigusvastaseks.

10.3. Kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamist väärteomenetluse käigus

kohaldatud jõu ja erivahendite kasutamise õigusvastasuse tuvastamise menetluse ja sellega tekitatud

kahju hüvitamise menetluse puudumise küsimuses.

10.4. Otsustada, et kuni vastava regulatsiooni kehtestamiseni on analoogsete kahju hüvitamise

vaidluste lahendamise pädevus halduskohtutel.

11. Kassatsioonkaebuste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

11.1. S. Kondratjevil puudus väärteomenetluses VTMS §-des 76-80 sätestatud kaebevõimalus.

Tegemist on pelgalt hüpoteetilise menetluskorraga.

11.2. Kohtud on tõlgendanud sündmuste järjekorda ekslikult ning jätnud osa asjaolusid arvestamata

ning teinud ebaõige järelduse, et S. Kondratjevi suhtes kohaldati jõudu ja erivahendeid

väärteomenetluses.

11.3. Õige on Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-65-07 võetud seisukoht, et väärteomenetlus ei alga

iseeneslikult, vaid selle alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, st väärteoasja lahendamisele

suunatud menetlustoimingut, mille käigus tuleb muu hulgas teatada menetlusalusele isikule tema

õigused ja kohustused. Menetluse alustamiseks ei piisa illusoorsest kahtlusest (ajend), esinema peab

ka alus ja puuduma menetlust välistavad asjaolud.

11.4. Väärteo aluse olemasolu kontrollimise eesmärgil otsustas politseiametnik kontrollida

S. Kondratjevi dokumente ja narkojoobe olemasolu. Politseiametnike selgituse kohaselt toimus

selleks järelevalvemenetlus. Ilma järelevalvemenetluseta ei olnud väärteo aluse olemasolu

tuvastamine üldse võimalik. Ringkonnakohus on ebaõigesti lähtunud tõdemusest, et S. Kondratjevi

suhtes alustati väärteomenetlust seoses narkojoobega. Narkootilise ja psühhotroopse aine ning nende

lähteainete seaduse § 151 nimetatud alusel ei ole S. Kondratjevi suhtes väärteomenetlust alustatud.

Väärteoprotokoll on samuti vormistatud järelevalvemenetluse takistamise kohta.

12. Lääne Prefektuuri vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

tuleb jätta muutmata. Vastustaja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ega toeta põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse alustamist. Riigikohtul puudub kaebuse aluseks olevate asjaolude

tuvastamise õigus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

13. Kohtuasja lahendamisel on määrava tähendusega küsimus, kas kaebaja suhtes füüsilise jõu ja

erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses või väärteomenetluses. Kahjunõude

lahendamine eeldab avaliku võimu teostamise õigusvastasuse tuvastamist. Õigusvastasuse

tuvastamine tähendab nii vastava menetlustoimingu õigusliku aluse olemasolu kui ka

menetlustoimingu läbiviimist reguleerivate normide täitmise kontrollimist. Vastavad

väärteomenetluse ja järelevalvemenetluse regulatsioonid aga erinevad oluliselt. Nendes menetlustes

menetlustoimingule allutatud isiku õiguslik staatus on oluliselt erinev. Kahjunõude lahendamise

aspektist on menetluste piiritlemine vältimatu ka seetõttu, et riigivastutuse seaduses sätestatud kahju

hüvitamise alused süüteomenetluses tekitatud kahju ja haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks

on erinevad. Seega on menetlustoimingu liigi määramine otsustava tähendusega mitte üksnes pädeva

kohtu väljaselgitamiseks, vaid omab vahetut ja sisulist tähendust ka menetlusele allutatud isiku

õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kehtiv õiguslik

regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist

tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja tema õiguslikust staatusest.

14. Kohtud on leidnud, et eelnimetatud tegevus leidis aset väärteomenetluse raames. Kolleegium

peab kohtute selle seisukohaga seoses vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus on õigesti

tuginenud VTMS § 58 lg-le 1, mille kohaselt alustatakse menetlust esimese menetlustoiminguga.

Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks esimese menetlustoimingu

tegema ning millise uurimis- või muu menetlustoiminguga väärteomenetlus algab. Seetõttu tuleb

VTMS §-st 2 lähtuvalt pöörduda kriminaalmenetluse regulatsioonide poole. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 kohaselt peavad menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning

puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sealhulgas ka menetleja

poolt järelevalve- või muude haldusülesannete täitmisel saadud teave. Alus on aga väärteotunnuste

sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt

andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-19-05). Kolleegium rõhutab, et ajendi ja aluse ning välistavate asjaolude

tuvastamine toimub väljaspool väärteomenetlust ehk eelneb selle alustamisele. Väärteomenetluse

alustamine eeldab menetleja siseveendumuse kujunemist, põhjendatud kahtlust, et toime on pandud

väärtegu ja selle veendumuse avaldumist väärteo menetlustoimingu vormis. VTMS § 58 lg 2 kohaselt

teatatakse esimest menetlustoimingut tehes menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused.

15. Praktikas eelneb väärteomenetlusele sageli järelevalvetegevus. Sagedased on ka juhtumid, mil

järelevalvemenetlus, mille eesmärgiks on eelkõige isiku tegevuse õiguspärasuse tuvastamine,

õigusrikkumise lõpetamine ja tagajärgede kõrvaldamine, jätkub ka pärast väärteomenetluse alustamist

ning neid menetlusi viib läbi sama ametnik. Nendel juhtudel on järelevalvemenetluse ja

väärteomenetluse toimingute piiritlemine eriti oluline menetlusele allutatud isiku õigusliku seisundi

määratlemiseks ning menetlusõiguste tagamiseks. Kolleegium ei pea toimingute eristamisel piisavaks

tugineda üksnes n-ö meetme objektiivsele eesmärgile. Üks või teine menetlustoiming (nt vaatlus,

joobe tuvastamine jne), mille eesmärgiks on lõppastmes tõendite kogumine, võib objektiivselt aset

leida mõlemas menetluses. Menetlustoimingut tegev ametnik peab määratlema, millises menetluses

ta hetkel asub, ja sellest tulenevalt tegema kindlaks menetlustoimingu õigusliku aluse ning teavitama

selgesõnaliselt ka menetlustoimingule allutatud isikut. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas

nr 3-3-1-65-07 leidnud, et väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, mis avaldub

väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingus ning menetlusaluse isiku nõuetekohases

teavitamises.

16. Kolleegiumi arvates on põhjust kahelda kohtute järelduses, et jõu ja erivahendite kasutamine, mis

toimus kahes episoodis, leidis aset üksnes väärteomenetluses. Väärteomenetlus algas hiljemalt isikule

tema õiguste tutvustamisega, väärteoprotokolli koostamisega ja isiku kinnipidamisega. Nimetatud

toimingud on väärteomenetluse toimingud. Jõu ja erivahendite kasutamise episoodid aga eelnesid

nimetatud toimingutele. Nii vaidlusaluste toimingute sooritamise hetkel kehtinud joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord kui ka

kehtiv politsei ja piirivalve seadus käsitavad narkojoobeseisundi kontrollimist järelevalvetoiminguna.

17. Kolleegiumi hinnangul ei ole haldus- ega kohtupraktikas kujunenud ühtset arusaama

haldusmenetluse ja süüteomenetluse toimingute piiritlemise küsimuses. Riigikohtu 30. aprilli 2004. a

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-03 leidis üldkogu käesoleva kaebuse asjaoludega sarnases asjas, et

joobeseisundi tuvastamine toimus süüteomenetluse raames ning seda toimingut saab vaidlustada

süüteomenetluse käigus. Samas ei määratleta ka eelnimetatud otsuses kriteeriume, millest lähtudes

tuleks konkreetne menetlustoiming lugeda kuuluvaks kas haldus- või väärteomenetluse toiminguks.

Kolleegium leiab, et haldus- ja süüteomenetluste ja vastavate toimingute piiritlemise põhimõtete

kujundamiseks ja regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt on vajalik anda asi

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

II

18. Halduskohus leidis, et jõu ja erivahendite kasutamine toimus väärteomenetluses, lõpetas pädevuse

puudumise põhjendusel menetluse S. Kondratjevi suhtes jõu ja erivahendite kohaldamise

õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ning jättis kaebuse ülejäänud nõuded rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nentis, et esitatud kahjunõude

lahendamine eeldab toimingute õigusvastasuse tuvastamist, mida asjakohases menetluses seni tehtud

ei ole, ning asus seisukohale, et menetlustoimingute õiguspärasust hindamata puudus halduskohtul

vajadus hakata sisuliselt hindama esitatud kahjunõuete suurust ja tõendatust.

19. Haldus-, sealhulgas järelevalvemenetluse toimingute õiguspärasuse hindamine kuulub

halduskohtu pädevusse. Kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse

hindamise ulatus halduskohtu poolt on aga mõneti ebaselge.

Käesolevas asjas ei ole menetlustoimingute õiguspärasust hinnatud väärteoasjas tehtud lahendite

peale esitatud kaebuse läbivaatamisel maakohtus. Kolleegium möönab, et efektiivse

õiguskaitsemehhanismi olemasolu väärteomenetluse toimingute vaidlustamiseks nende õiguspärasuse

hindamise eesmärgil maakohtus on probleemne nii üldjuhul kui ka konkreetse väärteoasja asjaolusid

arvestades. Nimetatud asjaolule on tähelepanu pööranud käesolevat kaebust lahendades ka

ringkonnakohus. Ringkonnakohus on samas järeldanud, et Riigikohtu praktikat arvestades on

praeguses asjas tuvastusnõude esitamine väärteomenetluse raames võimalik ning regulatsiooni

puudused ei tingi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Ringkonnakohtu arvates

on isik aga jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma õigusi väärteoasja kohtumenetluse raames.

Kolleegium hinnangul puudus S. Kondratjevil reaalne võimalus esitada kaebus kohtuvälise menetleja

tegevuse peale VTMS §-des 76-80 sätestatud korras ning selge õiguslik võimalus nõuda

menetlustoimingute õigusvastasuse tuvastamist väärteoasja lahendamisel maakohtus ning

ringkonnakohtus. Sellist õigust VTMS ei sätestanud. Kolleegium kahtleb seetõttu õigusvastasuse

tuvastamise nõude esitamise ja läbivaatamise võimalikkuses väärteomenetluse raames maakohtus.

20. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste

lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Avalik-õiguslikes suhetes tekkinud

kahju hüvitamise asjad kuuluvad halduskohtu pädevusse. HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus

haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui

seadus ei sätesta teisiti. Riigivastutuse seaduse alusel kahjunõude lahendamine eeldab avaliku võimu

tegevuse õiguspärasuse hindamist. Seega on võimalik eelnimetatud sätteid tõlgendada viisil, mis

legitimeerib kahju hüvitamise asjades süüteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamist

halduskohtus. Nimetatud järeldust toetab üldkogu praktika kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud

kahju hüvitamise regulatsiooni kohta. Üldkogu on pidanud isikute põhiõiguste tõhusa kaitse

vajadusest lähtuvalt halduskohut pädevaks hindama erandjuhtudel ka kohtueelses

kriminaalmenetluses tehtud toimingute õiguspärasust. Üldkogu on rõhutanud, et olukorras, kus

puudub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestav regulatsioon, ei

saa kohus jätta tekitatud kahju meelevaldselt hüvitamata (vt RKÜK 31. augusti 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-35-10, p 55). Samas on Riigikohtu üldkogu juhtinud tähelepanu ohule, mis võib

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asjades üldkohtu lahendite allutamisel halduskohtu

kontrollile kaasneda (RKÜK 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).

Kolleegiumi hinnangul on eelnevalt viidatud kohtupraktikale tuginedes halduskohus pädev

kontrollima ka väärteomenetluses kohaldatud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse

lahendamisel toimingute õiguspärasust, kuna tuvastamisnõude läbivaatamiseks ei ole teistsugust

menetluskorda. Samas võib selgete pädevusnormide puudumine takistada PS §-st 25 tuleneva

põhiõiguse kasutamist ning riivata PS §-dest 14 ja 15 tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele oma

õiguste kaitseks. Kolleegium leiab, et eelnevad pädevusküsimused vajavad hindamist üldkogu poolt

ka käesolevas kohtuasjas juhul, kui vaidlusalused toimingud lugeda süüteomenetluse toiminguteks.

III

21. Olenevalt sellest, kas käesoleva kaebuse aluseks oleva füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine on

käsitatav väärteomenetluse või järelevalvemenetluse toimingutena, võib asjassepuutuvaks normiks

kujuneda ka RVastS § 15 lg 1 koosmõjus lg 2 p-ga 2, mille järgi saab isik nõuda väärteo kohtuvälise

menetlemise käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtuvälise menetleja ametnik on

menetluse käigus toime pannud kuriteo. Selles asjas pole menetleja ametniku suhtes

kriminaalmenetlust alustatud ning seega riigivastutuse seaduse kohaldamisel kahju hüvitamiseks alus

puudub. Kolleegium kahtleb aga nimetatud normis sätestatud kahju hüvitamise nõudeõiguse sedavõrd

laiaulatusliku piirangu proportsionaalsuses. Seetõttu võib väärteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise regulatsiooni vastavus põhiseadusele olla küsitav ja osutuda asja lahendamisel

asjassepuutuvaks normiks.

IV

22. Eeltoodut arvestades ja tuginedes HKMS § 228 lg 1 p-le 2, annab kolleegium asja

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann