3-1-1-19-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-12

Otsuse kuupäev

18. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Merle Nääme süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2011. a kohtuotsus asjas

nr 1-11-2704

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

prokuröri

abi

Ruti

Kilg,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Merle Nääme kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. aprill 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2011. a otsus Merle Nääme õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi.

2. Jõustada Tartu Maakohtu 5. augusti 2011. a otsus Merle Nääme süüdimõistmises,

karistamises ja menetluskulude väljamõistmise osas KarS § 202 lg 1 järgi.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroole Niina Agarjova makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Merle

Näämele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 191 (sada üheksakümmend üks)

eurot ja 73 (seitsekümmend kolm) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 5. augusti 2011. a otsusega tunnistati Merle Nääme süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 202 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 238 lg 2 alusel mõisteti M. Näämele karistuseks 1 kuu ja 10 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati Anu Nääme süüdi

KarS § 334 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 2 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti A.

Näämele karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 ja § 75 lg 1 alusel

tingimuslikult täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati Kristjel Kannelaud süüdi KarS § 22 lg

3 ja § 334 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti K.

Kannelaudile karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti K. Kannelaudile

liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust.

1.1 A. Näämet süüdistati KarS § 334 lg 2 p 1 järgi selles, et olles teadlik, et ta sai 2. märtsil 2010

üheksa võltsitud 500-eurost American Express Travelers Cheque reisitšekki, valmistas ta samal

päeval Võru linnas XXXXX XXX-XX asuvas korteris K. Kannelaudi kaasabil ja M. Nääme

teadmisel ette plaani, et ta vahetab need reisitšekid 3. märtsil 2010 Tartu linnas T AS

valuutavahetuspunktis Eesti kroonideks. 3. märtsil 2010 läks A. Nääme Tartu linnas XXXXX X

asuvasse T AS kontorisse ja vahetas viis reisitšekki kolmekümne seitsme tuhande kolme (37 003)

Eesti krooni vastu. Samal päeval vahetas A. Nääme Tartu linnas XXXXXXX XX asuvas T AS

Lõunakeskuse kontoris neli reisitšekki kahekümne üheksa tuhande kuuesaja kahe (29 602) Eesti

krooni vastu.

1.2 K. Kannelaudi süüdistati KarS § 22 lg 3 ja § 334 lg 2 p 1 järgi selles, et tema osutas tahtlikult A.

Nääme poolt toimepandud tahtlikule võltsitud maksevahendi käitlemisele vaimset ja ainelist kaasabi.

1.3 M. Näämet süüdistati KarS § 202 lg 1 järgi selles, et vahetult pärast seda, kui A. Nääme oli K.

Kannelaudi kaasaaitamisel saanud võltsitud reisitšekkide eest raha, tasus ta koos A. Näämega 3. ja 4.

märtsil 2010 Võru linnas erinevate kaupade ja arvete eest T AS-st saadud sularahaga kogusummas

52 014 krooni, olles teadlik, et need Eesti kroonid on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena.

Süüdistuse järgi omandas M. Nääme teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha

eest mobiiltelefoni LG KP500 koos kõrvaklappide ja akulaadijaga väärusega 1575 krooni, lastekäru

väärtusega 4000 krooni, erinevaid riideesemeid vähemalt 425 krooni vääruses, vitamiine ja

kosmeetikat umbes 500 krooni väärtuses, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja erinevaid toiduaineid.

1.4 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli M. Nääme teadlik, et A. Nääme ei omandanud raha

õiguspäraselt ja on tõendatud, et ühes korteris ühise perena koos elavad A. Nääme ja M. Nääme

kulutasid reisitšekkide eest kuritegelikult saadud raha ühiselt nende mõlema huvides erinevate arvete

ja kaupade ostmiseks, sealhulgas nende endi huvides ka lähedastele kaupade ostmiseks ja nende

arvete tasumiseks. A. Nääme ja M. Nääme ütlustega on tõendatud süüdistuses märgitu selle kohta, et

M. Nääme omandas 9-st reisitšekist saadud sularaha arvelt mobiiltelefoni 1575.- krooni, lastekäru

4000.- krooni, erinevaid riideesemeid vähemalt 425 krooni väärtuses, vitamiine ja kosmeetikat

vähemalt 500 krooni väärtuses, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja erinevaid toiduaineid. M. Nääme

kuritegelik käitumine on kvalifitseeritav KarS § 202 lg 1 järgi - kuriteo toimepanemisena saadud

sularaha eest vara omandamisena.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. Kannelaudi kaitsja vandeadvokaat Rainer

Objartel ja A. Nääme kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak. M. Nääme ega tema kaitsja

maakohtu otsust ei apelleerinud.

3. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. Nääme

süüdimõistmises KarS § 334 lg 2 p 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et A. Nääme käitumine tuleb

kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg

2 alusel vähendati karistust 6 kuuks vangistuseks. Katseaja kohaldamise ning selle tingimuste osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Sarnaselt muudeti kuriteo kvalifikatsiooni ka K.

Kannelaudi osas ja tema tegevus kvalifitseeriti KarS § 22 lg 3 ja § 201 lg 2 p 1 järgi.

3.1 Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole tuvastatud, et A. Nääme sai aru tšekkide võltsitusest

ja läks selle teadmisega neid ka rahaks vahetama. Isegi kui esimesel tšekkide vahetamisel võis A.

Nääme olla ebakindel küsimuses, kas tegemist on õigete või valede tšekkidega, siis kinnitas nende

eest sularaha saamine tema veendumust, et tegemist on siiski õigete tšekkidega ning nende

teistkordsel vahetamisel tegutses ta juba kindla teadmisega selle kohta, et tegemist ei ole võltsitud

maksevahenditega KarS § 334 lg 1 tähenduses. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus A. Nääme

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 334 lg 1 järgi ning samuti K. Kannelaudi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 334 lg 2 järgi.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et A. Nääme käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. On

väljaspool vaidlust, et raha, mille A. Nääme tšekkide vahetamise tulemusel enda valdusesse sai, ei

olnud tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses, s.t oli tema jaoks võõras KarS § 201 mõttes.

Samuti ei ole vaidlust selles, et A. Nääme pööras selle raha enda kasuks. Nii on süüdistatav

tunnistanud, et kohe algusest peale oli tal plaan raha endale jätta, kuna „siis saab võlgadest lahti ja

saab hakata normaalselt elama“. Nii A. Nääme ka toimis, alustades koheselt sularaha kulutamist,

makstes võlgu ja ostes tarbekaupu endale ning ka teistele. Kõik need toimingud vastavad vara enda

kasuks pööramisele KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes. Samuti ei ole kahtlust, et

omastamise pani A. Nääme toime tahtlikult.

3.3 K. Kannelaudi osas leidis ringkonnakohus, et kõik kaasaaitamisteole esitatud nõuded on täidetud.

K. Kannelaud organiseeris A. Näämele transpordi Tartusse. Seejuures oli ta algusest peale teadlik, et

A. Nääme soovis vahetada tšekid rahaks ja raha endale jätta. Samuti läks ta A. Näämega kaasa T AS

kontoritesse, andes muuhulgas A. Näämele nõu vahetada reisitšekke osade kaupa. A. Nääme on

tunnistanud, et üksinda ta tšekke T AS kontorisse vahetama minna ei söandanud ja K. Kannelaud

osutas talle kohalolekuga vaimset kaasabi, tugevdades sellega A. Nääme teotahtlust.

3.4 Ringkonnakohus laiendas apellatsioonimenetluse piire ka M. Nääme süüküsimuse lahendamisele,

kuna M. Nääme osas kohaldati vääralt materiaalõigust. Vara all KarS § 202 mõttes (s.o kõlbliku

teoobjektina) tuleb mõista üksnes vahetult eelteost pärinevat vara; sellele viitab üheselt koosseisus

kasutatav sõnastus „süüteo toimepanemise tulemusena“. Tegemist on varavastase süüteoga, mis on nn

lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise

tulemusel saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust tema õiguspärasest

valdusest välja läinud vara tagasi saada. Ringkonnakohus leidis, et seega on õiguslikult tegemist

olukorraga, kus nn asendusvara omandamine, hoidmine ja turustamine ei ole karistatav. M. Nääme

käitumises puudub koosseisukõlbulik objekt ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruti Kilg, kes vaidlustab selle M. Nääme õigeksmõistmise

osas, leides, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud

endaga kaasa ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

4.1 Ringkonnakohus rikkus KrMS § 61 lg 2 nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Prokurör ei

nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et M. Näämele ei ole esitatud süüdistust selles, et ta omandas

teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, vähemalt tema (M. Nääme) poolt

vitamiinide ja kosmeetika eest makstud 500 krooni ja mähkmete eest makstud 800 kroon ulatuses.

Ringkonnakohus on jätnud oma tõendite analüüsis vajaliku tähelepanuta M. Nääme vastavasisulised

ütlused. M. Nääme süüdistuse teine lause „Merle Nääme omandas teadlikult kuriteo toimepanemise

tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni LG KP500 koos kõrvaklappide ja akulaadijaga

väärtusega üks tuhat viissada seitsekümmend viis (1575) krooni, lastekäru väärtusega neli tuhat

(4000) krooni, erinevaid riideesemeid vähemalt neljasaja kahekümne viie (425) krooni väärtuses,

vitamiine ja kosmeetikat umbes viiesaja (500) krooni väärtuses, mähkmeid kaheksasaja (800) krooni

väärtuses ja erinevaid toiduaineid.“ sisustab kassaatori arvates KarS § 202 objektiivse koosseisu, s.o

süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise vähemalt 1300 krooni väärtuses,

kaasaarvatud otsese valduse ülemineku A. Näämelt M. Näämele rahatähtede üleandmisega ostu

sooritamiseks kaupade eest summas 1300 krooni.

4.2 Sularaha, s.o rahatähtede kui vara omandamist KarS § 202 mõttes on ennekõike oluline sisustada

nendes rahatähtedes peituva erilise funktsiooni, s.o tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66

mõttes ülejäänud vara hindamise ja võrreldavuse mõõdikuks olemise realiseerumise tõttu

vaidlusaluse kaasuse asjaoludel.

4.3 Loetletud asjaoludel taotleb prokurör asja uueks arutamiseks saatmist Tartu Ringkonnakohtule.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab M. Nääme kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova, et

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Ei ole tõendatud, et M. Nääme omandas

võltsitud reisitšekkide alusel väljastatud raha. Seetõttu nõustub kaitsja ringkonnakohtu seisukohaga,

et M. Nääme käitumises puudub koosseisukõlbulik objekt.

6. 19. märtsil 2012 esitas Riigikohus KrMS § 3601 alusel kassatsioonimenetluse pooltele, samuti M.

Näämele küsimuse: „Kuidas tuleks tõlgendada karistusseadustiku § 202 lg 1 objektiivset

koosseisutunnust „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“. Kas teoobjektiks võib olla üksnes

vahetult eelteost pärinev vara või ka eelteoga saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-42-00)?“.

6.1 Vastuseks Riigikohtu kirjalikule küsimusele leidis prokurör, et KarS § 202 lg 1 objektiivset

koosseisutunnust „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“ peab sisustama laiemalt kui

üksnes vahetult eelteost pärinevat vara. Seda iseäranis juhul, kui eelteoga saadud raha eest ostetakse

asi või omandatakse teenus. Vahetult süüteoga saadud raha omandamisega saab süüdlane endale

rahaliselt hinnatavate õiguste kogumi ehk vara TsÜS § 66 mõttes. Raha, sealhulgas sularaha, omab

riigis maksevahendi, vahetusväärtuse, arvestusühiku ja väärtuse säilitaja funktsioone. Sularaha

eesmärk on tagada erinevate vallas- ja kinnisasjade käibe võrdväärne vahetusprotsess. Ehk teisisõnu

peitub sularahas eriline funktsioon, s.o TsÜS § 66 mõttes ülejäänud vara hindamise ja võrreldavuse

mõõdikuks olemine. Rahatähtede kui vallasasjade asjaõigusseaduse § 95 lg 3 lause 3 mõttes ja kui

vara TsÜS § 66 mõttes väärtus väljendub rahakupüürile trükitud nominaalväärtusele vastavas

võimaluses vahetada see rahakupüür mingi asja või teenuse vastu (asja või teenuse rahaliselt hinnatav

vahetusväärtus) rahakupüüri vahetusväärtuse ulatuses. Kuna rahas sisalduv üldine väärtuste

ekvivalent annab rahale ühiskonnas toimuvas väärtuste vahetusprotsessis eelisseisundi võrreldes

teiste vara liikidega, siis tuleb sellist eelist kaitsta kriminaalõiguslike vahenditega, et takistada

süüdlaste poolt teadvalt kuritegelikul teel omandatud vara (raha) kiiret muundamist nn heauskse

omandaja varaks, s.o kuritegelikul teel alusetut rikastumist. Sularaha on anonüümne ja annab kiire

ning lihtsa võimaluse selle vahetamiseks vara vastu kõige laiemas (TsÜS § 66 ) mõttes, millest

tuleneb vajadus lugeda KarS § 202 subjektiks isik, kes teadvalt omandab eelkuriteost saadud raha

eest vara. Süüteoga saadud raha eest konkreetsete asjade ostmine ei tähenda, et ostetud esemed ei

oleks kuritegelikku päritolu ning omastatud raha eest konkreetsete asjade ostmine ei muuda fakti, et

vara kui niisugune on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, sest vastasel korral ei oleks

süüdlasel olnud võimalik seda konkreetset vara soetada.

6.2 M. Nääme kaitsja vandeadvokaat N. Agarjova leidis, et süüteo toimepanemise tulemusena saadud

vara alla saab paigutada ainult neid esemeid ja vara liike, mida on vahetult konkreetse süüteo

toimepanemisega omandatud ehk käesolevas kriminaalasjas üksnes sularaha. Karistusseadustiku §

202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul puudub teadlikkuse kriteerium, selle kohta, et vara

pärineb süüteo toimepanemisest, mis peataks kaupade ja teenuste jm varaliikide karistatavat

omandamist. Sellest tulenevalt saab KarS § 202 lg 1 järgi karistatav olla vaid selline omandamine,

mis puudutab üksnes süüteo toimepanemisest vahetult saadud vara, olenemata sellest, missugusesse

varaliiki see kuulub.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei pea vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta,

mille kohaselt on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine

käsitatav kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena.

8.1 Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara all mõeldakse asja, aga ka varalist õigust, mis on

saadud süüteoga. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A. Nääme sai võltsitud reisitšekkide

vahetamisega sularaha enda valdusesse kuritegelikul teel - ringkonnakohtu otsusega on ta mõistetud

süüdi ja karistatud KarS § 201 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu järgi. Seega on M. Nääme suhtes

tuvastatud KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu üks objektiivne koosseisutunnus „süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara“.

8.2 Järgnevalt tuleb lahendada küsimus sellest, kas omastamise teel saadud vara omandamine,

hoidmine või turustamine on KarS § 202 järgi karistatav ka sellise teoobjekti suhtes, mis ei pärine

vahetult eelteost (praeguses kriminaalasjas raha omastamisest). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

4. aprilli 2000. a otsuse nr 3-1-1-42-00 p-s 5.1 märgitakse, et „varavastaste kuritegude vahetu

objektina on raha kui üldine väärtuse ekvivalent teistest vara liikidest erinevas seisundis, sest ta on

takistusteta vahetatav ükskõik millise teenuse või asja vastu, mida süüdlane soovib omada. Seetõttu

on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav KrK

§-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. Tähtis on siinkohal asjaolu, et süüdlane

peab kindlalt teadma, et asi või teenus, mida ta tarbib, on saadud kuritegelikult teel hangitud raha

eest.“

8.3 Kolleegiumi hinnangul on eelnevas punktis toodud seisukoht kohaldatav ka KarS § 202 puhul.

Rahas sisalduv üldine väärtuste ekvivalent annab sellele ühiskonnas toimuvas väärtuste

vahetusprotsessis eelisseisundi võrreldes teiste vara liikidega ja seetõttu tuleb seda eelist kaitsta

kriminaalõiguslike vahenditega, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist

heauskse omandaja varaks. Sularaha on anonüümne ja annab kiire ning lihtsa võimaluse selle

vahetamiseks vara vastu kõige laiemas (TsÜS § 66) mõttes, millest tuleneb vajadus lugeda

KarS § 202 subjektiks ka isik, kes teadvalt omandab eelkuriteost saadud raha eest vara. Kuna rahal on

erinevalt teistest asjadest suur käibevõime ja see on üldine väärtuse ekvivalent, siis täidab KarS § 202

lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu ka eelteost pärineva raha eest omandatud asjade

omandamine. Eelnevast tulenevalt ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

seisukohaga, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne koosseis „vara

omandamine, hoidmine või turustamine“ on võimalik üksnes vahetult eelteost pärineva vara suhtes

ning seega on õiguslikult tegemist olukorraga, kus nn asendusvara omandamine, hoidmine ja

turustamine ei ole karistatav. Riigikohtu kriminaalkolleegium toetab vastupidist seisukohta, mille

kohaselt täidab teadvalt teise isiku süüteo toimepanemise tulemusena saadud rahaga tehingu

teostamisega saadud asja omandamine, hoidmine või turustamine KarS § 202 süüteokoosseisu

objektiivsed tunnused.

9. Kohtud lugesid tõendatuks süüdistuses märgitu, et M. Nääme omandas üheksast reisitšekist saadud

sularaha arvelt mobiiltelefoni 1575 krooni, lastekäru 4000 krooni, erinevaid riidesemeid vähemalt

425 krooni, vitamiine ja kosmeetikat vähemalt 500 krooni, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja

erinevaid toiduaineid. Seejuures maakohus tuvastas, et M. Nääme omandas asju nii isiklikult, A.

Näämelt saadud sularaha eest kui ka võttes vastu A. Nääme poolt ostetud asju. Ringkonnakohtu

hinnangul aga omandas M. Nääme emalt küll 500 krooni, kuid selles osas ei ole talle süüdistust

esitatud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. M. Näämele esitatud süüdistuse

kohaselt tasus ta koos A. Näämega Võru linnas erinevate kaupade ja arvete eest. M. Nääme omandas

kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni, lastekäru, erinevaid

riideesemeid, vitamiine ja kosmeetikat, mähkmeid ja erinevaid toiduaineid. Esitatud süüdistuses

sisalduv lõik „omandas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest“ kinnitab tuvastatud

asjaolu, et M. Nääme sai ema käest osade ostude tegemiseks ka sularaha. Seega nõustub kolleegium

kassaatoriga, et M. Näämele esitati süüdistus ka sularaha omandamises.

10. Maakohus tuvastas, et M. Nääme oli teadlik sellest, et A. Nääme omandas sularaha süüteo

toimepanemise tulemusena. M. Nääme teadis juba 2. märtsil 2010 A. Nääme ja K. Kannelaudi

kuritegelikust plaanist minna järgmisel päeval Tartusse reisitšekke sularahaks vahetama. Samuti oli ta

igakülgselt teadlik ka sellest, et ta ise, tema ema A. Nääme ja K. Kannelaud ei ole reisitšekkide eest

mitte midagi tasunud ja asjaolust, et A. Näämele saadetud üheksal reisitšekil puudub allkiri kohas,

kus see nõuetekohase reisitšeki puhul peaks olema. M. Nääme teadis ka seda, et reisitšekid ei vasta

nõuetele ja nende sularahaks vahetamiseks esitamisel saadav raha ei ole saadud õiguspäraselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja järeldusega, et M. Nääme poolt

eespool nimetatud asjade omandamine on käsitatav KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu

realiseerimisena.

11. Eeltoodust lähtuvalt ja tuginedes KrMS § 361 p-le 5 ja § 362 p-le 1 tuleb prokuröri kassatsioon

osaliselt rahuldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab osaliselt Tartu Ringkonnakohtu

23. septembri 2011. a otsuse, s.o M. Nääme õigeksmõistmises ja jõustab Tartu Maakohtu 5. augusti

2011. a otsuse M. Nääme süüditunnistamises ja karistamises KarS 202 lg 1 järgi ning temalt

menetluskulude väljamõistmise osas.

12. M. Nääme kaitsja N. Agarjova esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks kassatsioonivastuse koostamise eest Advokaadibüroole Niina Agarjova

summas 191,73 eurot. Taotlusest nähtuvalt kulus Tartu Ringkonnakohtu ja muude materjalidega

tutvumiseks kolm tundi ja kassatsioonivastuse koostamiseks kolm tundi, st kokku 12 pooltundi.

Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut M. Nääme kaitseks vajalikuks ja leiab, et selleks

kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse.

KrMS § 186 lg 1 ja § 361 p 5 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi