3-1-1-58-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-12

Otsuse kuupäev

14. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Timofei Stanovoi süüditunnistamises KarS § 200

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-11517

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Timofei Stanovoi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a kohtuotsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuseks Timofei Stanovoile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kokku 147 (sada

nelikümmend seitse) eurot ja 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli)

eurot ja 65 (kuuskümmend viis) senti.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Timofei Stanovoilt Eesti Vabariigi kasuks välja 147

(sada nelikümmend seitse) eurot ja 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Timofei Stanovoi tunnistati Viru Maakohtu 8. aprilli 2011. a otsusega KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 3 p 1

järgi süüdi A. S.-ilt sularaha röövimises ning tema rahakoti, mobiiltelefoni, auto ja dokumentide omavolilises kasutamises.

Juhindudes KarS § 63 lg-st 1, karistas maakohus T. Stanovoid selle kuriteo eest KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

vangistusega seitsmeks aastaks. Sama otsusega tunnistati T. Stanovoi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 3 p 1

järgi süüdi T. J.-ilt sularaha ja kahe mobiiltelefoni röövimises ning tema auto ja dokumentide omavolilises kasutamises.

Tuginedes KarS § 63 lg-le 1, karistas maakohus T. Stanovoid ka selle kuriteo eest KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

vangistusega kümneks aastaks. Seejärel luges maakohus KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga ja

mõistis T. Stanovoile liitkaristuseks kümneaastase vangistuse. Tuginedes KarS § 65 lg-le 1, loeti nimetatud karistusega

kaetuks T. Stanovoile Viru Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega mõistetud vangistus ning KarS § 68 lg 1 alusel märgiti

karistuse kandmise algusajaks 19. veebruar 2009. KarS § 114 p 5 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus T. Stanovoi

õigeks.

Viru Maakohtu 8. aprilli 2011. a otsusega tunnistati süüdi ja karistati ka E.Z-i, kuid tema suhtes pole kassatsiooni esitatud.

Tsiviilhagidena mõistis maakohus kannatanute kasuks T. Stanovoilt ja E.Z-ilt solidaarselt välja 1046,86 eurot.

2. Maakohus tuvastas, et T. Stanovoi kavatses 3. veebruaril 2009 koos E.Z-iga taksojuhti röövida. Samal õhtul võtsid

T. Stanovoi ja E.Z kaasa noad ning istusid Rakveres turuplatsil taksosse, mida juhtis A. S. Teel Tapale käskisid T. Stanovoi

ja E.Z taksojuhil Lääne-Virumaal Kadrina vallas Lante bussipeatuse lähedal auto kinni pidada, misjärel haaras E.Z A. S.-il

selja tagant ühe käega ümber kaela ja pani teises käes olnud noa talle kõrile. Samal ajal võttis T. Stanovoi kannatanult ära

mobiiltelefoni ning rahakoti koos 800 krooni ja 40 euroga. Seejärel kästi A. S.-il ronida auto pagasiruumi. Edasi asus

T. Stanovoi autot juhtima ning üheskoos sõideti Tapale ning seejärel Põdrusele. Teel Põdrusele lubasid T. Stanovoi ja E.Z

A. S.-il auto salongi tulla ning andsid kannatanule rahakoti ja mobiiltelefoni tagasi. Järgnevalt sõideti tagasi Rakverre ja siis

uuesti Tapale. Teel Tapale pidas politseipatrull auto kinni ning E.Z-ile ja A. S.-ile koostati väärteoprotokollid, misjärel asus

autot juhtima A. S. Tapal ostsid T. Stanovoi ja E.Z A. S.-ilt ära võetud raha eest amfetamiini. Viimaks naasti Rakverre, kus

kannatanu koostas T. Stanovoile ja E.Z-ile volikirja auto kasutamiseks järgmise päeva lõunani. Autot, juhitunnistust ja auto

registreerimistunnistust kasutasid T. Stanovoi ja E.Z 4. veebruari hommikuni, mil politsei nad Tapal kinni pidas. Kuigi

A. S. kinnitas maakohtu istungil, et ta kirjutas volikirja vabatahtlikult, jättis maakohus kannatanu need ütlused T. Stanovoi

ja E.Z-i tegevuse kvalifitseerimisel kõrvale. Maakohtu arvates andis kannatanu selliseid ütlusi hirmu tõttu. Maakohtu

hinnangul polnud usutav, et A. S. oleks pärast tema suhtes kasutatud vägivalda ja pagasiruumis viibimist hakanud

T. Stanovoi ja E.Z-iga tõsimeelselt äriasju ajama.

Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt kavatses T. Stanovoi koos E.Z-iga taksojuhti röövida ka 18. veebruaril 2009. Nii võtsid

T. Stanovoi ja E.Z 18. veebruari õhtul taas noad kaasa ning istusid Rakveres taksosse, mida juhtis T. J. Teel Tapale käskisid

T. Stanovoi ja E.Z taksojuhil Lääne-Virumaal Kadrina vallas Lante bussipeatuse lähedal pöörata paremale põlluvaheteele ja

siis auto peatada. Seejärel haaras E.Z T. J.-il selja tagant vasaku käega näost ja pani paremas käes olnud noa talle kõrile.

Samal ajal võttis T. Stanovoi kannatanult ära mobiiltelefoni ning rahakoti koos 400 krooniga. T. J.-i vastupanu tõttu toimus

rüselus ja kannatanut sunniti auto pagasiruumi ronima. Edasi asus T. Stanovoi autot juhtima ja üheskoos sõideti Tapale. Siis

sõideti Tapa linna piiril asuvale tühermaale, kuhu jätsid T. Stanovoi ja E.Z auto maha. T. Stanovoi ja E.Z võtsid autost

kaasa kaks mobiiltelefoni ja jätsid T. J.-ilt ära võetud raha endale.

3. Viru Maakohtu 8. aprilli 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid T. Stanovoi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

E.Z-i kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja E.Z. T. Stanovoi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Stanovoile mõistetud karistuse

kergendamist. Apellandi seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 11 mõttes. KrMS § 2681 lg 1 kohaselt ei või

üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed enne selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise

üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Käesolevas kriminaalasjas toimusid kohtulik

uurimine, kohtuvaidluste pidamine ja süüdistatavate viimase sõna ärakuulamine ajavahemikus 7. kuni 9. veebruar 2011 ja

kohtuotsus kuulutati 8. aprillil 2011. Avalikust kohtuistungite registrist nähtub, et kohtunik Tiit Kullerkupp osales

18. veebruaril 2011 kriminaalasja nr 1-10-3742 kohtuotsuse kuulutamisel ja 22. veebruaril 2011 kriminaalasja nr 1-10-

10414 kohtuvaidluste pidamisel. Need kriminaalasjad on saadetud kohtusse üldmenetluses. Kriminaalasjas nr 1-10-10414

esines KrMS § 2681 lg 2 p-s 3 sätestatud alus mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelust kõrvale kaldumiseks, kuid

kriminaalasja nr 1-10-3742 puhul selleks alust ei esinenud.

3.2. Maakohus kvalifitseeris T. Stanovoi tegevuse A. S.-i asjade kasutamisel alusetult KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. Kannatanu

kinnitas maakohtu istungil, et ta andis sõiduauto ja dokumendid süüdistatavatele üle vabatahtlikult ning vormistas ka

sellekohase volituse. Lisaks selgitas A. S., et ta andis auto T. Stanovoi ja E.Z-i kasutusse, et nad korraldaksid sõidukile

tehnilise ülevaatuse tegemise. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et vahepeal peatas T. Stanovoid, E.Z-i ja

A. S.-i ka politseipatrull, kuid vaatamata avanenud võimalusele ei pöördunud kannatanu abi saamiseks politseinike poole.

Järelikult oli A. S. oma edaspidistes otsustes vaba. Maakohus pole selgitanud, milles seisnes A. S.-i telefoni ja rahakoti

ajutine kasutamine.

3.3. T. Stanovoile on mõistetud põhjendamatult range karistus.

4. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 8. aprilli 2011. a otsus osaliselt

T. Stanovoile ja E.Z-ile A. S.-i ja T. J.-i suhtes toime pandud kuritegude eest eraldi karistuste mõistmises ning mõistetud

karistuste liitmises. Uue otsusega karistati T. Stanovoid KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 3 p 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest raskemat karistust ettenägeva seadusesätte alusel vangistusega kaheksaks

aastaks. Tuginedes KarS § 65 lg-le 1, loeti selle karistusega kaetuks T. Stanovoile Viru Maakohtu 2. veebruari 2010. a

otsusega mõistetud vangistus. Liitkaristuseks kujunes seega kaheksa aastat vangistust. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse motiivid olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 11 mõttes. Kohtuistungite registri väljavõttest

nähtub, et kriminaalasi nr 1-10-3742 on Viru Maakohtu menetluses alates 24. märtsist 2010. Selles kriminaalasjas oli

süüdistatavatele kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld. Käesolev kriminaalasi saabus maakohtusse hiljem - 22.

juulil 2010. Kuna praeguses kriminaalasjas oli süüdistatavatele kohaldatud tõkendina vahistamine, ei olnud kohtunik

T. Kullerkupul keelatud ajavahemikus 9. veebruarist kuni 8. aprillini 2011 osaleda kriminaalasja nr 1-10-3742 arutamises.

4.2. Maakohus lükkas põhjendatult ümber T. Stanovoi ja E.Z-i väite, mille kohaselt andis A. S. auto ja dokumendid

süüdistatavatele üle vabatahtlikult. Kriminaalasja tõenditest nähtuvalt tundis kannatanu nii kuriteo toimepanemise kohas kui

ka hilisema kriminaalmenetluse vältel T. Stanovoi ja E.Z-i ees hirmu. Prokurör rõhutas ka ringkonnakohtus, et A. S. kartis

kriminaalmenetluse kestel süüdistatavaid ja kahetses, et oli politseile kuriteo osas informatsiooni andnud. Neil põhjustel

tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et kannatanu andis maakohtus süüdistatavaid õigustavaid ütlusi üksnes hirmu tõttu.

Arvestades, et T. Stanovoi ja E.Z võtsid A. S.-ilt telefoni ajutiselt ära selleks, et takistada teda kuriteost teatamast, on

süüdistatavate tegevus A. S.-ilt auto, dokumentide, telefoni ja rahakoti ära võtmisel kvalifitseeritud õigesti KarS § 215 lg 3

p 1 järgi.

4.3. Kuna süüdistatavad panid mõlemal korral toime teo, mis vastab nii KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 kui ka § 215 lg 3 p 1

koosseisule, tuleb neile mõista karistus raskemat karistust ettenägeva seadusesätte alusel. Arvestades, et karistusseadustik ei

võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust

ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita, tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada. Pidades silmas, et T. Stanovoile ja E.Z-ile

mõistetud karistusi ei liideta KarS § 64 alusel, karistab ringkonnakohus süüdistatavaid mõnevõrra lühema vangistusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni T. Stanovoi kaitsja A. Aasmaa, kes taotleb

kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kassaatori

seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. KrMS § 2681 lg 1 eesmärk on see, et maakohus arutaks ühte kriminaalasja katkematult ja jõuaks selles asjas

võimalikult kiiresti lahendini. Järelikult ei tohi kohus kriminaalasju läbisegi arutada, vaid peab oma aja pühendama

konkreetse asja võimalikult kiirele lahendamisele. KrMS § 2681 lg 2 p 3 lubab maakohtul arutada hiljem kohtusse saadetud

kriminaalasja, kus on süüdistatavale kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi

kohaldamist, küll enne varem kohtusse saadetud kriminaalasju, kuid kohus peab ka hiljem kohtusse saadetud kriminaalasja

arutama katkematult. Nii ei tohi hiljem kohtusse saadetud kriminaalasja vahel arutada teisi kriminaalasju, mis takistavad

kohtul selles asjas võimalikult kiiresti lahendini jõudmist. Kuna kriminaalasja nr 1-10-3742 puhul ei esinenud alust mitme

kriminaalasja üheaegse arutamise keelust kõrvale kaldumiseks, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS 339 lg 1 p 11 mõttes, kui ta kuulutas 18. veebruaril 2011 kriminaalasjas nr 1-10-3742 kohtuotsuse.

5.2. Kohtud kvalifitseerisid T. Stanovoi tegevuse A. S.-i auto ja dokumentide kasutamisel alusetult KarS § 215 lg 3 p 1

järgi. Kannatanu kinnitas maakohtu istungil, et ta andis sõiduauto ja dokumendid süüdistatavatele üle vabatahtlikult ning

vormistas ka sellekohase volituse. Lisaks selgitas A. S., et ta andis auto T. Stanovoi ja E.Z-i kasutusse, et nad korraldaksid

sõidukile tehnilise ülevaatuse tegemise. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et vahepeal peatas T. Stanovoid,

E.Z-i ja A. S.-i ka politseipatrull, kuid vaatamata avanenud võimalusele ei pöördunud kannatanu abi saamiseks politseinike

poole. Järelikult oli A. S. oma edaspidistes otsustes vaba.

5.3. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt tundis A. S. nii kuriteo toimepanemise kohas

kui ka hilisema kriminaalmenetluse vältel T. Stanovoi ja E.Z-i ees hirmu, ning osutas seejuures prokuröri ütlustele, milliste

kohaselt kartis A. S. kriminaalmenetluse kestel süüdistatavaid. Kuna prokurör on kohtumenetluse pool, et saa ta olla

tõendiallikaks. Seega tugineb ringkonnakohtu otsus lubamatule tõendile.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, kes peab T. Stanovoi

süüditunnistamist ja karistamist seaduslikuks ning leiab, et käesoleval juhul pole mitme kriminaalasja üheaegse arutamise

keeldu rikutud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalasja materjalide kohaselt arutas Viru Maakohtu kohtunik T. Kullerkupp ajavahemikus 9. veebruarist kuni 8.

aprillini 2011 üldkorras kolme kriminaalasja. Järjekorras esimesena, s.o 24. märtsil 2010 saabus maakohtusse neist

kriminaalasi nr 1-10-3742. Selles kriminaalasjas oli süüdistatavatele kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld.

Järgnevalt saabusid maakohtusse kriminaalasjad, millistes süüdistatavad viibisid vahi all - 22. juulil 2010 praegune

kriminaalasi ja 12. augustil 2010 kriminaalasi nr 1-10-10414. Käesolevas kriminaalasjas toimusid kohtulik uurimine,

kohtuvaidluste pidamine ja süüdistatavate viimase sõna ärakuulamine ajavahemikus 7. kuni 9. veebruar 2011 ning

kohtuotsus kuulutati 8. aprillil 2011. 18. veebruaril 2011 kuulutati kohtuotsus aga kriminaalasjas nr 1-10-3742 ja 22.

veebruaril 2011 peeti kohtuvaidlusi kriminaalasjas nr 1-10-10414. Eelnevast nähtuvalt osales kohtunik T. Kullerkupp

kriminaalasjade nr 1-10-3742 ja nr 1-10-10414 kohtulikus arutamises enne praeguses kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist.

8. KrMS § 2681 lg 1 kohaselt ei või üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed enne selles asjas

kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Sama paragrahvi

lõikes 2 on loetletud juhud, mil kohus võib sellest põhimõttest kõrvale kalduda. KrMS § 2681 lg 2 p 3 lubab kohtul

KrMS § 2681 lg-s 1 sätestatust kõrvale kalduda, kui hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on süüdistatavale kohaldatud

tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi kohaldamist. Kuna käsitletavas kriminaalasjas

viibivad süüdistatavad vahi all, esines maakohtul alus osaleda selle kriminaalasja kohtulikus arutamises enne kohtuotsuse

tegemist kriminaalasjas nr 1-10-3742. Puutuvalt väitesse, et kohtunik T. Kullerkupp poleks tohtinud kuulutada enne

praeguses kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist kohtuotsust kriminaalasjas nr 1-10-3742, juhib kolleegium tähelepanu

asjaolule, et KrMS § 2681 lg-s 2 sätestatud juhtudel ei tulene seadusest nõuet lükata esimese kriminaalasja arutamine edasi

ja arutada hiljem kohtusse saadetud kriminaalasja katkematult. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul aluse järeldada, et luba

kalduda KrMS § 2681 lg-s 1 sätestatust kõrvale tähendab seda, et kohus võib neid kriminaalasju ka läbisegi arutada.

Järelikult peab vähemalt üks KrMS § 2681 lg-s 2 loetletud alustest esinema enne arutatavas kriminaalasjas kohtuotsuse

tegemist uue kriminaalasja arutamises osalemiseks, kuid varasema kriminaalasja arutamise jätkamine hiljem kohtusse

saadetud kriminaalasja arutamise kõrval täiendavat õigustust ei vaja.

9. Mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu eesmärk on tagada kriminaalasjades võimalikult kiire lahendini jõudmine.

Tõlgendus, millise kohaselt peab maakohus KrMS § 2681 lg-s 2 sätestatud juhtudel hiljem kohtusse saadetud kriminaalasja

tingimata katkematult arutama, on selle eesmärgiga vastuolus. Nii võib näiteks ajal, mil maakohus arutab vahistatutega

kriminaalasja, saabuda kohtusse üha uusi kriminaalasju, kus süüdistatavad viibivad samuti vahi all. Siis tuleks varem

maakohtusse saadetud kriminaalasja arutamine pidevalt edasi lükata. Kolleegiumi arvates jäetakse maakohus selliselt aga

ilma võimalusest korraldada varem kohtusse saabunud kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul. Kolleegium ei jaga ka

kassaatori seda seisukohta, et eelmises punktis kirjeldatud lähenemine pikendab põhjendamatult vahistatutega

kriminaalasjade menetlemiseks kuluvat aega. Kahtlemata peab kohus arutama kriminaalasju võimalikult kiiresti ja vältima

kriminaalasjade menetluse alusetut viibimist, kuid nende ülesannete täitmise edukus sõltub eeskätt kohtuniku oskusest

menetlust juhtida.

10. Kuna luba kalduda KrMS § 2681 lg-s 1 sätestatud põhimõttest kõrvale hõlmab ka võimalust jätkata varasema

kriminaalasja arutamist hiljem kohtusse saadetud kriminaalasja arutamise kõrval, ei rikkunud maakohus mitme

kriminaalasja üheaegse arutamise keeldu sellega, et ta kuulutas 18. veebruaril 2011 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-10-

3742. Samuti pole praeguse kriminaalasja kohtulik arutamine põhjendamatult pikalt kestnud. Käsitletava kriminaalasja

arutamine kestis maakohtus 7. kuni 9. veebruarini 2011, s.o 3 päeva ja kohtuotsus valmis ning kuulutati 58 päeva jooksul.

Seega ei saa väita, et kriminaalasja ei arutatud mõistliku aja jooksul, millega oleks rikutud T. Stanovoi menetluslikke õigusi.

11. Kolleegium ei nõustu ka kassaatori etteheitega, et T. Stanovoi on A. S.-i asjade omavolilises kasutamises ebaõigesti

süüdi tunnistatud. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ähvardasid T. Stanovoi ja E.Z 3. veebruaril 2009 teel

Tapale A. S.-i noaga, võtsid temalt ära rahakoti ja mobiiltelefoni ning käskisid tal ronida auto pagasiruumi. Edasi asus

T. Stanovoi autot juhtima ning üheskoos sõideti Tapale ja Põdrusele. Teel Põdrusele lubasid süüdistatavad A. S.-il auto

salongi tulla ja andsid kannatanule rahakoti ning mobiiltelefoni tagasi. Seejärel sõideti jälle ringi - tagasi Rakverre ja siis

uuesti Tapale. Alles pärast amfetamiini ostmist Tapalt sõideti viimaks Rakverre, kus kannatanu kirjutas süüdistatavatele

volikirja auto kasutamiseks. Kuna eeltoodust nähtuvalt asusid süüdistatavad A. S.-i autot ja teisi tema asju kasutama

vahetult pärast seda, kui nad olid kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud ja käskinud tal auto pagasiruumi ronida, on

kolleegiumi arvates T. Stanovoi ja E.Z-i tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel asjakohatu osutada hilisemale

volikirjale või tugineda kannatanu nõusolekule ja ärilistele kaalutlustele. Pidades silmas asjaolu, et süüdistatavad täitsid

KarS § 215 lg 3 p 1 koosseisu enne vaidlusaluse volikirja koostamist, on arutlus kannatanu ütluste tõelevastavuse üle

kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsusetu. Nendel põhjustel peab kolleegium T. Stanovoi süüditunnistamist ja

karistamist KarS § 215 lg 3 p 1 järgi seaduslikuks.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a kohtuotsuse muutmata ja selle peale esitatud kassatsiooni rahuldamata.

13. T. Stanovoi kaitsja A. Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise

ulatuse kindlaksmääramiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo kogusummas 243,88 eurot (sh käibemaks 40,65 eurot).

Taotluses soovib kaitsja riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a

otsusega tutvumise, Viru Vanglas süüdistatavaga kohtumise ja temaga nõu pidamise ning kassatsiooni koostamise eest

kogusummas 191,96 eurot. Taotlusest nähtuvalt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi,

T. Stanovoiga nõu pidamiseks pool tundi ning kassatsiooni koostamiseks kaks ja pool tundi. Lisaks taotletakse tasu

kindlaksmääramist Rakverest õigusabi osutamise kohta, s.o Jõhvi jõudmiseks kulutatud aja eest summas 6,39 eurot.

Viimaks taotleb kaitsja ka Rakverest Jõhvi ja tagasi jõudmisel kantud sõidukulude hüvitamist summas 4,88 eurot.

14. Kolleegium peab kõiki taotluses nimetatud toiminguid T. Stanovoi kaitseks kassatsioonimenetluses vajalikeks ja leiab,

et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Seoses asjaoluga, et kaitsja on kassatsiooni koostamise eest taotletava tasu

arvestamisel kohaldanud erikoefitsienti, märgib kolleegium, et Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p 5

kohaselt on erikoefitsient 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese

astme kuritegu või kui kriminaalmenetluse esemeks on majandusalane süütegu. Sama otsuse p 7 sätestab, et kui

kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus muudetakse kriminaalmenetluse esemeks oleva teo kvalifikatsiooni, kohaldatakse

tasu suhtes koefitsienti, mis on ette nähtud kohtule saadetud süüdistusaktis märgitud kvalifikatsiooni puhul. Kolleegiumi

hinnangul ei esine T. Stanovoi kaitsja tasu arvestamisel erikoefitsiendi kohaldamiseks kassatsioonimenetluses kumbagi

alust. T. Stanovoile esitati süüdistus küll ka KarS § 114 p 5 järgi, kuid Viru Maakohtu 8. aprilli 2011. a otsusega mõisteti

T. Stanovoi selles osas õigeks. Arvestades, et edasise kohtumenetluse, sealhulgas kassatsioonimenetluse, esemeks olid ja on

KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, tuleb T. Stanovoi kaitsja tasu

arvestamisel kassatsioonimenetluses kohaldada üldkoefitsienti. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-st 2, p-st 4, p-st 16, p 47

alapunktist 1, p-st 48 ja p-st 54, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse osaliselt. Kolleegium määrab OÜ-

le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks T. Stanovoile kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest 142,02 eurot (sh käibemaks 23,67 eurot). Riigi õigusabi kulud tuleb hüvitada summas 5,86 eurot

(sh käibemaks 0,98 eurot). Kokku tuleb OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo tasuda seega 147,88 eurot (sh käibemaks

24,65 eurot). Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud

menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel T. Stanovoilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar