3-1-1-69-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-69-12

Otsuse kuupäev

13. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi T. L.-i süüdistuses KarS § 199 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

13. veebruari

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-6453

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. L.-i kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merry Tiitus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2012. a ja Pärnu Maakohtu 29. septembri

2011. a otsused ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ta võttis ajavahemikus

18.-19. juuli 2010 A. L.-ile kuuluval V kinnistul asuva lauda juurdeehituselt ebaseadusliku

omastamise eesmärgil 13 eterniitplaati ja 20 prussist koosneva puitsõrestiku. T. L. tekitas A. L.-ile

vargusega kahju 3105 krooni.

2. Pärnu Maakohtu 29. septembri 2011. a otsusega tunnistati T. L. KarS § 199 lg 1 järgi süüdi ja teda

karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus rahuldas A. L.-i tsiviilhagi ja mõistis T. L.-

ilt A. L.-i kasuks välja 198 eurot ja 45 senti. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et T. L. hõivas 18.-19. juulil 2010 A. L.-ile kuuluval kinnistul

asuva lauda juurdeehituselt ehitusmaterjali - eterniitplaadid ja puitsõrestikuna olnud prussid.

Hõivatud eterniitplaadid ja prussid ei olnud ladustatud ehitusmaterjalina, vaid need olid ehitise osad.

Seega on ümber lükatud T. L.-i väide, et eterniitplaatide ja prusside näol oli tegemist tema poolt

kinnistu endise omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel kinnistul ladustatud ehitusmaterjalidega.

Tegemist oli T. L.-i jaoks võõraste vallasasjadega. T. L. pani talle süüksarvatava teo toime

kavatsetult.

2.2 Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Maakohus märkis, et T. L.

põeb kroonilist vaimuhaigust, residuaalset skisofreeniat, mis avaldub temal esinevates

mõttekäiguhäiretes, tahte- tundeelu skisofreenset tüüpi muutustes ja kognitiivsete võimete

alanemises. T. L.-i võime temale süüksarvatud kuritegude toimepanemise ajal aru saada oma tegude

keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli oluliselt piiratud (KarS § 35).

Samas ei ole T. L.-il esinev psüühikahäire nii intensiivne, et see välistaks võime teo keelatusest aru

saada või oma käitumist juhtida.

2.3 Kannatanu A. L. on esitanud T. L.-i vastu tsiviilhagi 3105 krooni ehk 198 euro 45 sendi nõudes.

Süüdistatav avaldas kohtus, et ta ei nõustu hagiga sellises summas. Eterniitplaadid olid vanad,

asbestisisaldusega ja osad neist ka katkised, mistõttu ühe eterniitplaadi hind ei tohiks ületada 1 eurot.

Samuti ei ületa prusside kogumaksumus 30 eurot. Seega ei ole eterniitplaatide ja prusside maksumus

süüdistatava arvates suurem kui 43 eurot. Maakohus märkis, et tema hinnangul on kannatanu nõue

summas 198 eurot 45 senti mõistlik ja reaalne hõivatud ehitusmaterjali asemele uue hankimiseks.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T. L.-i ja tema kaitsja vandeadvokaat Avo

Pärmann, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja T. L.-i õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ei ole ühtegi argumenti vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

Samuti tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et T. L.-i süüdivus on KarS § 35 kohaselt piiratud, kuid

samas ei ole tema psüühikahäire nii intensiivne, et see välistanuks võime teo keelatusest aru saada või

oma käitumist juhtida. Maakohus on T. L.-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56

nimetatud asjaoludega.

4.2 Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et kannatanu lauda küljest ära viidud ehitusmaterjali väärtus

on liialdatud. Apellatsiooni väidet, et süüdistuses nimetatud ehitusmaterjali hind ei ületa 20

miinimumpäevamäära, ei ole apellant ühegi tõendiga kinnitanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju

hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See

tähendab, et kannatanu peab kahjutasu eest saama samasugused asjad samas koguses. Kuigi

kannatanu ei ole menetluse käigus kohtule esitanud kahju hüvitamise nõude suurust kinnitavaid

tõendeid, on maakohus lugenud kannatanu nõude mõistlikuks ja reaalseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. L.-i kaitsja vandeadvokaat

A. Pärmann, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja T. L.-i õigeksmõistmist.

Kaitsja märgib, et T. L.-il polnud tahtlust vargust toime panna, sest ta oli veendunud, et äraviidav

ehitusmaterjal kuulub temale. Samas on kõnealuse ehitusmaterjali hind liialdatud, mistõttu ei saa

tõsikindlalt väita, et nende rahaline väärtus ulatub 20 miinimumpäevamäärani.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks

oleva

vallasasja

rahaline

väärtus

varguse

toimepanemise

ajal

ületaks

kahtekümmend

miinimumpäevamäära ehk 64 eurot (KarS § 44 lg 2) või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja

erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Vallasasja (TsÜS § 49 lg 1 ja § 50 lg 2) kui eseme (TsÜS § 48)

rahalist väärtust hinnatakse TsÜS § 65 kohaselt üldjuhul selle turuhinna alusel. Ka varastatud

vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja

harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel

(mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS

§ 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja

eriline suhe sellesse asjasse. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-

1-1-60-01, p 9.2.)

8. Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati

vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu

rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5; 24. septembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 24 ja 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 26.) See

omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud

(KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada

siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et

varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Näiteks on Riigikohus lugenud

üldtuntuks, et 87,5 tihumeetri raiutud puidu väärtus ületab 20 miinimumpäevamäära (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5).

9. Tulenevalt PS § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 2 peab isiku süü kriminaalmenetluses tõendama

süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-12-11, p 25.3). Seega lasub prokuratuuril KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse

puhul kohustus tõendada muu hulgas seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja

väärtus on suurem kui 64 eurot, välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks.

10. Asjaolu, et T. L.-ile esitatud süüdistuses märgitud 13 eterniitplaadi ja 20 prussist koosneva

puitsõrestiku väärtus ületab 64 eurot, ei ole võimalik pidada üldtuntuks ega seega ka tõendamist

mittevajavaks. Vaatamata sellele, et süüdistatav ja kaitsja vaidlustasid süüdistuses märgitud

vallasasjade maksumuse juba esimese astme kohtus, pole kohtud KrMS § 312 p 1 nõudeid eirates

viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks süüdistuse väidet, et eterniitplaatide ja puitsõrestiku väärtus

oli 3105 krooni (198 eurot 45 senti) või vähemalt ületas 64 eurot. T. L.-i süüküsimuse lahendamisel ei

käsitlenud maakohus varastatu väärtusega seonduvat üldse. Seoses kannatanu tsiviilhagi

lahendamisega märkis kohus üldsõnaliselt, et kannatanu nõue 198 eurot 45 senti on "mõistlik ja

reaalne" temalt hõivatud ehitusmaterjali asemele uue hankimiseks.

11. Kolleegium märgib, et tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend. Tõendiks võivad

olla kannatanu ütlused. Praeguses asjas on kannatanu andnud maakohtus ütlusi, mille kohaselt ta ei

mäleta eterniitplaatide ega puitsõrestiku maksumust. Seepeale avaldas prokurör kohtu loal kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt oli 13 varastatud eterniitplaadi väärtus 25 krooni

tükk. (Kohtutoimik, tl 37.) Mingitele muudele tõenditele peale "kannatanu nõude" ei ole aga

maakohtu otsuses eterniitplaatide ja puitsõrestiku maksumuse määratlemisel osutatud. Kolleegiumile

jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel luges maakohus tuvastatuks, et varastatu väärtus oli

selline, nagu süüdistuses märgitud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui varastatud asja maksumuse üle

on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav

tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused

kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.

12. Ringkonnakohus, lükates tagasi kaitsja apellatsioonis esitatud väite, et süüdistuses nimetatud

ehitusmaterjali hind ei ületa 20 miinimumpäevamäära, põhjendas oma seisukohta sellega, et kaitsja

pole oma väidet ühegi tõendiga kinnitanud. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud otsuse

taustal on ringkonnakohtu kõnealune argument kohatu. Sisuliselt nõudis apellatsioonikohus sellega

T. L.-ilt oma süütuse tõendamist, eirates nii KrMS § 7 lg-s 2 sätestatut.

13. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et lugedes eterniitplaatide ja puitsõrestiku väärtuseks 3105 krooni

(198 eurot 45 senti) on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1). KrMS

§ 339 lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis KrMS § 362

p 2, § 361 lg 1 p 6 ja lg 2 ning § 341 lg 1 kohaselt toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai, s.o Pärnu Maakohtule.

14. Lisaks osutab kolleegium eeskätt seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks sellele, et praeguses

asjas on kohtud ekslikult samastanud varguse ulatuse ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suuruse.

Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo

toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku

kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära

asja

turuhind

(taassoetamiskulu)

kohtuotsuse

tegemise

ajal

(vt

ka

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Seega ei pruugi varguse ulatus

ja kannatanu tsiviilhagis esitatud kahjuhüvitisnõue kattuda. Näiteks kui varastatud ja kaotsiläinud

asjaga samaväärse asja turuhind pärast teo toimepanemist tõuseb, on kannatanu kahjuhüvitisnõue

suurem kui varastatu väärtus, mis on võimalik süüdistatavale karistusõiguslikult omistada. Asja

turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on

kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele

alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.

II

15. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium veel järgmist. Varguse objektiivne koosseis eeldab

"võõra" vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole asjaõigusseaduse § 68

tähenduses teo toimepanija omandis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-15-10, p 12). Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-test 1 ning 4, eeldab varguse

subjektiivne koosseis muu hulgas seda, et teo toimepanija vähemalt peaks võimalikuks ja möönaks, et

äravõetav asi on talle võõras. "Võõras" KarS § 199 lg 1 mõttes on käsitatav nn normatiivse

koosseisutunnusena. Kolleegium on varem selgitanud, et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei

ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste

tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist

paralleelhinnangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-69-

06, p 19). Seega saab varguse subjektiivse koosseisu täidetusest rääkida vaid juhul, kui isikul oli asja

äravõtmisel vähemalt üldine arusaamine sellest, et see asi ei kuulu talle. KarS § 17 lg 1 sätestab, et

isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult.

Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

Eeltoodust järeldub, et kui isik kujutab ekslikult ette, et äravõetav asi kuulub talle, on tema vastutus

varguse kui tahtliku süüteo eest välistatud.

16. Praeguses asjas ei ole kohtud pööranud tähelepanu T. L.-i väitele, et ta pidas eterniitplaate ja

puitsõrestikku endale kuuluvaks, sest ta oli need rentnikuna V kinnistut kasutades omal kulul

hankinud ja paigaldanud. Maakohtu seisukoht, et eterniitplaadid ja puitsõrestik kuulusid A. L.-ile ja

olid T. L.-ile KarS § 199 lg 1 mõttes võõrad, ei välista T. L.-i võimalikku koosseisueksimust

äravõetud asjade kuuluvuse küsimuses, s.t seda, et T. L.-i arusaama kohaselt olid eterniitplaadid ja

puitsõrestik tema omad, sest ta oli need omal kulul hankinud ja paigaldanud. Siinkohal väärib

märkimist, et T. L. pole eterniitplaatide ja puitsõrestiku äraviimist menetluse vältel kordagi eitanud.

Hinnates T. L.-i võimalikku eksimust, on oluline silmas pidada ka T. L.-i vaimset seisundit. Nimelt

on kohtud tuvastanud, et T. L. põeb kroonilist vaimuhaigust, residuaalset skisofreeniat, mis avaldub

mh mõttekäiguhäiretes. Eeltoodu valguses tuleb kohtul kriminaalasja uuel arutamisel - juhul kui leiab

tuvastamist varguse objektiivne koosseis - varguse subjektiivse koosseisu kindlakstegemisel muu

hulgas analüüsida, kas T. L. sai tegelikult aru, et eterniitplaadid ja puitsõrestik ei ole tema omad.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg