3-1-1-52-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-12

Otsuse kuupäev

12. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Indrek Kuivalliku süüdistuses KarS § 398 lg 1 ja

OÜ Polaris Invest süüdistuses KarS § 398 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. detsembri

2011.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-10-8857

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Sutt,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Indrek Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja vandeadvokaat

Erki Kergandberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a otsuse põhiosa, asendades

ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. juuni 2011. a otsusega tunnistati Indrek Kuivallik süüdi KarS § 398 lg 1 järgi

ja teda karistati 500 päevamäära (8595 euro) suuruse rahalise karistusega. Sama otsusega tunnistati

OÜ Polaris Invest süüdi KarS § 398 lg 2 järgi, teda karistati 31 955,82 euro suuruse rahalise

karistusega ja konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 ning § 84 alusel kuriteoga saadud vara, s.o 33 623,92

eurot.

1.1 I. Kuivallik tunnistati KarS § 398 lg 1 järgi süüdi selles, et tema, olles AS-i S nõukogu liige ja OÜ

Polaris Invest, kes oli kuni 29. detsembrini 2008 AS-i S suuraktsionär, ainuosanik ning juhatuse liige,

omas informatsiooni, mille kohaselt on OÜ-l Polaris Invest võimalik 2008. aasta lõpus müüa M AS-

le AS-i S aktsiaid hinnaga 5,75 eurot aktsia. Samuti omas ta informatsiooni AS-i S aktsiate rahalise

hüvitise eest ülevõtmise fakti ja aktsiate ülevõtmise hinna kohta ajal, mil see informatsioon ei olnud

veel avalikustatud. Seega omas süüdistatav insaiderina teavet väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 1885

lg-te 1 ja 2 tähenduses ning kõnealust informatsiooni vallates teostas ta OÜ Polaris Invest nimel 12.

ning 13. novembril, 4. ja 5. detsembril ning 8.-9. detsembrini 2008 tehinguid, ostes Tallinna börsilt

AS-i SEB Pank vahendusel OÜ-le Polaris Invest kuuluvatele kontodele kokku 12 856 AS-i S aktsiat

hinnaga 2,80 ja 3,20 eurot aktsia kohta. 23. detsembril 2008 müüs I. Kuivallik eelpool loetletud

tehingutega ostetud 12 856 aktsiat hinnaga 5,75 eurot aktsia M AS-le, teenides sellega OÜ-le Polaris

Invest ja viimase ainuosanikuna ka endale 33 723 eurot kasumit. Kirjeldatud tegevusega rikkus I.

Kuivallik VPTS § 1886 lg 3, mille kohaselt on siseteabe kasutamine keelatud, pannes toime siseteabe

objektiks oleva finantsinstrumendi, s.o AS-i S aktsia, kaudselt enda ja otseselt kolmanda isiku arvel

omandamise ning võõrandamise.

1.2 OÜ Polaris Invest tunnistati KarS § 398 lg 2 järgi süüdi selles, et ta pani oma juhatuse liikme I.

Kuivalliku kaudu toime siseteabe väärkasutamise, mis seisnes otsuse eelmises punktis kirjeldatud

käitumises.

2. Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult

järgmist.

2.1 Kriminaalasjas on siseteabeks I. Kuivallikule 2008. a novembris ja detsembris teada olnud info

selle kohta, et:

2.1.1 OÜ Polaris Invest (esindaja I. Kuivallik) allkirjastas 21. septembril 2007 kolmepoolse

konfidentsiaalse lepingu X ja OÜ-ga C (esindaja P. K.), mille järgi kavatses X omandada AS-i S

aktsiate kontrollpaki hinnaga 5,75 eurot tavaaktsia eest;

2.1.2 M AS kavatseb 2008. a lõpus võtta OÜ-telt Polaris Invest ja C üle kõik viimastele kuuluvad

AS-i S aktsiad raha või osaluse eest X grupis hinnasuhtega 5,75 eurot aktsia kohta;

2.1.3 seejärel kavatseb M AS teostada AS-i S aktsiate ülevõtmise rahalise hüvitise eest hinnaga 5,75

eurot aktsia kohta. See info ei olnud 2008. a novembris ja detsembris avalik, millest johtuvalt müüdi

kõnealusel ajal AS-i S aktsiaid börsil hinnaga 2,8 eurot.

2.2 OÜ Polaris Invest on käsitatav insaiderina VPTS § 1885 lg 1 tähenduses, sest osaluse tõttu AS-s S

valdas ta siseteavet. I. Kuivallik on insaider VPTS § 1885 lg-te 1 ja 2 tähenduses, sest ta oli OÜ

Polaris Invest juhatuse liige, sooritades äriühingu nimel keelatud tehinguid. Samaaegselt oli I.

Kuivallik ka AS-i S nõukogu liige. Ülevõtmispakkumistega seotud läbirääkimisi M AS-ga pidas OÜ

Polaris Invest, keda esindas I. Kuivallik.

2.3 Ülevõtmispakkumise prospektis ei teavitatud avalikkust sellest, et M, Polaris Invest ja C leppisid

lisaks vahetustehingule kokku ka müügitehingu võimaluses ning müügitehingu korral nähti aktsia

hinnaks ette 5,75 eurot. Väikeaktsionäridele avalikustati info, et juhul, kui ülevõtmispakkumine peaks

õnnestuma ja suuraktsionärid vahetavad AS-i S aktsiad X või X grupis mõne muu ettevõtte osaluse

vastu, alustatakse ettevõtte börsilt ära viimisega.

2.4 Kohustusliku ülevõtmispakkumise periood lõppes 27. novembril 2007. Pakkumise tulemusena

omandas M kokku 4,38 protsenti AS-i S aktsiakapitalist. Järgmise börsiteatega väljastati info, et

kohustuslik ülevõtmispakkumine on lõppenud, millest väikeaktsionärid said järeldada, et nüüd

asuvad suuraktsionärid aktsiaid vahetama X või X grupis mõne muu ettevõtte osaluse vastu.

Plaanitud vahetustehing olnuks eelduseks piisava arvu häälte omandamiseks, et ülevõtmispakkumise

järgselt läbi viia kõigi aktsiate ülevõtmine õiglase rahalise hüvitise eest. Memorandumi eesmärgiks

oli käsitada AS-i S aktsiate kohustuslikku ülevõtmispakkumist ja plaanitud vahetustehingut ühtse

tehinguna, mis viiakse läbi omavahel seotult ning viivitusteta. Ülevõtmispakkumise järgse aktsiate

ülevõtmise korral olnuks VPTS § 182 lg 1 kohaselt võimalik aktsiate ülevõtmine otsustada 90-

protsendilise häälteenamusega. VPTS § 1821 lg 2 järgi tuleb sellisel juhul aktsiate ülevõtmine

sihtemitendi (s.o AS-i S) üldkoosoleku poolt otsustada 3 kuu jooksul ülevõtmispakkumise tähtaja

lõppemisest. M-i poolt tehtud AS-i S aktsiate ülevõtmispakkumise tähtajaks oli 27. november 2007.

Seega oleks aktsiate ülevõtmise otsustamine pidanud toimuma enne 2008. a veebruari lõppu. Ka

memorandumi tähtajaks oli kokku lepitud 28. veebruar 2008.

2.5 Ülevõtmispakkumise järgselt omas M 7. detsembri 2007. a seisuga 65,16 protsenti AS-i S

aktsiatest, mis koos OÜ-te Polaris Invest ja C aktsiate osalusega moodustas üle 95 protsendi AS-i S

aktsiakapitalist. Pärast ülevõtmispakkumise lõpuleviimist aga plaanitud vahetustehingut ei tehtud ja

möödunud oli ka kolm kuud ülevõtmispakkumise tähtaja saabumisest mille jooksul saab teostada

aktsiate ülevõtmise rahalise hüvitise eest. Avalikkusele jäi seega mulje, et ülevõtmispakkumine

ebaõnnestus ja AS S jätkab aktsiate kauplemisega börsil.

2.6 Tunnistajate P. K. ja G. K. ütlused tõendavad, et memorandumi pooled jätkasid läbirääkimisi.

Sama kinnitab P. K. vastus J. S.-ile. AS-i S juhtkond oli teadlik, et M on huvitatud aktsiate täielikust

ülevõtmisest ja ettevõtte börsilt äraviimisest ning et OÜ-d Polaris Invest ja C dikteerivad ülevõtmise

käiku. I. Kuivallik pidi olema teadlik, et kohe, kui M-il õnnestub saada OÜ-tele Polaris Invest ja C

kuuluvate AS-i S aktsiate omanikuks, teeb ta ülevõtmispakkumise väikeaktsionäridele ning õiglane

hüvitis, mida ta neile aktsiate eest maksma peab, ei saa olla väiksem OÜ-tele Polaris Invest ja C

aktsiate eest makstud rahast. Lisaks pantisid OÜ-d Polaris Invest ja C neile kuuluvad aktsiad H

kasuks, et tagada M-i kohustust ega saanud selle eest vastutasu. Tehing kinnitab, et pooled soovisid

saavutada memorandumis kokku lepitud eesmärki. Ühtlasi andis see I. Kuivallikule mõistuspärase

ootuse, et aktsiavahetuse tehing tehakse varsti ja sel viisil, et tema ning P. K. saavad tehingus seada

omapoolseid tingimusi.

2.7 Ülevõtmispakkumisega seotud läbirääkimiste jätkumist samadel hinnatingimustel tõendavad ka

blokktehingud, millega OÜ Polaris Invest müüs M-ile 600 000 ja OÜ C 255 900 S-i aktsiat hinnaga

5,75 eurot aktsia. Tehingud olid börsivälised, mis tähendab, et börsil kauplejad ei näinud nende sisu.

Tehingute hind avalikustati Finantsinspektsioonile alles kohustusliku teatamismenetluse käigus 13.

novembril 2008. AS-i S aktsiaid asus I. Kuivallik ostma 12. ja 13. novembril 2008. Selliselt varjas

süüdistatav avalikkuse eest teavet, et ta saaks börsilt osta odava hinnaga ja võimalikult palju aktsiaid,

et need hiljem kasumiga müüa. I. Kuivallik omas informatsiooni, mille kohaselt jätkas M ülevõtmise

pakkumises avaldatud eesmärkide elluviimist. Seda aga avalikkus ei teadnud. Isegi kui eeldada, et

avalikkusele oli kõnealune info teada, poleks väikeaktsionärid osanud süüdistatava tehtud börsivälist

tehingut X või X grupiga seostada.

2.8 G. K. ütlustest nähtuvalt kaalus M blokktehingu raames madalama hinna maksmist, kuid

läbirääkimistel audiitoritega selgus, et kõik tehingud seotud osapooltega olid tehtud hinnaga 5,75

eurot aktsia kohta ja seega pidi ka antud tehingu hinnaks kujunema 5,75 eurot. Teave aktsia hinna

kohta ajendaski I. Kuivallikut börsilt odava hinnaga aktsiaid ostma, eesmärgiga need hiljem kasumiga

müüa. Kui avalikkus oleks omanud infot, et M korraldab uue ülevõtmispakkumise hinnaga 5,75 eurot

aktsia kohta, oleks aktsia hind börsil olnud kindlasti kõrgem kui 2,8 või 3,2 eurot.

2.9 Asitõendiks olevatest kõnesalvestistest nähtub, et I. Kuivallik oli huvitatud AS-i S aktsiate

ostmisest. Aktsiaid soovis ta osta võimalikult palju, mida kinnitab ostuorderite pidev väljashoidmine.

Kõned tõendavad, et süüdistatav oli algusest peale teadlik, et ta saab aktsiad müüa hinnaga 5,75 eurot

aktsia kohta.

2.10 Kirjavahetuses tunnistaja J. S.-iga väitis süüdistatav, et AS-i S juhatus sai planeeritavast aktsiate

ülevõtmisest rahalise hüvitise eest teadlikuks alates ülevõtmispakkumise prospekti avaldamisest

2007. a oktoobris, kuid prospekt ei sisaldanud viiteid ülevõtmise hinnale ega muudele üksikasjadele.

I. Kuivallik ei maininud börsi järelevalvele, et juba 21. septembril 2007 olid tema ja P. K.

allkirjastanud vastastikuse mõistmise memorandumi X-ga. Samas kirjas väitis ta, et ülevõtmisel

pakutavast hinnast sai ta teada 22. jaanuaril 2009. Selline väide on valelik ja eluliselt ebausutav.

Võttes arvesse, et ülevõtmispakkumisel aktsia eest makstav õiglane hüvitis peab olema tõepoolest

õiglane ja paar kuud (7. oktoobril 2008) ning kuu aega (23. detsembril 2008) enne

ülevõtmispakkumise avalikustamist oli M maksnud AS-ga S seotud isikutele aktsia eest 5,75 eurot,

soetades 98 protsenti aktsiakapitalist sama hinnaga, on igale mõistlikule kolmandale isikule ilmne, et

ülevõtmispakkumise hind ei saanud olla väiksem kui viimati nimetatud summa. OÜ-d Polaris Invest

ja C ning M teadsid, et neil tuleb pingutada, et aktsiate ülevõtmine saaks teoks ja neil ei tekiks

täiendavaid finantsprobleeme. Arvestada tuleb ka G. K. ütlusi, et aktsia hinna üle ei kaubeldud ja

läbirääkimiste esemeks olid teised küsimused. Süüdistatavate tegevuses ilmnevad kõik KarS § 398 1.

ja 2. lõike objektiivsed tunnused ning subjektiivsest küljest tegutsesid nad kavatsetusega.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja

vandeadvokaat Erki Kergandberg, taotledes otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist.

Samuti taotles apellant OÜ Polaris Invest poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist 41 792,20

euro suuruses summas.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja I. Kuivallik

ning OÜ Polaris Invest mõisteti õigeks. Kaitsja apellatsioon rahuldati ja OÜ-le Polaris Invest hüvitati

kohtueelses menetluses, maakohtus ning ringkonnakohtus kantud õigusabikulud 38 946,72 euro

suuruses summas. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohus leidis õigesti, et 12. novembrist 23. detsembrini 2008 ei olnud börsiosalised teadlikud,

et M kavatseb OÜ-telt Polaris Invest ja C üle võtta kõik viimastele kuuluvad AS-i S aktsiad raha või

osaluse eest X grupis hinnasuhtega 5,75 eurot aktsia.

4.2 Äriseadustiku (ÄS) § 3632 kohaselt ei ole põhiaktsionär rahalise hüvitise eest aktsiate ülevõtmisel

hüvitise hinna määramisel imperatiivselt seotud tema poolt varem vastavate aktsiatega tehtud tehingu

hinnaga. Aluseks tuleb võtta aktsiate õiglane väärtus. Erandi selles küsimuses sätestab VPTS § 1821.

Kuna OÜ-d C ja Polaris Invest kohustuslikul ülevõtmispakkumisel ei osalenud, see tingimus

realiseeruda ei saanud. G. K. ütluste kohaselt müüs I. Kuivalliku kontrolli all olev ettevõte

ülevõtmispakkumise käigus osa AS-i S aktsiatest, kuid see ei muuda asjaolu, et pärast

ülevõtmispakkumist oli M-il 65,16 protsenti AS-i S aktsiakapitalist, mille tõttu ei saanud

kohustusliku ülevõtmise pakkumist mitte vastuvõtnud väikeaktsionäridel olla selgust, kas, millal ja

kui suure hüvitise eest nende aktsiad üle võetakse.

4.3 Tõenditest nähtuvalt sai süüdistatav piisava kindlusega eeldada, et 2008. a lõpus on tal võimalik

müüa osa OÜ Polaris Invest omandis olevatest AS-i S aktsiatest hinnaga 5,75 eurot aktsia.

Süüdistataval oli avalikkuse ees infoeelis nii selles osas, et 2008. a lõpus omandab M OÜ-tele Polaris

Invest ja C kuuluvad AS-i S aktsiad, kui ka selles osas, et müüdavate aktsiate hind on 5,75 eurot.

4.4 Kuigi süüdistatav leppis kokku, et müüb osa talle kuuluvaid aktsiaid börsivälise tehinguga

hinnaga 5,75 eurot, ei tähenda see automaatselt, et samasugune õigus oleks tekkinud ka teistel AS-i S

aktsionäridel. Neid sai mõjutada vaid I. Kuivalliku huvi omandada võimalikult palju aktsiaid,

parandamaks oma positsiooni aktsiate müügil ja vahetamisel. Ostuhuvi oli aga avalik, sest maakohus

tuvastas, et süüdistatav püüdis osta börsilt võimalikult palju aktsiaid.

4.5 M-i poolt OÜ-tele Polaris Invest ja C kuulunud AS-i S aktsiate omandamise fakt ei olnud samuti

info, mis oleks aktsia hinda mõjutanud. 5. jaanuaril 2009 avaldas AS S börsiteate 23. ja 28.

detsembril 2008 toimunud tehingute kohta ning teates nimetati ära, et M-i omandis on tehingute

tulemusena 98,5472 protsenti AS-i S aktsiatest. Samuti teavitas M tehingutest Finantsinspektsiooni.

Seega oli alates 5. jaanuarist 2009 börsiosalistele teada, et M on omandanud üle 90 protsendi AS-i S

aktsiatest ja jätkab äriühingu ülevõtmist. Kui vaadeldav fakt oleks aktsia hinda mõjutanud, oleks

pärast börsiteate avaldamist pidanud S-i aktsia hind tõusma. Tõendid aktsia hinna tõusu kohta

puuduvad. Ka tunnistaja J. S. väljendas seisukohta, et kõnealune fakt iseenesest ilmselt aktsia hinda

mõjutada ei saanud.

4.6 Maakohtu otsuses nimetatakse aktsiate ülevõtmist rahalise hüvituse eest ka kohustuslikuks

ülevõtmispakkumiseks, kuid see viga pole otsust läbiv. Kaitsjal oli ristküsitluse raames õigus esitada

küsimustele vastuväiteid, paluda vajadusel küsimuse täpsustamist, kuid lisaks ka õigus ise

täpsustavaid küsimusi esitada. Kui need võimalused jäeti kasutamata, pole ristküsitluse läbiviimisel

asetleidnud väidetavatele minetustele tuginemine põhjendatud. Apellandi esitatud näidetest ei nähtu,

et tunnistajatele oleks jäänud ebaselgeks, millist ajaperioodi küsimused puudutasid.

4.7 Maakohtuga pole alust nõustuda selles, et 2009. a sai õiglaseks hüvitiseks olla vaid 5,75 eurot

aktsia kohta. Kui avaldati info 2008. a detsembri tehingute kohta, AS-i S aktsiate hind ei tõusnud.

Sellest tulenevalt ei saa õigeks pidada maakohtu seisukohta, et I. Kuivallik teadis M-i eesmärgist AS

S börsilt ära viia, milleks oli vajalik läbi viia aktsiate ülevõtmine rahalise hüvitise eest ja pidi

mõistlikult eeldama, et ülevõtmispakkumise hind ei saa olla väiksem kui 5,57 eurot. Hinnangut pole

antud G. K. ütlustele osas, mille kohaselt ei teadnud I. Kuivallik hüvitise hinda veel 23. ja 28.

detsembril toimunud tehingute ajal.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Maria Sutt, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Otsustamaks, kas siseinfo kasutamine on keelatud ja karistatav, tuleb lähtuda sellest, kas siseinfo

valdaja pidi aru saama, et see info võib tulevikus tõenäoliselt oluliselt mõjutada finantsinstrumendi

hinda. Süüdistuses märgitud ajavahemikul oli vabalt kaubeldavate AS-i S aktsiate hulk sedavõrd

väike, et info ei pruukinud adekvaatselt turuhinda mõjutada. Info mõjuga võis ja pidi aga insaider

arvestama. Asjaolu, et tegelikkuses hilisemalt avalikustatud info aktsia hinda ei mõjutanud, ei saa olla

I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest süülist tegevust õigustavaks faktoriks. Tehingute tegemise ajal ei

saanud süüdistatavad teada, kas info aktsia hinda tegelikult mõjutab. Küll pidid nad arvestama, et info

võib tõenäoliselt oluliselt finantsinstrumendi hinda mõjutada ja sellest kaalutlusest lähtuvalt poleks

nad tohtinud süüdistuses kirjeldatud tehinguid teha.

5.2 Tuvastamaks, kas I. Kuivallik ja OÜ Polaris Invest panid toime siseteabe väärkasutuse, tuleb

VPTS § 1884 lg 5 kohaselt kontrollida, kas mõistlik investor oleks süüdistusaktis kirjeldatud infot

enne investeerimisotsuse tegemist tõenäoliselt üheks otsuse tegemise aluseks võtnud. Isegi siis, kui

see fakt süüdistusest välja jätta, oli I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest vallatud siseteave selline, et

mõistlik investor oleks seda teades pidanud aru saama, et tal pole kasulik oma aktsiaid 2008. a

novembris ning detsembris hinnaga 2,8 või 3,2 eurot müüa.

5.3 Ringkonnakohus pidas seaduslikuks olukorda, kus I. Kuivallik omas teavet, mille kohaselt ostab

kolmas isik emitendis suurema kontrolli saavutamise eesmärgil temalt AS-i S aktsiaid hinnaga 5,75

eurot aktsia kohta, see info pole teistele aktsionäridele teada ja süüdistatav, kasutades taolist olukorda,

ostab teistelt aktsionäridelt aktsiaid madalama hinnaga, kui kolmas isik temalt ostab.

Ringkonnakohus ei lugenud infot 5,75 euroga müümise võimalusest hinnatundlikuks, kuna teistel

aktsionäridel ei olnud automaatselt õigust kolmandale isikule aktsiaid 5,75 euroga müüa. Selline

arutlus on aga väär.

5.4 Siseteabe väärkasutamine kahjustab väärtpaberiturul osalejate tegevust ja nende vahendusel

avalikku hüve ausale, läbipaistvale ja tõhusalt toimivale finantsturule. Turu kaitsmiseks on KarS §

398 ja VPTS § 1884 formuleeritud selliselt, et siseteabe väärkasutus pole olemuselt tagajärjedelikt

ega nõua seda, et siseteave, mida insaider valdab tulevikus tõenäoliselt toimuva sündmuse kohta,

realiseeruks. Karistusõiguslikult kaitstav on siseteabe pinnalt tehingu tegemine.

5.5 Äriseadustiku alusel läbiviidava ülevõtmise puhul ei rakendu õiglase hüvitise määramisele

väärtpaberituru seaduse ja rahandusministri 28. mai 2002. a määruse nr 71 nõuded, mille korral

olnuks vääramatu fakt, et ülevõtmise hind on 5,75 eurot. Tulenevalt kohtupraktikast ja kriminaalasja

tehioludest on mõistlikule kolmandale isikule ilmne, et õiglane väärtus ei saanud olla väiksem kui

5,75 eurot aktsia kohta.

5.6 AS-i S nõukogu liikme ja OÜ Polaris Invest kaudu pidi I. Kuivallik eeldama ning aru saama, et

kõik 2008. a jooksul tehtud pingutused olid suunatud M-i poolt aktsiate täielikule ülevõtmisele ja

ettevõtte börsilt äraviimisele, aga ka sellele, et ülevõtmine toimub õiglase hinnaga suurusjärgus 5,75

eurot aktsia kohta.

5.7 Kui kohus peab vajalikuks, on tal KrMS § 268 lg-te 3 ja 6 alusel õigus täpsustada süüdistust,

lisades lausele „… samuti seda, et M AS kavatseb sellejärgselt teha AS S aktsiate ülevõtmise rahalise

hüvitise eest hinnaga 5,75 eurot aktsia, omas insaiderina 2008. a novembris ja detsembris infot, mis ei

olnud veel avalikustatud“ täienduse „tõenäoliselt“.

6. Kassatsioonivastuses palub I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja vandeadvokaat E.

Kergandberg jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Prokuratuuri seisukohtade ebajärjekindlus osutab süüdistuse põhjendamatusele ja selle aluseks

olevate asjaolude tõendamatusele. Alates esimese süüdistusakti koostamisest kuni kassatsiooni

esitamiseni pole prokuratuur suutnud täita nõuet, mille kohaselt tuleb süüdistatavale ja kohtule edasi

anda kaitseks ning menetluse läbiviimiseks vajalikku teavet konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri

õigusliku hinnangu kohta.

6.2 Rahalise hüvitise eest aktsiate ülevõtmisel pole põhiaktsionär hüvitise hinna määramisel

imperatiivselt seotud tema poolt varem vastavate aktsiatega tehtud tehingu hinnaga. Tavapäraselt ei

loeta insaiderite omavahelisi kokkuleppeid siseteabe kuritarvitamiseks, kuna see ei puuduta teisi

aktsionäre. Prokuratuuri viide nn mõistliku investori poolt tehtud tehingu aluseks võetavale teabele

pole õiguslikult asjakohane. Samuti on kassaator ekslikul seisukohal, et aktsiate ülevõtmisel rahalise

hüvitise eest ei saanud hind olla väiksem 5,75 eurost. Kassatsiooni väited väärtpaberi hinna kohta on

ebaloogilised ja sisutühjad.

6.3 Tõendikogumist nähtub, et algselt kokku lepitud tehingute ajaline graafik venis planeeritust

oluliselt pikemaks ja pooltel puudus kindlus ning veendumus, et algselt planeeritud tehingud

tegelikkuses teostatakse. Teadmatus oli ka I. Kuivallikul. Pole esitatud tõendeid, millisest hetkest

pidanuks mõistlikul investoril tekkima arusaamine, et M-i tahe oli jätkuvalt suunatud AS-i S kõigi

aktsiate ülevõtmisele. Läbirääkimiste jätkumine ei tähenda iseenesest siseteavet konkreetsete

tehingute või toimingute kohta, kuna see pole piisavalt täpne. Ka ei hõlmanud läbirääkimised rahalise

hüvitise eest aktsiate ülevõtmise fakti ja selle hinna otsustamist. Viimasega seonduva sai otsustada M.

Kui M-il puudus kindlus ja selgus aktsiate ülevõtmise osas, ei saanud ka I. Kuivallik omada täpset

ning kindlat siseteavet.

6.4 Prokuratuur püüab järjepidevalt eitada fakti, et erinevalt kohustuslikust ülevõtmispakkumisest ei

ole aktsiate ülevõtmisel rahalise hüvitise eest seadusega kehtestatud täpseid reegleid

vähemusaktsionäridele makstava hüvitise suuruse määramiseks.

6.5 Aktsiate ülevõtmine rahalise hüvitise eest viidi läbi enam kui aasta pärast kohustusliku

ülevõtmispakkumise tähtaja lõppemist, mille tõttu ei kohaldunud sellele VPTS §-s 1821 sätestatud

eriregulatsioon. Ka seda fakti püüab prokuratuur järjekindlalt eirata.

6.6 Algses süüdistuses ei saanud prokurör aru aktsiate ülevõtmisega seonduvatest tehingutest,

hinnates seetõttu tõendeid valesti. Alles kriminaalasja sisulisel arutamisel teadvustas prokuratuur, et

AS-i S aktsiate osas pole kahte kohustuslikku ülevõtmispakkumist toimunud. Eelduslikult pidas

süüdistaja esialgses süüdistusaktis siseteabe all silmas aktsiate rahalise hüvitise eest ülevõtmist ja

aktsiate rahalise hüvitise eest ülevõtmisel makstava hüvitise hinda. Muudetud süüdistusakti kohaselt

oli siseteabeks teave OÜ Polaris Invest võimaluse kohta müüa M-ile aktsiaid hinnaga 5,75 eurot

aktsia kohta ja AS-i S aktsiate ülevõtmise fakti ning hinna osas. Prokuratuur pole aru saanud,

missugune oli siseteave, mida I. Kuivallik kuritarvitas, üritades süüdistust võimalikult laiaks muuta.

6.7 Sisuliselt muudetakse kassatsioonis süüdistusakti juba kolmandat korda ja tuuakse välja uus

nägemus siseteabest, mida süüdistatavad väidetavalt kuritarvitasid. Lisaks taotleb kassaator kohtult

uue asjaolu tuvastamist. See rikub I. Kuivalliku kaitseõigust. Kolmas muudetud süüdistusakt sisaldab

etteheiteid tegude osas, mis on tavapärased tehingud ja mida püütakse meelevaldselt ning

arusaamatut õiguslikku loogikat järgides kvalifitseerida karistusõigusliku vastutuse aluseks olevate

asjaoludena. Süüdistatavatele jääb arusaamatuks, mille vastu neil ennast kaitsta tuleb. Olukorras, kus

prokuratuur ei saa ka ise tehingute asjaoludest ja materiaalõiguslikust situatsioonist aru, on süüdistus

põhjendamatu.

6.8 Loogilised pole ringkonnakohtu põhjendused, mille kohaselt ei saa kaitsja ristküsitlusel

asetleidnud minetustele tugineda. Ristküsitlusel vastuväidete esitamata jätmine ei õigusta

prokuratuuri poolt tunnistajatele segadust tekitavate ja ebaadekvaatsete küsimuste esitamist. Kuna

tunnistajad ei saanud asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ütlusi anda, tuleb ütlustes esinevad

võimalikud vastuolud tõlgendada süüdistatavate kasuks.

7. Täiendavates seisukohtades leiab kaitsja, et lisaks süüdistuse sisulisele põhjendamatusele ei saa I.

Kuivallikut ja OÜ-t Polaris Invest süüdi tunnistada ka seetõttu, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 268

lg 1 ning § 154 nõuetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest õigeksmõistmine

lõppjäreldusena põhjendatud. Samas tuleb KrMS § 3602 lg 3 alusel muuta vaidlustatud otsuse

õiguslikke põhjendusi ja asendada need Riigikohtu põhistustega järgmistel kaalutlustel.

9. Arutatava kriminaalasja esemeks on KarS § 398 lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Vaadeldavas kuriteokoosseisus sätestatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutus siseteabe

väärkasutamise eest. Koosseisutüübilt kujutab KarS § 398 endast formaalset tegevusdelikti, mille

objektiivsed tunnused seisnevad insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või

sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või

võõrandamises või omandamiseks või võõrandamiseks kolmandale isikule soovituse andmises või

kolmanda isiku mõjutamises. I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest heidetakse ette insaideritena

ebaseaduslike tehingute tegemist, millega nad siseteabe objektiks olevad finantsinstrumendid, s.t AS-

i S aktsiad, kaudselt I. Kuivalliku ja otseselt OÜ Polaris Invest arvel omandasid ning võõrandasid.

Süüdistuses sisalduv teokirjeldus hõlmab seega KarS § 398 esimest teoalternatiivi, eeldades

koosseisutunnuste tahtlikku realiseerimist.

10. Siseteabe väärkasutamise mõiste on avatud VPTS § 1886 lg 1 p-des 1-3. Vaadeldava sätte mõttes

seisneb siseteabe väärkasutamine insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või

sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või

võõrandamises või omandamise või võõrandamise katses, siseteabe avalikustamises kolmandale

isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või

kohustuse täitmisega, ja soovituste andmises kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamises

siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või selle finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi

omandamiseks või võõrandamiseks. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on siseteabe väärkasutamine

keelatud.

11. KarS § 398 ja VPTS § 1886 lg 1 võrdlusest nähtub, et kriminaalkorras karistatava teona on

seadusandja käsitanud kõiki VPTS § 1886 lg-s 1 loetletud siseteabe väärkasutamise alternatiive, välja

arvatud siseteabe avalikustamist kolmandale isikule. Vastutus siseteabe avalikustamise nõuete

rikkumise eest on sätestatud eraldi väärteokoosseisuna VPTS §-s 23740.

12. 24. oktoobril 2007 vastu võetud ja sama aasta 19. novembril jõustunud väärtpaberituru seaduse ja

sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2007, 58, 380) täiendati väärtpaberituru

seadust §-ga 23741. Selles väärteokoosseisus nähakse analoogiliselt KarS §-ga 398 ette füüsilise ning

juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Tegemist on blanketse koosseisuga, mille

objektiivsete tunnuste avamisel tuleb aluseks võtta VPTS § 1886 lg-s 1 toodud siseteabe

väärkasutamise määratlus. Kuna ka KarS §-ga 398 on hõlmatud kõik VPTS § 1886 lg 1 p-des 1 ja 3

sätestatud siseteabe väärkasutamise tunnused, on tegemist olukorraga, kus paralleelselt kehtib kaks

samasisulist süüteokoosseisu, mille tunnused omavahel täielikult kattuvad. Pidades silmas I.

Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest etteheidetava käitumise kirjeldust võib seetõttu asuda

seisukohale, et neile süüksarvatavate tegude toimepanemise eest võib järgneda vastutus nii kuriteo

(KarS § 398) kui ka väärteo (VPTS § 23741) eest.

13. KarS § 3 lg-st 5 tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule,

karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada

väärteo eest. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika järgi saab seda normi siiski kohaldada üksnes

juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on

mitteehtsa kogumi ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe

teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist

tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu

ebaõiguse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 13.1).

Praeguses kohtuasjas ei saa rääkida ideaalkogumis olevatest süütegudest, sest süüdistatavatele

inkrimineeritud käitumine saab vastata kas väärteo või kuriteo tunnustele, mitte aga mõlemale

süüteokoosseisule üheaegselt. Kuna süütegude kogum puudub ja süüdistuses kirjeldatud käitumine on

subsumeeritav vaid ühe koosseisu alla, pole KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte rakendatav.

14. Süüdistatavatele etteheidetavate tegude puhul pole alust rääkida ka seadusainsusest

(seaduskonkurentsist). Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse

ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses,

subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi

asemel kohaldamisele erinorm, on käesolevas kohtuasjas välistatud põhjusel, et KarS § 398 ja VPTS

§ 23741 tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega

täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või

konsumeerimisega.

15. Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas

märgitakse, et väärtpaberituru seadusesse paragrahvide 23737-23748 lisamisega sätestatakse eelkõige

vastutus teabega seotud informatsiooni kuritarvitamise eest ja menetluslikud sanktsioonid. Sellisest

selgitusest ei saa kuidagi järeldada, nagu oleks seadusandja soovinud kõnealuse väärteokoosseisu

näol luua KarS § 398 kõrvale erinormi, mida kinnitab veenvalt ka süüteokoosseisude tunnuste

omavaheline võrdlus. Samuti pole seadusandja tahe olnud suunatud sellele, et alates 19. novembrist

2007 tuleks siseteabe väärkasutamise toimepannud isikuid karistada üksnes väärtpaberituru seaduse

alusel väärteo toimepanemise eest. Vastasel juhul oleks tulnud karistusseadustikus sisalduv

kuriteokoosseis dekriminaliseerida.

16. Kolleegiumi arvates ei oleks loogiliselt põhjendatav seisukoht, mille järgi tuleb alates 19.

novembrist 2007 siseteabe väärkasutamise toime pannud isikuid karistada vaid raskema, s.t kuriteo

eest. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 23741 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning

omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise

tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole käesoleva kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist. Sellel põhjusel ei ole

alust käsitada I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest etteheidetavat käitumist kriminaalkorras

karistatavate koosseisupäraste tegudena KarS § 398 lg-te 1 ning 2 mõttes ja kõne alla võib tulla

üksnes süüdlaste võimalik vastutus väärteo eest.

17. Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb

kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab

süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust

tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik

süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses

võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas

nr 3-1-1-23-12, p 12).

18. Käesoleva otsuse punktis 16 tõdes kriminaalkolleegium, et I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest

etteheidetava käitumise näol saab aktualiseeruda üksnes küsimus nende võimalikust vastutusest

VPTS § 23741 järgi. Süüdistuse kohaselt on kohtuasja esemeks olevad teod toime pandud 2008. a

novembris ja detsembris. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad aga koosmõjus väärteo absoluutseks

aegumistähtajaks kolm aastat. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo

aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse

alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatavate suhtes

kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada, kuivõrd väärteomenetluse alustamine neile

süüksarvatavate tegude suhtes oleks aegumise tõttu takistatud. Kujunenud menetluslikus olukorras

tuleb I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest õigeksmõistmine lugeda põhjendatuks ning nimetatud

põhjusel ei käsitle kolleegium täiendavalt kassatsioonimenetluse poolte väiteid, milles heidetakse

kohtutele ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 ning § 362 p-st 1 muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a otsuse põhiosa, asendades

ringkonnakohtu õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Muus osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi