3-2-1-72-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) hagi Polina

Sporykhina vastu 2830 euro 77 sendi (44 292 krooni)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-55061

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Polina Sporykhina kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2830 eurot 77 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

Kostja Polina Sporykhina (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Li Uiga

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-55061 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Polina Sporykhinale (arvelduskonto nr 10010636682018) 1. detsembril 2011

tasutud kautsjon 28 (kakskümmend kaheksa) eurot 31 senti.

4. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks Polina

Sporykhinale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 268 (kakssada kuuskümmend

kaheksa) eurot 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (hageja) esitas 21. oktoobril 2009 Viru Maakohtule Polina Sporykhina (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 52 759 krooni. 26. veebruaril 2010 esitatud hagi

täpsustuses vähendas hageja nõuet 44 292 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostja Viru Maakohtu 28. aprilli 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-

07-13620 süüdi kuriteos, mille tagajärjel sai Olga Hartševnikova (kannatanu) raske tervisekahjustuse.

Svetlana Hartševnikova esitas Virumaa Pensioniametile ohvriabi seaduse (OAS) alusel

hüvitisetaotluse. Virumaa Pensioniameti direktori otsustega hüvitati kuriteoga tekitatud kahju

52 759 krooni. OAS § 31 lg 1 kohaselt läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga

tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja nõutud

kahjuhüvitise summa ei ole põhjendatud. Hageja on maksnud kannatanule hüvitist põhjendamatute

kulude eest. Kriminaalmenetluses esitas kannatanu ema S. Hartševnikova tsiviilhagi 35 603 krooni

80 sendi saamiseks. Kostja isa maksis 18. septembril 2007 S. Hartševnikovale 36 000 krooni. Seega

on tsiviilhagi rahuldatud enne Viru Maakohtu 28. aprilli 2009. a otsust. OAS § 31 lg 1 kohaselt ei või

tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kriminaalmenetluses esitatud

tsiviilhagi nõue on rahuldatud. Kannatanu ei ole teisi hagisid kostja vastu esitanud. Kostjal ei ole

kohustust kahju hüvitada, kuna ta tegutses kahju tekitamise ajal hädaseisundis, mis võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1045 lg 2 p 3 kohaselt välistab tema teo õigusvastasuse. Kriminaalasjas antud tunnistajate

ütlustest nähtub, et 26. aprilli 2007. a õhtul leidis aset konflikt kahe noortekamba vahel, millest

suuremasse kuulus kannatanu ja väiksemasse kostja. Kostja viskas kannatanu pihta oma telefoni,

millega põhjustas kannatanule tervisekahjustuse olukorras, kus hakati peksma tema sõpru ning

kannatanu tõukas kostjat.

3. Viru Maakohus jättis 28. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus luges tuvastatuks, et Viru Maakohtu 28. aprilli otsusega kriminaalasjas nr 1-07-13620, mis

jõustus 7. juulil 2009, tunnistati kostja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 ja § 118 p 6 järgi.

S. Hartševnikova hagi jäeti läbi vaatamata. S. Hartševnikova esitas kannatanu esindajana

Sotsiaalkindlustusametile hüvitisetaotluse. Sotsiaalkindlustusameti 14. veebruari 2008. a otsusega

hüvitati kannatanule ravimite ostmise kulu ning prillide ja kontaktläätsede maksumus, kokku

9244 krooni. Sotsiaalkindlustusameti 31. märtsi 2008. a otsusega hüvitati ühekordse maksena

kannatanu püsivast töövõimetusest tulenev kahju ajavahemiku 16. augustist 2007 kuni 30. aprillini

2008 eest 13 921 krooni ja alates 1. maist 2008 igakuiste väljamaksetena 1540 krooni.

Sotsiaalkindlustusameti 2. juuli 2008. a otsusega hüvitati kannatanu ravimisega seotud sõidukulu

1643 krooni. 30. septembri 2009. a seisuga on perioodilist hüvitist makstud kokku 41 872 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et 26. aprillil 2007 oli kostja ja kannatanu vahel konflikt, mille tagajärjel

tekitas kostja kannatanule kehavigastusi. Kostja teo õigusvastasus on tõendatud Viru Maakohtu

28. aprilli 2009. a kohtuotsuse resolutsiooniga kriminaalasjas nr 1-07-13620. Kostja vande all antud

ütlustest ja kriminaalasjas tunnistajate antud ütlustest võib järeldada, et kostja pani kuriteo toime

hädakaitse seisundis, kuna tema peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja

tervist. Sellise olukorra tekkimises oli süüdi kannatanu ise, kes oma seltskonnaga takistas kostja

lahkumist, ning see seltskond tuli sõnamurdlikult kostja sõpradele kallale. Kostja võttis oma

mobiiltelefoni kätte eesmärgiga helistada ja kutsuda abi. Sel hetkel kannatanu tõukas teda nii, et ta

oleks peaaegu kukkunud. Kostja ümber oli alanud massikaklus ja tema teole vahetult eelnes

kannatanu rünne (tõukamine). Samuti tuleb arvestada seda, et kostja ei saanud oma vanuse tõttu

olukorda õigesti hinnata.

Lähtudes eeltoodust, puudus kostja tegudes hooletus ning hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ning ei vasta seega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele ja ringkonnakohtul ei ole

võimalik seda puudust kõrvaldada. Deliktilise vastutuse puhul peab hageja tõendama objektiivse

teokoosseisu ja õigusvastasuse ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas

õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise või süü puudumise. Delikti üldkoosseisu elementide

olemasolu tuvastatakse etapiviisiliselt, s.o esmalt peab tuvastama objektiivse teokoosseisu ja seejärel

õigusvastasuse. Juhul kui objektiivset teokoosseisu ei esine, siis ei anta enam hinnangut

õigusvastasuse ja süü kohta. Juhul kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis

ei arutata enam süüküsimust. Maakohus on jätnud objektiivse teokoosseisu tuvastamata ning

tuvastanud ebaõigesti kostjal süü puudumise. Seega on maakohus jätnud hageja nõude sisuliselt

lahendamata.

Asja materjalidest nähtuvalt tunnistati kostja Viru Maakohtu 28. aprilli 2009. a otsusega süüdi

KarS § 121 ja § 118 p 6 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes, s.o tahtlikes tegudes, millega kostja

põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja maksnud

kannatanule OAS-i alusel hüvitise ning sellest tulenevalt nõuab OAS § 31 lg 1 alusel kostjalt kahju

hüvitamist hüvitisena makstud summa eest. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 1050

lg 1 järgi eeldatakse kostja süüd ning kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise.

Maakohus on kostja vande all antud ütluste ning kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega

tuvastanud, et kostja ei olnud hooletu, kuna ta pani kuriteo toime hädakaitse seisundis. Kostja vande

all antud ütluste ja samas kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tuvastada,

et kostja ei pannud kuritegu toime tahtlikult või et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis.

VÕS § 1050 lg 2 kohaselt käitub isik hooletult, kui ta ei järgi asjaolude kohaselt temalt käibes

oodatavat hoolsust, arvestades muu hulgas isiku iga, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke

omadusi. Selliste asjaolude esinemist ei ole kostja tõendanud ning maakohtu järeldus, et süü üle

otsustamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kuriteo toimepanemise ajal oli kostja 16-aastane, ei tõenda

süü puudumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus.

Kostja arvates on ringkonnakohus valesti leidnud, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8

nõuetele. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Maakohus on analüüsinud nii objektiivset

teokoosseisu kui ka süüd. Seega on vale ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus jättis hageja nõude

sisuliselt lahendamata. Olukorras, kus ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldustega, oleks ta

pidanud asja ise lahendama.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja vande all antud ütluste ja samas kriminaalasjas

ülekuulatud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tuvastada, et kostja ei pannud kuritegu toime

tahtlikult või et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis. Ringkonnakohus ei ole enda

seisukohta põhjendanud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tegemist lubatud tõenditega. Maakohus on

neid tõendeid õigesti hinnanud.

Vale on ka ringkonnakohtu antud VÕS § 1050 lg 2 tõlgendus. Süü hindamisel tuli arvestada ka

kostjat ähvardanud kannatanust lähtuvat ohtu ja seda, et kostja oli sel hetkel alaealine.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes

peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

93-06, p 12; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16; 18. aprilli 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14). Kolleegium leiab, et praeguses asjas oleks ringkonnakohus pidanud

asja ise sisuliselt lahendama.

11. Ringkonnakohus on põhjendanud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist sellega, et

maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, jättes tuvastamata objektiivse teokoosseisu

ning tuvastades valesti kostjal süü puudumise. Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei

nõustu. Maakohus on otsuses tuvastanud kahju, kostja teo ning põhjusliku seose kahju ning kostja teo

vahel. Lisaks on maakohus tuvastanud, et kostja tekitas kannatanule kahju hädakaitseseisundis.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju

õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu

esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08,

p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Hagejale kehavigastuse tekitamine on

eelduslikult õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. VÕS § 1045 lg 2 p 3 sätestab, et kahju

tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitseseisundis. Seega oleks

ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha, kas hageja tekitas kostjale kehavigastuse

hädakaitseseisundis VÕS § 1045 lg 2 p 3 mõttes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 140 sätestab, et hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui

seejuures ei ületatud hädakaitse piire. Hädakaitse piiride mõiste on sätestatud KarS § 28 lg-s 2. Selle

sätte järgi ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset

vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta tekitab ründajale kavatsetult või

otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab

VÕS § 1045 lg 2 p 3 järgi tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire.

12. Kolleegium selgitab, et kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-

4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest

sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale

kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema

ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu

kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju

tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu

tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü

puudumist VÕS § 1050 järgi.

VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse üksnes kahju õigusvastase tekitaja hooletust, mitte tahtlust.

Järelikult võib hädakaitseseisundis ründajale kahju tekitanud isik, niikaua kuni pole tõendatud, et ta

tekitas kahju tahtlikult, iseenesest tugineda sellele, et ta ei olnud hooletu. Näiteks kui isikut

rünnatakse ja ta võtab enesekaitseks välja tulirelva, mis läheb kogemata lahti ja haavab ründajat, siis

ei saa panna tulirelva haaranud isikule kohustust tõendada hädakaitseseisundis kahju tekitamise

õiguspärasust VÕS § 1045 lg 1 p 3 järgi. See ei välista iseenesest aga seda, et ta võib vabaneda

tsiviilõiguslikust vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hooletu.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050

lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab,

et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära

(vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).

13. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja vande all antud ütluste ja samas

kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tuvastada, et kostja ei pannud

kuritegu toime tahtlikult või et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis. Nii menetlusosalise

vande all antud seletus kui ka tunnistaja ütlus on TsMS § 229 lg 2 järgi tsiviilasjas lubatavateks

tõenditeks. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises

kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on

TsMS § 272 lg 2 kohaselt samuti dokumentaalseks tõendiks. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide

tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi

teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu

1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11).

14. Kolleegium peab vajalikuks selgitada OAS § 31 lg 1 alusel regressinõude lahendamise kohta

järgmist. OAS § 31 lg 1 esimese lause kohaselt läheb pärast OAS-i alusel hüvitise maksmist hüvitise

saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena

makstud summa ulatuses üle riigile. Selle sätte järgi saab riik esitada regressinõude seega üksnes

osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. OAS § 31 lg 1 teise lause kohaselt ei või

tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kolleegium leiab, et selle sätte

eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega.

Seejuures tuleb muu hulgas lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise

välistamine. Eeltoodust tuleb riigi tagasinõudest maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on

kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud

hüvitise tagasi nõuda.

15. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostja põhjustas kannatanule õigusvastase

ja süülise teoga kahju, siis tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada ka hageja kui

kannatanu osaga kahju tekitamises. OAS § 16 lg 1 p 1 kohaselt ei maksta kannatanule hüvitist mh

siis, kui ta on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma

tahtliku või kergemeelse käitumisega. Lähtudes käesoleva otsuse p-s 14 toodust, ei oleks riigil sellisel

juhul kostja vastu ka regressinõuet, kuivõrd riik ei olnud kohustatud OAS-i alusel kannatanule

hüvitist maksma.

Juhul kui OAS § 16 lg 1 p 1 järgi ei ole kostja vastu tagasinõude esitamine välistatud, saab kohus

kostja taotlusel vähendada varalise kahju eest hagejale väljamõistetavat hüvitist, kui esinevad kas

VÕS § 139 lg-s 3 või § 140 lg-s 1 nimetatud eeldused.

16. Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel esindas hagejat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Li Uiga

osaühingust Advokaadibüroo Valge & Uiga. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Li Uiga

Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus

ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Taotlusel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud

dokumendi "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (viimati

muudetud 13. detsembri 2011. a otsusega) (kord) p-s 40 sätestatuga õigusabi saaja allkirjastatud

nõusolek. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 14 pooltundi (6 pooltundi materjalidega

tutvumine, 2 pooltundi seisukohtade kooskõlastamine riigi õigusabi saajaga ja 6 pooltundi

kassatsioonkaebuse koostamine), mille eest on esindaja palunud välja mõista koos käibemaksuga

268 eurot 80 senti. Korra p 38 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise

eest 16 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab

õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi

tasule ja riigi õigusabi osutamise kuludele käibemaks.

Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ning korra p 38 ja p 2 alusel tuleb

määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks taotluses nõutud summa. Riigi õigusabi tasu ja kulud

maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti Advokatuur.

17. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu