3-2-1-60-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-60-12

Määruse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kohtutäitur Risto Sepa hagi Moonika Eina vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-62828

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Moonika Eina määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna kohtutäitur Risto Sepp, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Kostja Moonika Ein (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marina Valge

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-62828

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Moonika Eina kanda.

3. Arvata Moonika Eina määruskaebuselt 29. detsembril 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna kohtutäitur Risto Sepp (hageja) esitas 14. detsembril 2010 Harju Maakohtule Moonika

Eina (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja avaldus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks on tühine, ning lõpetada pooltevaheline tööleping alates 30. novembrist 2010.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures kohtutäituri abilisena. Kostja esitas 15. novembril

2010 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2

alusel, sest kostja on korduvalt viivitanud töö- ja puhkusetasu maksmisega. Hageja leiab, et ta ei ole

nende tasude maksmisega oluliselt viivitanud, samuti ei ole kostja esitanud talle mitte ühtegi

sellekohast pretensiooni. Kostja ei ole töölepingut erakorraliselt üles öelnud mõistliku aja jooksul

pärast väidetava ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist või teada saama pidamist.

2. Harju Maakohus rahuldas hagi 2. juuni 2011. a tagaseljaotsusega, kuna kostja esindaja ei ilmunud

16. mai 2011. a kohtuistungile ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast põhjusest. Kostja esindaja

kinnitas kohtukutse kättesaamist 14. märtsil 2011. a. Maakohus tugines TLS § 91 lg 2 p-le 2 ja lg-

le 4, samuti § 104 lg-le 1 ja TLS § 107 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et hageja nõue on õiguslikult

põhjendatud. Seega on kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine ja tööleping tuleb

lõpetada alates 30. novembrist 2010.

3. Kostja esitas 20. juunil 2011 tagaseljaotsuse peale kaja ja 4. juulil 2011 kaja täpsustuse, paludes

tsiviilasja menetluse taastada. Asjas ei saanud teha tagaseljaotsust, sest kostja teatas kohtule, et tal on

mõjuv põhjus (lapse haigus) 16. mai 2011. a kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja ta on seda

põhistanud. Kostja ja vandeadvokaat Marina Valge (edaspidi kostja esindaja) sõlmisid kokkuleppe, et

kostja esindaja osutab kostjale õigusabi hagile vastuse koostamisel. Õigusabileping ei hõlmanud

kostja esindamist kohtuistungil. Seetõttu ei olnud kostja esindajal kohustust esitada kohtule taotlust

asja arutamise edasilükkamiseks. Samuti ei pidanud kostja esindaja ilmuma kohtuistungile ning ta

edastas kostja nimele saadetud kohtukutse kostjale.

4. Harju Maakohus jättis 15. septembri 2011. a määrusega kaja rahuldamata ja menetluse taastamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt nähtub kostja vastusest hagiavaldusele, et kostja esindajaks

on vandeadvokaat Marina Valge. Kohus saatis kostja esindajale e-posti teel kohtukutse, millel oli

kostjaks märgitud Moonika Ein ning kostja esindajaks vandeadvokaat Marina Valge. Kostja esindaja

kinnitas kohtule saadetud e-kirjas kohtukutse kättesaamist. Kuivõrd kostjal oli esindaja, ei olnud

kostja lapse haigusel kohtuistungi edasilükkamise seisukohast tähtsust. Vaatamata sellele, et kostja ei

saanud lapse haiguse tõttu kohtuistungil osaleda, sai teda kohtuistungil esindada lepinguline esindaja.

Kostja esindaja märkis, et kostjaga sõlmitud õigusabilepingu järgi koostas ta üksnes hagi vastuse ega

pidanud kostjat kohtumenetluses esindama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 226 lg 1

kolmanda lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu. Kui kostja esindaja

allkirjastas kostja vastuse hagiavaldusele ja edastas selle kohtule, tekkis viidatud sätte alusel eeldus,

et vandeadvokaat Marina Valge on kostja täieõiguslik esindaja. Kostja esindaja ei ole esile toonud

ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud teda 16. mai 2011. a kohtuistungile ilmumast.

5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada, kaja

rahuldada ja tsiviilasja menetluse taastada. Kostja arvates leidis maakohus ekslikult, et TsMS § 226

lg 1 kolmanda lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu ning kostja

esindaja ei toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud teda kohtuistungile ilmumast.

Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud TsMS § 654 lg 6 kohaselt vajalikuks

neid korrata.

Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele, et TsMS § 226 lg 1 viimase lause kohaselt

eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu ning selline eeldus ei ole erandlik.

Ringkonnakohus osutas ka TsMS § 217 lg-le 5, § 222 lg-le 1 ning §-le 223.

Asjas pole tõendatud, et kostja ja Advokaadibüroo Valge & Uiga oleksid sõlminud kliendilepingu

selle kohta, et kostja esindaja koostab üksnes vastuse hagiavaldusele. Pole andmeid ka selle kohta, et

kliendileping oleks kohtuistungi toimumise ajaks lõppenud. Toimikus on kohtu 4. märtsi 2011. a e-

kiri kostja esindajale, milles kohus pakkus välja kohtuistungi toimumise aja ja palus vastata, kas

pakutud aeg on sobiv. Kostja esindaja vastas kohtule samal päeval, et pakutud aeg kohtuistungiks ei

sobi, sest ta on sellel ajal puhkusel. Kohus saatis 10. märtsil 2011 järgmise e-kirja, milles pakkus

kohtistungi toimumise ajaks 16. mai 2011, ning kostja esindaja vastas, et pakutud kohtuistungi aeg on

talle sobiv. 14. märtsil 2011 saadeti kostja esindajale kohtukutse ja ta kinnitas samal päeval selle

kättesaamist. Kostja esindaja ei ole teatanud kohtule ega hagejale, et tal ei ole volitusi kostja

esindamiseks kohtuistungil ja edasises kohtumenetluses. Maakohtul oli õigus teha tagaseljaotsus, sest

kostjal oli kohtuistungi toimumise ajal lepinguline esindaja, kelle esindusõigust ei olnud piiratud ja

kes oli istungi toimumisest teadlik, kuid kohtistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise

mõjuvast põhjusest. Kohtul oli õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli teavitanud

kohut lapse haigestumisest. Kohus ei kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema.

TsMS § 422 lg 1 järgi on poole lähedase ootamatu raske haigus vaadeldav mõjuva põhjusena

kohtuistungilt puudumiseks siis, kui menetlusosalisel puudub võimalus saata kohtusse esindaja.

Kostjal oli lepinguline esindaja ning ei ole teada mõjuvat põhjust, miks viimati nimetatu ei saanud

kohtuistungile ilmuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada, rahuldada kaja ning

taastada tsiviilasja menetlus.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 223 ja § 226, kui leidis, et advokaadi puhul eeldatakse

esindusõiguse olemasolu. Asjaolust, et kostja teavitas isiklikult kohut sellest, et ta ei saa istungile

ilmuda, ning palus istungi edasi lükata, tulnuks mõistlikult eeldada, et kostjal ei ole kohtuistungil

esindajat. Sellises olukorras tulnuks kohtul kontrollida, miks kostja esindaja ei ole istungile ilmunud.

Kuna õigusabilepingu järgi ei olnud kostja esindajal volitusi kostja esindamiseks kohtuistungil ning

selliste volituste olemasolu ei saanud eeldada, siis oli kostja teade enda istungile mitteilmumise kohta

piisav kohtuistungi edasilükkamise alus.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kostja määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata

ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

10. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus kohaldas õigesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus

esindust sätestavaid õigusnorme, kui tuvastas, et kohtuistungi toimumise ajal 16. mail 2011 oli

vandeadvokaat Marina Valge kohtu ja hageja jaoks kostja lepinguline esindaja.

TsMS § 217 lg 1 järgi võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või

tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte

lg 5 esimese lause järgi on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab.

Esindusõiguse seadusjärgset ulatust sätestava TsMS § 222 lg 1 kohaselt annab õigus esindamiseks

kohtus esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Esindusõiguse seadusjärgse

ulatuse piiramist sätestab TsMS § 223, esindaja volituse lõppemist sätestab TsMS § 225. TsMS § 226

lg 1 järgi kontrollib kohus esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul

esindajana menetluses osaleda. Menetlusosaline võib nõuda teiste menetlusosaliste esindajate

esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Advokaadi puhul eeldatakse

esindusõiguse olemasolu. Kostja leiab määruskaebuses õigesti, et TsMS § 226 määrab kindlaks,

millal tuleb esindusõigust kontrollida, kuid järeldab valesti, et viidatud sättest ei tulene samas

advokaadi puhul esindusõiguse eeldamist. Riigikohus on selgitanud, et kuigi viidatud sätte kohaselt

eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu, ei tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks ka

advokaadi esindusõigust TsMS §-de 226 ja 227 järgi kontrollida (vt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 ja 27. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11,

p 19). Praegusel juhul on ringkonnakohus leidnud, et kostja ei ole esitanud põhistatud väiteid ega

tõendeid (esindusõiguse väiksema mahu või esindaja volituse lõppemise kohta), millest nähtuvalt

võinuks kohus seada kostjat esindava advokaadi esindusõiguse ulatuse kahtluse alla. Ringkonnakohus

on oma seisukohta põhjendanud.

11. Kohtud tuvastasid, et kostja esindaja vandeadvokaat Marina Valge oli kohtuistungi toimumise

ajast teadlik, kuid 16. mail 2011 kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast

põhjusest. Kohus ei olnud kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema. Kolleegium nõustub

kohtutega, et sellises olukorras oli kohtul õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli

teavitanud kohut mõjuvast põhjusest (lapse haigus), mille tõttu ta ei saanud ise kohtuistungile ilmuda.

Selline järeldus on kooskõlas TsMS § 413 lg 3 p-ga 2 ja § 422 lg-ga 1, samuti menetlusosalise

esindust kohtus sätestavate põhimõtetega (TsMS § 217).

TsMS § 413 lg 3 p 2 järgi ei tee kohus tagaseljaotsust, kui kostja on teatanud kohtule mõjuvast

põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja on seda põhistanud. Mõjuvat põhjust kohtuistungilt

puudumiseks või muu menetlustoimingu tegemata jätmiseks sätestab TsMS § 422. Viidatud sätte lg 1

kohaselt on mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja

sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase

ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata

kohtusse esindajat. Eeltoodust tuleneb, et kostjal tuleb kohtule teatada ja põhistada, millisel mõjuval

põhjusel ei saanud tema ise või tema esindaja kohtuistungile ilmuda. Sellist järeldust toetab ka

TsMS § 413 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse teha muu hulgas juhul, kui

kostja ei ilmunud isiklikult kohtusse, kuigi kohus kohustas teda seda isiklikult tegema, ilma et kostja

või tema esindaja oleks teatanud kohtule mõjuvast põhjusest ilmumata jätmiseks või oleks seda

põhistanud. Kohtul on see õigus sõltumata sellest, et istungil osaleb kostja esindaja. Seega olukorras,

kus kohus on kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema, on viidatud sättes märgitud juhul

kohtul õigus teha tagaseljaotsus sõltumata sellest, et istungil osaleb kostja esindaja.

12. Arvestades eeltoodut (otsuse p 10 ja 11) nõustub kolleegium kohtutega, et asjas ei ole alust kaja

rahuldada ega menetlust taastada. Eeltoodud järeldust ei muuda see, et asjas tehtud tagaseljaotsus ei

ole kolleegiumi arvates nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud. Kolleegium põhjendab oma

seisukohta järgmiselt.

Riigikohus on leidnud, et tulenevalt TsMS § 415 lg 1 p-st 3 ning § 413 lg-st 1 (või § 407 lg-st 1) tuleb

tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust), mida kohus peab kontrollima omal algatusel

tagaseljaotsuse tegemisel, kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2

teine lause). Samuti tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust) kontrollida selle

määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti

taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning

seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend

hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu

14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15, 29. jaanuari 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Viidatud tsiviilasjas nr 3-

2-1-152-06 tehtud määruse p-s 14 on Riigikohus selgitanud hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse)

kontrolli põhimõtteid, märkides, et kohus peab subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete

õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus

lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks

(TsMS § 407 lg 1 viimane lause). Kolleegiumi arvates ei vasta praeguses asjas tehtud tagaseljaotsuses

esitatud kohtu põhjendused neile nõuetele, sest maakohus ei ole selgelt esile toonud, millised hageja

esitatud asjaolud millisele õigussuhtele tuginemist võimaldavad. Eespool nimetatud tsiviilasjas nr 3-

2-1-143-07 tehtud määruse p-s 16 on Riigikohus selgitanud ka õiguslikke tagajärgi juhul, kui

tuvastatakse tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumine või see, et tagaseljaotsus ei ole

nõuetekohaselt põhjendatud. Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetu nõuetekohaselt õiguslikult

põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides

õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses.

Kolleegium saab vaidlusaluse hagi tagaseljaotsusega rahuldamise õiguslikku põhjendatust täiendavalt

kontrollida praeguses menetluses, kuna selleks ei ole vaja tuvastada asjaolusid.

Hageja palub kohtul tuvastada kostja esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus,

esitades järgmised asjaolud (need saab lugeda TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt omaksvõetuks):

kostja ütles 15. novembril 2010 erakorraliselt poolte sõlmitud töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2

alusel, sest hageja viivitas korduvalt töö- ja puhkusetasu maksmisega, ja hageja sai töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse kätte 15. novembril 2010;

hageja ei ole töö- ja puhkusetasude maksmisega oluliselt viivitanud;

kostja ei esitanud enne ülesütlemisavalduse esitamist hagejale mitte ühtegi pretensiooni selle kohta, et

hageja hilines töö- ja puhkusetasu maksmisega;

nõude rahuldamise korral tuleks tööleping lõpetada alates 30. novembrist 2010 (st kuupäevast, mille

kostja luges töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks).

TLS § 91 lg 2 p 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse

olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sama sätte

lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. TLS § 104 lg 1 järgi on seadusest

tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Ülesütlemise

tühisusele tuginemist sätestava TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile

avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates

ülesütlemisavalduse saamisest. Tulenevalt TLS § 107 lg-test 1 ja 2, kui kohus või töövaidluskomisjon

tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele

mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei

ole ülesütlemisega lõppenud, ning sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või

töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Hageja nõue on kvalifitseeritav tuginedes TLS § 104 lg-le 1 ja § 105 lg-le 1. Hageja on kolleegiumi

arvates tuginenud asjaoludele, mis annavad aluse järeldada, et töölepingu ülesütlemise eeldused ei

olnud täidetud (TLS § 91 lg 2 p 2, § 91 lg 4). Viidatud sätete kohaldamine nõuab diskretsiooniotsuse

tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas hageja viivitas oluliselt vaidlusaluse tasu väljamaksmisega ja

kas kostja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks

olnud asjaolust teada või pidi sellest teada saama. Kolleegiumi arvates ei ole tagaseljaotsuse

tegemisel diskretsioonipiire ületatud. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuli tööleping nõude

rahuldamise korral lõpetada. Kolleegium järeldab eeltoodust, et hageja on esitanud õiguslikult

põhjendatud hagi.

13. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja kostja määruskaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult

30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu