3-1-2-2-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-2-2-

11, millega on ühinenud riigikohtunikud Lea Laarmaa ja Peeter Jerofejev ning mille

punktidega 1 ja 3 on ühinenud riigikohtunik Henn Jõks.

1. Olen arvamusel, et puudus alus tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud

kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas

kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles kuriteosündmuses

osalemise eest karistuseks vangistus.

2. Leian, et kui pidada kohtuotsuste järelduste vastuolu kuriteosündmuse tuvastatuse kohta sedavõrd

suurel määral ebaõiglust tekitavaks, et see sunnib taganema jõustunud kohtulahendi õigusjõu

põhimõtte, siis oleks saanud H. Antsovi kaitsja teistmisavalduse rahuldada KrMS § 366 p 5 alusel.

Tegemist ei ole meie kohtupraktika ajaloos esmakordse kaasusega, kus Riigikohtu üldkogul tuleb

otsustada kriminaalasjades tehtud vastuoluliste kohtuotsuste teistmise üle. Käesolevas asjas tehtud

üldkogu lahendi p-des 41-42 refereeritakse üksikasjalikult Riigikohtu 24. aprilli 2000. a otsust asjas

3-1-2-1-00, millega üldkogu rahuldas tookord J. Mäeotsa kaitsja teistmisavalduse, asudes selle p-s 10

seisukohale, et erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu küsimuses, kas

kuriteosündmus on aset leidnud või mitte, on käsitatav teistmisalusena tollal kehtinud AKKS § 771

lg 3 p 5 mõttes. Nagu üldkogu käesolevas asjas tehtud otsuses isegi sedastab, vastab endise AKKS

§ 771 lg 3 p-le 5 käesoleval ajal kehtiva KrMS § 366 p 5. Minu jaoks ei ole veenvad üldkogu

põhjendused selle kohta, et H. Antsovi kaitsja teistmisavalduse läbivaatamisel ei ole varasemas

otsuses asjas nr 3-1-2-1-00 p-s 10 võetud seisukoht enam järgitav, kuna käesoleval ajal puudub

võimalus nende kriminaalasjade uuesti ühendamiseks, milles oma järelduste poolest vastuolulised

kohtuotsused tehti, ning kuna seadusandja on alates 01.09.2011 jõustunud seadusega täiendanud

KrMS § 366 uue punktiga 8, mille kohaselt on otsesõnu võimalik teistmine üld- ja lihtmenetluses

tehtud kohtuotsuste vastuolulisuse tuvastamise korral. Ühelt poolt ei saa teistmisaluse esinemine või

puudumine kõigi KrMS §-s 366 loetletud punktide tähenduses (seega ka kõnealuse p 5 mõttes) olla

kuidagi sõltuv sellest, mil viisil toimub teistetud kriminaalasja edasine menetlemine ehk sellest, kas

edaspidi on võimalik selle ühendamine mõne muu kriminaalasjaga. Seda põhjusel, et teistmisalused

sisaldavad juba ammendavalt kõiki neid eeldusi, mille ilmnemine toob endaga kaasa menetluse

uuendamise jõustunud kohtulahendiga kriminaalasjas. On need eeldused täidetud, tuleb jõustunud

kohtuotsuse õigusjõud katkestada sõltumata sellest, kuidas toimetatakse selle asja edasist menetlust.

Samuti ei saa ma nõustuda enamuse arvamusega, et KrMS §-s 366 sätestatud teistmisaluste

täiendamine uue p-ga 8 toob endaga kaasa senisele KrMS § 366 p-le 5 antud tõlgenduse muutmise.

On õige, et H. Antsovi kaitsja teistmisavaldust poleks käesolevas kriminaalasjas saanud rahuldada

KrMS § 366 p 8 alusel, kuid sellest ei järeldu automaatselt veel seda, et see olnuks välistatud ka sama

sätte p 5 kohaselt. Seega oli kriminaalmenetluse seadustikus olemas alus H. Antsovi kriminaalasja

teistmiseks KrMS § 366 p 5 näol.

3. Ühtlasi olen seisukohal, et käesolevas asjas tehtud otsuses puuduvad sisuliselt põhjendused selle

kohta, miks tuleb üldkogu arvates kohase teistmisaluse puudumist käsitada põhiseadusvastasena.

Otsuse p-dest 47–52 nähtub, et kuna süüdimõistva kohtuotsusega mõisteti H. Antsovile karistuseks

vangistus, siis on üldkogu hinnangul praeguses olukorras riivatud eeskätt H. Antsovi põhiõigused

vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20 lg 1) ning tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste

kaitseks kohtus (PS § 14 ja § 15 lg 1). H. Antsovi teistmisavalduse lahendamise seisukohalt on

nimetatud kahest ilmselt kesksem viimane, sest nagu üldkogu isegi otsuse p-s 49 tõdeb, saab

vabaduspõhiõiguse riive olla põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis

kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli põhiseadusega kooskõlas. Üldkogu lahend ei

esita aga sisulisi põhjendusi selle kohta, miks H. Antsovi suhtes tehtud täiesti seadusliku kohtuotsuse

(p 54) õigusjõud peab taanduma, kui teise isiku, S. Raidma, suhtes eraldi kriminaalasjas tehti

õigeksmõistev kohtuotsus. Üldkogu ei leia midagi õigusvastast S. Raidma ja H. Antsovi

kriminaalasjade eraldamises ega ka S. Raidma ütluste arvestamises H. Antsovi kriminaalasjas (p-d

57–58). Ometigi tehakse järeldus, et H. Antsovilt vabadusevõtmine on kahtluse all. Üldkogu on

jätnud täiesti tähelepanuta, et ka kuriteosündmuse olemasolu või puudumise kohta saab kohus

seisukoha võtta üksnes tõendite hindamise tulemina konkreetses asjas, mis aga nüüdisaegsete

õigusmenetluste aluspõhimõtete kohaselt toimub üksnes kohtu siseveendumuse kohaselt ja viisil, et

ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 61). Selle printsiibi õiguspärasust pole

üldkogu samuti küsimärgi alla seadnud. Seega olid nii H. Antsovi kui S. Raidma kriminaalasju

lahendanud kohtukoosseisud võrdselt õigustatud hindama tõendeid oma sisemise otsustusprotsessi

kujunemise tulemina. Üldkogu arutluskäigu põhjal joonistub paratamatult välja arusaam, et juhul kui

kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate kriminaalasjad on eraldatud ja nende arutamine on

usaldatud erinevatele kohtukoosseisudele, siis prevaleerib hilisem õigeksmõistev kohtuotsus alati

süüdimõistva ees, kuna õigeksmõistva otsuse teistmine on välistatud. Täiesti vastuseta jääb aga

sellisel juhul küsimus, kuidas peab toimima see kohus, kellele on otsuse tegemise ajal teada, et samas

kuriteos kaassüüdistatava on teine kohtukoosseis kuriteosündmuse tuvastamatuse tõttu õigeks

mõistnud. Eeltoodud kaalutlustel leian, et üldkogu otsuses ei ole põhjendatud, milles seisneb H.

Antsovi põhiõiguse - õiguse tõhusale ja õiglasele menetlusele - rikkumine.

Priit Pikamäe

Lea Laarmaa

Peeter Jerofejev

Henn Jõks