3-2-1-35-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-35-12

Määruse kuupäev

Tartu, 4. aprill 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Õ. P avaldus isikuõiguste kaitse abinõude rakendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-51784

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Õ. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Õ. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-51784

ja Harju Maakohtu 26. oktoobri 2011. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale

maakohtule uueks lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Õ. P-le määruskaebuselt 5. detsembril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õ. P (avaldaja) esitas 24. oktoobril 2011 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohaldada A. L

ja ta alaealise poja kaitseks lähenemiskeeldu A. L abikaasa ja abikaasa õe suhtes.

2. Harju Maakohus keeldus 26. oktoobri 2011. a määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastas

selle avaldajale.

Maakohus leidis, et rahvastikuregistri andmetel on avaldaja piiratud teovõimega isik, kelle

eestkostjaks on määratud A. L. Kuna avaldajal ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimet, tuleb tema

avalduse menetlusse võtmisest keelduda.

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada.

Maakohtu kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2011. a määrusega avaldaja määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et

määruskaebuse väide, et avaldaja ei ole piiratud teovõimega isik ning tema eestkostjaks ei ole A. L,

on vastuolus rahvastikuregistri andmetega. Kuna avaldajal ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimet,

keeldus maakohus õigesti avaldust menetlusse võtmast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada.

Avaldaja leiab, et ringkonnakohus ei ole kontrollinud rahvastikuregistri andmete tõelevastavust ega

eestkoste tähtaega. 19. veebruari 2007. a kohtumääruse järgi määrati avaldajale eestkoste tähtajaga

kuni 18. veebruar 2010.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu määrus kui ka maakohtu määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 alusel tühistada ja avaldus tuleb saata

lahendamiseks samale maakohtule.

7. Kohtud on keeldunud avaldaja avaldust menetlemast põhjendusega, et avaldajal ei ole

tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Seda on kohtud järeldanud rahvastikuregistrist, kus avaldaja kohta on

märgitud eestkoste seadmine (vt tl 8).

8. Kohtud on esitatud asjaoludel põhjendamatult leidnud, et avaldajal ei ole menetlusteovõimet.

Teovõime piiratus tulnuks kindlaks teha TsMS §-s 204 ettenähtud korras.

Perekonnaseisutoimingute seaduse § 2 lg 5 järgi eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud

perekonnaseisuandmed on õiged. Vaatamata avaldaja väitele, et eestkoste on lõppenud (tl 16), jätsid

kohtud eelduse kehtivuse ja avaldaja menetlusteovõime põhjendamatult kontrollimata.

Rahvastikuregistri kande aluseks oli Harju Maakohtu 19. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 2-

05-16645 (tl 32). Sellega määrati avaldajale eestkostja tähtajaliselt 18. veebruarini 2010. Kolleegium

märgib, et maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud perekonnaseadus ega tsiviilkohtumenetluse

seadustik ei näinud ette eestkoste seadmist tähtajalisena, vaid TsMS § 526 lg 2 p 5 järgi tuli eestkostja

määramise määruses üksnes märkida aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või

pikendamise. Kuna maakohus oli eestkoste vaatamata sellele seadnud sõnaselgelt tähtajalisena, tuleb

sellest lähtuda. Seega on avaldaja oma menetlusteovõime puudumise eelduse avalduse esitamise ajal

ümber lükanud. Kuivõrd avaldajale ei olnud avalduse esitamise ajal eestkostjat määratud, ei saanud

kohtud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 3 kohaselt eeldada tema teovõime piiratust.

9. Kolleegiumil ei ole andmeid, et avaldajale määratud eestkostet oleks pikendatud, ka ei pea

kolleegium otstarbekaks ise avaldaja teovõime piiratust kontrollida. Sel põhjusel tühistab kolleegium

kohtute määrused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtusse.

Maakohus saab kontrollida avaldaja menetlusteovõimet TsMS § 204 alusel. Kahtlusest

menetlusteovõime suhtes tuleb TsMS § 204 lg 4 järgi teavitada ka avaldaja elukoha järgset valla- või

linnavalitsust.

10. Kolleegium märgib ka, et TsMS § 476 lg-st 1 ja perekonnaseaduse §-st 134 lähtudes oleks

maakohus, saades avalduse, milles teatati kohtule lapse heaolu ohustamisest, pidanud kaaluma

menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).

11. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

12. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada, lähtudes

mh TsMS §-s 172 sätestatust.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve