3-2-1-20-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-20-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. aprill 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Edvin Rajamäe hagi Keila linna ja Raivo Piirla vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-39762

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keila linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Edvin Rajamäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Keila linn (Keila Linnavalitsuse kaudu), esindajad

vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Triin Raudsepp

Kostja Raivo Piirla (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2012. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Edvin Rajamäe esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik ning

kostja Keila linna esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja

Triin Raudsepp

RESOLUTSIOON

1. Jätta 12. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 2-09-39762 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ poolt 11. novembril 2011 Keila linna eest tasutud

kassatsioonikautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Edvin Rajamäe (hageja) esitas 12. augustil 2009 Harju Maakohtule hagi Keila linna (kostja I) ja

Raivo Piirla (kostja II) vastu. Hageja palus mõista kostjalt I välja sissenõutavaks muutunud ja veel

sissenõutavaks muutumata hüvitise kohtu määratud suuruses koos sissenõutavaks muutumise

tähtaegade määramisega kahju eest, mille kostja I on tekitanud Osaühingule (OÜ) Heliri:

2. jaanuaril 1995 Keila linna ja OÜ Heliri õiguseellase Aktsiaseltsi (AS) Harves vahel sõlmitud

rendilepingu täitmata jätmisega 19. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2009 või perioodil, mille eest

kahjuhüvitise nõue ei ole aegunud, ning

sama rendilepingu rikkumisega, mille tõttu OÜ Heliri kaotas rendilepingu p-s 5.2 näidatud õiguse.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt I välja viivise 1. juulist 2002 lepingurikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõuetelt võlgnetava summa mittetähtaegsel tasumisel võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud

määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kui kohus jätab nõude kostja I vastu täielikult või osaliselt

rahuldamata seetõttu, et nõue aegus ajal, mil OÜ Heliri pankrotihalduriks oli kostja II, palus hageja

mõista sellele osale vastav kahjuhüvitis ja viivis välja kostjalt II OÜ-le Heliri tekitatud kahju

hüvitisena. Hageja palus teha ka vaheotsuse, millega tunnustada kostja I vastu esitatud nõuete

põhjendatust ja asjaolu, et need nõuded ei ole aegunud, ning kui kohus otsustab, et need nõuded on

osaliselt või täielikult aegunud ajal, mil kostja II oli OÜ Heliri pankrotihaldur, tuvastada kostja II

vastu esitatava alternatiivse nõude põhjendatus ja asjaolu, et nõue ei ole aegunud.

Hagiavalduse järgi pidi AS Harves (ümber kujundatud OÜ-ks Heliri) (rentnik) hakkama korraldama

Keila linnas veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemi arendamist ja korrahoidu ning osutama

elanikele vastavaid teenuseid. Rentnik ja kostja I sõlmisid selleks 2. jaanuaril 1995 müügilepingu,

millega rentnik omandas Keila linnas vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamiseks vajaliku kostjale I

kuulunud vallasvara (müügileping). Samal päeval sõlmiti rendileping, millega rentnik võttis

15 aastaks (tähtajaga kuni 1. jaanuarini 2010) rendile teed ja rajatised ning suurema osa vee- ja

kanalisatsioonitrassidest (rendileping). 12. juunil 1997 lõpetas kostja I korraldusega rendilepingu

ning tunnistas kehtetuks müügilepingu (kohus tunnistas toimingud hiljem ebaseaduslikeks). 19. juunil

1997 hõivas kostja I Harju Kaitseliidu maleva abiga lepingute alusel soetatud ja renditud vara. Alates

sellest ajast valdavad ja opereerivad lepingute esemeks olevat vara ja saavad sellelt tulu kostja I ja

Aktsiaselts (AS) Keila Vesi. Harju Maakohtu 23. oktoobri 1998. a otsusega, mis jõustus 11. märtsil

1999, tunnustati rentniku õigusi ning kohustati kostjat I täitma müügilepingust ja rendilepingust

tulenevaid kohustusi, kuid kostja I kohtuotsust ei täitnud ja vara valdust tagasi ei antud.

10. novembril 1999 kuulutati välja rentniku pankrot, pankrotihalduriks määrati kostja II. 19. mail

2001 esitas rentnik hagi kostja I ja AS Keila Vesi vastu vara väljanõudmiseks. 19. septembri 2003. a

määrusega kinnitas kohus kokkuleppe, millega vara jäi kostjale I ja AS-le Keila Vesi, kuid nad võtsid

kohustuse teha kõik endast olenev, mis on seotud rentniku kahjuga seoses vara jäämisega nende

valdusse. Hageja omandas rentniku nõuded 22. juunil 2009 toimunud enampakkumisel.

Rendilepingut ei ole lõpetatud ja kostja I rikub seda jätkuvalt. Kohtuliku kokkuleppega ei loobunud

rentnik kahju hüvitamise nõudest. See kohustus on deklaratiivne võlatunnistus. Kahju hüvitamise

nõude õiguslik alus on Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 222, alates 1. juulist 2002 võlaõigusseadus.

Rentnikule tekitati kahju sellega, et kostja I tegevusega seiskus tema majandustegevus ja talt võeti ära

tema ettevõtte (Keila linna veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteem ja selle opereerimist võimaldavad

rajatised ja ehitised) valdus. Kostjal I oli kohustus hoiduda rentniku valduse rikkumisest. Saamata jäi

tulu, mida rentnik oleks saanud lepingu kestuse jooksul, alates lepingu rikkumisest 19. juunil 1997

kuni 1. jaanuarini 2010. Kahju suurus tuleneb rendilepingu lisas 3 toodud Keila ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni hinnakujunduse põhimõttest, mille järgi oli rentniku fikseeritud kasumiks 10%

teenuse hinnast, s.o 10% vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja

jooksul. Lisaks tuleb hagejale hüvitada rentnikule tekkinud kahju tulenevalt rendilepingu p 5.2

järgsest lepingu pikendamise õiguse kaotamisest. Hageja palus kahju suuruse määrata kohtul, kuna

kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg-st 1 võib kahju hüvitamise hagi esitada nõudesummat märkimata, paludes see

määrata kohtul. Samuti tuleb kostjalt I välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 järgses määras VÕS § 113

lg 2 alusel.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Rentnikul tekkis kostja I vastu kahju hüvitamise nõue 19. juunil 1997,

see aegus enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS(1994)) alusel kümne

aasta jooksul päevade kaupa. 1. juulist 2002 kohaldub hageja nõude aegumisele kehtiv

tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Kostja I on rendilepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult

rikkunud - valduse jõuga äravõtmine on tahtlik ja vastuolus heade kommetega. 3. septembril 2003

tunnistas kostja I kokkuleppega kahju hüvitamise kohustust ja aegumistähtaeg algas uuesti.

31. detsembril 2008 esitas rentnik kohtusse hagiavalduse kostja I vastu.

Kui nõue kostja I vastu on täielikult või osaliselt aegunud, palus hageja mõista kahjuhüvitise välja

kostjalt II, kui nõue aegus ajal, mil kostja II oli rentniku pankrotihaldur. Kostja II tekitas sel juhul

rentnikule kahju nõude või selle osa õigeaegse esitamata jätmisega. Kostja II vabastati rentniku

pankrotihalduri ametist kohtu 15. detsembri 2006. a määrusega, mis jõustus 12. septembril 2007.

Kostja II rikkus oma kohustusi tahtlikult, rentniku juhatuse liige tuletas talle korduvalt meelde

kahjunõude esitamise kohustust.

2. Kostja I palus jätta hagi läbi vaatamata või teha vaheotsus nõude aegumise kohta ja kui kohus asub

seisukohale, et nõue ei ole aegunud, ka põhjendatuse kohta ning jätta hagi rahuldamata.

Kostja I väitel tuleb hagi jätta läbi vaatamata, kuna asi allub halduskohtule, tegemist on avalik-

õigusliku vaidlusega. Hageja nõuded on ebaselged ega vasta TsMS § 363 lg 1 p 1 nõuetele. Hüvitise

summa saab jätta märkimata üksnes mittevaralise kahju hüvitamise hagi puhul. Kahju hüvitamise

nõue on ka põhjendamata ja tõendamata. Rendileping on lõpetatud hiljemalt 19. septembril 2003

kinnitatud kokkuleppega. Kui hageja on majandustegevuse lõpetanud, ei saa tal olla tekkinud ka

kahju vara jäämisest kostja I valdusse. Hageja ega tema õiguseellased ei saanud alates 19. juunist

2007 renditud vara kasutada, mistõttu ei saanud nad osutada ka vee-ettevõtja teenust. Lisaks ei olnud

rentnik 19. juunist 2007 enam Keila linnas vee-ettevõtja, sest ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse

võttis enda kätte kohalik omavalitsus. Hageja ei ole esitanud ka ühtki rentniku võlausaldajate

koosolekute otsust, millest nähtuks kostja I kohustused seoses vara valdusega, nagu näeb ette

kohtuliku kokkuleppe p 4.

Lisaks on hageja nõuded aegunud. Rentnik sai juba 19. juunil 1997 vara valduse kaotamisel teada nii

vara valduse kaotusest kui ka selle tõttu tekkinud kahjust. Isegi kui kostja I rikkus vara valduse

ülevõtmisel rendilepingut tahtlikult, on ka selles osas nõue aegunud, sest hagi võinuks esitada kuni

19. juunini 2007. Kohtuliku kokkuleppega ei tunnistanud kostja I võlgnevust hagejale ja seetõttu ei

katkenud ka aegumine. Hageja käsitlus heade kommete vastasest tahtlikust käitumisest on asjakohatu.

Isegi kui rentnikule sai alles 3. septembril 2003 teatavaks, et vara valdus jääb kostjale I ja AS-le Keila

Vesi, sai rentnik hiljemalt nimetatud päevast teada kahjust, mis on tekkinud rendilepingu rikkumisel.

Alguses palus kostja jätta hagi läbi vaatamata ka põhjusel, kuna sama eseme kohta samal alusel on

hagi kohtumenetluses, kuid loobus sellest taotlusest hiljem.

3. Kostja II hagi ei tunnistanud ning palus kohustada hagejat tasuma täiendavat riigilõivu ja kui

hageja seda ei tee, jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja II leidis, et haginõue ei ole selge, arusaamatu on, miks nõude suurus on määramata. Tasumata

on ettenähtud riigilõiv. Haginõue on põhjendamata ja tõendamata. Hagejal ei ole kostja II vastu nõude

esitamiseks õiguslikku alust.

4. Harju Maakohus jättis 1. juuni 2010. a määrusega rahuldamata kostja I taotluse jätta hagi läbi

vaatamata kohtu pädevuse puudumise tõttu. Määruse järgi on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega,

mille lahendamine allub maakohtule.

5. Hageja teatas 8. septembril 2010 esitatud menetlusdokumendis, et kitsendab oma põhinõuet ning

jätab sellest välja nõude mõista kostjalt I välja hüvitis kahju eest, mille kostja I on tekitanud

rentnikule rendilepingu rikkumisega, mille tõttu rentnik kaotas rendilepingu p-s 5.2 näidatud õiguse

(I kd, tl 172).

6. Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2011. a määrusega läbi vaatamata hagi kostja II vastu.

Seejuures viitas maakohus TsMS § 423 lg 2 p-le 2, leides, et rentniku võimalik nõudeõigus kostja II

vastu ei ole hagejale üle läinud, st hageja ei omandanud seda enampakkumisel.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. aprilli 2011. a määrusega hageja määruskaebuse alusel

maakohtu määruse ja saatis asja tühistatud osas menetluse jätkamiseks maakohtule tagasi.

Ringkonnakohtu arvates tuleb kostja II vastu esitatud nõude üleminekut hagejale uuesti hinnata.

7. Harju Maakohus võttis 21. veebruari 2011. a otsusega vastu hageja osalise loobumise nõudest ja

lõpetas menetluse haginõudes kostja I vastu hüvitise väljamõistmiseks kahju eest, mille kostja I on

tekitanud rentnikule rendilepingu rikkumisega, mille tõttu rentnik kaotas rendilepingu p-s 5.2

näidatud õiguse. Muus osas jättis maakohus hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Otsuse põhjenduste järgi seisnes kostja I rendilepingu rikkumine selles, et ta võttis 19. juunil 1997 ära

rentnikult renditud vara valduse ning valduse rikkumise tagajärjel jäi rentnikul saamata

rendilepingust loodetud tulu. Ekslik on hageja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude algust tuleb

nõude osadele arvestada päevade või aastate kaupa kuni rendilepingu tähtaja möödumiseni. Saamata

jäänud tulu hüvitamise nõude aegumise tähtaeg kümme aastat oleks TsÜS(1994) § 113 lg 1 järgi

lõppenud 19. juunil 2007. Enne aegumistähtaja lõppemist 1. juuli 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1

kehtestas tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 järgne pikem

aegumistähtaeg ei kohaldu. Valduse äravõtmine ei olnud suunatud valduse rikkumisest hoidumise

kohustuse tahtlikule rikkumisele, vaid kostja teostas oma oletatavat õigust saada lepingu lõpetamise

järel tagasi lepingu alusel üleantu. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 9 lg 2 järgi 1. juulil 2005. Isegi kui aegumine katkes ja algas uuesti 3. septembril 2003

kokkuleppe sõlmimisega (või selle kohtus kinnitamisega 19. märtsil 2003), oleks nõue aegunud

3. septembril 2006 (või 19. märtsil 2006). Seetõttu ei analüüsinud maakohus põhjalikumalt poolte

väiteid selle kohta, kas see kokkulepe on käsitatav kohustuse tunnistamisena. Koos põhinõude

aegumisega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega on hageja nõuded

kostja I vastu aegunud ja lõppotsusega jääb hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Hageja osaline

nõudest loobumine tuleb vastu võtta ja asja menetlus selles osas lõpetada.

8. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha vaheotsus, millega

tunnustada, et kostja I vastu esitatud nõuded ei ole aegunud.

Kostja I palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Kostja II teatas, et on avaldanud oma seisukohad maakohtu istungitel ja midagi täiendavat tal esitada

ei ole.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks ei ole alust. Aegumine ei

alga osade kaupa „perioodilise" valduse rikkumisena, nagu väidab hageja. TsÜS(1994) §-de 113

ja 116 järgi hakkas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema hetkest, kui

rentnik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, s.o 19. juunil 1997. Kümneaastane

tähtaeg oleks möödunud 19. juunil 2007. Alates 1. juulist 2002 tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-st 4

tulenevat kümneaastast tähtaega, mis on sama varem kehtinud tähtajaga ja nõue oleks aegunud

samuti 19. juunil 2007. Lepingu lõpetamise asjaolud kogumis tõendavad, et kostja kahjustas hagejat

tahtlikult. Kostja I väljaantud haldusakt ei õigusta tema järgnevaid toiminguid. Haldusakti andmisele

järgnes renditud vara valduse rentnikult jõuga ülevõtmine, mille tulemusel katkes rentniku

majandustegevus. Aegumine tuleb lugeda 19. septembril 2003 katkenuks TsÜS § 158 alusel ning

seejärel uuesti alanuks. Menetlusosalised möönsid 19. septembril 2003 kinnitatud kokkuleppes

lepingu lõpetamist, kusjuures kostjad võtsid endale kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Kostja I

kinnitus on sarnane deklaratiivsele võlatunnistusele, kuna selle eesmärgiks ei olnud luua uut

kohustust, vaid kinnitada olemasolevat kohustust. Kokkuleppe sõlminud isikute tahe oli hüvitada

rentnikule kahju. TsÜS § 146 lg 4 järgne aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsus.

Kassatsioonkaebuse järgi on ringkonnakohus aegumise küsimuse lahendanud valesti ja otsuse

õiguslik põhjendus on puudulik. Ebaõigesti on kohaldatud TsÜS § 146 lg-t 4. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud, kas rahaline kohustus jäeti täitmata tahtlikult, ning ei ole tuvastatud, et kostja I jättis

kahju eest hüvitise maksmata tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et lepingut lõpetades olid kostja I

kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid õigusvastaselt saamata lepingu järgi tasumisele

kuuluvad summad. Ringkonnakohus on alusetult lugenud aegumise katkenuks 19. septembril 2003.

Sel kuupäeval sõlmitud kokkuleppega ei ole kohustatud isik kohustust tunnustanud. Isegi kui

aegumine katkes ja algas uuesti 3. septembri 2003 kokkuleppe sõlmimisega, oleks nõue aegunud

3. septembril 2006, seega enne hagiavalduse esitamist 12. augustil 2009.

11. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

12. Kostja II teatas, et tal ei ole midagi lisada alama astme kohtutes esitatud seisukohtadele.

13. Riigikohtu istungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid TsMS § 691

p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

15. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuete lubatavust ja asja menetlemist ning teeb menetluslikud

otsustused (I). Seejärel käsitleb kolleegium nõuete materiaalõiguslikku alust ja aegumist (II).

I

16. Hageja nõudis kostjalt I rendilepingu rikkumisega põhjustatud ja tulevikus tekkiva kahju

hüvitamist, kuid kahjusummat ta haginõudes ei nimetanud, paludes mõista hüvitis välja kohtu

määratud suuruses ajavahemiku eest 19. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2009 või perioodi eest,

mille eest kahju hüvitise nõue ei ole aegunud, samuti viivis seadusjärgses määras alates 1. juulist

2002 kuni nõude täitmiseni. Kui kohus peaks leidma, et nõue kostja I vastu on aegunud, palus ta

aegumise ulatuses nõuda kahjuhüvitis välja kostjalt kui rentniku pankrotihaldurilt, kui nõue aegus

tema pankrotihalduriks olemise ajal.

17. Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi

ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud

sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi

rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis

kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt

arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue.

Hageja esitatud haginõuded kolleegiumi arvates neile tingimustele ei vasta ja kohtud on hagi

ebaõigesti menetlenud.

18. Rahaline nõue tuleb kolleegiumi arvates kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning

üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks

määramata. Sellise erandi näeb ette TsMS § 366, mis lubab mittevaralise kahju hüvitamise hagis

nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

Viivisenõude võib TsMS § 367 esimese lause järgi koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Erandlikult võib hageja rahalise nõude summalise kindlaksmääramise edasi lükata

vastaspoolelt nõude kindlaksmääramiseks vajalike andmete saamiseni TsMS § 364 lg 4 järgi, kuid ka

sel juhul tuleb konkreetne hüvitissumma lõpuks kindlaks määrata.

Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja

menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega

võimaldava materiaalõiguse normi (nt VÕS § 127 lg 6) alusel. Rahalise nõude suurust ei võimalda

määramata jätta ka TsMS § 369, mille järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on

alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal. Kuigi TsMS § 449 võimaldab taotleda

vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse või aegumise kohta, ei anna ka see säte alust esitada

määramata suurusega rahalise nõudega hagi. Pealegi peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi nõude aegumine

üksnes selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12; 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).

19. Kolleegiumi arvates ei olnud hagejal ka olulisi raskusi nõude rahalise määramisega (vähemalt

suurusjärguna). Hagis märkis ta, et kahju seisneb saamata jäänud tulus, mida rentnik oleks saanud

rendilepingu kestuse jooksul alates lepingu rikkumisest 19. juunil 1997 kuni 2009. a lõpuni, ning

kahjuks on 10% vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja jooksul

(I kd, tl 13-14).

20. Kolleegiumi arvates on kohtud lisaks ekslikult menetlenud selgelt rahalise nõudega hagi

mittevaralisena ja määranud asja hinnaks 1595 eurot (25 000 krooni), arvestamata mh sellega, et

hageja on esitanud nõuded erinevate kostjate vastu. Seetõttu on ilmselgelt tasumata ka ettenähtud

riigilõiv. Riigikohus on leidnud, et varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil

mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks

ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada (vt nt Riigikohtu 14. septembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-75-06, p 11).

Kolleegium ei pea siiski vajalikuks ise asja hinda muuta, kuna selleks tuleks hageja nõuet täiendavalt

hinnata ja lasta pooltel seisukohti esitada, ja jätab asja hinnaks ka kassatsioonimenetluses 1595 eurot,

kuid võimaldab maakohtul pärast nõuetekohaste nõuete esitamist täpsustada asja hinda mõlema

kostja vastu esitatud haginõuete osas.

21. Eelneva põhjal oleks õige alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asi menetlemise

otsustamiseks uuesti maakohtusse. Kuna ringkonnakohus on aga juba maakohtu otsuse tühistanud ja

saatnud nii nõuded kostja I kui ka kostja II vastu maakohtule, piisab ringkonnakohtu otsuse

põhjenduste täiendamisest Riigikohtu põhjendustega. Maakohtul tuleb TsMS § 3401 lg 1 alusel anda

hagejale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, st nõuetekohase haginõude esitamiseks ja hagi hinnale

vastava riigilõivu tasumiseks. Kui hageja kohtu nõudmist ei täida, tuleb hagi jätta läbi vaatamata.

22. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus eksis TsMS § 651 lg 1 vastu, kui tühistas maakohtu otsuse

ka osas, milles maakohus võttis vastu hageja osalise loobumise haginõudest kostja I vastu ja lõpetas

selles osas menetluse (vt otsuse p-d 5 ja 7). Sisuliselt hageja selles osas maakohtu otsust ei

vaidlustanud ja selles osas maakohtu otsuse tühistamise kohta ei ole ringkonnakohtu otsuses

põhjendusi.

Kolleegium ei tühista siiski ringkonnakohtu otsust ka selles osas, kuna asi on saadetud maakohtule,

kes saab loobumise asemel jätta nõude ebaselguse või riigilõivu tasumatajätmise tõttu ka läbi

vaatamata (vt otsuse p 21).

23. Lisaks nõude suuruse määramata jätmisele on küsitav ka hageja soov mõista kostjalt II raha välja

ulatuses, milles nõue jääb aegumise tõttu rahuldamata kostja I vastu.

Kolleegiumi arvates on siiski põhimõtteliselt võimalik kostjat II hageda, st esitada tema vastu

erandlikult haginõue tingimuslikult. Kolleegium näeb võimalust kohaldada analoogselt TsMS § 369

tulevase nõude esitamise kohta ja § 370 lg-t 2 alternatiivsete nõuete kohta. Ka sel juhul tuleb aga

esitada konkreetse suurusega rahaline nõue, mille lahendamist taotletakse tingimuslikult. Hagihinna

määramisel saab aga lähtuda TsMS § 134 lg 1 teisest lausest, st määrata hind suurema nõude järgi.

Sellest tulenevalt oleks kummagi kostja vastu esitatud haginõuete n-ö ühine hind eelduslikult kostjalt

I nõutav rahasumma.

24. Kolleegium märgib, et kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207

lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku

seisundit.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

järgi arvata riigituludesse.

26. Menetluskulud määratakse asja läbivaatamisel maakohtus, sõltuvalt selle tulemustest.

II

27. Kuigi kolleegiumi arvates on haginõudeid menetletud lubamatult, peab kolleegium vajalikuks

peatuda ka kostja I vastu esitatud nõuete materiaalõiguslikul alusel ja aegumisel, millest tuleb

juhinduda hageja nõuete menetlemise korral.

28. Hageja väitel on kostja I tekitanud rentnikule rendilepingu rikkumisega kahju, mille hüvitamise

nõue on loovutatud hagejale. Väidetav lepingurikkumine seisnes rendile antud vara valduse rentnikult

äravõtmises ja sellega tema majandustegevuse seiskamises. Rentniku kahju seisnes hageja väitel

saamata jäänud tulus, mida rentnik oleks võinud rendilepingu tähtaja möödumiseni teenida.

Kolleegiumi arvates võis selline kahju rendilepingu iseloomu arvestades olla lepingu kaitsealas.

Rendileping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002 ja ka renditud vara võeti ära enne seda. Rendileping on

kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, millele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates 1. juulist

2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.

29. Rendilepingu esemeks olnud vara rentnikult äravõtmisega võis kostja I rikkuda rendilepingust

tulenevat rendileandja kohustust mitte takistada rentnikku kasutusse antud vara valdamast. Selle

kohustuse rikkumise korral enne 1. juulit 2002 võis rentnik nõude eelduste täitmisel nõuda

mh rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist Eesti Vabariigi rendiseaduse § 24 lg 1 teise lause ja

TsK § 222 lg 1 järgi.

Takistus rendilepingu järgi üleantud vara valdamisel ja kasutamisel on jätkuv rendilepingu rikkumine,

mis kestab kogu lepingu kehtivuse aja. Tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1 kohalduvad pärast 1. juulit

2002 toimunud rendilepingu rikkumisele mh VÕS § 115 lg 1, § 276 lg 1 ja § 278 p 3, mis

võimaldavad nõuda sama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See kehtib tulenevalt

VÕS §-st 341 sõltumata sellest, kas lepingut hinnata võlaõigusseaduse järgi üüri- või rendilepinguna.

30. Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul aeguma

tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega

ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas See kehtib kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja

määramisel nii TsÜS § 147 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kui ka TsÜS(1994) § 116 esimese lause

järgi.

Hageja positsioonist võib järeldada, et ta nõuab rendilepingu rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamist, mis seisneb lepingu järgi saamata jäänud tulus. Kuna hageja enda väitel on ta loobunud

rendilepingu täitmise nõudest, nõuab ta seega lepingu täitmist asendava kahju hüvitamist.

31. Kolleegiumi arvates hakkab lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega kõigi sellest

tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine. Samas on võimalik, et rendilepingu kokkuleppel

lõpetamisel on hageja kahju hüvitamise nõuded piiratud üksnes kokkuleppe eelse ajaga.

Kolleegium ei nõustu eelneva põhjal hagejaga, et tema kahju hüvitamise nõuded aeguvad

perioodiliselt vastavalt kahju tekkimisele lepingu tähtaja möödumiseni. Seega nõustub kolleegium

kohtutega, et kostja I vastu esitatud hageja kahju hüvitamise nõuete aegumist tuleb arvestada alates

ajast, kui kostja I võttis ära vara valduse (lepingu rikkumisest), st 19. juunil 1997, millal hageja sai

ühtlasi rikkumisest teada.

32. Hageja kostja I vastu esitatud nõuded pidanuks aegumise kulgemise algusajal kehtinud

TsÜS(1994) § 113 lg 1 ja § 116 esimese lause järgi aeguma kümne aasta jooksul õiguse rikkumisest

teadasaamisest 19. juunil 1997, st TsÜS(1994) § 106 lg-st 1 lähtudes 19. juunil 2007. Põhinõuete

aegumisega pidanuks TsÜS(1994) § 117 järgi aeguma ka viivisenõuded kui kõrvalnõuded.

Lähtudes VÕSRS § 9 lg 1 esimesest lausest, tuleb aegumisele alates 1. juulist 2002 kohaldada

tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata

nõuetele. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Lähtudes

VÕSRS § 9 lg-st 2, arvestatakse seda 1. juulist 2002, st hageja nõuded aegunuks TsÜS § 136 lg 2

järgi 1. juulil 2005 (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15).

33. Tehingulise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi aga kümme aastat, kui kohustatud

isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja I rendilepingu

rikkumine oli tuvastatud asjaoludel tahtlik TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Rendilepingu alusel rentniku

valdusse antud vara jõuga äravõtmist ja rentnikul vara kasutamise edasist teadlikku takistamist ei saa

hinnata teisiti. Oluline ei ole, kas kostja I tahtlus oli suunatud ka rentnikule kahju tekitamisele või

kahjuhüvitise väljamaksmisest keeldumisele. Riigikohus on leidnud, et kohustuse tahtliku

rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast

tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11).

Sellest tulenevalt ja lähtudes VÕSRS § 9 lg-test 1-3 (nende koostoimes) lähtudes aegunuks hageja

nõuded kostja vastu samal ajal kui TsÜS(1994) järgi, st 19. juunil 2007, nagu leidis ka

ringkonnakohus.

34. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et 19. septembril 2003 kinnitatud kohtulikku

kokkulepet (I kd, tl 59) p 4 saab hinnata kostja I poolse kahju hüvitamise nõude tunnustamisena

TsÜS § 158 mõttes, mis katkestas aegumise. Seega nõustub kolleegium ka sellega, et aegumine tuleb

lugeda viidatud sätte alusel 19. septembril 2003 katkenuks ja uuesti alanuks. Kolleegiumi arvates

hakkas uuesti kulgema TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg. Alust ei ole väita, et

nõude tunnustamisega hakkaks kulgema lühem aegumistähtaeg, kui pooled selliselt kokku ei

leppinud.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve