3-1-1-10-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-10-12

Määruse kuupäev

30. märts 2012

Kohtukoosseis

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks Uuno Lausingu ja

AS Tartu Mill suhtes KrMS § 2051 lg 1 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-9300

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Uuno Lausingu ja AS Tartu Mill kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Kalle-Kaspar Sepper, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a ja Tartu Maakohtu 30. septembri

2011. a määrused täies ulatuses ja saata Uuno Lausingu ja AS Tartu Milli kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kalle-Kaspar Sepperi määruskaebus lahendamiseks Tartu

Maakohtu kohtukoosseisule, kes lahendab kriminaalasja 1-11-9300 (kohtueelses menetluses nr

099921000002).

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. märtsil 2009. a esitas AS Tartu Veski (hiljem AS Tartu Mill) esindaja Konkurentsiametile

pöördumise, milles informeeris Konkurentsiametit AS Tartu Veski ja AS Stahlhuti vahel

22. septembril 2006. a sõlmitud, ent viimase poolt täitmata jäänud kokkuleppest. Pöördumises leiti, et

kokkulepe vastab kehtivatele õigusaktidele ega oma konkurentsi kahjustavat iseloomu, kuid märgiti,

et AS Stahlhut kasutab kokkulepet ära AS Tartu Veski šantažeerimiseks vabanemaks kokkuleppest

tulenevate kohustuste täitmisest. Märgiti, et AS Tartu Veski on nõus andma Konkurentsiametile

igakülgset täiendavat informatsiooni eeltoodud vaidlust puudutavate asjaolude kohta.

2. 16. märtsil 2009. a esitasid M. S. ja AS Stahlhut Riigiprokuratuurile kuriteoteate, milles teavitati

22. septembril 2006. a AS Stahlhut ja AS Tartu Veski vahel konkurentsiõigusega vastuolus oleva

kokkuleppe sõlmimisest ja paluti alustada menetlust kontrollimaks KarS §-s 400 ettenähtud kuriteo

tunnuste esinemist AS Stahlhut, M. S.-i, AS-i Tartu Veski, M. G., U. Lausingu ja R. P. tegevuses. Kui

prokuratuurile piisab kriminaalmenetluse alustamiseks teates märgitust, paluti seda käsitada kui

leebuse kohaldamise taotlust kriminaalmenetluse seadustiku ja konkurentsiseaduse 27. veebruaril

2010. a jõustuvate muudatuste tähenduses.

3. Riigiprokuratuur alustas 19. mail 2009. a kriminaalmenetlust KarS § 400 lg 1 tunnustel seoses AS

Tartu Veski ja AS Stahlhut vahel 22. septembril 2006. a konkurentsi kahjustava kokkuleppe

sõlmimise ja kaubaturu jagamisega. Kriminaalmenetluse käigus esitati M. S.-ile ja AS-le Stahlhut

kahtlustus KarS § 400 lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis on alates

27. veebruarist 2010. a vaadeldav konkurentidevahelise kokkuleppe (edaspidi kokkulepe)

sõlmimisena, millega jagatakse kaubaturgu ja mis on kvalifitseeritav KarS § 400 lg 2 p 3 järgi.

4.1. Riigiprokuratuuri juhtiva prokuröri Heili Sepa 17. augusti 2011. a määrusega lõpetati M. S.-i ja

AS Stahlhut suhtes KrMS § 2051 lg 1 ja § 206 alusel kriminaalmenetlus. Määruses leiti, et nende

isikute teade ja selle lisad võimaldasid alustada kriminaalmenetlust KarS § 400 lg 2 p 3 tunnustel. M.

S.-i ja AS Stahlhut kuriteoteates esinevad kõik konkurentsiseaduse §-s 781 lg 2 p-des 1-5 loetletud

leebuse kohaldamise taotluses nõutavad asjaolud. Isikud on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist

27. veebruaril 2010. a jõustunud KrMS § 2051 lg 1 alusel. Kuigi nimetatud sätted kuriteoteate

esitamisel ei kehtinud, saab määruse tegemise ajal neist juhinduda, lähtuda tuleb menetlustoimingu

ajal kehtivast õigusest. Määruses leiti, et kuigi AS Tartu Veski esitas pöördumise varem kui M. S. ja

AS Stahlhut, ei ole see vaadeldav asjakohase kuriteoteatena ega vasta leebuse kohaldamise taotluse

nõuetele.

4.2. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt saab kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrust

vaidlustada KrMS § 228 lg 1 ja § 207 lg-te 2 ja 3 alusel. Samas selgitati, et kui isiku suhtes, kelle

osas on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 2051 lg-te 1 või 2 alusel, ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda leebust kohaldada, võib Riigiprokuratuur oma määrusega menetluse leebusetaotleja suhtes

uuendada.

5. AS Tartu Milli ja U. Lausingu kaitsja Kalle-Kaspar Sepper esitas Tartu Maakohtule kaebuse

Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a määruse peale, taotledes AS Tartu Mill ja U. Lausingu suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2051 lg 1 alusel. Kaebuses leiti, et Riigiprokuratuuri määrus,

millega kohaldati AS Stahlhut ja M. S.-i suhtes leebust, on vastuolus KrMS §-ga 2051, sest selles

kirjeldatud taotluse esitas esimesena AS Tartu Mill, mistõttu saab leebust kohaldada vaid AS Tartu

Mill ja U. Lausingu suhtes. Kuna nende poolt Konkurentsiametile teate esitamise ajal puudus

kriminaalmenetluses leebuse kohaldamist võimaldav säte, siis ei saa süüdistatavatele ette heita, et nad

ei ole teates leebuse kohaldamist sõnaselgelt taotlenud. Sisult vastab teade kõikidele leebusetaotlusele

seaduses sätestatud nõuetele. Neil asjaoludel ja toetudes KrMS § 228 lg-tele 1 ja 6 ning KrMS § 2051

lg-le 1 taotles kaitsja Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a määruse tühistamist, AS Taru Mill ja U.

Lausingu suhtes leebuse kohaldamist ja KarS § 400 lg 1 ja 2 tunnustel menetletava kriminaalasja

lõpetamist.

6. Tartu Maakohtu 30. septembri 2011. a määrusega jäeti AS Tartu Mill ja U. Lausingu kaitsja kaebus

Riigiprokuratuuri määruse peale läbivaatamata.

6.1. Maakohus leidis, et tal puudub õiguslik alus menetleda kaebust selles toodud asjaoludel. Kuigi

formaalselt vastab kaebus KrMS §-s 228 sätestatud tunnustele, ei laiene sellele kaebeõigus, sest

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-41-08 p 9 kohaselt ei ole KrMS VIII peatüki 5. jaos

sätestatud alustel võimalik vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist.

6.2. Kohtu arvates puudub kaebuse esitajal kaebeõigus ka KrMS § 207 lg-te 2 ja 3 järgi, sest AS Mill

ja U. Lausing ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanud. Riigiprokuratuuri määruse selgitus

kaebeõiguse kohta on eksitav.

6.3 Maakohus ei võtnud seisukohta määruskaebuse osas, milles paluti kohaldada AS Tartu Mill ja U.

Lausingu suhtes leebust KrMS § 2051 lg 1 alusel, kuna nimetatud sätte esimese ja teise lõike järgi

otsustab leebuse kohaldamist vaid Riigiprokuratuur.

7. AS Tartu Milli ja U. Lausingu kaitsja esitas 31. augustil 2011. a ringkonnakohtule määruskaebuse,

milles taotleti nii maakohtu määruse kui ka Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a määruse tühistamist,

AS Tartu Mill ja U. Lausingu suhtes leebuse kohaldamist ja nende osas kriminaalmenetluse

lõpetamist.

8. Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2011. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhiseisukohad on järgmised.

8.1. Maakohus on õigesti leidnud, et tal ei ole pädevust läbi vaadata kaebust kriminaalmenetluse

lõpetamise seaduslikkuse üle. Tulenevalt KrMS §-dest 207 ja 208 on üksnes kannatanul õigus esitada

kaebus prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale KrMS § 199 lõikes 1 või 2

sätestatud alustel. Sama põhimõte kehtib ka kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-s 2051 lg 1

alusel. Praegusel juhul on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 2051 lg 1 sätestatu kohaselt leebuse

kohaldamise tingimusi täitva leebusetaotleja suhtes ning menetluse lõpetamise vaidlustamist

süüdistatava poolt seadus ette ei näe.

8.2. KrMS § 228 lg 1 ja § 230 lg 1 alusel ei saa samuti vaidlustada Riigiprokuratuuri

kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et vastavalt KrMS

§ 228 lg-le 1 on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus esitada Riigiprokuratuurile kaebus

uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine

menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. See

aga ei tähenda, et Riigiprokuratuuri vaadeldav määrus on vaidlustatav maakohtus, nagu on leitud

määruskaebuses. KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 järgi võib menetlusosaline või menetlusväline isik esitada

kaebuse enne süüdistusakti koostamist ja ainult uurimisasutuse või prokuratuuri menetlustoimingu

või määruse peale. Kui nimetatud kaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist,

edastatakse see kriminaalasja arutavale kohtule. Käesoleval juhul on süüdistusakt saadetud kohtusse

24. augustil 2011. a. ja AS Tartu Mill ja U. Lausingu kaitsja esitas kaebuse Tartu Maakohtule 31.

augustil 2011. a.

8.3. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, maakohus oleks pidanud kaebust menetlema KrMS § 228 lg 6

alusel, sest nimetatud kaebust ei ole maakohtule saatnud mitte Riigiprokuratuur, vaid selle esitas

kaitsja otse. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, miks tal ei ole pädevust KrMS § 228 lg

6 alusel antud kaebust lahendada, sest need tulenevad Riigikohtu 23. septembri 2008. a määruse nr 3-

1-1-41-08 seisukohtadest. Kaebus tuleb esitada Riigiprokuratuurile ja viimase poolt tehtud lahendi

peale saab kaevata eeluurimiskohtunikule, kelle määrus on lõplik. Antud juhul kaitsja ei esitanud

kaebust mitte Riigiprokuratuurile, vaid otse maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et sellist õigust ei

tulene ka karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja lausest, mille kohaselt pärast süüdistusakti koostamist lahendab leebustaotluse

läbivaatamisega seotud vaidlused kriminaalasja arutav kohus. Leebustaotluse läbivaatamisega seotud

vaidluste läbivaatamist asja arutavas kohtus takistab KrMS §-s 2051 sätestatu, mille kohaselt saab

kriminaalmenetlust konkurentsialase kuriteo korral leebuse kohaldamisega lõpetada vaid

Riigiprokuratuuri määrusega. Kuni Riigiprokuratuuri määrus on seadusjõus, ei saa kohus seda

revideerida. KrMS § 2051 lg 5 kohaselt, kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud

määruse tegemist ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda leebust kohaldada, võib Riigiprokuratuur oma

määrusega menetluse leebusetaotleja suhtes uuendada. Eeltoodu annab ringkonnakohtu arvates

kaebajale võimaluse vastavate asjaolude esitamiseks Riigiprokuratuurile, taotlemaks lahendust

vaidlusele, miks kohaldati leebust AS Stahlhut ja M. S.-i suhtes, mitte aga AS Tartu Mill ja

U. Lausingu suhtes. Kohus ei saa seda vaidlust lahendada, sest see pole kohtu pädevuses.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. AS Tartu Milli ja U. Lausingu kaitsja K.-K. Sepper esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles

palutakse jätkuvalt tühistada nii Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a määrus kui ka maa- ja

ringkonnakohtu määrused ning kohaldada AS Tartu Mill ja U. Lausingu suhtes leebust ja lõpetada

nende osas kriminaalmenetlus KarS § 400 lg-te 1 ja 2 tunnustel. Määruskaebuses leitakse järgmist.

9.1. Maa- ja ringkonnakohtu määrustes esitatud seisukohad on vastuolus leebuse kui õigusliku

instituudi põhimõttega, samuti kriminaalmenetluse seadustiku sätetega, mis puudutavad kaebeõigust

Riigiprokuratuuri tegevuse peale. Maa- ja ringkonnakohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, et

kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebuse esitaja palub Riigikohtul võtta seisukoht, kas kehtiv

kriminaalmenetlusõigus võimaldab kaevata Riigiprokuratuuri leebuse kohaldamise määruse peale ja

seda olukorras, kus leebuse kohaldamise tingimused on faktiliselt täidetud kaebuse esitajate

(süüdistatavate) poolt. Kui Riigikohus asub seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri

ja ei võimalda kaebemenetlust Riigiprokuratuuri leebuse kohaldamise määruste suhtes, tuleb algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus vastava regulatsiooni puudumise osas. Juhul, kui

Riigiprokuratuuri leebuse kohaldamise määruseid ei võimaldata kohtulikult kontrollida, annab see

Riigiprokuratuurile kohtulikult kontrollimatu võimaluse kriminaalmenetluse kohustuslikkuse

põhimõttest irduda ja selektiivselt valida, keda menetlusele allutada.

9.2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg 1 sätestab, et menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul

on

õigus

esitada

enne

süüdistusakti

koostamist

prokuratuurile

kaebus

uurimisasutuse

menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusõiguse rikkumine menetlustoimingu

tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Süüdistatavad said

Riigiprokuratuuri määrusest teada alles süüdistusaktis ning määrus ise saadeti neile veel hiljem.

Riigiprokuratuuri määruse peale määruskaebuse esitamine on õigustatud KrMS § 228 lg 6 alusel, mis

sätestab, et kui kaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, edastatakse see

kriminaalasja arutavale kohtule. Maakohus on määruskaebust läbivaatamata jättes jätnud

tähelepanuta, et süüdistatavad vaidlustasid Riigiprokuratuuri määruse üksnes osas, millega jäeti

nende suhtes leebus kohaldamata ja kriminaalmenetlus lõpetamata. Riigiprokuratuuri poolne leebuse

meelevaldne kohaldamine rikub alati teise poole õigusi ja peab olema kaevatav KrMS § 228 lg 1

alusel.

9.3. Konkurentsiamet ja Riigiprokuratuur on jätnud AS Milli ja U. Lausingu leebustaotluse tegelikult

menetlemata. Asjas puudub dokument, millest nähtuks, miks nende suhtes leebust ei kohaldata.

Selline dokument tulnuks edastada taotluse esitajale, kes saaks selle omakorda vaidlustada.

Mõistetamatu on ringkonnakohtu etteheide, et kaebus esitati mitte prokuratuurile, vaid maakohtule.

9.4. Maa- ja ringkonnakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-41-08 ei ole asjakohane. Leebuse

kohaldamine on prokuratuuri iseseisev toiming, mida tuleb vaadelda eraldi kriminaalmenetluse

seadustiku mõttes kriminaalmenetluse lõpetamisest. Asjaolu, et prokuratuur on otsustanud leebuse

kohaldamist väljendada määruses, mida süüdistatavad vaidlustada ei saa, ei muuda leebuse

kohaldamist vaidlustatamatuks. Süüdistatavad vaidlustavadki prokuratuuri toimingut, millega nende

suhtes ei kohaldatud leebust, sest see rikub nende õigusi KrMS § 228 lg 1 mõttes. Asjaolu, et

süüdistatavad said prokuratuuri toimingust teada alles süüdistusaktist ja hilisemalt süüdistatavatele

esitatud kriminaalasja osalise lõpetamise määrusest, ei muuda leebuse kohaldamata jätmist kui

prokuratuuri toimingut vaidlustatamatuks.

9.5. Kuna leebuse kohaldamine või kohaldamata jätmine kui prokuratuuri toiming on kaevatav, siis

on kohtul võimalik teha prokuratuurile ettekirjutus, millisel viisil tuleb leebust kohaldades käituda.

Kui kohus tuvastab, et prokuratuur on rikkunud leebuse kohaldamisel seadust, siis saab KrMS § 2051

lg 5 alusel kohustada prokuratuuri uuendama kriminaalmenetlust leebusetaotleja osas, kelle suhtes on

kohaldatud leebust alusetult. Vaid sellisel viisil on prokuratuuril võimalik kohaldada leebust

süüdistatavate suhtes, kes on faktiliselt leebuse kohaldamise tingimused täitnud.

9.6. Kuna ajal, mil AS Tartu Mill esindaja esitas Konkurentsiametile pöördumise, ei sisaldanud

kriminaalmenetluse seadustik veel regulatsiooni leebuse kohaldamise kohta, siis ei saa neile ette heita

ka seda, et nende pöördumine ei sisaldanud sõnaselget taotlust leebuse kohaldamiseks. Pöördumises

oli piisavalt andmeid, mis võimaldanuksid anda hinnangu AS Mill ja AS Stahlhuti vahel sõlmitud

kokkuleppele. Prokuratuur on kohaldanud leebust vale isiku suhtes ja samas jätnud põhjendamata,

miks ei tehtud seda AS Mill osas. Nii nende leebustaotlus kui ka praegune kaebus tuleb lahendada

enne kohtule kriminaalasja toimiku üleandmist prokuratuuri poolt, vastasel juhul on lõplikult

minetatud võimalus kontrollida leebuse kohaldamise õigsust. Kehtiva KrMS § 2051 lg 1 kohaselt on

prokuratuur kohustatud lõpetama kriminaalmenetluse isiku suhtes, kes on esimesena esitanud

leebusetaotluse, milles sisalduv teave konkurentsialase kuriteo kohta võimaldab alustada

kriminaalmenetlust. Kuna nende pöördumine vastab eelkirjeldatud taotluse nõuetele, tuleb kohustada

Riigiprokuratuuri oma määrust tühistama suunisega lõpetada AS Tartu Mill ja U. Lausingu suhtes

kriminaalmenetlus KrMS § 2051 lg 1 alusel.

10. Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2012. a vastuses määruskaebusele leitakse, et kaitsjal puudub õigus

vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust, kuna kaitsja on 15. juunil 2011. a esitanud Riigiprokuratuuri

leebustaotluse, mille Riigiprokuratuur jättis 28. juunil 2011. a. rahuldamata. Nimetatud määrust ei ole

Riigiprokuratuuri hinnangul aga kaitsja ega süüdistatavad vaidlustanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium käsitleb esmalt kriminaalmenetluses leebuse kohaldamise instituudi ja

kriminaalmenetluse § 2051 alusel lõpetamise olemuslikke tunnuseid (I), analüüsib seejärel, millises

korras on kehtiva õiguse kohaselt vaidlustatav kriminaalmenetluse lõpetamine või selle lõpetamata

jätmine isiku suhtes, kes on esitanud leebuse taotluse (II) ja lahendab seejärel määruskaebuse (III).

I

12. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 2051 sätestatud konkurentsialase kuriteo lõpetamine seoses

leebuse kohaldamisega on käsitatav KrMS §-s 205 sisalduva nn kroontunnistaja suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamise erijuhuna. Kroontunnistaja instituut omakorda kuulub KrMS §-s 6

sätestatud oportuniteedipõhimõtte toimealasse, mille kohaselt on lubatud seaduses sätestatud juhtudel

ja korras lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel isiku suhtes, kelle käitumises on

kuriteo tunnused. Kroontunnistajaks nimetatakse menetlejaga koostööd tegevat ja kuriteo asjaolude

selgitamisele olulisel määral kaasa aitavat kahtlustatavat (süüdistatavat). Kriminaalmenetluse

lõpetamine kroontunnistaja suhtes tähendab sisuliselt talle andestamist kuriteo asjaolude

selgitamiseks osutatud abi eest. Selline andestamine riivab olulisel määral avalikkuse õiglustunnet ja

kahjustab ka ühiskonna moraalset kliimat. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et ka kroontunnistaja

regulatsioon iseenesest on käsitatav süütuse presumptsiooni, eriti enese mittesüüstamise privileegi,

riivena. Seetõttu peaks kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes olema eriti põhjalikult

kaalutud otsustuse tulemiks. KrMS §-s 205 sisalduv kroontunnistaja üldregulatsioon annabki

Riigiprokuratuurile üsna avara kaalutlusvõimaluse otsustada, kas kroontunnistaja kaasabi on olnud

piisavalt oluline ja kas sellest lähtuvalt tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Selleks, et kroontunnistaja

instituut ka tõepoolest toimiks eesmärgipäraselt ja aitaks kaasa raskete või keeruliste kuritegude

avastamisele, ei tohi riik käituda sõnamurdlikult ega keelduda kroontunnistaja suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamisest siis, kui nende kaasabi kuriteo asjaolude selgitamisele on tõepoolest

olnud määrava tähtsusega. Kuid eelnev tõdemus on siiski pelgalt vaid õiguspoliitilise ja

kriminoloogilise tähendusega, kuna kolleegiumi arvates puudub kroontunnistajal KrMS §-st 205

lähtuv subjektiivne õigus nõuda kriminaalmenetluse lõpetamist ja ka õigus vaidlustada tema suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist. Järgnevalt tuleb kaaluda, kas selline järeldus kehtib täiel

määral ka erinormis - seega KrMS §-s 2051 sätestatu suhtes.

13. Kuigi

kriminaalmenetluse

lõpetamine

KrMS

§

2051

alusel

on

samuti

käsitatav

kriminaalmenetluse lõpetamisena kroontunnistaja suhtes, ei saa jätta märkamata selles paragrahvis

sätestatu olulist eripära võrreldes KrMS §-s 205 sätestatuga. Seletuskirjas 20.01.2010 vastu võetud ja

27.02.2010 jõustunud seaduseelnõule 438 SE, millega muuhulgas täiendati ka kriminaalmenetluse

seadustikku paragrahviga 2051, on märgitud, et hoolimata kartellide kriminaliseerimisest või

võimalusest rakendada ettevõtjate suhtes ulatuslikke rahalisi karistusi või trahve on nende

sanktsioonide reaalne ja süstemaatiline rakendamine muutunud enamikus riikides võimalikuks alles

pärast nn leebusprogrammide (leniency programme) ellukutsumist. See on põhjustatud nimetatud

kuriteoliigi eriti kõrgest latentsusest ning keerukast tõendamismehhanismist. Konkurentsi

kahjustavate kokkulepete menetlemine nõuab tavapärasest erinevaid lahendusi, kuna erinevalt

enamikust teistest kuriteoliikidest on selle kuriteo olemasolust üldjuhul teadlikud üksnes sellest kasu

saavad isikud ehk kokkuleppe osapooled. Kannatanud (konkurendid, tarbijad) võivad kuriteo

olemasolu üksnes aimata. Käesoleva kohtuasja eripära, samuti KrMS §-s 2051 sätestatu uudsust

arvestades on kolleegiumi arvates seadusandja täpse selgitamise huvides vajalik silmas pidada veel

järgmisi seletuskirjas esitatud seisukohti:

13.1. Leebusprogrammi toimemehhanism põhineb tuntud vangi dilemmal: kui õigusrikkumisest

vaikides võib loota, et seda ei avastata, lisandub leebusprogrammi olemasolu korral hirm, et teine

õigusrikkuja annab oma kaaslased üles ja pääseb ise kergemalt. See hirm sunnib võimalikult vara ja

täielikult järelevalve- ja uurimisasutustega koostööle asuma, et olla ise see, kes pälvib leebema

kohtlemise. Selle ootuse täitumise eelduseks on vaja luua õigusrikkujale kindlustunne, et kui ta täidab

leebusprogrammi tingimusi, on riik kohustatud teda leebemalt kohtlema.

13.2. Leebusprogrammi aluste, tingimuste ja kohaldamise korra sätestamine seaduse tasandil ei

tähenda siiski, nagu oleks konkurentsialasest kuriteost või selle asjaoludest teada andnud isikule

(leebusetaotlejale) automaatselt garanteeritud karistusest vabastamine (immuniteet) või karistuse

kergendamine. Leebuse ülesnäitamine sõltub kõigi tingimuste täitmisest, koostööst menetlejaga ja

kaalust, mis on koostöö teel saadud tõenditel kuriteo menetlemisel. Kui need tingimused on täidetud,

on leebusetaotlejal õigus saada leebemalt koheldud. Muud kriminaalmenetluse otstarbekusest

lõpetamise alused (eeskätt KrMS §-d 202 ja 205) on leebusprogrammi kõrval kohaldatavad

subsidiaarselt.

13.3. Puudub alus karta, et leebusprogrammi kasutuselevõtmine annaks võimaluse konkurendi

alusetuks süüdistamiseks ja seega konkurentsi rikkumiseks. Üksnes asjaolu, et isik on esitanud

leebustaotluse, ei ole eraldivõetuna veel mingil juhul aluseks kellegi suhtes põhiõigusi intensiivselt

riivavate menetlustoimingute tegemiseks, veelgi vähem isiku süüdistamiseks kartellis, rääkimata

isiku süüdimõistmisest. Konkurendi „lõksu mängimise“ välistab ka nõue, et leebusetaotleja ei tohi

olla kartelli algataja või juht. Süüdistamiseks on vajalikud menetlusreeglite järgi kogutud tõendid,

mis võimaldavad seostada isiku ja kuriteo; samuti ei saa kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne,

kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Alused konkreetsete põhivabadusi riivavate

menetlustoimingute tegemiseks (läbiotsimine, kirjavahetuse jälgimine jne) on KrMS-s eraldi

sätestatud ning neid toiminguid võib teha vaid pädeva organi loal.

13.4 Sarnaselt KrMS §-s 205 ettenähtud kriminaalmenetluse lõpetamise regulatsiooniga on leebuse

kohaldamisel kriminaalmenetluse lõpetamise õigus reserveeritud Riigiprokuratuurile. Kuna kõigi

aluste ja tingimuste täitmise korral puudub Riigiprokuratuuril kaalutlusõigus, kas leebust kohaldada

või mitte, on norm sõnastatud imperatiivsena.

13.5. Riigiprokuratuuril on siiski võimalus lähtuvalt menetluse efektiivsusest ja ökonoomiast valida

menetluse staadium, milles kriminaalmenetlus lõpetatakse; see võib toimuda nii viivitamata pärast

leebusetaotleja poolt kuriteoteate või süüstavate tõendite esitamist kui ka hilisemas staadiumis, kui

menetleja on veendunud, et leebusetaotleja on jätkanud koostööd, või kui ülejäänud konkurentsialase

kuriteo toimepanijad on süüdi mõistetud. Seejuures on võimalik KrMS § 216 lõikes 2 sätestatud

tingimustel ja lõikes 3 sätestatud korras kriminaalasja eraldamine. Näiteks võib osa kartelliosaliste

kohta esitada süüdistuse varem, samas kui teiste kartelliosaliste kohta on vaja veel tõendeid koguda.

Samuti võib leebusetaotleja(te) kriminaalasja eraldada, et alles tulenevalt ülejäänud kartelliosaliste

suhtes toimunud menetluse käigust otsustada, kas, kelle suhtes ja millises ulatuses on alust leebust

kohaldada.

13.6. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2051 lg 1 alusel on kriminaalmenetluse lõpetamine võimalik

ühe kuriteo menetlemisel ainult ühe leebusetaotleja suhtes, kusjuures ei ole tähtis, kas kuritegu

menetletakse ühises menetluses või on kriminaalasi leebusetaotleja suhtes eraldatud uude toimikusse.

Kui leebustaotluse on esitanud mitu isikut, kuid esimeses neist ei ole piisavalt teavet

kriminaalmenetluse alustamiseks või esimene taotleja ei täida sätestatud tingimusi, on leebus

kohaldatav järgmise isiku suhtes, kes vastab kõigile lõikes 1 sätestatud tingimustele.

14. Analüüsides KrMS §-s 2051 sätestatut ja arvestades ka seletuskirjast nähtuvat seadusandja tahet

kõnealuse normi kehtestamisel, võib kolleegiumi arvates rääkida vähemalt kahest KrMS § 2051

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eritunnusest §-s 205 sisalduvate kroontunnistaja suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamise üldtunnustega võrreldes.

14.1. Kui KrMS §-s 205 (samamoodi nagu ka KrMS §-des 202, 203, 204, 2052) sisalduva

sõnakasutuse kohaselt „võidakse kriminaalmenetlus lõpetada“, siis KrMS § 2051 tekstis nähakse ette,

et „kriminaalmenetlus lõpetatakse“. Lähtudes sellest ja arvestades ka seletuskirjas märgitut on

kolleegiumi arvates põhjust väita, et KrMS §-s 2051 kutsutakse isikuid oluliselt aktiivsemalt riigiga

koostööle ja samas põhjustatakse sellega vältimatult ka oluliselt enamal määral õiguspärast ootust

kriminaalmenetluse lõpetamisele, kui §-s 205 sisalduvas kroontunnistaja üldregulatsioonis. Riiklikus

tegevuses põhjustatud õiguspärase ootusega tuleb aga üldjuhul siduda ka vastav subjektiivne õigus,

millest lähtuvalt saab isik tegutseda siis, kui leiab, et tema õiguspärast ootust on rikutud.

14.2. Veelgi olulisem erinevus seisneb aga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2051

alusel ei piisa lihtsalt kroontunnistajaks olemisest ja täielikust koostöövalmidusest riigiga, vaid

oluline on olla esimene kroontunnistaja. Kuna küsimus selle kohta, kes leebusetaotlejaist esitab

nõuetekohase taotluse esimesena, on seadusandja ühelt poolt muutnud leebusetaotlejate menetlusliku

saatuse määramisel absoluutselt otsustavaks tingimuseks ja kuna teisalt puuduvad objektiivsed

kriteeriumid selle küsimuse otsustamiseks ja ka tehtud otsustuse objektiivsuse hindamiseks, siis peab

kolleegiumi arvates olema tagatud subjektiivne õigus taotleda enda tunnistamist esimeseks

leebusetaotlejaks. Samuti tuleb tagada kohtukaebeõigus vaidlustamaks kõnealuses küsimuses tehtud

Riigiprokuratuuri otsustust.

15. Põhjendamaks täiendavalt leebusetaotlejate eelnimetatud subjektiivset õigust taotleda enda

tunnistamist esimeseks leebusetaotlejaks ja ka vastavat kohtukaebeõigust, tuleb kolleegiumi arvates

veel kord pöörduda kõnealuse eelnõu seletuskirja poole. Kuigi selles märgitu kohaselt puudub alus

karta, et leebusprogrammi kasutuselevõtmine annaks võimaluse konkurendi alusetuks süüdistamiseks

ja omakorda selle kaudu konkurentsi rikkumiseks, ei nähtu seletuskirjast paraku, kuidas neid kahtlusi

siiski täielikult välistada. Nende kahtluste kontrollimiseks puudub igasugune võimalus olukorras, mil

Riigiprokuratuur võib mitme leebusetaotleja hulgast valida sisuliselt ilma põhjenduseta isiku, kelle

suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, põhjendades seda üksnes väitega, et ühe leebusetaotleja puhul

lihtsalt on nõuded paremini täidetud.

II

16. Tunnistades eelnevalt põhimõtteliselt leebusetaotleja subjektiivset õigust taotleda enda

tunnistamist esimeseks leebuse taotlejaks, samuti kohtukaebeõigust vaidlustamaks selles küsimuses

tehtud Riigiprokuratuuri otsustust, tuleb järgnevalt lahendada küsimus sellest, millist liiki

kaebeõigusega saab siin tegemist olla.

17. Puudub seaduslik alus vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2051 alusel §-des 207-

208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse vahendusel. Esiteks ei nähta §-des 207-208 ette võimalust

vaidlustada

kriminaalmenetluse

lõpetamist

leebuse

kohaldamise

tõttu.

Teiseks

on

süüdistuskohustusmenetluses tagatud kohtukaebeõigus vaid kannatanule. Kriminaalmenetluse

lõpetamisega § 2051 alusel aga ei riivata mitte konkurentsialaste kuritegude potentsiaalsete

kannatanute huvisid, vaid pigem luuakse reaalsed võimalused nende huvide kaitsmiseks.

18. Riigikohtu määruse asjas nr 3-1-1-41-08 p-s 9 märgitu kohaselt välistab KrMS §-s 228 sätestatu

süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise

KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Öeldu puudutab siiski vaid kriminaalmenetluse

lõpetamisi

§-s

sätestatud

alustel,

mitte

aga

otstarbekuse

kaalutlusest

lähtuvaid

kriminaalmenetluste lõpetamisi.

18.1 Tulenevalt KrMS § 385 p-st 10 ei ole võimalik määruskaebe korras vaidlustada kohtu poolt

kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS §-de 201-203 alusel ja § 2031 alusel leppimise tõttu lõpetamist

saab vaidlustada vaid kannatanu.

18.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-113-10 on KrMS § 385 p 10 sätestatut

täpsustavalt tõlgendades asutud seisukohale, et kohtu poolt KrMS § 202 alusel tehtav

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus peab olema määruskaebe korras vaidlustatav nende tema

jaoks negatiivsete asjaolude osas, millest teda kriminaalmenetluse lõpetamise eelselt ei teavitatud.

18.3. Riigikohtu määruses asjas nr 3-1-1-47-09 aga on leitud, et juhtudel, mil kriminaalmenetluse on

otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 202 lg 7 (mutatis mutandis ka § 203 lg 6 või § 2031 lg 6) alusel

lõpetanud prokuratuur, on kannatanul võimalik seda lõpetamise määrust vaidlustada analoogia alusel

§-des 207-208 sätestatud korras, mitte aga nn uurimiskaebe korras.

19. Seaduses puudub otsene keeld vaidlustada prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamist

otstarbekuse kaalutlusel tuginevalt KrMS §-des 204, 205 või 2051 sätestatule. Väljaspool käesoleva

kohtuasja menetluseset möönab kolleegium obiter dictum korras, et kriminaalmenetluse lõpetamist ka

KrMS §-des 204 ja 205 sätestatud alusel oleks Riigikohtu eelnimetatud lahendeis nimetatud põhjustel

õigem lugeda vaidlustatavateks vaid kannatanu poolt §-des 207-208 sätestatud korras. Samas leiab

kolleegium, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2051 alusel on vaidlustatav KrMS VIII

peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebe korras järgmistel põhjustel.

19.1 Nii nagu on märgitud ka eelnevalt p-s 17, ei riivata kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS §

2051 alusel mitte antud kontekstis aktuaalse konkurentsialase kuriteo kannatanute huvisid, vaid pigem

teiste leebusetaotlejate huvisid.

19.2. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et leebuse kohaldamine ühe leebusetaotleja suhtes ja tema

suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa riivata teiste leebusetaotlejate (s.t teiste kahtlustatavate)

huvisid, ei ole leebusetaotlejal, kelle suhtes jäeti kriminaalmenetlus lõpetamata, võimalik eraldi

vaidlustada tema suhtes leebuse kohaldamata jätmist. Seda põhjusel, et teda ei teavitata tema suhtes

leebuse kohaldamata jätmisest mitte eraldi menetlusdokumendiga (nt leebuse kohaldamata jätmise

määrusega), vaid seda tehakse talle kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopiat saates. See

tähendab seda, et formaalselt saabki leebusetaotleja vaidlustada tema suhtes leebuse kohaldamata

jätmist vaid teise leebusetaotleja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust vaidlustades.

19.3. Ei saa jätta märkimata sedagi, et § 228 lg-s 1 sätestatu tagab uurimiskaebe õiguse isegi

menetlusvälisele isikule, kes leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või

määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Ka seda asjaolu arvestades on

kolleegiumi arvates võimatu käsitletaval juhul eitada selle leebusetaotleja uurimiskaebe õigust, kelle

suhtes on leebuse kohaldamise taotlus jäetud rahuldamata.

III

21. Kohtu alla andmise määruse kohaselt algab 17. mail 2012. aastal kohtumenetlus kriminaalasjas,

milles on süüdistatavateks muuhulgas ka Riigikohtule määruskaebuse esitajad AS Tartu Mill ja

U. Lausing. Seetõttu nõustub kolleegium määruskaebuse esitajatega ja leiab, et käesoleva

määruskaebuse sisuline lahendamine on võimalik vaid KrMS § 228 lg-st 6 lähtuvalt. See tähendab

seda, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel peab kohus kuulama ära kaebuse esitaja ja prokuratuuri

seisukohad, puutuvalt Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

vaidlustamisse.

22. Tulenevalt eelnevalt märgitust ja lähtudes KrMS § 2 p-st 4, § 390 lg-st 1, § 228 lg-st 6 rahuldab

Riigikohus määruskaebuse osaliselt, tühistab Tartu Maakohtu 30. septembri 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a määrused ning saadab AS Tartu Mill ja U. Lausingu esindaja

poolt esitatud kaebuse Riigiprokuratuuri 17. augusti 2011. a määruse vaidlustamiseks lahendamiseks

Tartu Maakohtu kohtukoosseisule, kes lahendab kriminaalasja 1-11-9300 (kohtueelses menetluses nr

099921000002), milles esimene kohtuistung on määratud 17.-18. maiks 2012.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg