3-1-1-6-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-6-12

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Roland Roizi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine

elektroonilise valve kohaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roland Roizi kaitsja vandeadvokaat Andres Hallmägi,

määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. jaanuar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roland Roiz tunnistati Soomes Helsingi esimese astme kohtu 7. novembri 2006. a kohtuotsusega

süüdi narkootilise aine käitlemise ja salakaubaveo kuritegudes ning karistati 12 aastase vangistusega.

Helsingi apellatsioonikohtu 30. novembri 2007. a otsusega vähendati talle mõistetud karistust ja

lõplikuks karistuseks mõisteti 11 aastane vangistus. Soome migratsiooniameti 27. veebruari 2008. a

otsusega saadeti süüdimõistetu välja ning kehtestati tema suhtes 15aastane sissesõidukeeld. Soome

justiitsministeeriumi taotlusel andis Eesti justiitsministeerium 26. novembril 2010 nõusoleku R. Roizi

ületoomiseks vangistuse kandmiseks Eestisse kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa

konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 9 lõige 1 punkt „b“ ja artikli 11 alusel.

2. Harju Maakohtu 21. jaanuari 2011. a määrusega tunnistati R. Roizi suhtes tehtud Soome

kohtuotsuste täitmine Eestis lubatavaks. Tema kuriteod kvalifitseeriti KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning

KarS § 392 järgi, karistades teda vastavalt vangistusega 10 aastaks 10 kuuks ja 20 päevaks ning

5 aastaks. KarS § 64 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks

mõisteti R. Roizile 10 aastat 10 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

19. märts 2006. Määrus on jõustunud.

3. Viru Vangla esitas 26. augustil 2011 Viru Maakohtule materjali kinnipeetava R. Roizi tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Maakohtu

19. septembri 2011. a määrusega jäeti süüdimõistetu vabastamata. Määruse põhjenduste kohaselt on

kinnitust leidnud kinnipeetava hea käitumine vanglas ja tema olmetingimused vabanemisel (kindel

töökoht, lähedaste toetus ja elukoht), kuid arvesse tuleb võtta toimepandud kuriteo ohtlikkust ja selle

asjaolusid. Tegemist on esimese astme kuriteoga, mis on toimepandud grupis ajavahemikus aprill

2005 kuni veebruar 2006; käideldud on 61 kilogrammi hašišit ja 9 kilogrammi amfetamiini. Ka teo

toimepanemise ajal oli R. Roizil töökoht, mis ei takistanud tal kuriteo toimepanemist. Esineb suur

tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegne vabastamine

riivaks oluliselt ühiskonna õiglustunnet ega oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste

eesmärkidega, arvestades, et karistusaja lõpuni on veel üle viie aasta. Süüdimõistmisel ei ole

ennetähtaegne vabastamine isikule iseenesest tagatud.

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas R. Roiz määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, taotledes

määruse tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Kaebuse põhjenduste

kohaselt rikkus maakohus tema Eestile üleandmise tingimusi, raskendades tema olukorda. Kuna

Soomes oleks teda ennetähtaegselt vangistuse kandmisest vabastatud juba 11. septembril 2011, peab

ka Eesti pidama sellest tähtajast kinni ja teda vabastama. KrMS § 484 lõikest 4 ja Konventsiooni

artikli 10 lõikest 1 ja artikli 11 lõike 11 punktist „d“ tulenevalt ei ole üleandmisel lubatud raskendada

välisriigis mõistetud karistust. Samuti ei ole maakohus sisuliselt arvestanud neile esitatud

kinnipeetavat iseloomustavaid materjale ega kuulanud süüdimõistetut ära.

5. Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus

rahuldamata. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Puudub veendumus, et R. Roizi elukorraldus vabanemisel välistaks tema poolt uute kuritegude

toimepanemise. Ka enne kuriteo toimepanemist oli süüdimõistetul töö- ja elukoht. Seetõttu ei ole

kindel, et karistuse eesmärke saab tulemuslikult realiseerida kriminaalhoolduse kaudu. Kuigi tuleb

tunnustada isiku käitumises toimunud positiivseid muudatusi, ei saa käesoleva ajal pidada neid

pöördumatuiks, arvestades, et karistuse kandmise tähtaja lõpuni on jäänud üle viie aasta. Juba kantud

karistuse osa ei ole proportsionaalne teo raskusega. Vastuseks süüdimõistetu määruskaebuses esitatud

väitele, et tal ei olnud võimalik kohtuistungil esitada oma seisukohti, nentis ringkonnakohus, et

maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt selgitati R. Roizile tema õigusi ja kohustusi, samuti viibis

istungil tema kaitsja. Istungiprotokollist ei nähtu, et süüdimõistetu oleks soovinud täiendada kaitsja

sõnavõttu.

5.2 Konventsiooni artikli 10 kohaselt peab täitev riik karistuse täideviimise jätkamisel pidama kinni

karistava riigi määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Selle sättega on kooskõlas ka

KrMS § 484 lõiked 1 ja 2, mille kohaselt välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel määrab kohus kindlaks

Eestis täidetava karistuse. Täpsustatud karistuse täitmine toimub aga KrMS § 486 lg 1 kohaselt Eesti

seadustes sätestatud korras. R. Roizile Soomes mõistetud karistust ei ole Eestis raskendatud, kuna

selle kestus isegi vähenes. Isiku vangistusest ennetähtaegsel vabastamise otsustamisel tuleb aga

lähtuda Eestis kehtivast regulatsioonist, eeskätt KarS §-st 76.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Andres

Hallmägi, kes taotleb määruste tühistamist ja isiku vangistusest ennetähtaegset vabastamist

elektroonilise valve kohaldamisega. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus rajanud oma otsustuse

oletustele ning kohtu arutluskäik ei ole jälgitav. Soome andis karistust mõistes tema teole õigusliku

hinnangu ja karistuse täideviimisel püüdis teda resotsialiseerida. R. Roizile Eestis kohaldatav karistus

ei tohi olla olemuselt või kestuselt rangem kui Soomes. Halvemad ei tohi olla ka karistuse kandmise

tingimused. Soomes oleks teda vabastatud tingimisi pärast seda, kui ta oleks ära kandnud poole talle

mõistetud vangistusest, s.o 11. septembril 2011. Seetõttu on ringkonnakohtu määrus vastuolus KrMS

§ 484 lõige 2 nõuetega. Soomest ületoomisel muutusid ka vangistuse kandmise tingimused

süüdimõistetu jaoks oluliselt raskemaks, kuna avavangla asendati karistuse kandmisega kinnises

vanglas, mistõttu õiglane oleks teda eeskujuliku käitumise tõttu vabastada. Kriminaalhooldajad nii

Eestis kui Soomes iseloomustavad teda positiivselt. Kaitsja on Riigikohtule edastanud ka täiendavad

seisukohad, rõhutades, et R. Roizi käitumine Soome kinnipidamisasutuses viibides oli väga hea; ta

töötas ja õppis. Samuti viitab kaitsja tema hinnangul vastuolulisele kohtupraktikale ja isikute

erinevale kohtlemisele ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium märgib esmalt, et käesolevas asjas on maa- ja ringkonnakohus põhjendanud oma

seisukohta, et R. Roizi ennetähtaegne vangistuse kandmisest vabastamine ei ole kooskõlas

toimepandud kuriteo raskusega ja talle mõistetud karistuse üld- ning eripreventiivsete eesmärkidega.

Puuduvad alused selle järelduse ümberlükkamiseks.

8. Seoses määruskaebuse väidetega, et vastuolus Konventsiooni põhimõtetega tuleb R. Roizil kanda

Eestis raskemat karistust kui Soomes, selgitab kolleegium järgmist.

9. Kohtuasjast nähtub, et käesolevas asjas põhjendasid R. Roizi karistuse täitmine võeti üle

Konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti „b“ ja artikli 11 alusel. Konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti

„b“ kohaselt muudetakse isikule välisriigis mõistetud karistus kohtu- või haldusmenetluse kaudu

elukohariigi otsuseks, asendades karistava riigi poolt määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo

puhul ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele. Artikkel 11 lõike 1 punkti

d kohaselt ei tohi seejuures raskendada karistatud isiku karistusmäära. Konventsiooni seletuskirja

kohaselt (p 57) puudutab raskendamiskeeld nii karistuse kestust kui selle olemust. Näiteks ei tohi

süüdimõistetu suhtes rakendada raskemat vabaduskaotusliku karistuse kandmise viisi (sunnitöö

vangistuse asemel).

10. Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib välisriigis mõistetud karistuse tunnustamist ja täitmist

19. peatüki 5. jagu. Karistuse täpsustamist reguleeriva KrMS § 484 lõiked 1 ja 2 sätestavad

tingimused, millele peab vastama Eestis täitmiseks määratav karistus, kui kohus tunnistab välisriigi

kohtuotsuse täitmise lubatavaks. KrMS § 484 lg 4 kohaselt ei ole lubatud karistuse raskendamine.

Harju Maakohtu 21. jaanuari 2011. a määrusega tunnistati R. Roizi suhtes tehtud Soome kohtuotsuse

täitmine Eestis lubatavaks ja lõplikuks karistuseks määrati vangistus 10 aastaks 10 kuuks ja 20

päevaks, mis on lühem talle Soomes mõistetud karistusest (11 aastat). Muudetud ei ole ka

vabaduskaotusliku karistuse liiki, kuna tegemist on samuti vangistusega. Harju Maakohtu määrust ei

vaidlustatud ja see on jõustunud.

11. Määruskaebuse kohaselt oleks süüdimõistetu Soomes karistuse kandmisest vabastatud tingimisi

pärast poole talle mõistetud vangistuse ajast ärakandmist, s.o 11. septembril 2011. Samuti leitakse, et

Eestis muutus süüdimõistetu jaoks rangemaks vangistuse kandmise režiim, sh võimalused viibida

väljaspool vanglat. Kohtuasjas on esitatud kaks Soome vangla väljastatud õiendit, mille kohaselt

vabastatakse R. Roiz karistuse kandmisest tingimisi kõige varasemalt kaebuses märgitud kuupäeval.

Sisuliselt taotletakse seega määruskaebuses Soomes kohaldatavate ennetähtaegse vangistusest

vabastamise reeglite järgimist Eestis.

11.1 Kolleegium märgib, et karistuse täideviimist reguleerib Konventsiooni artikli 9 lõige 3, mille

kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus

võtta vastu sellekohaseid otsuseid. Kooskõlas Konventsiooniga sätestab ka KrMS § 486 lg 1, et

karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras. (Vt ka kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2005.

a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-138-05, p 13). Sellest tulenevalt ei riku karistuse kandmise rangem

režiim elukohariigis (s.o näiteks kinnine vangla avavangla asemel) süüdimõistetu subjektiivseid

õigusi.

11.2 Konventsiooni seletuskirja kohaselt tuleb karistuse täideviimise mõistet tõlgendada laiendavalt

ning see hõlmab ka karistusest ennetähtaegset vabastamist (seletuskirja p 47). Seega karistuse

täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides

ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda

riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist

reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK)

artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud

karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma

oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega. Asjas

Szabó vs. Rootsi 27. juunil 2006 tehtud otsuses (taotlus nr 28578/03) selgitas EIK, et EIÕK artikli 5

lõike 1 punkti a kohaselt peab vabaduse võtmise aluseks olema süüdimõistev kohtuotsus, milleks

konkreetsel juhul oli Rootsi kohtuotsus, mida Ungaris tunnustati, hindamata ümber otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi asjaolusid. Seega ei katkenud side süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel.

Ennetähtaegse vabanemise võimalus oleks süüdimõistetul tekkinud elukohariigis (Ungaris) 16 kuud

hiljem kui karistavas riigis (Rootsis). EIK leidis, et tegemist ei ole artikli 5 rikkumisega ehk „oluliselt

pikema vangistusega“, mis annaks alust hinnata kinnipidamist meelevaldseks. (Vt samuti Veermäe vs.

Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11

oktoober 2011).

12. Käesolevas asjas on vabaduse võtmise aluseks Soome kohtu süüdimõistev otsus, mida Eestis

tunnustati, täpsustades R. Roizile määratud karistust. Süüdimõistetul avanes seadusest tulenev

ennetähtaegse vabanemise võimalus esmakordselt nagu Soomeski karistusajast poole möödumisel

(arvestades täpsustatud karistuse pikkust – 28. augustil 2011). Kohtud leidsid aga, et R. Roizi

vabastamine KarS § 76 lg 2 p 1 alusel elektroonilise valve kohaldamisega ei ole põhjendatud.

Süüdimõistetul on järgnevalt võimalik taotleda karistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS

§ 76 lg 2 punktis 2 sätestatud tähtaja saabumisel 2013. a juunis pärast karistusest kahe kolmandiku

ärakandmist. Võrreldes eeldatava ennetähtaegse vabanemise kuupäevaga Soomes, pikenes tema de

facto karistuse kandmise aeg seega vähemalt 21 kuu võrra. Arvestades käesolevas asjas R. Roizile

mõistetud karistuse kogupikkust ja EIK praktikas väljendatud seisukohti leiab kolleegium, et see ei

anna praegusel hetkel alust pidada tema kinnipidamist meelevaldseks Eesti õigusaktide või

EIÕK artikli 5 tähenduses.

13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe