3-2-1-157-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-157-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. veebruar 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Jelena Oti hagi Jüri Oti ja Sofia Levtšuki vastu tehingu

kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse

tunnustamiseks, osanike nimekirja kande parandamiseks

ning kande tegemiseks ja tahteavalduste tegemise kohustuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-30489

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Oti ja Sofia Levtšuki kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2556 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jelena Ott (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Neve Uudelt

Kostjad Jüri Ott (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Sofia Levtšuk

(isikukood xxxxxxxxxxx), nende esindaja vandeadvokaat Jüri

Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-30489 osas,

milles ringkonnakohus tuvastas, et Jüri Oti ja Sofia Levtšuki 10. juunil 2009 tehtud

käsutustehing on tühine (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ja teha selles osas uus otsus,

millega jätta Jelena Oti nõue nimetatud tehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks

rahuldamata.

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tuvastas, et Jelena Otile

kuulub ühes Jüri Otiga ühisomandiõigus OÜ Altmäe Investeeringud 40 000 krooni suuruse

nimiväärtusega osale, samuti osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Jelena Oti hagi

Sofia Levtšuki vastu kohustuse tuvastamiseks teha tahteavaldus OÜ Altmäe Investeeringud

4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa Jüri Otile ülekandmiseks (ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 3 ja 4). Selles osas saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus mõistis Jelena Otilt

riigituludesse vähem tasutud riigilõivu 1597 eurot 80 senti ja kohustas selle kohustuse

täitmisega viivitamise korral tasuma Jelena Otti seaduses ettenähtud ulatuses viivist

(ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 7 ja 8). Teha selles osas uus otsus, millega mõista

Jelena Otilt riigituludesse vähem tasutud riigilõivu 1278 eurot 24 senti. Selle kohustuse

täitmisega viivitamise korral tuleb Jelena Otil tasuda Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni

kohtuotsuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Ülejäänud osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 5) jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

5. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

5.1 Jätta Jelena Oti hagi Jüri Oti ja Sofia Levtšuki vastu Jüri Oti ja Sofia Levtšuki 10. juunil

2009 tehtud käsutustehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.

5.2 Saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks Jelena Oti järgmised Jüri Oti ja Sofia

Levtšuki vastu esitatud nõuded:

tuvastada Sofia Levtšuki kohustus teha tahteavaldus OÜ Altmäe Investeeringud 4000-kroonise

nimiväärtusega osa Jüri Otile ülekandmiseks;

kustutada Sofia Levtšuk OÜ Altmäe Investeeringud osanike nimekirjast;

tunnustada Jelena Oti ja Jüri Oti ühisomandiõigust Jüri Oti väärtpaberikontol registreeritud

40 000-kroonise nimiväärtusega OÜ Altmäe Investeeringud osale;

parandada OÜ Altmäe Investeeringud osanike nimekirjas 40 000 krooni suuruse

nimiväärtusega osa ainuomaniku kohta tehtud kanne ja kanda nimekirja selle osa

ühisomanikena Jelena Ott ja Jüri Ott;

tuvastada Jüri Oti kohustus teha tahteavaldus Jelena Oti ja Jüri Oti ühise väärtpaberikonto

avamiseks ning OÜ Altmäe Investeeringud 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa Jüri Oti

väärtpaberikontolt avatavale Jelena Oti ja Jüri Oti ühisele väärtpaberikontole kandmiseks;

tuvastada Jüri Oti kohustus teha registriosakonnale tahteavaldus, mille kohaselt tema 9. juunil

2009 registriosakonnale esitatud avalduses sisalduv informatsioon Jüri Oti OÜ Altmäe

Investeeringud juhatuse liikme volituste pikendamise kohta on ebaõige.

6. Rahuldada Jüri Oti ja Sofia Levtšuki kassatsioonkaebus osaliselt.

7. Tagastada Jüri Otile 17. juunil 2011 ja 1. detsembril 2011 Jüri Oti ja Sofia Levtšuki

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, kokku 28 (kakskümmend kaheksa) eurot ja 12 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jelena Ott (hageja) esitas 29. juunil 2009 Harju Maakohtule hagi Jüri Oti (kostja I) ja Sofia

Levtšuki (kostja II) vastu, milles palus: 1) tuvastada kostjate sõlmitud OÜ Altmäe Investeeringud

(edaspidi osaühing) osa võõrandamise tehingu kehtetus või tühisus; 2) tuvastada kostja II kohustus

teha tahteavaldus osaühingu 4000-kroonise nimiväärtusega osa kostjale I ülekandmiseks;

3) kustutada kostja II osaühingu osanike nimekirjast; 4) tunnustada hageja ja kostja I

ühisomandiõigust kostja I väärtpaberikontol registreeritud 40 000-kroonise nimiväärtusega osaühingu

osale; 5) parandada osaühingu osanike nimekirjas 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa

ainuomaniku kohta tehtud kanne ja kanda nimekirja selle osa ühisomanikena hageja ja kostja I;

6) tuvastada kostja I kohustus teha tahteavaldus hageja ja kostja I ühise väärtpaberikonto avamiseks

ning osaühingu 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostja I väärtpaberikontolt avatavale

hageja ja kostja I ühisele väärtpaberikontole kandmiseks; 7) tuvastada kostja I kohustus teha

registriosakonnale tahteavaldus, mille kohaselt tema 9. juunil 2009 registriosakonnale esitatud

avalduses sisalduv informatsioon kostja I osaühingu juhatuse liikme volituste pikendamise kohta on

ebaõige.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 25. juulil 1972 hageja ja kostja I abielu. 2004. aastal asutas kostja I

osaühingu. Kostja I on osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja ja kostja I abielu kestel on

omandatud osaühingu osa (nimiväärtusega 40 000 krooni) ning see on nende ühisvara. Hageja esitas

nõude enda osaühingu osanike nimekirja kandmiseks, kuid seda pole täidetud. Hageja ja kostja I

kooselu lõppes 2008. aasta augustis ja kostja I alustas kooselu kostjaga II.

Kuni 2009. aasta jaanuarini oli osaühingu juhatuse liige kostja I. Praegu ei ole osaühingul juhatust.

Juhatuse valimise eesmärgil esitas hageja 9. juunil 2009 kostjale I ja tema esindajale osaühingu

osanike koosoleku kokkukutsumise teate. Kostja I kinnitas teatele vastuseks, et ta osanike koosolekut

kokku ei kutsu. Hageja sai teada, et Pärnu Maakohtu registriosakonnale on 9. juunil 2009 esitatud

1. jaanuari 2009. a kuupäevaga kostja I allkirjastatud osaühingu ainuosaniku otsus, millega pikendati

kostja I volitusi osaühingu juhatuse liikmena, ning kostja I 19. juuni 2009. a avaldus, millega kostja I

teavitas registriosakonda enda kui osaühingu juhatuse liikme volituste pikendamisest ainuosaniku

otsuse kohaselt. Kostja I hagejat väidetavast juhatuse liikme volituste pikendamisest ei teavitanud.

Hageja esitas 12. juunil 2009 Pärnu Maakohtule taotluse peatada kandeavalduse menetlus

õigusvaidluse tõttu. Hageja avastas 16. juunil 2009, et äriregistri teabesüsteemis on tehtud märge

osaühingu osa registreerituse kohta Eesti Väärtpaberite Keskregistris (edaspidi EVK). EVK andmete

kohaselt on kostja I hageja teadmata ja nõusolekuta võõrandanud osa osaühingu osast

(nimiväärtusega 4000 krooni) kostjale II.

Kuna hageja ei ole ühisvaraks oleva osa võõrandamise tehingule oma nõusolekut andnud, on see

(käsutustehing) kehtetu. Osa võõrandamise tehing on ka tühine, sest kostjal I ei olnud osaühingu osa

võõrandamisel hageja esindamiseks esindusõigust. Osaühingu osa võõrandamise tehingu

kehtetuse/tühisuse tõttu on hagejal õigus nõuda, et kostjad teeks tahteavaldused hageja

osanikuõiguste taastamiseks. Samuti tuleb tuvastada kostja I kohustus teha tahteavaldus, teavitamaks

registriosakonda esitatud informatsiooni ebaõigsusest.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja leidsid, et hageja nõuded tuleks jätta läbi vaatamata, sest neid ei ole

võimalik rahuldada. Kostja I võõrandas osaühingu 4000-kroonise nimiväärusega osa 10. juunil 2009

kostjale II. Nimetatud osa ei kuulunud hageja ja kostja I ühisvara hulka. Abikaasadevahelised

faktilised abielulised suhted lõppesid 2003. aasal, kui kostjatel sündis ühine laps, mitte 2008. aasta

augustis, nagu väidab hageja. Hageja ei saa vaidlustada kostjate sõlmitud tehingut, mille pooleks ta ei

ole. Vara väidetav kuulumine ühisvara hulka ei too kaasa käsutustehingu tühisust.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2009 määrusega hagi tagamise taotluse ja blokeeris EVK-s

kostjate nimele kantud osaühingute osad. Samuti keelas maakohus kostjal I ainuisikuliselt osaühingu

osaga mis tahes tehingute ja toimingute tegemise ning osaühingu organite otsuste vastuvõtmise.

4. Harju Maakohus jättis 27. detsembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus otsustas samas,

et otsuse jõustumisel tühistatakse maakohtu 30. juuni 2009 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud.

Maakohus kohaldas kuni 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) sätteid ning leidis, et

hageja ja kostja I abielusuhted tuleb lugeda lõppenuks 30. juunil 2003, mil sündis kostjate ühine laps.

Eeltoodut kinnitavad kostja I ja ka kostjate tunnistajate ütlused. Poolte ühiste laste ütlusi ei saa pidada

objektiivseteks, kuna nad kinnitasid, et suhted isaga (kostjaga I) on halvad. Sellel, et lapse

sünnidokumendis ei olnud kostja I lapse isana märgitud, ei ole tähtsust ning see ei saa tõendada lapse

tegeliku isa ja tema seadusliku abikaasa abielusuhete jätkumist. Asjaolust, et kostja I sai ka pärast

kostjate laste sündi hästi läbi oma seadusliku abikaasaga, toetas teda materiaalselt, elas samas

eluruumis jm, ei saa järeldada, et abielusuhted jätkusid. Abielusuhete hulka kuulub

iseenesestmõistetavalt ka abikaasade intiimne suhtlemine, mille kohta ei ole andmeid. Abikaasade,

kelle faktiline kooselu on lõppenud, hea või isegi väga hea läbisaamine ei ole asjaolu, mis tähendab

abielusuhete edasikestmist. Puuduvad tõendid, millest saaks ümberlükkamatult järeldada, et hageja ja

kostja I olnuksid faktilistes abielusuhetes kuni sügiseni 2008.

Kuivõrd osaühingute osa omandamine (19. aprill 2004) on toimunud pärast abieluliste suhete

lõppemist (30. juuni 2003), siis on osaühingu osa PKS § 14 järgi kostja I lahusvara. Asjas ei ole

tõendiks osaühingu 18. veebruari 2009. a vastus tsiviilasjas nr 2-08-81228, milles märgitakse, et

osaühingu osa kuulub hageja ja kostja I ühisvara hulka. Tegemist on vaid seisukohaga teises

tsiviilasjas. Pooled ei vaidle selle üle, et osaühingu osa on registreeritud kostja I nimele. Osanike

nimekirjast ei ole kunagi nähtunud, et see kuuluks kellegi ühisomandisse. Pooled ei vaidle ka selle

üle, et kostja I võõrandas 4000-kroonise nimiväärtusega osaühingu osa kostjale II. Võõrandamine on

toimunud 10. juuni 2009 väärtpaberitehingu korralduse andmisega pangas ja selle alusel on

registreeritud ka osa omandiõiguse üleminek. Kui ka vaidlusalune osa kuuluks ühisvarasse, leiab

hageja ekslikult, et ta pidanuks olema osa võõrandamise lepingu pool ja tema nõusolekuta ei olnud

osa võõrandamine lubatav. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Hageja väited

kostjatevahelise tehingu tühisuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest need ei ole asjakohased. Isik, kes

pole tehingu pool, ei saa vaidlustada teiste isikute vahelist tehingut.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse hageja nõudes

kostjate vastu tehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks, osanike

nimekirja kande parandamiseks ja kande tegemise ning tahteavalduste tegemise kohustuste

tuvastamiseks (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus leidis, et 10. juunil 2009 tehtud osaühingu

4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa käsutustehing on tühine (resolutsiooni p 2), ja tunnustas, et

hagejale kuulub ühes kostjaga I ühisomandiõigus osaühingu 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega

osale (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja II vastu kohustuse

tuvastamiseks teha tahteavaldus osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostjale I

ülekandmiseks (resolutsiooni p 4). Ülejäänud nõuete osas saatis ringkonnakohus asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule (resolutsiooni p 5).

Ringkonnakohus leidis PKS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi, et abikaasade ühisvaraks saab pidada vara,

mille abikaasad on omandanud registreeritud abielu kestel kuni nende faktiliste abielusuhete

lõppemiseni. Hageja väitel kestsid nende abielusuhted 2008. a augustini, kostja on väitnud, et

vaidlusaluse osa omandamise ajaks aprillis 2004 olid need lõppenud. Maakohus ei ole veenvalt

põhjendanud oma järeldust, et abielusuhted tuleb lugeda lõppenuks alates 30. juunist 2003.

Ringkonnakohus ei nõustu tõenditele antud maakohtu hinnanguga. Maakohus jaotas valesti

pooltevahelise tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja pidi tõendama, et poolte abielusuhted kestsid

2008. aasta augustini. Kuna poolte abielu on lahutamata, pidi kostja I, kes väitis, et poolte

abielusuhted lõppesid enne hageja väidetud aega, tõendama abielusuhete varem lõppemist. Kostja ei

ole seda tõendanud. Kostjad ei ole apellatsioonikohtu istungil veenvalt selgitanud, miks kostja I on

nimetanud abielusuhete lõppemise ajaks erinevaid hetki. Ka ei ole kostja I veenvalt kirjeldanud oma

elukorraldust ajavahemikul 2003 kuni 2008 august, mil tema väidete järgi olid abielusuhted hagejaga

juba lõppenud. Ainuüksi abieluvälise lapse sünd ei ole piisav, et lugeda hageja ja kostja I abielusuhete

lõppemine sellega põhjendatuks. Hageja seevastu on menetluses läbivalt ja järjekindlalt selgitanud, et

kuni 2008. aasta augustini elasid nad koos kostjaga I ja nende abielusuhted kestsid: pooled

majandasid ühiselt, käisid koos reisimas, pidasid ühiseid perekondlikke sündmusi ja tähtpäevi.

Kostja I varjas oma kõrvalsuhet, alles 2007. aasta lõpus soovis ta tuvastada isadust oma abieluvälise

lapse suhtes. 2008. aasta augustis ostis kostja I uue elukoha ja kolis poolte ühisest elukohast välja.

Hageja väiteid kinnitasid tunnistajatena hageja ja kostja I kaks ühist last. Ainuüksi see, et nüüdseks

on laste ja isa suhted halvenenud, ei anna alust kahelda laste antud ütluste tõepärasuses, seda enam, et

need ütlused on kooskõlas muude asjas esitatud tõenditega. Hageja ütlusi kinnitavad ka Marek

Viitkini ütlused ja muud tõendid (muu hulgas fotod, mis ilmestavad eespool nimetatud tunnistajate

ütlusi abikaasade abieluliste suhete kestmise kohta ja on nendega kooskõlas). Teiste tunnistajate

ütlused on sedavõrd faktivaesed, ebamäärased ja pealiskaudsed, et nende põhjal ei ole võimalik teha

järeldusi hageja ja kostja I abielusuhete lõppemise, veel enam selle aja kohta. Pooled ei vaidle selle

üle, et ühisvara jagamise ja lahutuse teema kerkis üles alles 2008. aasta augustis. Sellele, et hageja ja

kostja I abielusuhted lõppesid 2008. aasta augustiks, osutab ka asjaolu, et hageja kolis siis seni poolte

ühiseks elukohaks olnud elamust välja ja asus kostjast I eraldi elama, samuti asjaolu, et siis tühistasid

abikaasad teineteisele vastastikku 2003. aasta algul antud ja seni kehtinud üldvolikirjad. Maakohus

osutas abielusuhete mõiste sisustamisel ka ülemäärast tähtsust abikaasadevahelistele intiimsuhetele.

Isegi kui seaduslikus abielus olevate isikute vahelised intiimsuhted on mingil põhjusel lõppenud, ei

saa sellest iseenesest veel järeldada abielusuhete lõppu. Abielusuhete lõppemine PKS § 15 lg 1

ja § 18 lg 2 tähenduses eeldab sellist muutust abikaasade suhetes, mille alusel võib konstateerida, et

abielu ei vasta enam abikaasade ootustele ega toimi nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et

abikaasad on selle faktiliselt lõpetanud. Seejuures on oluline abikaasadevaheliste suhete kogum, mitte

selle üks külg. Vaidlusaluses asjas on tähtsus ka tsiviilasjas nr 2-08-81228 AS-i Kirke, Regina Oti ja

Jelena Oti hagidele esitatud vastus, milles kostja I kinnitas, et osa on abikaasade ühisvara.

Kuivõrd hageja ja kostja I abielulised suhted ei olnud osaühingu osa omandamise ajaks 2004. aasta

aprillis lõppenud, siis omandati 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa hageja ja kostja I

ühisvarasse. Maakohus leidis ekslikult, et osaühingu osa ühe ühisomaniku tehtud käsutustehingu

kehtivus ei sõltu sellest, kas käsutustehingu tegemiseks oli teise ühisomaniku nõusolek või mitte.

Ühisvara hulka kuuluva osa võõrandamisel on käsutustehingu kehtivuseks vajalik abikaasade ühine

tahteavaldus (PKS § 14 lg 1, § 17 lg 2, äriseadustiku (ÄS) § 165 lg 1). Maakohus leidis ekslikult,

nagu tuleneks osaühingu osa ühisomanikuks olemine registrist. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu

kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara, osanikukandele seevastu ei ole antud õigustloovat

tähendust. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, mis puudutab hageja olekut vaidlusaluse

võõrandamistehingu pooleks. Hageja ei ole väitnud, nagu ta oleks olnud käsutustehingu pooleks, vaid

tugines sellele, et osa saanuks käsutada vaid selle ühisomanikud, kuid hageja ei ole tehingus

osalenud. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et hagejal, kes ei olnud käsutustehingu pooleks, ei ole

õigust seda tehingut vaidlustada. Kuna õiguse heauskne omandamine ei ole võimalik, ei kohaldu selle

omandamisele vallas- või kinnisasja heauskse omandamise kohta sätestatu, nagu maakohus on

ekslikult Riigikohtu lahenditele osutades viidanud. Õigustuseta tehtud käsutus on tühine. Kuna

käsutustehingu kehtivusest oleneb, kas omand on käsutuse alusel teisele isikule üle läinud, on end

omanikuks pidaval isikul õiguslik huvi käsutustehingu kehtivuse tuvastamise vastu. Riigikohus on

selgitanud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu

tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi.

Eeltoodust tulenevalt said abikaasad kogu osa või osa sellest käsutada üksnes ühiselt. Kuna hageja

nõusolekut käsutuseks ei olnud ja hageja ei ole käsutustehingut ka heaks kiitnud, siis on 10. juunil

2009 osa võõrandamisel tehtud käsutustehing tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114

lg-d 1 ja 2). Tühisel tehingul ei olnud õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1) ja selle tulemusel ei

omandanud kostja II osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa. Kuna osaühingu 40

000 krooni suuruse nimiväärtusega osa on endiselt hageja ja kostja I ühisvara, tuleb hageja nõue

sellele osale tema ühisomandiõiguse tunnustamiseks rahuldada. Hageja nõue - tuvastada kostja II

kohustus teha tahteavaldus vaidlusaluse osa ülekandmiseks kostjale I tuleb jätta rahuldamata. Kuna

kostja II ei ole osaühingu osa omandanud, siis ei ole tal omandiõigust osale ja tal ei ole juba ainuüksi

sellest tulenevalt võimalik osa omandit kostjale I tagasi kanda. Pealegi ei saaks hageja esitada

nõudeid kostja I kasuks.

Ülejäänud nõudeid ei ole maakohus piisaval määral käsitlenud ei eelmenetluses ega ka kohtuotsuses.

Kuna maakohus ei pidanud vaidlusalust osa hageja ja kostja I ühisvaraks, siis ei käsitlenud ta neid

nõudeid ega nende rahuldamise eeldusi. Nii ei ole maakohus eelmenetluses välja selgitanud, millist

õigustatud huvi hageja järgib, kui taotleb kostjate kui füüsiliste isikute vastu esitatud nõuetes

osaühingu osanike nimekirjas paranduste tegemist. Samuti ei ole maakohus välja selgitanud, millisel

õigusnormil niisugused nõuded põhinevad. Selgitatud ei ole ka, millist õigustatud huvi hageja järgib,

kui taotleb, et kohus tuvastaks kostja I kohustuse teha tahteavaldus selleks, et avataks hagejaga ühine

väärtpaberikonto ning kantaks sellele osaühingu 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa, samuti,

milline nõudenorm seda võimaldaks ja kas nõudenormi olemasolul on selle nõude rahuldamise

eeldused täidetud. Maakohus on jätnud tähelepanuta nõude kostja I kohustuse tuvastamiseks teha

registriosakonnale tahteavaldus, mille kohaselt tema 9. juuni 2009 avalduses sisalduv informatsioon

on ebaõige. Maakohus ei ole ka selgitanud, kes võiks olla niisuguse nõude osas kohaseks kostjaks.

Maakohus ei ole nimetatud nõuete osas täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-st 1

tulenevat kohustust arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses

nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Maakohtu menetluses täitmata eelmenetluse ülesandeid ja

selgitamiskohustust ei ole võimalik eelkirjeldatud ulatuses apellatsioonimenetluses täita. Osutatud

puuduste kõrvaldamiseks ja põhjendatud otsuse tegemiseks tuleb nimetatud nõuded saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada kohtuotsuse resolutsiooni p-

de 2 ja 3 osas ning jätta selles osas jõusse maakohtu otsus. Samuti vaidlustavad kostjad

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni põhjusel, et see ei vasta seaduse nõuetele.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 654 lg 22 nõuetele, sest otsuse resolutsioonist ei

nähtu kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Ringkonnakohus ei järginud ka TsMS § 173 lg-s 3

sätestatut, kui ei lahendanud apellatsioonimenetluse kulude jaotust olukorras, kus otsuse resolutsiooni

p-de 2, 3 ja 4 osas lahendati asi lõplikult.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei hinnanud

tõendeid nõuetekohaselt. Maakohus tuvastas, et kostja I saabus koos oma lapse ja lapse emaga

2003. aasta suvel hageja koju. Need asjaolud on piisavad, et lugeda hageja ja kostja I abielulised

suhted lõppenuks. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta maakohtu tuvastatud

asjaoludega. Ringkonnakohus sisustas valesti abieluliste suhete lõppemise mõiste. Abieluliste suhete

olemasolu ei saa tuvastada vaid ühe abielupoole nägemuse alusel. Abielulised suhted eksisteerivad

vaid juhul, kui mõlema abikaasa nägemus abikaasadevaheliste suhete kujundamisest kattub.

Ringkonnakohus on tuginenud asjaolude tuvastamisel menetlusvälise isiku menetlusdokumendile

teises tsiviilasjas. Kostja I ei ole tsiviilasjas nr 2-08-81228 andnud kinnitust, et vaidlusalune osa on

abikaasade ühisvara. Ka on see väide kontekstist välja rebitud.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ka sellega, et ei ole

põhjendanud ega viidanud õigusnormidele, millest tulenevalt oleks hagejal õigus vaidlustada kostjate

tehtud käsutustehingut. Käsutustehing ei muutu tühiseks ka juhul, kui käsutustehingu esemeks on

ühisvara. Isik, kes pole tehingu pooleks, ei saa vaidlustada teiste isikute vahelist tehingut.

Kohtuotsuse põhjendused ei ole esitatud loogiliselt ega jälgitavalt, mistõttu pole arusaadav, millistel

asjaoludel ringkonnakohus hageja nõuded rahuldas (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3).

8. Vastuses kassatsioonikaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus tuvastas, et kostjate

10. juunil 2009 tehtud käsutustehing on tühine. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 alusel teha selles

osas uue otsuse, millega jätab selle hageja nõude rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus tuleb

TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ka osas, milles

tunnustati, et hagejale kuulub ühes kostjaga I ühisomandiõigus osaühingu 40 000 krooni suuruse

nimiväärtusega osale, ning osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kostja II vastu kohustuse

tuvastamiseks teha tahteavaldus osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostjale I

ülekandmiseks. Selles osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 4 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis

lahendamata nõuete osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Kolleegium nõustub esmalt kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon ei vasta TsMS § 654 lg 22 nõuetele. Selle sätte kohaselt peab juhul, kui ringkonnakohus

muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva

resolutsiooni terviklik sõnastus. Kolleegiumi arvates ei saa viidatud sätte rikkumist käsitada aga

TsMS § 669 lg 2 järgi olulise menetlusõiguse normi rikkumisena, mis võinuks mõjutada asja

lahendamise tulemust ringkonnakohtus ja oleks aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.

TsMS § 654 lg 22 eesmärgiks on tagada, et kehtiv resolutsioon oleks selgelt arusaadav.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on praegusel kujul arusaadav ja täidetav, vaatamata sellele, et

kehtiva resolutsiooni sõnastust ei ole terviklikult esitatud. Kostjate kassatsioonkaebuse väide

TsMS § 173 lg 3 rikkumise kohta on ekslik. Selle sätte teise lause järgi, kui kõrgema astme kohus

tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, muu hulgas kui Riigikohus

rahuldab teistmisavalduse, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada.

Ringkonnakohus lahendas osa hageja nõuetest (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4),

ülejäänud nõuete osas saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eeltoodu tähendab, et asja ei ole

lõplikult lahendatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb

kindlaks määrata asja osalisel uuel sisulisel läbivaatamisel, arvestades kõiki nõudeid.

11. Kolleegium ei nõustu kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus hageja ja

kostja I abielusuhete lõppemise tuvastamisel menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus osutas põhjendatult, et maakohtu otsus tuleb tühistada, sest maakohus pole oma

seisukohta abielusuhete lõppemise kohta veenvalt põhjendanud ning tema järeldus ei ole esitatud

tõenditega kooskõlas. Ringkonnakohtu järeldus, et hageja ja kostja I abielulised suhted kestsid

2008. aasta augustini (mitte 30. juunini 2003), põhineb asjas esitatud tõendite põhjalikul analüüsil

nende kogumis. Seejuures on ringkonnakohus analüüsinud poolte väidete ja tunnistajate ütluste

vastuolulisust või järjekindlust ning arvestanud nende kooskõla muude asjas esitatud arvukate

tõenditega. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on

tuvastanud abielulised suhted vaid ühe abielupoole nägemuse alusel, sisustades valesti abieluliste

suhete lõppemise mõiste. Kostjad osutavad samas, et abielusuhete lõppemise tuvastamiseks piisas

ainuüksi asjaolust, et kostja I saabus koos oma lapse ja lapse emaga 2003. aasta suvel hageja koju.

Seega on kostjate eeltoodud väited vastuolulised - kostjad on arvamusel, et ringkonnakohus pidanuks

asja lahendamisel tuginema eelkõige kostjate nägemusele, samas on nad leidnud, et arvestada tuleks

mõlema poole seisukohtadega. Kassatsioonkaebuses leitakse ekslikult, et ringkonnakohus pidi jätma

teises tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendi tähelepanuta. Tulenevalt TsMS § 272 lg-test 1 ja 2 oli

viidatud dokument tõendiks, mida tuli analüüsida koos teiste asjas esitatud tõenditega.

Ülaltoodust järeldub, et ringkonnakohus järgis abielusuhete lõppemise tuvastamisel kohtuotsuse

põhjendamise kohustust sätestavaid norme (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ning § 654 lg-d 4 ja 5) ning

hindas tõendeid kooskõlas TsMS §-ga 232.

12. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas ja kolleegium nõustub sellega, et hageja ja kostja I abielulised

suhted ei olnud osaühingu osa omandamise ajaks 2004. aasta aprillis lõppenud, siis omandati 40

000 krooni suuruse nimiväärtusega osa abikaasade ühisvarasse (vt abielu kestel omandatud osaühingu

osa eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta Riigikohtu 29. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 16). Järgnevalt tuli ringkonnakohtul analüüsida, kas hageja oli

õigustatud osa võõrandama.

13. Ringkonnakohus kohaldas õigesti kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 14 lg-t 1, § 17 lg-t 2 ja

ÄS § 165 lg-t 1, kui leidis, et kostja I ei olnud õigustatud käsutama osa hageja nõusolekuta.

Kolleegium märgib lisaks, et asjas ei kohaldu PKS § 17 lg 4, mille kohaselt ei või abikaasade

ühisomandis olevat registrisse kantavat vallasasja võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku

nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Praeguses asjas

on kostja II käsutanud ühisvara hulka kuuluvat õigust (osaühingu osa).

14. Leides, et kostja I on rikkunud PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tegi ringkonnakohus

samas sellest eksliku järelduse, et see toob kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta

tehtud käsutustehingu tühisuse. Kolleegium selgitab eeltoodut järgmiselt.

Seadusega vastuolus olevat tehingu tühisust reguleerib TsÜS § 87, mille kohaselt on seadusest

tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua

kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

PKS § 17 lg 2 esimeses lauses ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine. Analüüsimaks, kas

selline tagajärg (tehingu tühisus) võib tuleneda viidatud sättes märgitud keelu mõttest, tuleb arvestada

TsÜS §-s 114, samuti Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 9 lg-s 2 sätestatuga.

TsÜS § 114 lg 1 sätestab, et kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli

õigustatud isiku eelnev nõusolek, ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei

olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema käsutus kehtivaks, kui

õigustatud isik kiidab selle käsutuse heaks. Asjas on kohaldatav ka EVKS § 9 lg 2, mille järgi juhul,

kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse

register tema suhtes õigeks. Asjas esitatud väärtpaberitehingu korraldusest (II kd, tl 15) nähtub, et

kostja II on omandanud kostjalt I 10. juunil 2009 osa hinnaga 1 krooni (tehingusumma 4000 krooni).

Viidatud sätted kehtestavad õiguse suhtes tehtud käsutuse kehtivuse eeldused, mitte käsutustehingu

kehtivuse eeldused. TsÜS § 114 lg 2 järgi saab õigustatud isik heaks kiita üksnes kehtiva

käsutustehingu alusel tehtud käsutuse. EVKS § 9 lg 2 järgi saab heauskselt omandada õigust, mille

omandamiseks on sõlmitud kehtiv käsutustehing. Seega ei ole PKS § 17 lg 2 esimeses lauses

sätestatud keelu mõtteks see, et keelu rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus.

Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 114 osaliselt ekslikult ja ebajärjekindlalt.

Nii on vale ringkonnakohtu järeldus, et TsÜS § 114 lg-test 1 ja 2 tuleneb käsutustehingu tühisus.

Riigikohus on 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 analüüsinud TsÜS § 114 kohaldamist,

leides, et käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Viidatud lahendis märkis

Riigikohus, et ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole

iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks

(õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Järelikult tuleb jätta hageja nõue vaidlusaluse käsutustehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks

rahuldamata.

Kolleegium märgib lisaks, et erinevalt varasemas seaduses sätestatust, tuleneb 1. juulist 2010

jõustunud PKS § 31 lg-st 1, et abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud

mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta

tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Järelikult sätestab praegu kehtiva PKS § 31 lg 1 otsesõnu, et

seda sätet rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87).

15. Leides, et kostja I ei olnud õigustatud käsutama osa hageja nõusolekuta, tuli ringkonnakohtul

järgnevalt analüüsida, kas vaatamata eeltoodule saab hageja õigustamatu käsutus kehtida.

Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Ringkonnakohus leidis

ekslikult, et õiguse heauskne omandamine ei ole võimalik. Selline võimalus on sätestatud seaduses

(eespool viidatud EVKS § 9 lg-s 2). Seega tuleb asi saata selles osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks ning maakohtul tuleb tuvastada, kas kostja II omandas õiguse viidatud sätte järgi

heauskselt. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi

õigustamata isik ning sellisel juhul tuleks jätta hageja nõue osale omandiõiguse tunnustamiseks

rahuldamata. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset

omandamist ei ole toimunud (kostja II on pahauskne). Praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ei ole

käsutust heaks kiitnud (vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05

tehtud otsuse p 11, samuti 7. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09 tehtud määruse p 8).

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada ka hageja nõue kostja II vastu kohustuse

tuvastamiseks teha tahteavaldus osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostjale I

ülekandmiseks. Ringkonnakohus jättis selle hageja nõude rahuldamata põhjendusega, et kostja II ei

ole osaühingu osa omandanud, mistõttu ei ole võimalik osa omandit kostjale I tagasi kanda.

Kolleegium märgib, et hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja palus kohtul tuvastada kostja II

kohustus teha tahteavaldus osaühingu 4000-kroonise nimiväärtusega osa kostjale I ülekandmiseks.

Tulenevalt EVKS § 12 lg-st 3 peab registripidaja kande parandama jõustunud kohtulahendi alusel.

Seega, kui hageja eeltoodud nõue rahuldatakse, on asjas jõustunud kohtuotsus aluseks omaniku kohta

tehtud kande parandamisele.

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus määras otsuses ekslikult asja hinnaks nii maakohtu

menetluses kui ka apellatsioonimenetluses 12 143 eurot 21 senti (190 000 krooni) ja seda tuleb

TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Praeguses asjas tuli tsiviilasja hinna määramisel maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses

kohaldada TsMS § 125, § 126 lg-t 2, § 132 lg-t 1, § 134 lg 1 esimest lauset, § 134 lg-t 3 ja § 137 lg-

t 1 (hagi esitamise ja apellatsioonkaebuse esitamise õiguse tekkimise ajal kehtinud sõnastuses).

Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et tehingu tühisuse tuvastamise nõue on TsMS § 134

lg 3 järgi hõlmatud osa ühisomandiõiguse tunnustamise nõudega. Seega ei saanud määrata tehingu

tühisuse tuvastamise nõudele eraldi hinda, nagu tegi seda ringkonnakohus. TsMS § 126 lg 2 järgi

määratakse hagihind õiguse üle peetavas vaidluses õiguse väärtusega. Osa ühisomandiõiguse

tunnustamise nõude hinnaks on seega osa nimiväärus 40 000 krooni. Eeltoodule tuleb lisada kolme

tuvastusnõude (tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamise nõuded) hind ja kahe mittevaralise

nõude (osanike nimekirja parandamise nõuded) hind, nagu leidis õigesti ringkonnakohus. Selliselt on

tsiviilasja hinnaks nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus 40 000 krooni + 3 * 25 000 krooni + 2 *

25 000 krooni = 165 000 krooni (10 545 eurot 40 senti).

Eeltoodud hinnaga hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tuli kummaltki tasuda riigilõivu

17 500 krooni (1118 eurot 45 senti), seega kokku 2236 eurot 90 senti. Kuivõrd hageja tasus riigilõivu

hagiavalduselt 7500 krooni (479 eurot 33 senti) ja apellatsioonkaebuselt 479 eurot 33 senti (kokku

958 eurot 66 senti), siis on hageja tasunud vähem riigilõivu 1278 eurot 24 senti (2236 eurot 90 senti -

958 eurot 66 senti). Ringkonnakohus nõudis hagejalt riigilõivuna vähem makstud 1597 euro 80 sendi

tasumist. Seega tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selles osas tühistada ja nõuda uue otsusega

hagejalt vähem tasutud riigilõivuna välja 1278 eurot 24 senti.

17. Asja hind on kassatsioonimenetluses TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes,

arvestades kaebuse ulatust. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, milles

tuvastati tehingu tühisus ja tunnustati ühisomandiõigust 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osale.

TsMS § 134 lg-t 3 kohaldades on tsiviilasja hind Riigikohtus seega 2556 eurot 46 senti

(40 000 krooni).

18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks (v.a hageja nõue käsutustehingu tühisuse

või kehtetuse tuvastamiseks), jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Praeguses asjas on kassatsioonikautsjon tasutud 17. juunil 2011 ja

1. detsembril 2011, kusjuures viimati nimetatud kuupäeval on kautsjoni tasunud hageja eest

Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühing. Samas on kostjad kassatsioonkaebuses 17. juuni

2011. a ülekande kohta märkinud, et kassatsioonikautsjon tuleks tagastada isikule, kes selle tasus,

s.o kostjale I. Kolleegium leiab eeltoodut arvestades, et kahes jaos tasutud kautsjon tuleb tervikuna

tagastada kostjale I.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik