3-1-1-105-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Lea Kivi eriarvamus kriminaalkolleegiumi kohtumääruse nr 3-1-1-105-11 peale

Kuni 1. septembrini 2011 menetles Riigikohus üksnes neid vahistamise määruste peale esitatud

määruskaebusi, kui isik vahistati esmakordselt ringkonnakohtu määrusega. Muutunud õiguslikus

olukorras, mil on võimalik kõikide vahistamise määruste peale esitada määruskaebus Riigikohtule,

tuleb vastata küsimusele - milline on Riigikohtu pädevus vahistamise määruse läbivaatamisel? Kas

Riigikohus peab ja tohib piirduda üksnes maa- ja ringkonnakohtule esitatud vahistamistaotluse ja

sellele lisatud materjalide ning vastavate kohtumääruste õigusliku analüüsiga või on ta lisaks

õigustatud ja kohustatud olukorras, mil isiku vahistamisest kuni Riigikohtu otsustuseni kulub

märkimisväärne aeg, lähtuma kriminaalasja kõigist materjalidest, mis Riigikohtule esitatud?

Määruskaebuse

lahendamisel

kõrgema

astme

kohtu

poolt

järgitakse

apellatsiooni-

ja

kassatsioonimenetluse sätteid, arvestades määruskaebuste menetlemise erisusi (KrMS § 390 lg 1).

Üheks erisuseks on sama paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatud kord, et ringkonnakohus lahendab

vahistamise peale esitatud määruskaebuse 10 päeva jooksul ja et Riigikohus otsustab vahistamise

määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise kümne päeva jooksul. Kuid Riigikohtu

tõlgenduse ja väljakujunenud praktika alusel ei peeta neid kohtumääruseid, milledes ringkonnakohus

on jätnud maakohtu vahistamise määruse muutmata, kohtumäärusteks, millede peale esitatud

kaebustele laieneb kiirendatud menetlusnõue. Selliseid määruskaebusi vaadatakse läbi nn üldises

korras KrMS §-s 349 sätestatut järgides - kas kuu aja jooksul pärast määruskaebusele vastamiseks

antud tähtaja möödumist või enne. Ringkonnakohus peab määruskaebuse läbi vaatama suulises

menetluses, Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles

asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Mingeid

muid erisusi vahistamise määruse peale esitatud kaebuste lahendamiseks seadus ette ei näe. Järelikult

on nii ringkonna- kui ka Riigikohtul selliste määruskaebuste lahendamiseks olemas üldpädevus. Seda

järeldust kinnitab ka käsitletavas määruses p-des 16 ja 17 väljendatu: „Kooskõlas KrMS § 131

lõikega 3 tutvub eeluurimiskohtunik vahistamismääruse tegemiseks kriminaaltoimikuga, mis on

KrMS § 1601 kohaselt kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum. Kolleegium märgib, et sama

võimalus maakohtu otsustuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab olema ka järgnevatel kohtuastmetel

määruskaebemenetluses, mistõttu vajadusel võivad nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus korraldada

vahistamisasja lahendamiseks suulise istungi või nõuda menetlejalt kriminaaltoimiku esitamist. [...]

tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast on ka ringkonnakohtu

pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust

(seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).“

Kui Riigikohus tunnistab ringkonnakohtu pädevust lisada omapoolseid põhjendusi maakohtu

vahistamismäärusele (vt praeguse määruse p 23 „[...] maakohus rikkus määruse põhjendamise

kohustust ja ringkonnakohus ei ole seda eksimust kõrvaldanud“ ja p 21 „Seega lasus ringkonnakohtul

igal juhul kohustus täiendavalt analüüsida kuriteokahtlust ja seda vajadusel kriminaaltoimiku

materjalidele viidates ning oma seisukohti põhjendades, mille kohus jättis nõuetekohaselt

tegemata“.), siis on ka Riigikohtul vajadusel pädevus vastavalt KrMS § 361 lg 1 p-le 3 muuta

määruse põhiosa, asendades selles toodud õiguslikud põhistused Riigikohtu põhistustega.

Nentides asjaolu, et Riigikohus lahendab määruskaebust kuid hiljem isiku vahistamisest (praeguses

asjas ligi 5 kuud), tuleb otsustamaks, kas isiku vahistamine ja tema vahi all pidamine on seaduslik või

mitte lähtuda (nii nagu kolleegiumgi märkis) kriminaaltoimiku materjalidest. Riigikohtule esitatud

materjalidest nähtub, et 6. septembril 2011. a kuulati üle tunnistaja E. J., kes andis M. A. Juvoneni

isikukirjelduse ja ülevaate kavatsetavast kuriteost. Seostades tunnistaja ütlusi ja asitõendite

vaatlusprotokolle ning hilisemalt vormistatud, kuid 28. juulil ja 6. septembril 2011 läbiviidud

jälitustoiminguid, saab teha loogilise järelduse M. A. Juvoneni põhistatud kuriteokahtluse kohta.

Hilisemalt on materjalile lisandunud veel M. A. Juvoneni enda ütlused, jälitustegevuse protokollid,

mis üksnes kinnitavad täiendavalt põhistatud kuriteokahtlust. 8. septembril 2011 olid olemas ka

vahistamisalused. M. A. Juvonen on Soome Vabariigi kodanik, kellel ei ole Eestiga isiklikke

sidemeid. Tal puudub püsiv elukoht nii Soomes kui ka Eestis. Arvestades nii põhistatud

kuriteokahtluse iseloomu kui ka asjaolu, et tegemist on 1. astme kuriteoga, mille eest on ette nähtud

pikaajaline vangistus, võib elukoha puudumine viidata suuremale pakkumineku riskile. Samas

lubavad varem Soomes erinevate süütegude eest 16-l korral süüdimõistetud, sh vangistusega

karistatud M. A. Juvoneni iseloomustavad Soome Vabariigi karistusregistri andmed käsitleda teda kui

isikut, kelle puhul on prognoos, et ta võib jätkuvalt uusi süütegusid toime panna kahtlemata suurem

kui varem seaduskuulekalt käitunud või üksikuid õiguserikkumisi toimepannud isikul.

Ma möönan, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrusi oleks saanud põhjalikumalt ja seostatumalt

motiveerida. Kuid samas on Riigikohus korduvalt oma lahendites märkinud, et motiivide

puudumisena (seega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetluse olulise rikkumisena) tuleb

käsitada olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid

tunduvad ebapiisavatena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-1-03 ja asjas

nr 3-1-1-139-05). Heites ringkonnakohtule ette, et viimane pole põhistatult täiendanud maakohtu

määrust ning tunnistades sellise tegevuse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis

omakorda tõi kaasa nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste tühistamise ja M. A. Juvoneni

vabastamise, hälbis Riigikohus oma varasemast praktikast ning jättis kasutamata KrMS § 361 lg 1 p-s

3 sätestatud võimaluse - täiendada omapoolsete põhistustega ringkonnakohtu määrust.

Lähtudes kriminaalasja materjalidest, Riigikohtu varasemast praktikast ning minu siseveendumusest

olid 8. septembril 2011 ja on käesoleval ajal M. A. Juvoneni suhtes olemas nii põhistatud

kuriteokahtlus kui ka vahistamisalused. Seetõttu ei nõustu ma Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1.

veebruari 2012. a määrusega, millega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2011 ja Harju

Maakohtu 8. septembri 2011 määrused ning M. A. Juvonen vabastati vahi alt.

Lea Kivi