3-1-1-105-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Ilvesti eriarvamus kohtumäärusele 3-1-1-105-11 Marko Armas Juvoneni asjas.

Kõigepealt tuleb tunnistada, et nii Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a kohtumäärust kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a kohtumäärust oleks olnud võimalik põhistada pikemalt,

üksikasjalikumalt ning hoolikamalt - nagu muuseas igat kohtudokumenti. See aga ei tähenda, et

tegemist oleks põhjenduste puudumisega, vastupidisel juhul poleks Riigikohtu kriminaalkolleegium

saanud neid põhistusi oma määruse kahel leheküljel, punktides 18-22 analüüsida. Selle analüüsi

põhjal tehtud järeldusega, mis on toodud määruse p-s 23: „Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et

maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust ja ringkonnakohus ei ole seda eksimust

kõrvaldanud…“ ei saa ma aga nõustuda. Seega taandub küsimus põhjendamise põhjalikkusele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pidanud koos määruskaebusega saabunud materjale, mis on

loetletud määruse p-s 15 piisavaks ja nõudis seetõttu välja kõik kriminaaltoimiku materjalid, mis

saabusid koopiatena. Samas märgitakse, et uurimise takistamatu kulgemise huvides võib ajal, mil

toimub kaebemenetlus, koostada kaebemenetluse tarbeks ka kriminaaltoimikust eraldi asuvaid

dokumendikogumeid. Piirdun siinkohal märkusega, et minu arvates pole tähtis, millises mahus

dokumente eeluurimiskohtunikule vahistamise otsustamiseks esitatakse, tähtis on see, et need

materjalid sisaldaksid kogu informatsiooni, mida kohtunik peab vajalikus, et veenduda

kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolus. Informatsiooni puudulikkuse korral tuleb nõuda

täiendavate andmete esitamist või vahistamisest keelduda. Kuigi kohtumenetluses on normiks, et

tuginetakse vaid tõenditele, leian, et eeluurimise käigus kiireloomuliste toimingute tegemiseks võib

tõendite fikseerimise ja vormistamise standardeid, samuti aga ka tõendite analüüsi standardeid teatud

piirini alandada. Teatud määral on sellise lähenemise võimalikkust tunnistatud ka käesoleva määruse

p-s 12.1.

Siinkohal rõhutan asjaolu, et eeluurimiskohtuniku määruse kohaselt on ta kontrollinud kriminaalasja

materjale, mitte neist koostatud dokumentide kogumikku, mis saabus Riigikohtusse koos

määruskaebusega. Edasi vaatleksime, milline informatsioon oli eeluurimiskohtuniku käsutuses

määruse tegemise päevaks, s.o 8. septembriks 2011. a.

Kahjuks puudus algselt Riigikohtusse saadetud materjalide hulgas tähtsaim tõend - tunnistaja E. J.

ülekuulamise protokoll -, mis selgitab ka asitõendite päritolu ning tähendust kuriteokahtluse

tõendamisel.

6. septembril toimunud ülekuulamisel seletab tunnistaja, et kuulis sõbralt, et üks soomlane pakub

võimalust raha teenida. 2011. a suvel kohtus ta soome keelt rääkiva mehega, kes nimetas end M. P.-

ks, Tallinnas X Hotelli X baaris. Jutuajamise käigus pakkus M. P. talle osavõttu Soomes toimuvast

pantvangivõtmisest ja sellega kaasnevast raha väljapressimisest, paludes tal leida veel mõni kindel

sõber, kes samuti asjast osa võtaks. Ta nimetas, et tal enesel on Soomes lapsepõlvesõber, kes samuti

osaleb. Teoplaani kohaselt tuli röövida mõni rikkast perekonnast pärit isik, kes peidetakse varem

üüritud suvemajja. Seejärel tehakse videolindistus, mille käigus seda isikut vigastatakse ja saadetakse

see koos rahanõudega sugulastele, ähvardades, et raha mittemaksmisel vigastamine jätkub.

Järgnevatel kohtumistel täpsustas M. P. teoplaani, andis tunnistajale soomekeelsed paberid, millest

nähtub perekond A. tulumaksusumma, samuti DVD plaadi, mis on filmitud A. A.. elukoha läheduses

ning mis sisuliselt kajastab filmijate tegevust tulevase kuriteopaiga tundmaõppimisel. Sellel

kohtumisel viibis ka M. P. „lapsepõlvesõber“, kes oli küll jutuajamises väheaktiivne, kuid andis M.

P.-le nõu, kuidas talletada telefoninumbreid ning teha hilisemat tõendite kogumist raskemaks,

näidates sellega, et ta osaleb selle plaani teostamises. Tunnistaja kirjeldas seda isikut, tema välimust,

riietust ja avaldas, et tunneks ta kindlasti ära.

Minu arvates ei ole see tõend küll piisav kahe kohtumisel osalenud soome rahvusest isiku

süüdimõistmiseks, kuid rahuldab täiesti kuriteokahtluse põhjendamise nõudeid. Küsimus peitub vaid

selles, et ühe osavõtja isik ei ole veel tõsikindlalt tuvastatud.

Kriminaalasjas asub ka jälitusprotokoll, millest selgub, et 28. juulil ja 6 septembril 2011. a (seega

enne vahistamismääruse koostamist) teostati varjatud jälgimist M. P., M. Juvoneni ja E. J. suhtes ning

tehti nendevahelise kohtumiste audiosalvestused. Audiosalvestustes sisalduv informatsioon langeb nii

kohtumisaja, -koha kui ka jutuajamise sisu poolest kokku tunnistaja poolt ülekuulamisel avaldatuga.

Tõsi, jälitusprotokoll on koostatud 24.oktoobril 2011. a, kuid kogu selles sisalduv informatsioon oli

teada vahistamise küsimuse otsustamise ajal. Sellega on tuvastatud ka teise kohtumisel osalenud

soome rahvusest isiku isikusamasus, kelleks on M. Juvonen.

Kuigi kohtunik ei ole materjalides sisalduvat teavet detailselt lahti kirjutanud, piirdudes vaid tõendite

loetlemisega, milles tema arvates sisaldub kuriteokahtluse olemasolu, leian, et selline informatsioon

võimaldab loogiliselt järeldada, et A. Juvonini suhtes esines 9. septembril 2011. a põhjendatud

kuriteokahtlus. Samasuguse järelduse tegi ka eeluurimiskohtunik. Seetõttu ei nõustu ma määruse p-s

15 tehtud järeldusega, et Riigikohtule algselt esitatud kolme asitõendi vaatlusprotokollide seotust

M. Juvonenile etteheidetava kuriteoga ei ole võimalik mõista. Vastupidi, need asitõendid kinnitavad,

et täideviijad on tõepoolest välja töötanud tõsiseltvõetava ja detailse teoplaani.

Maa- ning ringkonnakohtule heidetakse ette ka seda, et vahistamisaluste kohta toodud põhjenduste

osas ei lähtu kohtute käsitlus loogilisest ja arusaadavast skeemist. Seejuures ei peeta piisavalt

veenvaks asjaolu, et mõlemad kohtud on viidanud sellele, et M. Juvonen on varem karistatud isik, kes

on kandnud ka vangistust ning kellel puudus vahistamise hetkel kindel elukoht nii Eesti kui ka Soome

Vabariigis.

Väljavõte Soome Vabariigi karistusregistrist on kriminaaltoimikus olemas (saadetud 7. septembril

2011. a faksi teel) ning selles sisalduv teave, et 1974. a sündinud M. Juvonen on aastatel 1990 - 2009

kuueteistkümnel korral süüdi mõistetud erinevate süütegude eest (kusjuures episoode on märksa

rohkem) kandnud karistusena ka vangistust, ei võimalda koos kahtlusega, et teoksil on järjekordne

kuritegu, teha muud järeldust, kui et uute kuritegude toimepanemise, aga samavõrd õigusemõistmise

eest pagemise või selle muul viisil takistamise (s.h tegudega, millel võivad olla kuriteo tunnused)

prognoos on sellise isiku puhul kordades suurem kui seni seaduskuulekalt käitunud isiku puhul.

Küsimus sellest, kas isik võib tulevikus jätkata kuritegude toimepanemist või pakku minna, ongi

suuremas osas prognoos konkreetse isiku käitumisele, mille puhul loomulikult arvestatakse eelkõige

tema eelnenud elukäiku.

Sellise järelduse tegemine ei vaja ei erilist loogilist põhjendust ega ka analüüsi ühe- või teistsuguse

skeemi alusel. Vastupidi, isiku puhul, kes kogu süüvõimelisuse jooksul on pidevalt toime pannud

süütegusid ja on selle eest 16 korral ka karistatud, peaks tõsist analüüsi vajama järeldus (prognoos), et

ta edaspidi ei või toime panna kuritegusid ega ei või õigusemõistmise eest pageda. Seetõttu ei ole

minu jaoks ei arusaamatu ega ka kontekstiväline määruse p 22.2 viimases lauses märgitu, sest just

selline pikaajaline õigusnormide ignoreerimine ja isiku soovimatus oma käitumist muuta näitab, et ta

ei kavatsegi alluda kriminaalmenetluse subjektidele kehtestatud käitumisviisile ja võib seega jätkata

kuritegude toimepanemist ja samas ka hoida õigusemõistmisest kõrvale.

Ma ei pea põhjendatuks ka määruse p-s 19 tehtud etteheidet kuriteo kirjelduse konkreetsuse kohta.

Tuleb tõdeda, et teokirjelduses on kasutatud keeleliselt kohmakat konstruktsiooni, kus on püütud

ühendada seadusandja poolt kuriteokatse kirjeldamiseks kasutatud väljendit „alustas…..vahetult…“

ja edaspidi on jätkatud kirjeldusega teo ettevalmistamisest.

Leian, et kahtlustuse esitamise staadiumis ei saagi nõuda et sellised suhteliselt keerukad

karistusõiguse teooria nüansid oleksid viimistletud lõpuni. Seda enam, et M. Juvonenile esitatud

kahtlustuse puhul on karistatavad nii kuriteo katse kui ka selle ettevalmistamine.

Süüteokatse koosseisu tuvastamist soovitataksegi alustada subjektiivse koosseisu tuvastamisega, seda

seetõttu, et kuna tagajärg on veel saabumata, omab erilist tähtsust toimepanija teoplaan, selle

konkreetsus, eluline teostatavus ja tõsiseltvõetavus, mis uurimise hilisemas staadiumis on olulised

just kuriteo katse piiritlemisel kuriteo ettevalmistamisest. Viimane on aga faktiküsimus ja

lahendatakse iga teo puhul eraldi, arvestades muuhulgas ka süüteo liiki ja teoplaani.

Eeltoodu põhjal ei saa ma nõustuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a

kohtumäärusega nr 3-1-1-105-11 ja leian, et Harju Maakohtu 8. septembri 2011. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 26. septembri 2011. a kohtumäärused on seaduslikud ning tuleks jätta muutmata.

Jüri Ilvest