3-2-1-142-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Andres Kesküla hagi Anni Vahtrase vastu 1958 euro 32 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-65815

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anni Vahtrase kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3587 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andres Kesküla (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Anni Vahtras (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-65815. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada 1. augustil 2011 Anni Vahtrase eest tasutud kautsjon 34 (kolmkümmend neli)

eurot 70 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Kesküla (hageja) esitas 7. detsembril 2009 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Anni Vahtrase (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja põhivõla 39 821 krooni ja viivise

21 781 krooni 54 senti, samuti lisanduva viivise alates 8. detsembrist 2009 0,05% päevas. Kostja

esitas Pärnu Maakohtu makseettepanekule vastuväite, mistõttu Pärnu Maakohus andis 18. veebruari

2010. a määrusega asja menetluse jätkamiseks hagimenetluses üle Pärnu Maakohtule. Pärnu

Maakohus keeldus 22. veebruari 2010. a määrusega avaldust menetlusse võtmast ja edastas selle

kohtualluvuse järgi menetlemiseks Harju Maakohtule. 24. märtsi 2010. a määrusega jätkas Harju

Maakohus nõude menetlemist hagimenetluses.

2. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 30 641 krooni ja sissenõutavaks

muutunud viivise 16 760 krooni 62 senti, samuti viivise 8. detsembrist 2009 kuni põhivõla tasumiseni

põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagi järgi sõlmiti kostja ja Gert Soomsaluga (ostjad) 20. aprillil 2005 müügileping, mille järgi pidi

hageja ostjatele müüma ja välja ehitama Tallinnas Xxx-Xxxxxxxx xx-x asuva korteriomandi (korter).

15. veebruaril 2006 sõlmiti müügilepingu osalise muutmise ja korteriomandi omandi üleandmise

kokkulepe. Muudatuse järgi pidi hageja andma lepingu eseme otsese valduse ostjatele üle hiljemalt

1. juunil 2006. Korteri valduse üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastasid pooled 7. detsembril 2006.

Samal päeval saatsid ostjad ühise e-kirja, milles teatasid, et korteri ehituse ja üleandmisega viibimise

tõttu üle kokkulepitud aja kasutavad nad lepingust tulenevat õigust nõuda leppetrahvi 80 182 krooni

ja tasaarvestavad selle 15. veebruari 2006. a lepingu p-st 6.4.3 tuleneva 100 000 krooni tasumise

kohustusega.

Kostja leppetrahvi nõue on alusetu ja seetõttu on kehtetu ka selle alusel esitatud tasaarvestamise

avaldus. Korteri valdus anti kostjale üle juba 2006. a oktoobris, kui kostja soovis saada enda kätte

korterivõtmeid. Korteri üleandmise akti koostamise ajal elas kostja juba korteris. Hageja rikkus

korteri üleandmise kohustust vääramatu jõu ja ostjate tegevuse tõttu. Vääramatuks jõuks on ehitamine

nn ehitusbuumi ajal, mil ükskõik millise ehitusmaterjali või toote tellimisega tuli pikkade

järjekordade tõttu ebamõistlikult kaua oodata. Lisaks lasi kostja hagejal mitmeid ehitustöid ümber

teha. Näiteks soovis kostja, et tema korteris paigutataks vannitoatorustik teisiti, kui on ehitusprojektis

ette nähtud. Kostja oli VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt ka leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud, sest

ta ei teavitanud hagejat aegsasti leppetrahvi nõudmise kavatsusest, vaid viivitas nõude esitamisega

kuus kuud ja kaheksa päeva. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui kinnitas enne

korteriomandi üleandmise akti koostamist, et oli raha ära maksnud.

Hageja on oma kohustused täitnud, kuid ostjad võlgnevad hagejale 61 282 krooni. Kuna ostjad on

müügilepingust tulenevalt hageja suhtes solidaarvõlgnikud, nõuab hageja kostjalt 30 641 krooni

(põhivõla) väljamõistmist. Samuti nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 järgi sissenõutavaks

muutunud viivise 16 760 krooni 62 sendi väljamõistmist 15. veebruari 2006. a lepingu p 6.4.4 alusel.

Lisaks palus hageja kostjalt täiendava viivise väljamõistmist alates 8. detsembrist 2009.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja arvates leppetrahvi nõue ja tasaarvestuse avaldus kehtivad. Tegemist oli hageja kestva

rikkumisega ja leppetrahvi suurus sõltus rikkumise kestusest. Seetõttu sai rikkumise ulatus ja

võimaliku leppetrahvi suurus kostjale teatavaks alles korteri valduse üleandmisel ning tal ei olnud

varem võimalik trahvinõuet esitada. Väited selle kohta, et korteri üleandmisega viivitati vääramatu

jõu tõttu, on alusetud. Kostja ei käitunud pahauskselt. Pooled olid leppetrahvi nõudmisest mitmel

korral rääkinud ja hageja kiirustas korteri üleandmisega, kuna trahvisumma suurenes iga päevaga.

Teistele korteriostjatele samas elamus anti korterid üle veel suurema hilinemisega. Hageja väited

korteri valduse varasema üleandmise kohta ei vasta tõele. Õige ei ole hageja väide, et viivituse

põhjustas korteri eriline viimistlus või vannitoatorude paigaldamine. Põhinõude rahuldamise korral

palus kostja vähendada viivist mõistliku määrani. Hageja esitas oma nõude juba 2007. a veebruaris ja

kostja teatas kohe, et ta sellega ei nõustu. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui nõude

esitamisega viivitatakse ligi kolm aastat, mille jooksul viivis aina suureneb.

4. Harju Maakohus rahuldas 1. märtsi 2011. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

põhinõudena 1958 eurot 32 senti ning 1. märtsi 2011. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

1511 eurot 82 senti ja ajavahemiku eest alates 2. märtsist kuni nõude täitmiseni viivise, mille määraks

päevas on 0,05% võlgnetavast summast. Sissenõutava viivise suurust piiras maakohus põhinõude

summaga (1958 eurot 32 senti). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi võiks nõude rahuldamise õiguslik alus olla VÕS § 108 lg 1 ja 15. veebruari

2006. a lepingu p 6.4.3. Ostjad on ettenähtud 100 000 kroonist maksnud 7. detsembril 2006 ära

38 718 krooni (s.o 2474 eurot 53 senti). Kostja on teinud leppetrahvi nõudega tasaarvestuse avalduse

7. detsembril 2006 saadetud e-kirjas ning hageja on kostja avalduse kätte saanud. Leppetrahvi nõue

5124 eurot 56 senti (s.o 80 182 krooni) on esitatud müügilepingu p 5.1 alusel.

Hageja andis korteri otsese valduse kokkulepitud 2006. aasta 1. juuni asemel üle 7. detsembril 2006,

st rikkus lepingu eseme üleandmise kohustust. Hageja rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 2 mõttes

vabandatav. Vaidlusalusel ajavahemikul (s.o aastatel 2005-2006) Eesti kinnisvaraturul valitsenud

ülikõrge nõudlus elamispindade järele (nn ehitusbuum) võib olla küll üldtuntud asjaolu, kuid ei

muuda rikkumist vabandatavaks. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes pidanuks hageja lepinguliste

kohustuste võtmisel selle asjaoluga arvestama. Kinnitust ei ole leidnud hageja väide, et korter ei

valminud õigeks ajaks ostjate soovitud muudatustööde tõttu. Korteri üleandmise-vastuvõtmise aktist

nähtuvalt on valdus üle antud 7. detsembril 2006. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid valduse

varasemat üleandmist.

Kuigi ostjatel (sh kostjal) tekkis õigus nõuda leppetrahvi korteri valduse üleandmisega viivitamise

tõttu, oli kostja VÕS § 159 lg 2 järgi selle õiguse 7. detsembriks 2006 kaotanud. Alates 2. juunist

2006 oli kostja hageja lepingurikkumisest teadlik, kuid esitas leppetrahvi nõude samal päeval, kui

hageja oma kohustuse täitis (7. detsembril 2006), ning rohkem kui kuus kuud pärast kohustuse

rikkumise avastamist. Leppetrahvi ei ole nõutud mõistliku aja jooksul. Ostjatel polnud objektiivseid

takistusi leppetrahvi nõudmiseks oluliselt varem. Mõistlikult käituva võlausaldajana võinuks kostja

teatada leppetrahvi nõudmisest hiljemalt 2006. a septembris-oktoobris. Õiguslikku tähtsust ei ole

kostja vastuväidetel, et hageja rikkus lepingut kestvalt ning et enne 7. detsembrit 2006 ei olnud

kostjal teada leppetrahvi lõplik suurus. Nimetatud asjaolud ei takistanud ostjaid varem teatamast, et

nad nõuavad leppetrahvi.

Kostja väide, et leppetrahvi nõue (või teade) esitati varem suuliselt, ei ole tõendatud. Tunnistaja

G. Soomsalu ütlused on tõendamiseks ebapiisavad. Tunnistaja jäi kohtule esitatud väidetes

üldsõnaliseks ega suutnud meenutada, kuidas ta hagejaga suheldes konkreetselt väljendus. Tunnistaja

sõnade järgi tuletas ta hagejale meelde, et poolte vahel sõlmitud leping annab õiguse leppetrahvi

nõuda. Sellest ei saa aga kindlalt järeldada, et lepingupool tõesti kavatseb leppetrahvi nõuda.

Osaliselt ei kattu need ütlused ka kostja väidetega. G. Soomsalu ütluste hindamisel arvestab kohus

muu hulgas ka asjaoluga, et tunnistaja on kostja elukaaslane ning on hagi esemeks oleva kohustuse

osas hageja suhtes solidaarvõlgnikuks. Seetõttu on tunnistaja eeldatavalt isiklikult huvitatud

tsiviilasja lahendamisest kostja kasuks.

Seega ei ole hageja 15. veebruari 2006. a lepingu p-st 6.4.3 tulenev 1958 euro 32 sendi tasumise nõue

tasaarvestusega lõppenud, hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja hagi tuleb selles osas

rahuldada. Maakohus ei pidanud vajalikuks käsitleda hageja muid vastuväiteid leppetrahvi nõudele.

15. veebruari 2006. a lepingu p 6.4.4 järgi on hagejal õigus nõuda viivist määras 0,05% tähtajaks

tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja on kohustuse täitmisega viivituses alates

8. detsembrist 2006. Põhjendatud on otsuse tegemise hetkeks arvestatud viivise 1511 euro 82 sendi

(23 654 krooni 85 sendi) väljamõistmine, samuti viivise väljamõistmine protsendina põhinõudest

alates 2. märtsist 2011 kuni põhinõude täitmiseni. Põhjendatud on viivise, mis ei olnud otsuse

tegemise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, vähendamine põhinõude suuruseni VÕS § 113 lg 8

ja § 162 lg 1 alusel.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte

seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada ja miks kostja

vastuväited ei anna alust asjas teistsuguse lahendi tegemiseks. Ekslik on kostja väide, et maakohus on

kohaldanud valesti VÕS § 159 lg-t 2 ega ole mõistliku aja kindlaks määramisel arvestanud asjas

olulisi asjaolusid. Maakohus on hinnanud poolte võlasuhte olemust, samuti poolte käitumist lepingu

täitmisel ja pärast seda ning asunud põhjendatud seisukohale, et kostja kaotas VÕS § 159 lg 2 järgi

õiguse nõuda leppetrahvi, kuna esitas leppetrahvi nõude ebamõistlikult hilja. Leppetrahvi nõude

eeldused olid kostjale teada alates 2. juunist 2006. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, miks ta

viivitas leppetrahvi nõude esitamisega kuus kuud. Ekslik on kostja väide, et leppetrahvi nõudmisest

teatamist takistas asjaolu, et trahvi suurus selgus alles 7. detsembril 2006. Leppetrahvi nõude

lõppemise välistamiseks piisab VÕS § 159 lg 2 järgi teatest, milles võlausaldaja teatab võlgnikule

kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi nõudest, määrates trahvi suuruse kindlaks hiljem. Kostja ei ole

leppetrahvi nõude või vastava teate varasemat esitamist tõendanud. Üksnes kostja ja tema elukaaslase

ütlusi ei saa selle asjaolu tõendamiseks pidada usaldusväärseks ega piisavaks, kuna nad on

solidaarvõlgnikud ja huvitatud tsiviilasja lahendamisest kostja kasuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Kostja arvates on kohtud lähtunud VÕS § 159 lg 2 rakendamisel ja mõistliku aja kindlaksmääramisel

üksnes ajakriteeriumist, jättes tähelepanuta muud arvestamist vajavad asjaolud nagu poolte võlasuhte

olemus, eelkõige täitmise tähtaja pikkus, poolte käitumine lepingu täitmisel ja pärast seda.

Ringkonnakohus ei saa piirduda abstraktse heakskiiduga maakohtu lahendile, ilma et vastaks

sisuliselt apellatsioonkaebuse (põhilistele) väidetele. Poolte kokkuleppel pikendati korteri üleandmise

aega, kuna hageja ei suutnud kohustusi täita, ning kostja ei ole varasema viivitamise eest leppetrahvi

nõudnud. Kostja ootas korteri valmimist ja üleandmist ca üks aasta, kusjuures hagejale oli suurem

osa müügisummast tasutud juba 2006. a veebruaris. Hageja müügilepingu korduv rikkumine lubab

hinnata mõistlikuks ka üle kuue kuu pikkust ajavahemikku nõude esitamiseks. Lepingu täitmise nõue

on esitatud ca kolm aastat hiljem, napilt enne aegumistähtaja saabumist, mis kujundas kostjas

teadmise, et hageja on leppetrahvi nõuet aktsepteerinud. Tallinna Ringkonnakohus on analoogset

temaatikat kajastanud 20. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 2-07-7372, kus on asutud seisukohale,

et mõistlik inimene esitab leppetrahvi nõude pärast asja valduse saamist.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse

normi väära kohaldamise (TsMS § 692 lg 1 p 1) tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

kostja ja G. Soomsalu on jätnud korteri ostjatena hagejale müügilepingu järgi tasumata ostuhinnast

3916 eurot 63 senti (61 282 krooni);

korter tuli müügilepingu järgi ostjatele üle anda hiljemalt 1. juunil 2006, kuid anti neile üle hiljemalt

7. detsembril 2006;

7. detsembril 2006 teatasid ostjad hagejale, et nõuavad temalt 5124 euro 56 sendi (80 182 krooni)

suurust leppetrahvi ja tasaarvestavad selle hageja nõudega.

11. Hageja arvates vastutab kostja solidaarvõlgnikuna ostuhinna tasumise ja viivise maksmise

kohustuse eest ja ostjate leppetrahvi nõue on alusetu järgmistel põhilistel põhjustel:

ostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest õigeks ajaks VÕS § 159 lg 2 mõttes;

korter anti ostjatele üle juba 2006. a oktoobris;

üleandmisega viivitati vääramatu jõu ja ostjate soovitud muudatuste tõttu ehitustöödes.

12. Kostja ei ole vaidlustanud ostuhinna osalist maksmata jätmist, kuid on seisukohal, et nõue on

tasaarvestatud ostjate leppetrahvinõudega järgmistel põhjustel:

korterit ei antud ostjatele üle enne 7. detsembrit 2006;

ostjad on hagejale teatanud leppetrahvi nõudest ka enne 7. detsembrit 2006;

trahvi suurus sai kestva rikkumise tõttu selgeks alles korteri üleandmisel;

korteri üleandmisega viivitamine ei ole vabandatav, ka ei põhjustanud seda ostjate soovitud

täiendavad ehitustööd.

13. Pooled ei vaidle, et müügilepingu alusel võlgneb kostja ostjana hagejale nõutud 1958 eurot

32 senti (30 641 krooni). See nõue tuleneb müügilepingust kostja kui ühe ostja vastu ja selle

õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1.

14. Kui kostja on viivituses põhivõla maksmisega, võib hageja nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause

järgi ka viivise maksmist. Viivise nõudeõigust kinnitab ka 15. veebruari 2006. a lepingu p 6.4.4, mis

näeb ette ostja viivise maksmise kohustuse 0,05% tasumata rahalt päevas. Viivist võib TsMS § 367

järgi nõuda ka etteulatuvalt kohtulahendi tegemisele järgneva aja eest.

Kolleegium märgib siiski, et kuigi hagiavalduse resolutsioonis on hageja nõudnud 8. detsembrist

2009 lisanduva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (vt tl 30), s.o seadusjärgses

suuruses, on maakohus kostjalt välja mõistnud viivise mh kohtuotsuse järgse aja eest arvestusega

0,05% päevas ja ringkonnakohus ei ole seda muutnud. Samas ei ole kohtuotsuseid sel alusel

vaidlustatud.

15. Kassatsioonkaebuses heidab kostja kohtutele ette VÕS § 159 lg 2 ebaõiget kohaldamist, väites, et

hageja nõuded on tasaarvestusega lõppenud.

Pooled ei vaidle, et ostjad on 7. detsembril 2006 esitanud ühise tasaarvestusavalduse ja ühise

leppetrahvi nõude. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei andnud korterit kokkulepitud ajal üle ja

seetõttu tekkis ostjatel (sh kostjal) õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 15. veebruari 2006. a lepingu

p 5.2 (müügilepingu p 5.1) järgi 0,05% müügihinnast iga viivitatud päeva eest. Võimaliku

solidaarvõlgnikuna on kostjal õigus VÕS § 67 lg 2 järgi esitada solidaarkohustusest tulenevaid

vastuväiteid. Isegi kui leppetrahvinõude oleks esitanud ja tasaarvestuse teinud üksnes G. Soomsalu,

võinuks ka kostja VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi sel alusel tugineda hageja nõude lõppemisele.

16. Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks

muutumisest. Perioodilise leppetrahvi nõue, mis muutub sissenõutavaks eelkõige kohustuse

täitmisega viivitamisel ja mille suurus sõltub viivitamise ajast, aegub TsÜS § 154 alusel n-ö

täisaastate kaupa.

Sõltumata aegumisest tuleneb aga VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt

nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle

aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes

kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-

d 12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-09, p 10).

Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel kohustatud poole

taotlusel vähendada, mh põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud.

17. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et tuvastatud asjaoludel esitati leppetrahvi nõue VÕS § 159 lg 2

mõttes hilinenult, mistõttu ei ole kostjal õigust leppetrahvi nõuda ja tasaarvestusavaldus on seega

tagajärjetu.

Tuvastatud asjaoludest nähtub, et vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama hageja kui müüja

poolset korteri üleandmise kohustuse täitmist. Kolleegiumi arvates ei saanud kohustuse täitmisega

viivitanud hagejal enne korteri üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta

lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui ostjad sellist ootust oma käitumisega

ei põhjustanud. Selline ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne

kohustuse täitmist esitatud. Kolleegiumi arvates ei pruugi olla mõistlik ja täitmist kiirendav

leppetrahvi nõude esitamine enne kohustuse täitmist, kas või juba põhjusel, et see võib kaasa tuua uue

vaidluse. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on

trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks

nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-

ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema

vastu lepingu järgi esitada nõudeid (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14).

Seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi

nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Kuna kostja esitas leppetrahvi nõude

hagejale viivitamata pärast tagatud kohustuse täitmist (valduse üleandmist), ei ole määrav, et hageja

viivitus oli kestnud juba üle kuue kuu. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks

viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö piisavalt kaua viivitanud.

Kolleegiumi arvates ei ole kostja leppetrahvi nõuet esitades oma õigusi kuritarvitanud.

18. Eelneva (vt otsuse p 17) põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama eelkõige hageja muid vastuväiteid

leppetrahvi nõudele. Esmajoones tuleb hinnata hageja väiteid ostjatest tulenevate korteri

üleandmisega viivitamise põhjuste kohta. Kolleegiumi arvates ei saa hageja rikkumist vabandada

üldiselt nn ehitusbuumiga. Kolleegium märgib, et hageja ei ole taotlenud leppetrahvi vähendamist.

19. Kuigi see asja lahendamise seisukohalt enam tähtis ei ole, märgib kolleegium, et ebaselgeks jääb

kohtute hinnang G. Soomsalu tunnistustele. Ei ole võimalik aru saada, kas see tõend on loetud

ebapiisavaks või ebausaldusväärseks ning kas kohtud on jätnud selle TsMS § 238 lg 5 teise lause

alusel arvestamata või on seda siiski hinnanud.

Kolleegium märgib ka, et kui maakohus ka luges G. Soomsalu tunnistusi asjast huvitatuse tõttu

ebausaldusväärseks, on maakohus käitunud vastuoluliselt. Nimelt jättis maakohus samade asjaolude

tõendamiseks kostja taotletud teise tunnistaja Kristjan Tederi (vt taotlus tl 96) ülekuulamise taotluse

rahuldamata sisulise põhjendusega, et ta ei tõenda muid asjaolusid kui G. Soomsalu, mistõttu ei ole

tema ülekuulamine otstarbekas (vt tl 102). K. Tederi usaldusväärsust tunnistajana samas kahtluse alla

ei seatud, mistõttu võinuks asjaolude kohta siis pigem üle kuulata tema.

20. Menetluskulud jaotab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

21. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja on palunud

kautsjoni tagastada Liina Vahtrase kontole, kuid kontona, kuhu kautsjon tagastada, on teatatud

Rahandusministeeriumi konto nr 221023778606 (tl 165). Kautsjoni tagastamiseks tuleb teatada õiged

andmed.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu