3-3-1-22-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-22-11

Otsuse kuupäev

29. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ljudmilla Dovženko kaebus Eesti Vabariigi tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. aasta määrus

haldusasjas nr 3-09-2215

Menetluse alus

Ljudmilla Dovženko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse § 56 lõige 11 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis), mis nägid ette, et halduskohtule kahju

hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu

summas 130 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus.

Määrata Ljudmilla Dovženko kaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 4425 eurot 88 senti (69

250 krooni).

Rahuldada Ljudmilla Dovženko määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. aasta määrus ja Tallinna Halduskohtu

4. novembri 2010. aasta määrus haldusasjas nr 3-09-2215 ning saata haldusasi Tallinna

Halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ljudmilla Dovženko esitas halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmata

jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14

lõike 1 alusel. L. Dovženko kasutas eluruumi Tallinnas Kreutzwaldi 7-5, mis ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 27. septembri 1993. aasta otsuse nr 1096 kohaselt kuulus võõrandamise ajal Theodor

Teichile, kes oli Saksamaale ümberasunu omandireformi aluste seaduse (ORAS) mõttes. Kahju

tekitati pikaajalise õigusliku ebaselgusega, sest kuna ORAS § 7 lõike 3 alusel polnud selge, kas

ümberasunu vara tagastatakse, siis puudus kaebajal võimalus kasutatava eluruumi erastamiseks, mis

tõi kaasa perekonna- ja eraelu puutumatuse põhiõiguse ja põhiõiguse menetlusele ja korraldusele

rikkumise.

Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleks aluseks võtta teostamata jäänud võimalus erastada

kasutatav eluruum või soetada endale tolleaegse hinnaga eluase mujal. Arvestades

erastamisvõimaluse puudumist ja eluruumide kallinemist, tuleb kaebaja varalist kahju mõista

õiguslikult kui saamata jäänud tulu 1 355 993 krooni. RVastS § 9 lõike 1 alusel kuulub hüvitamisele

ka mittevaraline kahju, mille hüvitise suurus oleks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtuvalt

1 428 496 krooni. RVastS § 9 lõike 1 kohaldamist õigustaks kaebaja ebakindlus oma tuleviku suhtes

ja stress.

Kaebaja esitas ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuna RVastS § 14 alusel esitatud kahju

hüvitamise kaebuselt riigilõivu nõudmine on põhiseaduse vastane.

2. Tallinna Halduskohtu 12. veebruari 2010. aasta määrusega jäeti L. Dovženko taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja anti tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Kohus leidis, et kaebaja

pole väitnud, et ta ei saa lõivu tasuda maksevõime puudumise tõttu. Riigilõivud on kehtestatud

seadusega ja lõivul on legitiimne eesmärk – menetlusökonoomia. Lõiv aitab ära hoida liigseid,

pahatahtlikke ja ilmselt põhjendamatuid, sh liialdatud kahjunõudega kaebusi. Riigilõivu nõue üldse ja

ka kohaldamisele kuuluv lõivumäär pole põhiseadusega vastuolus. Tegemist on proportsionaalse

piiranguga, sobiva ja vajaliku abinõuga menetlusökonoomia kindlustamiseks.

3. L. Dovženko esitas halduskohtu 12. veebruari 2010. aasta määruse peale määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist ja taotluse rahuldamist või

alternatiivselt lõivumäära 0,05% kohaldamist. Määruskaebuses väideti, et RVastS § 14 alusel esitatud

kahjunõude puhul on sisuliselt tegemist individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, mis

on lõivuvaba. Kohtu arutlus kaebaja maksevõimest on asjakohatu, sest lõivuvabastust taotletakse

kaebuse aluseks olevate eriliste asjaolude tõttu ja lõivu ebamõistlikust suurusest lähtudes. Arvestatud

pole Euroopa Inimõiguste Kohtu ulatusliku praktikaga vaidlusalustes küsimustes ja Riigikohtu

seisukohtadega seoses ORAS § 7 lõikega 3 ja kahju hüvitamisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2010. aasta määrusega jäeti L. Dovženko määruskaebus

rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas sellist lõppjäreldust

riigilõivu legitiimse eesmärgiga kohtumenetluses ja seisukohaga, et lõiv on sobiv, vajalik ja

mõõdukas abinõu menetlusökonoomia tagamiseks. Ringkonnakohus leidis, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõue on põhiosas perspektiivitu ja varalise kahju hüvitamise nõue olulises osas

põhjendamatu. Kaebeõigust võib kuritarvitada ka sellega, et riigi vastu esitatakse põhjendamatuid,

läbimõtlematuid ja liialdatud kahjunõudeid. Mõistlik on hinnata kaebuselt tasumisele kuuluva

riigilõivu suurust võrrelduna sellega, kui suure varalise hüve saavutaks kaebuse esitaja kaebuse

rahuldamisel. Esitatud kaebuse võrdlemine individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega ei

toetu kehtivale õigusele. Ringkonnakohus selgitas, kuidas määruses esitatud põhjendused on

kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ja Riigikohtu lahenditega sarnastes asjades.

5. Riigikohtu halduskolleegiumi 12. augusti 2010. aasta määrusega jäeti L. Dovženko määruskaebus

ringkonnakohtu 7. aprilli 2010. aasta määruse peale menetlusse võtmata.

6. Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määrusega tagastati L. Dovženko kaebus nõutud

riigilõivu tasumata jätmise tõttu.

7. L. Dovženko esitas halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määruse peale määruskaebuse, milles

taotles, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu määruse ja teeks uue määruse, millega võtaks

kaebuse menetlusse. Määruskaebuses väideti, et kaebajal polnud majandusliku seisundi tõttu

võimalik nõutud riigilõivu tasuda, sest peaaegu kogu sissetulek kulub eluasemelaenu tagastamisele, ja

halduskohtu määrus rikub kaebaja põhiõigusi, sh õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, õigust

tõhusale menetlusele enda kaitseks ja õigust olla kaitstud riigi omavoli eest.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. aasta määrusega jäeti L. Dovženko määruskaebus

rahuldamata ja halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määrus muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et

kontrollib üksnes halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määruse seaduslikkust, kaebaja väited

võimetusest tasuda riigilõivu pole aga asjakohased. Kuna kaebaja ei tasunud halduskohtu

12. veebruari 2010. aasta määrusega nõutud riigilõivu, oli kaebuse tagastamine õiguspärane. Kohtul

puudus kaalumisruum teistsuguse lahendi tegemiseks.

Menetlus Riigikohtus

9. L. Dovženko esitas 20. jaanuaril 2011 Riigikohtule määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

29. detsembri 2010. aasta määruse ja Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määruse

tühistamiseks, väites, et:

1) majandusliku seisundi tõttu ei ole tal võimalik nimetatud ulatuses lõivu tasuda;

2) käiguta jätmise määruse peale, millega tuvastati lõivu kohustus ja suurus, ei saa määruskaebust

esitada;

3) ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu määruskaebuse esitaja väidetega;

4) halduskohus märkis ebaõigesti, et tasumisele kuulub lõiv 139 224 krooni ja 45 senti. Tegelikult

kuulub tasumisele lõiv 130 000 krooni;

5) kaebuses oli määruskaebuse esitaja seisukohal, et RVastS § 14 alusel esitatud kahju hüvitamise

kaebuselt lõivu nõudmine ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22, mis ei näe ette lõivuvaba kaebuse

esitamist, on põhiseaduse vastased;

6) tegemist ei ole "kergemeelse" kaebusega. Selles kohtuasjas kaebuse mitterahuldamise

prognoosimine on raske või võimatu, kuna puudub sellekohane kohtupraktika;

7) lõive tõsteti alates 1. jaanuarist 2009. 130 000 krooni suurust lõivu saab käesolevas asjas pidada

ülisuureks;

8) RLS § 56 lõige 11, mille kohaselt tuleb tasuda lõivu 130 000 krooni, on vastuolus PS §-dega 12,

13, 14, 15 ja 32. Kaebajalt on võetud võimalus oma subjektiivseid õiguseid kohtu kaudu kaitsta.

10. Justiitsministeerium palus jätta määruskaebus rahuldamata, kuna see ei ole põhjendatud.

11. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis haldusasja 30. mai 2011. aasta määrusega

HKMS § 70 lõike 11 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lõike 3

alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumil tekkis kahtlus RLS § 56 lõike 11

põhiseaduspärasuses ehk selles, et kaebajalt 130 000 krooni suuruse riigilõivu nõudmine võib

ebaproportsionaalselt piirata PS §-st 15 ja §-st 32 tulenevaid kaebaja põhiõigusi.

11.1. Halduskolleegium leidis, et RLS § 56 lõige 11 on asjassepuutuvaks sätteks, kuna lõivu tasumise

kohustus ja suurus tuvastatakse nimetatud õigusnormi alusel.

Asjas tingis kaebuse tagastamise see, et kaebaja ei tasunud seadusega ettenähtud lõivu. Kuna kaebuse

tagastamise määruse peale saab kaebaja esitada määruskaebuse, kontrollitakse selle lahendamisel ka

käiguta jätmise põhjendatust. Seetõttu saab kõrgemalseisev kohus lõivu tasumise kohustuse ja

suuruse ning selle põhiseaduspärasuse osas anda õigusliku hinnangu kaebuse tagastamise määruse

peale esitatud määruskaebuse lahendamisel (vt ka Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 31).

Asjaolu, et kohtud on analüüsinud lõivu tasumise kohustuse põhiseaduspärasust määruses, millega

jäeti kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, ei välista kaebuse tagastamise määruse

peale esitatud määruskaebuses RLS § 56 lõike 11 põhiseaduspärasuse küsimuse tõstatamist.

Kolleegium oli sellel seisukohal seetõttu, et ka kaebuse tagastamise määruse peale esitatud

määruskaebuses on RLS § 56 lõige 11 asjassepuutuvaks sätteks.

11.2. Kolleegium oli samuti seisukohal, et lõivu suuruse põhiseaduspärasuse kontrolli eelduseks ei

pruugi alati olla see, et tuvastatud on isiku maksejõetus.

Ka siis, kui isiku maksejõuetust ei ole tuvastatud või isik leiab, et lõivu suurus on põhiseaduse

vastane, võib lõivu tasumise kohustus ja lõivu suurus riivata isiku kohtusse pöördumise (PS § 15) ja

ka nt omandiõigust (PS § 32), kuna ta peab kohtusse pöördumiseks ja asjas sisulise otsustuse

saamiseks loobuma osast oma varast.

Praeguses asjas on kaebaja kohtusse pöördumine takistatud, kuna kohtusse pöördumiseks peaks

kaebaja loobuma märkimisväärsest osast oma varast. Kohtumenetluses ei ole kaebaja tegelik

maksejõuetus analüüsi objektiks olnud. Kuigi tegemist ei ole sarnaste asjadega, pidas Riigikohtu

üldkogu kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 võimalikuks võtta seisukoht lõivu suuruse põhiseaduspärasuse

osas hoolimata sellest, et tuvastatud ei olnud AS Wipestrex Grupp majanduslikku seisundit.

11.3. Kolleegiumil tekkis kahtlus, et praeguses asjas ei pruugi lõivu suurus olla materiaalselt

põhiseaduspärane. Ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tasumise kohustus oleks lubamatu piirang

nii PS §-s 15 kui ka § 32 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel.

1. jaanuarini 2009 kehtinud lõivuregulatsiooni kohaselt oleks kaebajal tulnud tasuda kaebuse

esitamisel lõivu 69 250 krooni. Ka sellises suuruses lõiv või ka mõnevõrra väiksem lõiv tagaks

menetlusökonoomia eesmärgi saavutamise.

Riigikohtu üldkogu lahendatud kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 nõudis AS Wipestrex Grupp hagis

31 500 000 krooni põhivõlana ja 9 802 109 krooni 59 senti viivisena. Riigikohtu üldkogu leidis, et

põhiseaduspärane lõiv apellatsioonkaebuselt on 300 000 krooni. See on põhivõlast ca 0,86%.

Praeguses asjas nõudis kaebaja 2 784 489 krooni. Lõivu suurus on 130 000 krooni, mis on ca 5%

nõude suurusest. Seega oleks lõivu suhtelise suuruse erinevus umbes kuuekordne. Halduskohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tuleks samuti tasuda riigilõivu 130 000 krooni (HKMS

§ 32 lõige 3, § 84 lõige 1, RLS § 56 lõige 18).

11.4. Ringkonnakohus leidis 7. aprilli 2010. aasta määruses, et mittevaralise kahju hüvitise nõue on

põhiosas perspektiivitu ja varalise kahju hüvitise nõue vähemalt olulises osas põhjendamatu.

Sisuliselt on ringkonnakohus hinnanud, millises osas oleks hüvitise väljamõistmine tõenäoline, mitte

aga kahjuhüvitise aluse küsimust. Seega ei ole ringkonnakohus kaebust tervikuna pidanud

perspektiivituks, vaid pigem möönnud teatud osas kaebuse perspektiivi.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

12. Osa Riigikogu põhiseaduskomisjonist leiab, et kohtumenetluses on tavapärane siduda tasumisele

kuuluva lõivu suurus nõude või vaidlustatava summa suurusega ning 5% summast, mille

väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, ei ole

iseenesest menetlusökonoomia eesmärgil ülemäärane.

Teine osa põhiseaduskomisjonist on arvamusel, et kõnealune riigilõivumäär võis olla vastuolus PS §-

ga 15. Asjassepuutuvad sätted on RLS § 56 lõige 11 ja RLS lisa 1.

12.1. Menetlusosalised ei pea tervikuna finantseerima kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud

huvid, eriti halduskohtumenetluses, kus isikud kaitsevad oma õigusi riigi tegevuse vastu. 130 000-

kroonine riigilõiv oli rohkem kui kümnekordne Eesti keskmise palga ja umbes 30-kordne

miinimumpalga suurune summa. Sellises määras riigilõiv ületab halduskohtumenetluse kulud ühes

astmes. Kohtulõivu võimalik eesmärk teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid

kulutusi ei ole legitiimne. Menetlusökonoomia eesmärki aitaks saavutada lõiv, mis oleks

proportsionaalne Eesti keskmise elatustasemega, kuna ka sellise lõivu tasumise kohustuse korral

kaaluksid isikud esitatava kaebuse perspektiivikust ega esitaks ülemääraseid varalisi nõudeid, mis

tõstavad tasutava riigilõivu suurust. Liiga madal lõiv aga menetlusökonoomia eesmärki ei tagaks.

12.2. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates vajab Eestis kehtiv riigilõivude regulatsioon

ülevaatamist ja korrastamist eesmärgiga jõuda paindlikuma regulatsioonini. Riigikogu

põhiseaduskomisjon lisas, et üldjuhul tuleks riigilõivude põhiseaduspärasust hinnata koos

menetlusabi andmise regulatsiooniga, kuna need on omavahel seotud.

Ljudmilla Dovženko

13. L. Dovženko Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve asjas arvamust ei esitanud.

Õiguskantsler

14. Õiguskantsler leiab, et kuna kaebaja ei taotlenud kehtinud tingimuste ja korra kohaselt (kaebust

esitades või seda hiljem muutes) majandusliku seisundi tõttu menetlusabi, vaid tegi seda alles

kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisel ringkonnakohtus, siis ei ole ei riigilõivu suurust

reguleerivad ega menetlusabi andmist mittevõimaldavad normid asjassepuutuvad. Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. mai 2011. aasta määrusega üldkogule antud RLS § 56 lõike 11

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus ei ole lubatav.

14.1. Õiguskantsler rõhutab, et Riigikohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas kohtule esitatud

kaebus oli menetlusnormide kohaselt lubatav.

Riigikohus on asunud seisukohale, et menetlusabi andmist piiravad ja riigilõivu tasumise kohustust

ettenägevad sätted moodustavad ühtse regulatsiooni (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-

62-10, punkt 57.2.). Riigikohtu hiljutise praktika kohaselt saab erandlikult kaebuse tagastamise

määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel anda hinnangu ka riigilõivu tasumise kohustuse

ja suuruse ning selle põhiseaduspärasuse kohta juhul, kui kohtusse pöörduja taotleb algusest peale

majandusliku seisundi tõttu menetlusabi (samas). Praegusel juhul aga ei olnud Tallinna

Ringkonnakohtul asja, mille raames hinnata riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust. Kuna kaebaja

esitas menetlusabi taotluse majandusliku seisundi tõttu alles kaebuse tagastamise määruse peale

esitatud määruskaebuses ringkonnakohtule, siis ei olnud see küsimus nimetatud menetlusetapis enam

asjakohane.

14.2. Eeltoodu tõttu leiab õiguskantsler, et kaebaja 20. jaanuari 2011. aasta määruskaebus

Riigikohtule ei ole lubatav (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. aprilli 2009. aasta määrus

kohtuasjas nr 3-3-1-101-08). Riigikohus lähtub HKMS § 742 alusel määruskaebuse menetlemisel

Riigikohtus tsiviilkohtumenetluse sätetest. Õiguskantsleri arvates võiks Riigikohus võtta

määruskaebuse praegusel juhul menetlusse üksnes TsMS § 679 lõike 3 punktis 3 sätestatud juhul, st

kui kassatsioonkaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse

kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks. Praegu aga ei saa määruskaebust ja selle

raames riigilõivu määra suuruse põhiseaduspärasust kontrollida, kuna puudub konkreetne asi.

Varasema kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja majanduslikku seisu ega selle vastavust menetlusabi

saamise tingimustele kontrollitud.

Juhul kui Riigikohus asub vastupidisele seisukohale ja analüüsib kaebust ja riigilõivu määra

põhiseaduspärasust, oleks tegemist abstraktse normikontrolliga. Õiguskantsler toob välja, et

Riigikohtu halduskolleegium jättis 12. augusti 2010. aasta määrusega menetlusse võtmata

L. Dovženko määruskaebuse ringkonnakohtu 7. aprilli 2010. aasta määruse peale, milles vaidlustati

menetlusabi mitteandmist ehk riigilõivu tasumisest mittevabastamist põhjusel, et RVastS § 14 alusel

esitatud kahju hüvitamise kaebuselt riigilõivu nõudmine on põhiseaduse vastane. Praegusel juhul

kattub praeguses menetlusstaadiumis Riigikohtule esitatud määruskaebuse lubatav osa eelmainitud ja

menetlusse võtmata jäetud Riigikohtule esitatud määruskaebusega.

14.3. Samas märgib õiguskantsler, et peab tunnustamist väärivaks Riigikohtu seisukohta, milles

kohus laiendas põhiõiguste kõrgeima kaitse eesmärgil normi asjassepuutuvuse aluseid ning

põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavuse piire (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuses

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 ja Riigikohtu halduskolleegium 30. mai 2011. aasta määruses ka praeguses

asjas). Samas peaks selline kohtu tegevus jääma õiguskantsleri hinnangul üksnes erandlikuks (nagu

on sõnaselgelt kirjas ka Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuse punktis 30).

Justiitsminister

15. Justiitsministri arvates on RLS § 56 lõige 11 põhiseaduspärane. Kui on olemas õiguslik

mehhanism maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks (HKMS

§ 91 lõike 1 esimene lause), ei saa pidada riigilõivumäära 130 000 krooni ebaproportsionaalselt

suureks ega PS § 15 lõikest 1 ega §-st 32 tulenevaid õigusi rikkuvaks.

15.1. Ka halduskohtumenetluses on riigilõivud kehtestatud menetlusökonoomia tagamiseks.

Justiitsminister leiab, et halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohkete

kaebustega kohtusse pöördumine, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks.

Ka kaebeõigust riigi vastu võib kuritarvitada põhjendamatute ja liialdatud kahjunõuete esitamisega

ning selle piiramine riigilõivu abil on demokraatlikus ühiskonnas lubatud.

15.2. Konkreetse normikontrolli raames tuleb normi põhiseadusele vastavust hinnata konkreetse

kohtuasja asjaolude pinnalt. Praegusel juhul on tegemist kahju hüvitamise kaebusega, mille

rahuldamisel suureneks kaebaja materiaalne heaolu. Seda liiki kaebuste puhul on riigilõivu kõrgema

määra rakendamine enam põhjendatud kui kaebuste puhul, mille eemärgiks ei ole varaliste hüvede

suurendamine.

15.3. RLS § 56 lõikes 11 lõivu määra sõltuvusse seadmine nõutava hüvitise suurusest aitab tagada, et

nõutav hüvitise summa rajaneb kahju adekvaatsel ja läbimõeldud arvestusel. Tuleb arvestada, et mida

suurem on nõutav summa, seda suurem on oht, et hüvitise nõudega on liialdatud. Justiitsminister toob

välja, et praeguses kohtuasjas on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise

nõue on põhiosas perspektiivitu ja varalise kahju hüvitise nõue vähemalt olulises osas põhjendamatu.

Ka maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamise otsustamisel peab

kohus andma eelhinnangu kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõiv, mis

takistab esitamast nõuet, mille rahuldamine on ebatõenäoline, ei saa piirata kohtusse pöördumist

ebaproportsionaalselt.

Rahandusminister

16. Rahandusminister leiab, et ei ole PSJKS § 10 lõike 1 mõistes praeguses asjas menetlusosaline

ning esitab arvamuse kohtule laekuvate arvamuste paljususe huvides.

16.1. Praeguses asjas ei ole põhjendatud hinnata riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust, hindamata

isiku majanduslikku seisundit. Vastasel juhul oleks RLS § 56 lõige 11 ja RLS lisa 1 osas, milles

nähakse haldusasjas nõudelt kuni 3 000 000 krooni ette riigilõivu tasumine summas 130 000 krooni,

asjassepuutumatud, kuna Riigikohus jätaks tuvastamata asjaolud, mille valguses normi

põhiseaduspärasust hinnata. Kuna riigilõivu määra kehtestavad ja menetlusabi võimaldavad normid

on lahutamatult seotud, ei saa menetlusabi andmise võimalust arvestamata hinnata lõivu määra

põhiseaduspärasust, v.a juhul, kui kohaldamisele kuuluv õigus lõivu vähendamist ei võimalda.

Erinevalt Riigikohtu üldkogu kohtuasjast nr 3-2-1-62-10, kus lõivu ei olnud isiku majandusliku

seisundi alusel võimalik vähendada, on praeguses asjas HKMS § 91 lõike 1 alusel võimalik isiku

majandusliku seisundi alusel vähendada RLS § 56 lõike 11 ja lisa 1 järgi kohaldatavat

riigilõivumäära.

16.2. Rahandusminister arvab, et kohtumenetluses tasutavaid lõive ei ole võimalik kehtestada ühtsete

summadena selliselt, et need vastaksid igal üksikul juhul kulupõhisusele ja samas arvestaksid kõiki

elulisi asjaolusid, ning et neid määrasid saaks näiteks subjektiivsetest asjaoludest tulenevalt pidada

kõhklusteta põhiseaduspärasteks.

Lõivude põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb seega alati arvestada kohaldatava määra vähendamise

või maksmisest vabastamise aluseid, mis sätestatakse riigilõivuseaduse II osas ning eriseadustes (nt

menetlusabi HKMS § 91 lõikes 1). Kohaldatavat lõivu saab alles siis pidada ebaproportsionaalselt

suureks, kui sellest annab tunnistust riigilõivuseaduses sätestatud konkreetne summa ning puuduvad

võimalused selle summa vähendamiseks või tasumisest vabastamiseks olukorras, kus lõivu

vähendamine või kohaldamata jätmine on elulistest asjaoludest tulenevalt põhjendatud.

Rahandusminister lisab, et õiguskord peab sätestama tõhusad meetmed, mis tagaksid igal üksikjuhul

tasutava lõivu proportsionaalsuse. Nimetatud meetmeteks võivad olla näiteks lõivu ülem- ja

alammäära kehtestamine, lõivu vähendamise ja lõivu maksmise kohustusest vabastamise aluste

sätestamine või teatud tingimustel tasutava lõivu tagastamine. Kõik need võimalused on

kohaldatavad koos ja eraldi ka praeguses asjas.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

17. Riigilõivuseaduse (RT I 2008, 59, 330; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine" lõige 11:

" (11) Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse

esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara

väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem

kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses."

18. "Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde

RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST

TSIVIILKOHTUMENETLUSES (KROONIDES) (RT I 2008, 59, 330 – jõust. 01.01.2009)

Tsiviilasja hind kuni Riigilõivu täismäär

(kaasa arvatud)

[---]

2 500 000 115 000

3 000 000 130 000"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

19. Üldkogu leiab asjassepuutuva sätte (I) ja hindab seejärel selle põhiseaduspärasust (II). Viimaks

lahendab üldkogu põhiseaduspärase riigilõivu suuruse küsimuse ja haldusasja (III).

I

20. Kaebaja L. Dovženko taotles halduskohtult varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamist

vastavalt summades 1 355 993 krooni ja 1 428 496 krooni, kokku 2 784 489 krooni. HKMS § 10

lõike 6, § 84 lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11 kohaselt tuli kaebajal kahju hüvitamise kaebuse esitamisel

tasuda riigilõivu. Sellise suurusega nõudelt oleks kaebaja pidanud RLS lisa 1 alusel tasuma riigilõivu

130 000 krooni. Kaebuse esitamisel L. Dovženko riigilõivu ei tasunud, vaid esitas taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Tallinna Halduskohtu 12. veebruari 2010. aasta määrusega jäeti

L. Dovženko taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 11 lõike 2 alusel rahuldamata

(punkt 1) ja anti tähtaeg riigilõivu tasumiseks (punkt 2). Kuna halduskohtumenetluse seadustik ei näe

ette võimalust esitada määruskaebust kaebuse käiguta jätmise määruse peale ja kuna määrus ei takista

asja edasist menetlust, ei saa selle määruse peale määruskaebust esitada (HKMS § 471 lõige 1).

21. Kui kaebus on puudusega ja kaebaja jätab kaebuse käiguta jätmise määruses ettenähtud tähtaja

jooksul puuduse kõrvaldamata (nt lõivu tasumata), tagastatakse kaebus HKMS § 11 lõike 3 alusel.

Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määrusega tagastati L. Dovženko kaebus, kuna ta ei

tasunud riigilõivu. Kaebuse tagastamise määruse peale saab isik erinevalt kaebuse käiguta jätmise

määrusest esitada määruskaebuse (HKMS § 11 lõige 8). Kuna kaebuse tagastamise määruse peale

saab kaebaja esitada määruskaebuse, saab käiguta jätmise määruse põhjendatust kontrollida alles

tagastamise määruse kontrolli raames. Põhjendatuse kontroll hõlmab ka seda, kas kaebuse käiguta

jätmise tinginud õigusnorm vastab põhiseadusele. L. Dovženko esitas halduskohtu 4. novembri

2010. aasta määruse peale määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri

2010. aasta määrusega rahuldamata ja halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määrus jäeti muutmata.

Ka Riigikohus saab korralises kaebemenetluses lõivu põhiseaduspärasust kontrollida üksnes kaebuse

tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale esitatud kaebuse alusel (vt ka

Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punktid 28 ja 31).

22. Kohus tagastas L. Dovženko kaebuse ja põhjendas seda sellega, et kaebaja ei tasunud

halduskohtule esitatud 2 784 489 kroonise varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt 130 000

krooni suurust riigilõivu. Kuna kohtud tagastasid L. Dovženko määruskaebuse, sest riigilõiv jäi

tasumata, saab Riigikohus kontrollida Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. aasta määruse ja

Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määruse tühistamiseks esitatud L. Dovženko

määruskaebuse alusel kaebuse käiguta jätmise tinginud riigilõivu määra sätestanud normi vastavust

põhiseadusele.

Riigilõivu määra sätestas RLS § 56 lõige 11 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis), mis nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamiseks

kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000

krooni. Seega on kohtuasja asjaoludest tulenevalt sätteks, mille põhiseaduspärasust Riigikohus

hindab, PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause mõttes asjassepuutuv RLS § 56 lõige 11 koostoimes lisaga

1, kuna lõivu tasumise kohustus ja suurus tuvastatakse nimetatud õigusnormi alusel. Halduskohus

oleks pidanud vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse korral tegema teistsuguse otsuse kui nende

sätete põhiseaduse vastasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas

nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

Riigikohtu üldkogu leiab, et praeguse asja lubatavus ei sõltu sellest, kuidas lahendati riigilõivu

tasumisest vabastamise küsimus, vaid eelkõige sellest, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv ja kas

halduskolleegiumil on tekkinud põhjendatud kahtlus selle põhiseadusele vastavuses (PSJKS § 3 lõige

3).

II

23. L. Dovženko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti

andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega kasutas ta PS § 15

lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. See

on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, punkt 15). Põhiseaduse §-des 13–15 ette nähtud õigus

kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus

kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja

tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

14. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16).

24. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12).

Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle

suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse

pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub

riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat

riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine

ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas isiku õigusi on

rikutud.

25. Kuna RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis) vastuvõtmisel on seadusandja järginud menetlus-, pädevus- ja vorminõudeid ning

tegemist on õigusselge sättega, on säte formaalselt põhiseaduspärane.

26. Järgnevalt analüüsib üldkogu RLS § 56 lõike 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini

2010 kehtinud redaktsioonis) materiaalset põhiseaduspärasust. Selleks tuleb määrata PS § 15 lõike 1

kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata 130 000 krooni suuruse riigilõivu kui vahendi

proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

27. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 44), et kuna riigilõivumäär

kehtestatakse RLS § 4 lõike 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest

(kulupõhimõte), on riigilõivu esmaseks eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste

täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 24). Lisaks tuleneb RLS § 4 lõikest 2 võimalus

kehtestada riigilõivumäär toimingu eesmärgist, toimingust saadavast hüvest ja kaalukast avalikust

huvist lähtuvalt kulupõhimõttest erinevalt. Riigilõivu regulatsiooni eesmärgiks peab üldkogu ka

menetlusökonoomiat. Sarnaselt on Euroopa Inimõiguste Kohus määratlenud riigilõivu eesmärki kui

kohtusüsteemi kaitsmist koormavate kaebuste eest (FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04,

punkt 48).

Eelnõu 194 SE teisel lugemisel põhjendas Riigikogu õiguskomisjoni poolne ettekandja riigilõivude

üldist kahe- kuni viiekordset tõstmist seniste ebamõistlikult väikeste riigilõivumääradega ja

vajadusega muuta tsiviilkohtumenetlus n-ö kulupõhiseks, samuti liigsete ja pahatahtlike kaebuste

vältimise ja riigieelarvele täiendavate tulude leidmise vajadusega (XI Riigikogu stenogramm,

3. detsember 2008).

Alates 1. jaanuarist 2009 tõsteti tsiviilkohtumenetluse, seega ka RLS § 56 lõike 11 kaudu kahju

hüvitamise haldusasjade riigilõive oluliselt. Kui 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2008 tuli

halduskohtus kahju hüvitamise kaebuselt nõude puhul 2 700 000 kuni 2 800 000 krooni maksta

kaebuse esitamisel riigilõivu 69 250 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2009 oli riigilõiv sama suure

nõudega kahju hüvitamise kaebuselt 130 000 krooni.

28. PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõiguse piirangu eesmärgi osas järeldas Riigikohtu üldkogu

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 45), et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et

hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele

eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtu põhimõte). Üldkogu leidis, et seda põhimõtet ei saa laiendada selliselt, et sarnaselt peaks

menetlusosalised kogu ulatuses finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt

lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Samas leidis

üldkogu, et legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja

finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik õigusemõistmise

kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks, kuna see oleks vastuolus lõivu PS §-st 113

tuleneva olemusega.

Samuti leidis Riigikohtu üldkogu, et tsiviilasjades on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude

legitiimsed eesmärgid menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest ja

menetlusökonoomia. Kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine kannab

tsiviilkohtumenetluses eesmärki tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav

kasutamine, täpsemalt õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia.

29. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada

üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

29.1. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9). Üldkogu hinnangul on halduskohtumenetluses

riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike

kaebuste menetlemist, kuna selliste kaebuste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse

pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). RLS

§ 56 lõikes 11 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis) sätestatud suuruses riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse

pöördumise, mille tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja selle tõttu tõhustub

menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste

kaebustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet.

29.2. Riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides saab üldkogu

arvates põhiseadusliku väärtusena käsitada ka haldusasjades õigusemõistmise kulude osalise

kandmise põhimõtet. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb siiski arvestada

sellega, et lisaks õigusvaidluse lahendamisele peab halduskohtusüsteem viima ellu võimude lahususe

ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu

tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude

kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Seetõttu on legitiimne eesmärk, mille kohaselt

haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud

õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt.

30. Üldkogu hinnangul on 130 000 krooni suurune riigilõiv sobiv abinõu menetlusökonoomia ja

õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks.

Kahju hüvitamise kaebuselt 130 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise nõue võib ära hoida

põhjendamatute ja pahatahtlike kahju hüvitamise kaebuste esitamist. Samuti katab sellises suuruses

riigilõiv õigusemõistmise kulud vähemalt osaliselt.

31. Üldkogu hinnangul ei ole 130 000 krooni suurune riigilõiv vajalik abinõu menetlusökonoomia

ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks.

31.1. 130 000 kroonine riigilõiv on ca 30-kordne töötasu alammäär (Vabariigi Valitsuse 11. juuni

2009. aasta määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine" § 1) ja ca 10,5-kordne keskmise

kuupalga määr (Statistikaameti andmed 2011. aasta I kvartali kohta).

Seevastu kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud lõivuregulatsiooni kohaselt oleks kaebajal tulnud tasuda

kaebuse esitamisel lõivu ligi poole vähem ehk 69 250 krooni, mis oleks ca 16-kordne töötasu

alammäär ja ca 5,6-kordne keskmise kuupalga määr. Arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja

töötasu alammäära, võib ka sellises suuruses või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid

esitamast põhjendamatuid ja pahatahtlikke kaebuseid ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid

isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. Seevastu mida kõrgemad on riigilõivud,

seda enam tegelevad kohtud riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Määruse peale,

millega jäetakse kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, saab esitada määruskaebuse

kuni Riigikohtuni. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike, mitte sisuliste

küsimuste lahendamisele.

31.2. Lisaks riigilõivule aitab menetlusökonoomiat tagada ka kaebuse tagastamine. HKMS § 11 lõike

31 punkti 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse, kui kaebajal ei saa olla halduskohtusse

pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi

praktika kohaselt saab viidatud sätte alusel kaebuse tagastada, kui kaevatav haldusakt või toiming ei

saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.

mai 2008. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-9-08, punkt 15; 8. septembri 2008. aasta määrus

kohtuasjas nr 3-3-1-38-08, punkt 13; 11. septembri 2008. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-34-08,

punkt 9; 30. oktoobri 2008. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-45-08, punkt 11; 23. oktoobri

2008. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-53-08, punkt 8) ning kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu

ehk kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (Riigikohtu

halduskolleegiumi 22. juuni 2010. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-20-10, punkt 10). Seega tagab

kaebuse tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema

sisutühje asju. Samas on riigilõiv põhimõtteliselt vajalik selleks, et panna isik kaaluma kohtusse

pöördumise vajalikkust asjades, mille eduväljavaated on väikesed, kuid mis ei ole ilmselgelt

perspektiivitud HKMS § 11 lõike 31 punkti 5 tähenduses.

31.3. Justiitsministeeriumi 2009. aasta andmete kohaselt oli haldusasja keskmine menetluskulu

halduskohtus 2009. aastal 10 749 krooni. Ka 69 250 krooni suurune riigilõiv ületaks seda kordades.

Seega tagab ka sellises suuruses või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulude osalise

kandmise eesmärgi täitmise.

31.4. Eeltoodust tulenevalt on üldkogu seisukohal, et ka 69 250 krooni suurune või ka mõnevõrra

väiksem riigilõiv võib mh hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist

ning kataks õigusemõistmise kulud ja omaks tõenäoliselt sama efektiivset mõju kui 130 000 krooni

suurune riigilõiv. Samas koormaks 69 250 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid

vähem. HKMS § 11 lõike 31 punkti 5 kohaldamine aga tagaks, et kohus ei pea menetlema ilmselgelt

perspektiivitut kaebust.

32. Seega tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1

(1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid

vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse

esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.

Üldkogul puudub võimalus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevad normid kehtetuks, sest alates

1. jaanuarist 2011 kehtib uus riigilõivuseadus (RT I 2010, 21, 107), mille tõttu on 31. detsembrini

2010 kehtinud riigilõivumäärad kehtetuks tunnistatud.

III

33. Kuna üldkogu tunnistas halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutava 130 000

krooni suuruse riigilõivu põhiseadusega vastuolus olevaks ja see norm tuleb jätta kohaldamata, tuleb

määrata kindlaks ka riigilõivu summa, mille kaebaja peab oma kahjunõudelt tasuma.

34. Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt oleks L. Dovženko pidanud oma

kaebuselt tasuma riigilõivu 69 250 krooni. Kuigi kaebuse esitamise ajal riigilõivuseaduses sellises

suuruses riigilõiv enam ei kehtinud, saab üldkogu arvates siiski täita tekkinud lünga nimetatud

lõivumääraga. 69 250 krooni suurune lõiv tagab halduskohtus kahju hüvitamise asjades nii

õigusemõistmise kulude kandmise kui menetlusökonoomia eesmärgi ja on samas kahju hüvitamise

asjades nende eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Seega määrab üldkogu

riigilõivuks, mille kaebaja peab tasuma, 69 250 krooni (4425 eurot 88 senti).

Kui kaebaja ei suuda sellises suuruses riigilõivu tasuda, on tal õigus esitada taotlus riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks (HKMS § 91 lõige 1).

35. Üldkogu rahuldab Ljudmilla Dovženko määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu

29. detsembri 2010. aasta määruse ja Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2010. aasta määruse

haldusasjas nr 3-09-2215 ning saadab haldusasja Tallinna Halduskohtusse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lõige 2).

Märt Rask

Tõnu Anton

Jüri Ilvest

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Hannes Kiris

Lea Kivi

Indrek Koolmeister

Ants Kull

Villu Kõve

Lea Laarmaa

Jaak Luik

Ivo Pilving

Jüri Põld

Harri Salmann

Tambet Tampuu