3-3-1-33-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-11

Otsuse kuupäev

22. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Akos Apteek kaebus perioodil 21. detsember 2007

-16. oktoober 2009 saamata jäänud tulu hüvitamiseks Vabariigi

Valitsuselt 684 780 krooni ja viiviste 1377 krooni

väljamõistmiseks; Giromax OÜ kaebus perioodil 21. detsember

2007 - 16. oktoober 2009 saamata jäänud tulu hüvitamiseks

Vabariigi Valitsuselt 338 307 krooni ja viiviste 4928 krooni

väljamõistmiseks; OÜ Raja Apteek kaebus perioodil

21. detsember 2007 - 16. oktoober 2009 saamata jäänud tulu

hüvitamiseks Vabariigi Valitsuselt 1 493 563 krooni ja viiviste 18

536 krooni väljamõistmiseks; OÜ Karlova Apteek

(likvideerimisel) kaebus Eesti Vabariigilt varalise kahju hüvitise

285 609 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-08-2267

Menetluse alus

OÜ Akos Apteek määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks halduskohtumenetluse seadustiku

§ 91 lõike 1 teine lause osas, milles see ei võimalda apellatsioonimenetluses vabastada täielikult

või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.

Rahuldada määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2010. a määruse haldusasjas nr 3-08-2267

resolutsiooni punkt 1, millega jäeti rahuldamata OÜ Akos Apteek taotlus riigilõivust

vabastamiseks. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Akos Apteek, Giromax OÜ, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek esitasid Tallinna

Halduskohtule Vabariigi Valitsuse poolt kahju hüvitamiseks kaebused, milles leidsid, et õigustloova

aktiga - Vabariigi Valitsuse 1. märtsil 2005 jõustunud määruse nr 36 "Ravimite hulgi- ja jaemüügi

juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord" ja selle lisa 2 "Ravimite jaemüügil kehtivad

juurdehindluse piirmäärad" - on neile tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol. OÜ Akos Apteek

nõudis hüvitist 684 780 krooni ja viiviseid 1377 krooni. OÜ Akos Apteek tasus kaebuse esitamiselt

riigilõivu 31 920 krooni ja 78 senti.

2. Tallinna Halduskohus jättis 30. aprilli 2010. a otsusega OÜ Akos Apteek ja teiste kaebajate

kaebused rahuldamata.

3. OÜ Akos Apteek ja teised kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused

halduskohtu otsuse tühistamiseks. OÜ Akos Apteek tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 250 krooni.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2010. a määrusega OÜ Akos Apteek apellatsioonkaebuse

käiguta ning andis 10-päevase tähtaja apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu

tasumiseks nõutud suuruses. Määruse kohaselt tuli OÜ-l Akos Apteek tasuda täiendavalt riigilõivu

34 057 krooni 85 senti.

5. 22. juunil 2010 esitas OÜ Akos Apteek ringkonnakohtule taotluse jätta asjas põhiseadusevastasuse

tõttu kohaldamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 ja riigilõivuseaduse (RLS)

§ 56 lõige 11, vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest ning lugeda OÜ Akos Apteek poolt

tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 250 krooni. Taotluse kohaselt ei olnud OÜ-l Akos Apteek

majandusliku olukorra tõttu võimalik tasuda riigilõivu nõutud suuruses. HKMS § 91 ja RLS § 56

lõige 11 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et selline regulatsioon lubab riigilõivust vabastada vaid

neid juriidilisi isikuid, kelle suhtes on kohtuotsusega välja kuulutatud pankrot. Apellant ei ole

pankrotis. Riigilõivust vabastamise võimaluse puudumine ja nõutava lõivu suurus on loonud

olukorra, kus OÜ Akos Apteek ei saa kasutada oma edasikaebeõigust.

6. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 17. augusti 2010. a määrusega OÜ-d Akos Apteek esitama

hiljemalt 27. augustiks 2010 ringkonnakohtule oma maksejõuetust tõendavad dokumendid.

7. OÜ Akos Apteek esitas kohtumääruse täitmiseks dokumendid maksevõime kohta ja leidis endiselt,

et tema majandusseisu arvestades ei ole tal võimalik riigilõivu täies ulatuses tasuda. Kaebaja selgitas,

et esitatud dokumentidest nähtub, et OÜ Akos Apteek töötab kahjumiga, ja kontoseis kinnitab, et

puudub raha riigilõivu tasumiseks.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2010. a määrusega jäeti OÜ Akos Apteek taotlus

vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest rahuldamata, tema kaebus jäeti käiguta ja anti 15 päeva

aega riigilõivu tasumiseks nõutud suuruses. Ringkonnakohus selgitas, et kui apellant jätab lõivu

tasumata, tagastab ringkonnakohus HKMS § 33 lõike 3 punkti 3 alusel apellatsioonkaebuse

läbivaatamatult.

8.1. Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et praegu puudub võimalus vabastada OÜ Akos Apteek

HKMS § 91 lõike 1 alusel täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kuna OÜ Akos

Apteek ei ole pankrotis, samuti ei ole tehtud tema kohta kohtumäärust pankrotimenetluse lõpetamise

kohta raugemise tõttu.

8.2. Enne kui ringkonnakohus asus hindama HKMS § 91 lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11

põhiseaduspärasust, hindas ta apellandi majanduslikku võimekust nõutavat riigilõivu tasuda.

OÜ Akos Apteek 2009. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kahjum 16 141 krooni,

kahjum kaeti varasemate perioodide jaotamata kasumi arvel. OÜ-l Akos Apteek puuduvad äriregistri

andmetel kommertspandid, kinnistusraamatu andmetel kinnistud ja liiklusregistri andmetel

mootorsõidukid. OÜ Akos Apteek on äriregistri andmetel OÜ Lahe Apteek osanik. OÜ Lahe Apteek

2009. a majandusaasta aruande kohaselt sai äriühing kasumit 2092 krooni. OÜ-l Akos Apteek on

kontod Swedbank AS-s, mille lõppsaldo 23. augusti 2010. a seisuga on 6551 krooni 65 senti, ja AS-s

SEB Pank, kusjuures ühe konto lõppsaldo 23. augusti 2010. a seisuga on 11 661 krooni 87 senti ja

teise lõppsaldo 1411 krooni 19 senti. 20. augusti 2010. a seisuga esitatud bilansi kohaselt on OÜ-l

Akos Apteek raha kassades ja kontodel kokku 175 984 krooni, nõudeid kokku 400 317 krooni,

varusid 635 304 krooni väärtuses ja käibevara kokku 1 234 914 krooni. Põhivara on 10 608 krooni

väärtuses (kapitaliosalus OÜ-s Lahe Apteek) ja bilansivälist vara kokku 945 345 krooni väärtuses.

Kohustusi on kokku 1 177 893 krooni eest. Kokku on osaühingul bilansi järgi netovara 67 629

krooni.

Ringkonnakohus järeldas, et eeltoodud andmetest lähtuvalt võib OÜ-l Akos Apteek esineda ajutisi

makseraskusi, kuid arvestades seda, et tal oli riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise ajal

raha kassades ja kontodel kokku 175 984 krooni, ei saa teda pidada maksejõuetuks nõutava 34 057

krooni 85 sendi suuruse riigilõivu tasumisel.

8.3. HKMS § 91 lõige 1 ei piira ebaproportsionaalselt äriühingute kohtusse pöördumise õigust ega

ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Äriühingute võimalused riigilõivu tasumiseks

vahendite leidmisel on tunduvalt laiemad kui füüsilistel isikutel. Seepärast ei ole õige võrrelda

füüsilistele isikutele ja äriühingutele kehtestatud tingimusi menetlusabi saamiseks. Juriidiline isik on

õiguslik fiktsioon, mille kaudu selle omanikud tegutsevad tulu saamise eesmärgil. Eelnevast

tulenevalt saab eeldada, et maksejõuetu osaühingu osanikud või juhtorgani liikmed kui otsest varalist

huvi omavad isikud osalevad kohtumenetluse kulude kandmisel, kui äriühingu maksejõuetus on

nende arvates ajutise iseloomuga. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva

möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse (äriseadustiku

- ÄS - § 180 lõige 51). Samasisulise otsuse peavad osanikud tegema ÄS § 176 punkti 3 kohaselt, kui

osaühingu netovara väheneb üle teatud piiri. Pankrotis äriühing on vabastatud riigilõivu tasumisest,

ajutiste makseraskustega äriühingute puhul võib aga eeldada, et äriühingu omanikud või juhtorgani

liikmed kannavad menetluskulud või võtab äriühing laenu, mistõttu ei saa väidetavat riivet

põhiseaduse (PS) § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtukaebeõigusele pidada

ebaproportsionaalseks.

Menetlus Riigikohtus

9. OÜ Akos Apteek taotles 7. oktoobril 2010 Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et Riigikohus

tühistaks Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2010. a määruse osas, millega jäeti rahuldamata

tema taotlus vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest, ja teeks ise uue lahendi, millega OÜ Akos

Apteek taotlus rahuldataks, jättes kohaldamata HKMS § 91 lõike 1 ja RLS § 56 lõike 11 ning

tunnistaks need sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigilõivust vabastamise võimaluse

puudumine ja nõutava lõivu suurus on loonud olukorra, kus OÜ Akos Apteek ei saa kasutada oma

edasikaebeõigust.

OÜ Akos Apteek on seisukohal, et ringkonnakohus on tema majanduslikku võimet tasuda nõutud

suuruses riigilõivu hinnanud ebaõigesti. Ringkonnakohus pole arvestanud sellega, et nõutud lõivu

tasumine viiks kaebaja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja netovara vähenemine

tähendaks, et kaebajal tuleb teha ÄS §-s 176 nimetatud otsus. Kaebaja maksejõulisuse hindamine

eeldaks, et kohus jätaks vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata HKMS § 91 lõike 1 ja RLS § 56

lõike 11. Seda pole ringkonnakohus aga teinud. Ekslik on kohtu seisukoht, et äriühingul on alati

paremad võimalused lõivu tasumiseks ning et osaühingu puhul peaksid osanikud ja juhatuse liikmed

alati tagama nõutud suuruses lõivu tasumise, õiguseta saada menetlusabi lõivu tasumisest osalise

vabastamise näol.

10. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis haldusasja 7. juuni 2011. a määrusega HKMS

§ 70 lõike 11 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumil tekkis kohtuasja

lahendamisel kahtlus HKMS § 91 lõikest 1 ja 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

RLS § 56 lõigetest 11 ja 18 koosmõjus tuleneva riigilõivu regulatsiooni vastavusest põhiseadusele.

Kolleegiumi arvates ei ole riigilõivu selline regulatsioon, mis piirab ebaproportsionaalselt

edasikaebeõigust, moonutades selle õiguse olemust, ja kohtleb äriühinguid põhjendamatult erinevalt

vastavalt nende varalisele seisundile, samuti erinevalt võrreldes füüsiliste isikute ja äriühingutega

tsiviilkohtumenetluses, vastavuses PS §-ga 11, § 12 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5. Kolleegiumi arvates

võib oluliseks osutuda ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse piiramine, kui nõutud suuruses

lõivu tasumine viib kaebaja netovara lubatust suurema vähenemiseni ÄS § 176 mõttes.

10.1. Kuigi ringkonnakohus leidis, et OÜ-l Akos Apteek võib esineda ajutisi makseraskusi, kuid

arvestades seda, et tal oli riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise ajal raha kassades ja

kontodel kokku 175 984 krooni, ei saa teda pidada maksejõuetuks täiendavalt nõutava 34 057 krooni

85 sendi suuruse riigilõivu tasumisel, oleks kohaldamisele kuuluva regulatsiooni järgi saanud kaebaja

oma maksejõuetust tõendada vaid tema pankrotimenetlusega seotud tõenditega. Kehtivast

regulatsioonist ei tulene, et äriühing saaks oma maksejõuetust tõendada muude kui HKMS § 91

lõike 1 teises lauses sätestatud tõenditega. Kolleegiumi arvates ei võinud ringkonnakohus tuvastada

kaebaja tegelikku võimet tasuda nõutavas suuruses riigilõivu teisiti, kui jättes HKMS § 91 lõike 1

kohaldamata. Ka kolleegium ei saa asuda määruskaebuse alusel kaebaja tegelikku maksevõimet

kontrollima, sest ka kolleegium peaks lähtuma kohaldamisele kuuluvast regulatsioonist, mis seob

maksejõulisuse puudumise pankrotimenetlusega. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldused

OÜ Akos Apteek maksejõulisuse ja võimalike ajutiste makseraskuste kohta piisavalt põhjendamata ja

vastuolulised.

10.2. Riigikohtu üldkogu otsustas kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 183 lõike 1, mis ei võimaldanud anda äriühingule apellatsioonimenetluses menetlusabi

riigilõivu tasumisest vabastamise teel, põhiseaduspärasuse üle hoolimata sellest, et menetlusabi

vajava äriühingu majanduslik seisund oli tuvastamata (vt üldkogu 12. aprilli 2011. a otsuse punkt 35).

Halduskolleegiumi arvates on ka selles haldusasjas vajalik, et üldkogu esmalt otsustaks, kas HKMS

§ 91 lõikest 1 ning RLS § 56 lõigetest 11 ja 18 koosmõjus tulenev regulatsioon on OÜ Akos Apteek

kohtuasjas põhiseaduspärane ja põhiseadusvastasuse korral ka seda, milliste põhimõtete ja

kriteeriumite alusel on kaebajat võimalik riigilõivust täielikult või osaliselt vabastada.

10.3. HKMS § 91 lõige 1 ja RLS § 56 lõiked 11 ja 18 koosmõjus sätestavad korra, kus OÜ-l Akos

Apteek tuli tasuda apellatsiooniõiguse kasutamiseks täiendavalt riigilõivu 34 057 krooni 85 senti,

kusjuures kohtul puudub võimalus teda riigilõivust täielikult või osaliselt vabastada. Sellise

regulatsiooni tõttu on sätestamata ka see, kuidas peaks kohus väljaspool HKMS § 91 lõike 1

kohaldamist kontrollima äriühingu suutlikkust lõivu tasuda.

10.4. Kolleegiumi arvates võib umbes 34 000 krooni suurune riigilõiv, millest kohus ei saa

äriühingust apellanti täielikult või osaliselt vabastada, piirata ülemääraselt apellatsiooniõigust ja

moonutada selle õiguse olemust ning viia äriühingu, kes riigilõivu kogu ulatuses tasumiseks piisava

raha puudumise tõttu ei saa apelleerida, põhjendamatu ebavõrdse kohtlemiseni.

Sellist äriühingut võidakse kohelda põhjendamatult erinevalt võrreldes füüsiliste isikutega, kes

saavad esitada oma tegeliku maksejõuetuse tõendamiseks kõiki asjakohaseid tõendeid, ja ka erinevalt

võrreldes äriühingutega, kes suudavad nõutud suuruses riigilõivu tasuda.

Riigikohtu üldkogu otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 põhiseaduse vastaseks tunnistatud TsMS

§ 183 lõikest 1 tulenes, et äriühingut ei saa üldjuhul riigilõivust vabastada. Selle otsuse tagajärjeks on

see, et äriühingud saavad tsiviilkohtumenetluses taotleda menetlusabi ja esitada oma tegeliku

majandusliku seisundi tõendamiseks erinevaid tõendeid. Seevastu halduskohtumenetluses saavad

äriühingud enda maksejõuetust tõendada ainult kohtulahendiga, millega on pankrot välja kuulutatud

või pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks.

Seega koheldakse äriühinguid halduskohtumenetluses riigilõivust vabastamisel halvemini kui

tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kolleegium

kahtleb, kas selliseks erinevaks kohtlemiseks esineb mõjuv põhjus. Ka seetõttu võib HKMS § 91

lõike 1 teine lause olla põhiseaduse §-ga 12 vastuolus.

10.5. ÄS §-ga 176 osanikele pandud kohustuse tõttu juhul, kui osaühingul on netovara vähem kui

pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses

sätestatud osakapitali minimaalne suurus, võib nõutav riigilõiv kujutada kaebaja väidete õigsuse

korral endast ka lubamatut piirangut PS §-ga 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele, sest võib viia

äriühingu lõpetamise või pankrotiavalduse esitamiseni.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

11. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on HKMS § 91 lõige 1 ja RLS § 56 lõiked 11 ja 18

(1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) koostoimes vastuolus PS §-ga

12 ja § 24 lõikega 5.

11.1. Õigustamatult koheldakse erinevalt äriühinguid, kes osalevad tsiviil- ja halduskohtumenetluses.

Alates Riigikohtu üldkogu otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 saavad äriühingud

tsiviilkohtumenetluses taotleda menetlusabi ja esitada oma tegeliku majandusliku seisundi

tõendamiseks ning edasikaebeõiguse (PS § 24 lõige 5) kasutamiseks erinevaid tõendeid,

halduskohtumenetluses aga mitte.

Äriühinguid ei kohelda halduskohtumenetluses ebavõrdselt võrreldes füüsiliste isikutega, kuna

tegemist ei ole võrreldavate gruppidega.

11.2. RLS § 56 lõiked 11 ja 18 ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus. Kohtumenetluses on

tavapärane siduda tasumisele kuuluva lõivu määr nõude või vaidlustatava summa suurusega. Samas,

kui äriühingul puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks ning HKMS § 91 lõikest 1 tulenevalt ka

võimalus taotleda riigilõivuvabastust, võib kahes astmes kokku 68 615 krooni 70 sendi suurune lõiv

takistada ajutiselt makseraskustesse sattunud äriühingutel oma edasikaebeõiguse realiseerimist ehk

osutuda menetlusökonoomia huvides ülemääraseks piiranguks.

11.3. Halduskohtu funktsioon on viia reaalselt ellu võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet.

Halduskohtumenetluses, kus äriühingutele menetlusabi ei võimaldata, kaitsevad äriühingud oma

õigusi riigi tegevuse vastu ja seda enam peaks riigil olema kohustus tagada kohtusse pöördumise

õiguse realiseerimine. Riik majandus- ja äritegevuse õigusreeglite kehtestajana ei või seada

ülemääraseid takistusi äripraktikas loomulikele ja paratamatutele normide kohaldamise vaidlustele

kohtutes. Ülemäärane riigilõiv ei või olla vaba ettevõtluse ja initsiatiivi karistamise ega

majandustegevuse väljakurnamise vahendiks.

OÜ Akos Apteek

12. OÜ Akos Apteek leiab, et kuna kohtumenetlustes nõutud ebamõistlikult kõrged riigilõivumäärad

võimaldavad riigi tekitatud kahju eest hüvitise nõudmist efektiivselt takistada või isegi selle

praktiliselt võimatuks muuta, nagu ka praegusel juhul, ei saa selline regulatsioon ilmselt olla

põhiseaduspärane.

Õiguskantsler

13. Õiguskantsleri arvates on RLS § 56 lõigete 11 ja 18 koostoimes kehtiv regulatsioon PS § 24

lõikega 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, mille alusel tuli haldusasjas ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamiseks nõude puhul suuruses 686 157 tasuda riigilõivu summas 34 307

krooni 85 senti.

13.1. Arvestades, et riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad üksteisest sõltuva terviku, saab

Riigikohtu hiljutise seisukoha järgi menetlusabi küsimus tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on

põhiseaduspärase suurusega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. aprilli 2011. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 52). Samuti on Riigikohus leidnud, et menetlusabi

regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks ja esitatud määruskaebuse lahendamiseks tuleb

kindlaks määrata tasuda tulev riigilõivu summa (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10,

punkt 51).

Kuna praegusel juhul ei ole riigilõiv põhiseaduspärase suurusega, kuid teada ei ole veel, milline on

selle põhiseaduspärane suurus, siis ei pea õiguskantsler vajalikuks võtta seisukohta HKMS § 91 lõike

1 põhiseadusele vastavuse küsimuses.

13.2. Õiguskantsleri arvates kohaldub ka halduskohtumenetluses Riigikohtu üldkogu otsuses

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punktid 29-30) võetud seisukoht, et erandlikult on siiski võimalik

tsiviilkohtumenetluses määruskaebuse läbi vaadata ka osas, mis puudutab riigilõivu nõudmist, kuna

menetlusabi andmine/mitteandmine ja riigilõiv on olemuslikult lahutamatult seotud. Ka praegusel

juhul on kaevatud lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale ning nii menetlusabi andmisest

keeldumine kui ka tasumisele kuuluv lõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsler nõustub Riigikohtu üldkogu seisukohaga kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 35), et

menetlusabi andmise regulatsiooni põhiseaduspärasust saab kontrollida isiku majanduslikku seisundit

kindlaks tegemata, kuna tasumisele kuuluva riigilõivu põhiseaduspärasuse samaaegse kontrolli tõttu

ei ole selge, millisest lõivust vabastamise eelduste täitmist isik põhistama peaks.

13.3. Kohtusse pöördumise õigus peab olema kohtusse pöörduja jaoks olemas nii juhul, kui kaebaja

õiguste rikkumine ja kaebuse eduväljavaade on ilmselge, kui ka juhul, kui tegemist on kaheldava või

vaieldava juhtumiga. Viimasel juhul võib küll ette näha täiendavaid tingimusi, kuid mitte selliseid,

mis faktiliselt välistavad kohtusse pöördumise. Kohtumenetluse tulemus selgub alles asja sisulise

lahendamise käigus erinevate tõendite hindamisel. Ennekõike just halduskohtu puhul peab

haldusväline isik saama avaliku võimu tegevuse õiguspärasust kontrollida ka kaheldava või vaieldava

rikkumise puhul.

Justiitsminister

14. Justiitsministri arvates ei ole HKMS § 91 lõikest 1 ja kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

RLS § 56 lõigetest 13 ja 18 koosmõjus tulenev riigilõivu regulatsioon vastuolus PS §-dega 11, 12 ja

§ 24 lõikega 5.

14.1. Viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-13-

10, punkt 52, ja üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 57.2., leiab justiitsminister, et ka

praeguses kohtuasjas tuleb esmalt hinnata apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse

põhiseaduspärasust ning seejärel menetlusabi andmata jätmise kooskõla põhiseadusega. Riigilõivust

vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida

alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega.

14.2. Ka kaebeõigust riigi vastu võib kuritarvitada põhjendamatute ja liialdatud kahjunõuete

esitamisega ning selle piiramine riigilõivu abil on demokraatlikus ühiskonnas lubatud. Justiitsministri

hinnangul on praeguse kohtuasja asjaolusid arvesse võttes tegemist mõõduka riigilõivuga.

14.3. Menetlusabi andmise piirangu proportsionaalsuse osas viitab justiitsminister eelmainitud

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-13-10, mille punktides

61-72 on toodud riigilõivu vabastamise piirangu mõõdukuse analüüs. Justiitsminister leiab, et

viidatud lahendi punkti 73 selgitused on täiel määral kohaldatavad ka praeguse kaasuse puhul. Ka

selles asjas on apellatsioonimenetluses tasumisele kuuluv riigilõiv mõõdukas, mistõttu

menetlusökonoomia tagamise vajadus kaalub üles PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse riive

ning seetõttu on menetlusabi andmise piirang kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse

põhimõttega.

14.4. Justiitsministri arvates võib maksejõuetute, kuid mitte pankrotis äriühingute erineva kohtlemise

eesmärgiks võrreldes füüsiliste isikutega pidada avaliku huvi tagamist ehk tulundusliku ja

mittetulundusliku tegevuse toetamise eristamist. Juriidilistele isikutele ei pea põhiseadusest tulenevalt

tagama riigilõivu tasumisest vabastamist samadel (või soodsamatel) tingimustel kui füüsilistele

isikutele.

Ajutiselt maksejõuetuid juriidilisi isikuid koheldakse erinevalt võrreldes äriühingutega, kes suudavad

nõutud suuruses riigilõivu tasuda, kuna ajutised makseraskused on äriühingu majandustegevusega

kaasnev tavaline risk. HKMS § 91 lõike 2 teise lause põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral

tekiks olukord, kus riigilõivust vabastamine kohtuniku hinnangulise otsustuse alusel tähendaks

sisuliselt konkurentsieelise andmist võrreldes teiste äriühingutega ja tooks kaasa juriidiliste isikute

põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise: majanduslikult otstarbekam oleks esitada kaebusi ajutise

maksejõuetuse hetkedel, mida majandustegevuses aeg-ajalt ette tuleb.

Kuna praeguses vaidluses on tegemist põhiseaduspärase ehk mõõduka riigilõivuga, on õigustatud ka

suuremad piirangud menetlusabi võimaldamisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et on

seadusandja otsustada, milline süsteem luua. Praegu on tegemist variandiga, mille puhul riigilõiv on

suhteliselt madal ning äriühingule riigilõivu vabastuse mittevõimaldamine on seega õigustatud.

Seetõttu on põhjendatud ka äriühingute erinev kohtlemine tsiviilkohtumenetluses ja

halduskohtumenetluses.

Sotsiaalminister

15. Sotsiaalministri arvates moodustavad äriühingute riigilõivust vabastamist piirav regulatsioon

(HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõiked 11, 18

kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) üksteisest sõltuva terviku, mis ei takista

apellatsioonikohtusse pöördumist ülemäära ega ole vastuolus PS § 24 lõikega 5 juhul, kui kehtestatud

riigilõiv ei ole ebaproportsionaalselt suur.

Sotsiaalminister viitab seejuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses

kohtuasjas nr 3-4-1-13-10 punktis 52 väljendatud seisukohale, et äriühingute riigilõivust vabastamise

keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise

küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui

on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega.

15.1. Sotsiaalminister väidab, et kahju hüvitamise kaebuste puhul on suurem oht läbimõtlemata ja

liialdatud nõuete esitamiseks, mistõttu on riigilõivu kõrgema määra rakendamine nende puhul enam

põhjendatud kui kaebuste puhul, mille eemärgiks ei ole varaliste hüvede suurendamine. Samas ei ole

välistatud, et menetlusökonoomia eesmärki võib täita ka väiksem summa kui kõnealuse riigilõivu

määr.

Samas möönab sotsiaalminister Riigikohtu üldkogu otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 valguses, et

RLS § 56 lõikes 18 sätestatud abinõu, mille kohaselt esimeses kohtuastmes juba tasutud riigilõiv

tuleb samas ulatuses teist korda tasuda, võib riivata edasikaebeõigust ebamõõdukalt isegi juhul, kui

RLS § 56 lõikes 11 sätestatud riigilõivumäär loetakse põhiseaduspäraseks.

15.2. Vastuolu võrdsuspõhiõigusega (PS § 12 lõige 1) sotsiaalminister ei näe. Samuti ei kujuta nõutav

riigilõiv ettevõtlusvabaduse (PS § 31) lubamatut piirangut.

Erinevalt füüsilistest isikutest eeldatakse äriühingu puhul, et tema üldisem eesmärk - teenida kasumit

- annab talle võimaluse teenitu arvel ka oma rikutud õigusi kohtumenetluses kaitsta. Võib eeldada, et

kui äriühingu maksejõuetus on ajutise iseloomuga, siis peaksid maksejõuetu äriühingu osanikud või

aktsionärid kui äriühingu õiguste suhtes otsest varalist huvi omavad isikud olema motiveeritud

osalema kohtumenetlusega seotud kulude kandmisel.

Riigilõivust vabastamine kohtuniku hinnangulise otsustuse alusel võib sisuliselt tähendada

konkurentsieelise andmist võrreldes teiste äriühingutega.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; RT I, 23.02.2011, 3) § 91 "Riigilõivu

ja kautsjoni tasumisest vabastamine" lõige 1:

"(1) Isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest

riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu. Äriühingu ja mittetulundusühingu

maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud

raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Riigilõivu tasumisest

vabastamine esimese astme kohtus ei vabasta riigilõivu tasumisest esimese astme kohtulahendile

esitatud apellatsioonkaebuselt. Taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuselt

esitatakse ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega."

17. Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine" lõiked 11 ja 18:

"(11) Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse

esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara

väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem

kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses."

"(18) Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui

tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

18. Üldkogu leiab asjassepuutuva sätte (I) ja hindab seejärel selle põhiseaduspärasust (II). Viimaks

lahendab üldkogu haldusasja (III).

I

19. OÜ Akos Apteek esitas halduskohtule kaebuse kahju 684 780 krooni ja viivise 1377 krooni

hüvitamiseks. Halduskohtule kaebuse esitamisel tasuti riigilõiv nõutud suuruses, s.o 34 307 krooni 85

senti. Halduskohus jättis otsusega OÜ Akos Apteek kaebuse rahuldamata. Seejärel esitas OÜ Akos

Apteek halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. OÜ Akos Apteek tasus riigilõivu 250 krooni.

Ringkonnakohus jättis OÜ Akos Apteek apellatsioonkaebuse käiguta, sest täiendavalt tuli tasuda

riigilõivu 34 057 krooni 85 senti (HKMS § 84 lõige 1 ja 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010

kehtinud RLS § 56 lõiked 11 ja 18).

OÜ Akos Apteek esitas taotluse riigilõivust osaliselt vabastamiseks (34 057 krooni 85 sendi osas).

Ringkonnakohus jättis HKMS § 91 lõike 1 teise lause alusel OÜ Akos Apteek riigilõivust

vabastamise taotluse rahuldamata, mille peale esitas OÜ Akos Apteek määruskaebuse Riigikohtule.

20. HKMS § 91 lõike 1 esimene ja teine lause sätestavad: "Isiku taotlusel võib kohus määrusega

vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on

maksujõuetu. Äriühingu ja mittetulundusühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või

kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara

pankrotikulude katteks."

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab äriühing HKMS § 91 lõike 1 teise lause kohaselt

oma maksejõuetust tõendada üksnes pankrotimääruse või määrusega, millega on pankrotimenetlus

lõpetatud raugemise tõttu (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 2010. a määrus kohtuasjas nr 3-3-

1-98-09, punkt 9). Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt puudub õiguslik alus äriühingu

taotluse rahuldamiseks, kui täidetud ei ole HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldus.

21. Kuna OÜ Akos Apteek ei vasta HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatud tingimusele, st, et

tema kohta ei ole tehtud pankrotimäärust või määrust, millega pankrotimenetlus oleks lõpetatud

raugemise tõttu, ei olnud ringkonnakohtul alust hinnata, kas OÜ Akos Apteek tegelik majanduslik

olukord võimaldab tal nõutavas suuruses riigilõivu tasuda või mitte, ega otsustada selle üle, kas OÜ

Akos Apteek tuleks vabastada riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega

on HKMS § 91 lõike 1 teise lause näol tegemist piirava õigusnormiga. Kui HKMS § 91 lõike 1 teist

lauset sellisel kujul ei oleks, võiks ringkonnakohus hinnata OÜ Akos Apteek tegelikku

majanduslikku olukorda ja võimet tasuda nõutavas suuruses riigilõivu ning seejärel otsustada, kas ta

tuleks riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte.

22. Eeltoodust tulenevalt on üldkogu seisukohal, et HKMS § 91 lõike 1 teine lause on

asjassepuutuvaks sätteks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2

esimese lause mõttes. Ka põhiseaduspärase suurusega riigilõivu tasumine ei pruugi olla äriühingule

majanduslikult võimalik. Seetõttu tuleb kontrollida, kas riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult

vabastamiseks OÜ Akos Apteek maksejõuetuse tõendamine ainult HKMS § 91 lõike 1 teises lauses

loetletud tõenditega on põhiseaduspärane.

Tulenevalt kohtuasja asjaoludest kontrollib üldkogu HKMS § 91 lõike 1 teise lause

põhiseaduspärasust üksnes osas, milles see ei võimalda apellatsioonimenetluses vabastada täielikult

või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.

II

23. Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud

õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule

edasi kaevata. PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele,

mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites

(vt Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 45 ja seal viidatud

praktika). Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele

isikutele.

Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Riigikohtu

üldkogu märkis 14. aprilli 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-60-10 (punkt 47), et PS § 24 lõike 5

järgset põhiõigust riivab riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine.

Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mille kohaselt saab

äriühing halduskohtumenetluses oma maksejõuetust tõendada üksnes pankrotimääruse või

määrusega, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu. Regulatsioon ei luba

ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt

sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest

vabastada või mitte.

24. Kuna HKMS § 91 lõike 1 teise lause vastuvõtmisel on seadusandja järginud menetlus-, pädevus-

ja vorminõudeid ning tegemist on õigusselge sättega, on säte formaalselt põhiseaduspärane.

25. HKMS § 91 lõike 1 teise lause materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb määrata

kontrollitava sättega tekitatud PS § 24 lõike 5 kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata

äriühingule kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamise välistamise kui

abinõu proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

26. Riigikohtu üldkogu on korduvalt väljendanud seisukohta, et kuna PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa

seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, siis saab seda piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval

põhjusel (Riigikohtu üldkogu kohtuasjad nr 3-2-1-60-10, punkt 52, ja nr 3-2-1-62-10, punkt 38).

Riigikohtu üldkogu pidas tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude

legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu

põhimõtet ja menetlusökonoomiat (Riigikohtu üldkogu kohtuasjad nr 3-2-1-60-10, punkt 53; ja nr 3-

2-1-62-10, punkt 45).

26.1. Üldkogu hinnangul on halduskohtumenetluses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks

menetlusökonoomia, et vältida ka sh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna

selliste kaebuste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat

õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

15. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Võimalus vabastada isik

apellatsioonkaebuse esitamisel täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest soodustab omakorda

edasikaebeõigust, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest

tulenevale edasikaebeõiguse riivele. Selle abinõu eesmärgiks on tagada isikule, kes ei suuda riigilõivu

tasuda, juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi võimalus oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (vt ka

Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54).

26.2. Üldkogu arvates on menetlusökonoomia kui põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9) PS § 24 lõike 5 riive legitiimne

eesmärk. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige

läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka.

Kui äriühingu tegelik majanduslik olukord on maakohtu menetluses pankrotimääruse või määrusega,

millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, kindlaks tehtud, aitab see kaasa riigilõivust

vabastamise taotluse kiirele lahendamisele.

26.3. Riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides saab üldkogu

arvates põhiseadusliku väärtusena käsitada ka haldusasjades õigusemõistmise kulude osalise

kandmise põhimõtet. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb siiski arvestada

sellega, et lisaks õigusvaidluse lahendamisele peab halduskohtusüsteem viima ellu võimude lahususe

ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu

tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude

kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Seetõttu saab pidada legitiimseks eesmärki, mille

kohaselt haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud

õigusemõistmisele üksnes osaliselt.

27. Üldkogu on seisukohal, et apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes

juhtumil, kui on olemas pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud

raugemise tõttu, on sobivaks abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise

kandmise eesmärgi täitmiseks.

Äriühingu võimalus apellatsiooniastmes riigilõivust vabastamiseks üksnes olukorras, kus on olemas

pankrotimäärus või määrus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, vähendab

kergekäeliste apellatsioonkaebuste esitamist ja riigilõivust vabastamise võimaluse puudumisel on

kohtusüsteem haldusasjade lahendamisel tõenäoliselt säästlikum ja tõhusam. Ringkonnakohtud ei pea

hindama äriühingu tegelikku majanduslikku võimekust riigilõivu tasuda ega lähtuvalt sellest

otsustama, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest

vabastada või mitte. Samuti tagab HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatud abinõu selle, et

äriühingud osalevad õigusemõistmise kulude kandmises.

28. Üldkogu on seisukohal, et äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes juhtumil, kui on

olemas pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, on ka

vajalikuks abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise kandmise

eesmärgi täitmiseks.

Isikut vähem koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise

eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada apellatsioonkaebuselt tasuda

tuleva riigilõivu tasumisest vabastamise võimalust äriühingutele, kes ei vasta HKMS § 91 lõike 1

teise lause nõuetele, kuna see ei tagaks menetlusökonoomiat ega menetluskulude osalise kandmise

põhimõtet sama hästi kui praegu kehtiv säte.

Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamisel

või riigilõivude vähendamisel, sest kohtuasjade arv ei väheneks samaväärselt.

29. Üldkogu hinnangul ei ole HKMS § 91 lõike 1 teine lause edasikaebeõiguse riivena

menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks aga mõõdukas

abinõu.

29.1. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul, kes soovib esitada

apellatsioonkaebust, kuid kellel ei ole raha riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 24

lõikest 5 tulenevat õigust. Tegemist võib olla ületamatu takistusega põhiõiguse kasutamiseks.

Lisaks äriühingu püsivale maksejõuetusele võib tegemist olla olukorraga, kus äriühingu

makseraskused on ajutised (vrd pankrotiseaduse § 1 lõiked 2-3). See tähendab, et äriühingu võimetus

teha kulutusi on majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kui ajutiselt maksejõuetu äriühingu

riigilõivust vabastamise taotlust ei rahuldata pelgalt põhjusel, et puudub pankrotimäärus või määrus,

millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, võib küll olla tagatud menetlusökonoomia ja

õigusemõistmise kulude osaline kandmine, kuid äriühingu põhiseaduslik õigus kaevata vähemalt üks

kord tema kohta tehtud otsus edasi jääb realiseerimata. Astmelise kohtusüsteemi eesmärgiks on

tagada, et hoolimata madalama astme kohtu võimalikust eksimusest oleksid kohtuasjad lahendatud

nii menetluslikult kui ka sisuliselt õigesti ja õiglaselt. Seetõttu on olukorras, kus regulatsioon ei luba

apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamist muul juhtumil, kui pankrotimääruse või

määruse, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, olemasolul, tegemist väga

intensiivse riivega, mis võib välistada äriühingutele, kelle maksejõuetus on ajutise, mitte

kohtumäärusega väljakuulutatult püsiva iseloomuga, edasikaebe põhiõiguse realiseerimise ja

moonutada selle olemust (PS § 11 lõike 1 teise lause keeld).

29.2. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et tegemist on põhjendamatu või pahatahtliku

apellatsioonkaebusega, mille menetlemine koormaks kohtumenetlust ja ohustaks tõhusat õiguskaitset

mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras ei saa pidada menetlusökonoomiat ega õigusemõistmise

kulude osalist kandmist sellisteks väärtusteks, mis kaaluvad üles edasikaebeõiguse väga intensiivse

riive.

29.3. Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse

kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu

tasuda.

OÜ-l Akos Apteek tuli apellatsiooniastmes tasuda uuesti riigilõivu 35 307 krooni 85 senti.

Justiitsministeeriumi 2009. aasta andmete põhjal oli haldusasja keskmine menetluskulu halduskohtus

10 749 krooni ja ringkonnakohtus 12 296 krooni. Kui arvestada haldusasja keskmist menetluskulu

haldus- ja ringkonnakohtus kokku, siis halduskohtus kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kataks nii

haldus- kui ka ringkonnakohtu keskmise menetluskulu. Nimetatud asjaolu vähendab õigusemõistmise

kulude osalise kandmise kui legitiimse eesmärgi tähtsust võrreldes äriühingu põhiõigusega

apelleerida esimese astme kohtu otsuse peale kõrgema astme kohtule.

Ringkonnakohus määras OÜ-le Akos Apteek apellatsioonkaebuse esitamisel maksta tuleva riigilõivu

1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse alusel, mille kohta

Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 48.3.), et tegemist on Euroopa mastaabis

erakordsete riigilõivudega. Riigilõivu tasumise kohustust ettenägevad ja eraõiguslikele juriidilistele

isikutele menetlusabi andmist piiravad sätted moodustavad ühtse regulatsiooni (vt Riigikohtu

üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 57.2.). Juhul, kui seadusandja otsustab luua süsteemi,

kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt

maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt

või täielikult vabastamiseks.

30. Eelnevast tulenevalt tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel HKMS § 91 lõike 1

teise lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda

apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta

selles sättes märgitud kriteeriumitele.

Üldkogu on seisukohal, et kuna edasikaebeõiguse (PS § 24 lõige 5) riive (HKMS § 91 lõike 1 teine

lause) on põhiseaduse vastane, ei ole vajalik hinnata teiste põhiõiguste riivete põhiseaduslikkust (vt

Riigikohtu üldkogu otsused kohtuasjades nr 3-4-2-62-10, punktid 50 ja 59, ja nr 3-4-2-60-10, punkt

63).

III

31. Esmalt peab üldkogu vajalikuks analüüsida HKMS § 91 lõike 1 kontekstis seda, millistel alustel

ja korras tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata äriühingu taotlust

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

32. HKMS § 91 lõige 1 sätestab, et isiku taotluse alusel võib kohus määrusega vabastada isiku

täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

32.1. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta

märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest

nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast

kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta

üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid

siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui

kaebus on perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. oktoobri 2010. a määrus kohtuasjas nr 3-3-

1-64-40, punkt 7; 22. juuni 2010. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-20-10, punkt 15).

32.2. Riigikohtu üldkogu on märkinud tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi

andmise kriteeriumi kohta, et kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate

raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu

tasumiseks. Tähtaeg peab arvestama menetlusabi andmise taotluse lahendamise aegset

turusituatsiooni, st asja müümiseks tuleb anda piisav tähtaeg (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-62-10, punkt 62.2.).

Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi

omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (Riigikohtu üldkogu otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 62.2.).

32.3. Riigikohtu üldkogu märkis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 62.3) järgmist: "Eraõigusliku

juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel on vaja kaaluda menetlusabi andmata jätmise

majanduslikke tagajärgi isiku jaoks. Normaalse ettevõtluskeskkonna loomine tähendab mh seda, et

juriidiline isik ei pea riigilõivu tasumise kohustuse tõttu arvestama oma õiguste kohtuliku kaitse

korral maksejõuetusse sattumise ohuga. See tähendab, et juriidilise isiku majandusliku seisundi

hindamisel tuleb arvestada lisaks nt tema pangakontol olevale rahale või muule raskusteta müüdavale

varale ka seda, millised on isiku kohustused kolmandate isikute ees. Sama kehtib ka juriidilise isiku

võime kohta võtta riigilõivu tasumiseks laenu, st kui laenu võtmise tõttu väheneb oluliselt või lõpeb

äriühingu krediidikõlblikkus igapäevase majandustegevuse korraldamiseks laenu abil, ei saa

menetlusabi andmise otsustamisel viidata isiku võimalusele võtta riigilõivu tasumiseks laenu.

Kohtumenetluse tarbeks riigilõivu maksmise kohustuse kehtestamine ei tohi vähemalt üldjuhul kaasa

tuua juriidilise isiku lõpetamist, mis tooks omakorda kaasa nt tööpuuduse suurenemise ja muud

negatiivsed majanduslikud tagajärjed.

Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel on võimalik TsMS § 185 lõike 4 järgi lähtuda

majandusaasta aruandest. Samuti on vajaduse korral võimalik lähtuda muudest aktuaalsetest

raamatupidamisdokumentidest, mis tõendavad juriidilise isiku majanduslikku seisu menetlusabi

taotluse esitamise aja seisuga. Menetlusabi taotleja peab asjakohased dokumendid esitama."

Üldkogu leiab, et eelpool viidatud üldkogu otsuses tsiviilasja lahendamisel väljendatud seisukohad on

valdavalt kohaldatavad ka halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise

majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut

sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi

riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.

32.4. Ringkonnakohus märkis, et kui äriühing on ajutiselt maksevõimetu, saab eeldada, et tema

osanikud või juhatuse liikmed osalevad kohtumenetluse kulude kandmises. Samas ei ole

ringkonnakohus põhjendanud, miks saab sellisele eeldusele tugineda, ega nõudnud OÜ Akos Apteek

juhatuse liikmetelt ja osanikelt vastavaid tõendeid.

33. Kuna Riigikohtu üldkogu ise tõendeid ei kogu ega uuri, ei ole üldkogul võimalik riigilõivust

vabastamise taotlust ise rahuldada. Seetõttu tuleb OÜ Akos Apteek määruskaebus rahuldada osaliselt.

Üldkogu tühistab Tallinna Ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti OÜ Akos Apteek taotlus

riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, ja saadab asja selles osas ringkonnakohtule uueks

lahendamiseks. Ringkonnakohtul tuleb taotluse uuel läbivaatamisel arvestada eelpool väljendatud

põhimõtetega.

Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lõige 2).

Märt Rask

Tõnu Anton

Jüri Ilvest

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Hannes Kiris

Lea Kivi

Indrek Koolmeister

Ants Kull

Villu Kõve

Lea Laarmaa

Jaak Luik

Ivo Pilving

Jüri Põld

Harri Salmann

Tambet Tampuu