3-2-1-91-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-91-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS L. REI (pankrotis) hagi Tarmo Teevälja ja Erliko Parisalu

vastu tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-13950

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS L. REI (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 576 112 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS L. REI (pankrotis) (registrikood 1014849), esindaja

vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostjad Tarmo Teeväli (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Erliko

Parisalu (isikukood xxxxxxxxxxx), viimase esindaja

vandeadvokaat Aivar Pilv

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-13950

muutmata ja AS L. REI (pankrotis) kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu AS L. REI (pankrotis) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. aprillil 2008 esitas AS L. REI (pankrotis) (hageja) Pärnu Maakohtule hagiavalduse Tarmo

Teevälja (kostja I) ja Erliko Parisalu (kostja II) vastu, paludes kostjalt I hageja kasuks välja mõista

kahjuhüvitise 22 274 300 krooni ning solidaarselt kostjatelt hageja kasuks kahjuhüvitise

2 386 498 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Pärnu Maakohus kuulutas

27. aprillil 2007 välja hageja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja I hageja juhatuse liige ajavahemikul 19. veebruar 1997 -

3. detsember 2004. Kostja II oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 19. veebruar 1997 - 3. veebruar

2005. Kostjad ei täitnud nõuetekohaselt hoolsuskohustust, ei tegutsenud tehinguid tehes

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega korraldanud nõuetekohaselt raamatupidamist, tekitasid

sellega hagejale suure varalise kahju ning põhjustasid hageja pankroti. Äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 1

(12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsiooni) järgi vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse

rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 kohaselt

vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse,

et juhatuse liikme kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Nimelt on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-

41-05 11. mail 2005 tehtud otsuses leidnud, et ÄS § 315 lg 1 kehtiva redaktsiooni ja VÕS § 103 lg 1

järgi peab juhatuse liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.

Hagiavalduses märkis hageja, et tal on viis erinevat nõuet kostjate vastu. Esimese nõudena märkis

hageja, et kostja I sõlmis 2. oktoobril 2003 hageja esindajana AS-ga Hansa Liising Eesti

liisingulepingu lisa nr 27 ning samal päeval AS-ga Hansa Liising Eesti ja OÜ-ga Avalist notariaalse

lepingu, millega kostja I loobus hageja nimel liisinguesemeks oleva kinnistu (Tartu mnt 80P)

väljaostmisest OÜ Avalist kasuks ja AS Hansa Liising Eesti müüs kinnistu OÜ-le Avalist ning

OÜ Avalist kohustus tasuma hagejale kinnistu omandamise õiguse eest 3 325 700 krooni. Kuna

kinnistu väljaostuõiguse tegelik väärtus oli 25 000 000 krooni, siis hageja kandis saamata jäänud

tuluna kahju 21 674 300 krooni.

Samuti kinnitas kostja I hageja esindajana notariaalse lepingu p-s 4.1.1, et hageja on OÜ-lt Avalist

kätte saanud enne lepingu sõlmimist ostuhinnast 1 400 000 krooni. Tegelikkuses oli hageja saanud

kinnistu väljaostuõiguse ostuhinnast kätte üksnes 800 000 krooni, ülejäänud 600 000 krooni ei ole

hageja kätte saanud. Kostja I valekinnituse tõttu kandis hageja kahju 600 000 krooni. Kokku on

kostja I toimingute tõttu hagejal tekkinud kahju suuruseks 22 274 300 krooni.

Teise nõudena märkis hageja, et 25. oktoobril 2004 koostas hageja võrdlusakti sularaha inventuuri

juurde, millest ilmnes, et kuigi raamatupidamise andmetel oleks hageja kassa sularahajääk pidanud

olema 2 064 422 krooni 80 senti, andis kostja I hageja esindajale üle kassa suurusega 14 218 krooni.

Sularaha puudujääk 2 048 355 krooni 80 senti on hageja otsene varaline kahju. ÄS § 306 lg 4 järgi

korraldab juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. Hageja põhikirja p-s 4.8.2 on juhatuse ülesanneteks

seltsi majandustegevuse ja raamatupidamise korraldamine vastavalt kehtivale korrale, majandusaasta

aruannete koostamine ja üldkoosolekule esitamine. Hageja ei olnud määranud eraldi kassa eest

vastutavat isikut, seega vastutasid kassas oleva sularaha säilimise eest kostjad.

Kolmanda nõudena märkis hageja, et kostjad tasusid 13. aprillil 2004 ja 5. mail 2004 hageja arvel

OÜ-le Masterteam kokku 29 580 krooni 20 senti Tartu mnt 80M, 80N ja 80P kinnistutel

kütusereostuse uuringute eest. Kuna Tartu mnt 80P kinnistu müüdi OÜ-le Avalist 2. oktoobril 2003

ning Tartu mnt 80N kinnistu müüdi OÜ-le Motoland 2002. aastal, siis on kolmandale isikule

kuuluvate kinnistute kohta uuringute tellimine ja nende eest tasumine põhjendamatu. Selle kahju eest

vastutavad kostjad kui hageja endised juhatuse liikmed solidaarselt.

Neljanda nõude aluseks oli asjaolu, et hageja tasus 2003. aastal kahe väiketraktori soetamise eest

müüjatele 247 202 krooni. Neid traktoreid ei ole hageja valduses. Kostjad ei ole täitnud juhatuse

liikme hoolsuskohustust ega taganud hageja vara säilimist, mis on kaasa toonud otsese varalise kahju,

kokku 247 202 krooni. Selle eest vastutavad kostjad solidaarselt.

Viienda nõudena märkis hageja, et ta ostis 2003. aastal 900 m2 kõnniteekive, kuid kasutas neist

üksnes 500 m2. Seega 400 m2 kõnniteekive, väärtusega 61 360 krooni, ei ole hageja valdusesse

jõudnud. Kostjad ei ole täitnud enda juhatuse liikme hoolsuskohustust ega taganud hageja vara

säilimist, mis on hagejale kaasa toonud otsese varalise kahju 61 360 krooni. Ka selle kahju eest

vastutavad kostjad solidaarselt.

Hagejale on tekkinud kostjate juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju saamata jäänud tulu ja

otsese varalise kahju näol, kokku vähemalt 24 660 798 krooni. Sellest summast vastutab kostja I

eraldi ja isiklikult 22 274 300 krooni ulatuses ning 2 386 498 krooni ulatuses vastutavad kostjad

solidaarselt. Hagejal kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses kostjate juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega, mistõttu vastutavad kostjad kahju hüvitamise eest solidaarselt tulenevalt

VÕS § 127 lg-st 4 ja § 137 lg-st l.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nad väitsid, et nende kui aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud, et nad rikkusid oma kohustusi, et

rikkumisega tekitati aktsiaseltsile kahju ning et rikkumise ja aktsiaseltsile kahju tekkimise vahel

esineb põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud ühtki eelnimetatud vastutuse eelduseks olevat alust.

3. Pärnu Maakohus jättis 16. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, viidates Riigikohtu praktikale, et kriminaalasjas kogutud tõendeid saab tsiviilasjas

kasutada asjaolude tõendamiseks dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas

kogutud tõenditega. Kriminaalasjas on eeluurimise käigus uuritud ka 2. oktoobril 2003 sõlmitud

liisingulepingu asjaolusid ja kriminaalmenetluses on muu hulgas uuritud ka hageja nõukogu

protokolli koopiat, millega nõukogu otsustas Tartu mnt 80P kinnistu müüa minimaalse hinnaga

2 400 000 krooni. Kogutud tõendite alusel jõuti kriminaalasjas järeldusele, et ülekaalus on tõendid,

mis kinnitavad selle protokolli olemasolu. Hageja ei ole oma väidet protokolli puudumise kohta

täiendavalt tõendada soovinud, mistõttu kohus ei jätnud esitatud dokumenti tõendina arvesse võtmata

ning leidis, et nõukogu otsus kinnistu müügiks oli olemas ja seetõttu ei ole kostja I oma kohustust

rikkunud.

Maakohus ei lugenud usaldusväärseks Groosi Kinnisvara hinnanguid, mille järgi Tartu mnt 80P

kinnistu turuväärtus 2003. aasta oktoobris oli ca 25 000 000 krooni. Groosi Kinnisvara

eksperdihinnangut ei pidanud kohus objektiivseks ja sõltumatuks, kuna 1. detsembrist 2004 oli Kaido

Groos hageja nõukogu liige ja seetõttu ei saanud ta hinnangu andmisel olla erapooletu. Hinnangus ei

kajastu hindamise metoodika ega menetluse käik. Tsiviilasjas nr 2-05-28 on kohus muu hulgas

tuvastanud, et 2004 alguses ei olnud Tartu mnt 80P kinnistu müüdav hinnaga 7 miljonit krooni

(pakkumised Eesti Ekspressis) ning kinnistu eest pakuti hinnaks vaid 5 miljonit krooni.

Kostjate kohustuste rikkumine kõnealuse kokkuleppe sõlmimisel Tartu mnt 80P kinnistu

väljaostuõiguse loovutamiseks ei ole tõendatud. Usaldusväärseks ei saa pidada, et 2000. aastal AS-

le Hansa Liising Eesti ca 15 miljoni krooni eest müüdud kinnistu kümnendiku osa väärtus kolme

aasta möödudes oli kordi suurem kogu jagatud kinnistu väärtusest. Usutavalt oleks see väärtus

selliseks kujunenud pärast kinnistu hoonestamist, kuid selleks tulnuks kinnistusse investeerida.

Hageja teise nõude jättis maakohus rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud kostjate

kohustuste rikkumist hageja raamatupidamise korraldamata jätmise näol. Samuti ei ole hageja

tõendanud kassa puudujääki 2 064 422 krooni 80 senti, mistõttu hageja sellekohane nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Mis puutub saamata jäänud 600 000 krooni, siis on kriminaalmenetluses tuvastatud, et OÜ Avalist

tasus hagejale Tartu mnt 80P eest sularahas 1 909 200 krooni ja ülekandega arvelduskontole

1 416 500 krooni. Enne notariaalse lepingu sõlmimist tasuti hageja kontole 800 000 krooni. Sularahas

arveldati R. Kilgi soovil. See tähendab, et hageja väide, et tehingu alusel on seni saamata

600 000 krooni, on alusetu ja tõendamata.

Hageja kolmas nõue on seotud OÜ-le Masterteam kütusereostuse uuringute eest makstud

29 580 krooni 20 sendiga. Maakohus tuvastas, et juhatus toimis nõukogult saadud juhiste kohaselt ja

ei ole oma kohustusi hageja eest rikkunud. Reostusuuring hõlmas ka hagejale kuulunud

kinnistut 80M. Mis puutub teistesse kinnistutesse, siis on kriminaalasja menetluse käigus R. Kilgi

ütluste põhjal tuvastatud, et 2003. aasta lõpul soovis hageja nõukogu tellida keskkonnauuringu Tartu

mnt 80 kinnistutele, mille juhatus ka tellis. Põhjuseks oli, et sooviti välja selgitada paikkonna edasise

arendamise võimalusi. Uuringu tulemusena leiti, et paikkonnas ei ole reostust.

Neljandaks nõudis hageja kahe väiketraktori soetamismaksumuse hüvitamist. Juhatuse liikme

kohustustest vabastamisel ei ole kostjad neid üle andnud. Maakohus leidis, et mõlema väiketraktori

asukoht on tegelikult teada. Hageja väited selle kohta, et vara säilimist ei ole tagatud, on

paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud.

Viiendaks nõudis hageja OÜ-lt Fusion Invest soetatud kõnniteekivide kaotsiminekuga tekitatud kahju

hüvitamist. Hageja väitis, et talle teadaolevalt paigutas kostja I ülejäänud 400 m2 kõnniteekive

väärtusega 61 360 krooni oma eramusse. Kriminaalmenetluses on kontrollitud kõnniteekivide

väidetavat kadumist ja ei tuvastatud, et osa kividest oleks viidud kostja I eramusse. Hageja ei ole

esitanud dokumenti, mis kajastaks kivide vastuvõtmist, ja seetõttu ei ole ka selge, milline kogus kive

hagejale üle anti. Kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt paigutati järelejäänud kivid galeriisse ja kui

need sealt kaduma hakkasid, viidi need lattu. Hageja ei ole tõendanud, et kõnniteekivid oleksid olnud

kostjate vastutaval hoiul. Ka ei toimunud kostjate lahkumisel varade ülevõtmist, mistõttu ei saa olla

kindel, et vaidlusalused kõnniteekivid läksid kaotsi ajal, kui kostjad olid hageja juhatuse liikmed.

Seega leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud kostjate kohustuste rikkumist ja hagejale tekkinud

kahju. Vaatamata sellele, et kohus on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada

tõendeid nõuete aluseks olevate asjaolude kohta, on hageja olnud veendunud, et ta on oma nõudeid

tõendanud, ja ei ole pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid esitada. Kohtu hinnangul on hageja

esitanud tõendeid valikuliselt. Sellest tulenevalt leidis kohus, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Juhul kui kohus ei pea vajalikuks asja tagasisaatmist esimese astme kohtule,

palub hageja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et lahendas

asja kostja I osavõtuta kohtuistungist, sest kostja teatas telefoni teel kohtule, et jääb oma kirjalike

seisukohtade juurde. Kostja I ei ole taotlenud istungi edasilükkamist põhjusel, et oleks soovinud

istungist isiklikult osa võtta (III kd, lk 62). Maakohus kohaldas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 410 õigesti ja hageja väited menetlusnormi olulise rikkumise kohta ei ole õiged.

Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagis esitatud väiteid, millele kõigile on

maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja nendega mittenõustumist põhjendatud. Kohus

on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta hageja seisukohtadega ei nõustu.

Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule.

Hageja on vaidlustanud tõenditele maakohtu antud hinnangut ja pidanud seetõttu kohtuotsust

ebaõigeks. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses

sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte

nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab

kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole

ette kindlaksmääratud jõudu. Ekslik on hageja väide, mille kohaselt ei ole kriminaalmenetluses

tuvastatud asjaoludel tähtsust tsiviilmenetluses. Paljasõnaline on ka hageja väide, et kohus on jätnud

arvestamata hageja tõendid ja väited. Hageja ei ole esitanud ühtegi uut tõendit või väidet, mida ei

oleks kriminaalmenetluses juba kontrollitud ja sellega seonduvaid asjaolusid õiguslikult hinnatud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjad rikkusid juhatuse liikmete kohustusi ning et hagejale on kahju

tekkinud. Hageja väide, mille kohaselt kostja I on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud

hagejale kahju 21 674 300 krooni, sõlmides liisingulepingu lisa nr 27, mille kohaselt kostja I loobus

hageja nimel liisinguesemeks oleva kinnistu (Tartu mnt 80P) väljaostmisest OÜ Avalist kasuks, ei ole

tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et kostja I sai 2. oktoobril 2003 sõlmitud müügilepingu p 4.1.1

kohaselt enne lepingu sõlmimist kätte ostuhinnast 1 400 000 krooni asemel 800 000 krooni. Hageja

on oma nõude aluseks toonud põhilises osas samad asjaolud, mille ta esitas kuriteokaebuses ja mille

alusel algatas keskkriminaalpolitsei 17. detsembril 2004 kriminaalasja. Kriminaalmenetlus lõpetati

22. juulil 2008 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Nimetatud määrus tühistati osaliselt ja

Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse 5. märtsil 2009 kostjate suhtes

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Tegemist on kirjalike tõenditega, milles tuvastatud

asjaolusid ei ole hageja ümber lükanud. Harju Maakohus jättis 10. juuni 2006. a otsusega

rahuldamata hageja hagi Tartu mnt 80P kinnistu ostja OÜ Avalist vastu, milles hageja palus

tunnustada 22. oktoobril 2003 sõlmitud kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise ja

asjaõiguslepingu tühisust. Selle kohtuotsuse jättis Tallinna Ringkonnakohus muutmata ja Riigikohus

jättis hageja kassatsioonkaebuse 13. veebruaril 2008 rahuldamata. Nimetatud tõenditest on maakohus

teinud õige järelduse, et Tartu mnt 80P kinnistu müük oli seaduslik ja sellega ei ole hagejale tekitatud

kahju, sest ei ole tõendatud, et 2003 oli vaidlusaluse kinnistu väärtus 25 000 000 kroon. Maakohus on

põhjendanud, miks ei saa nõustuda Groosi Kinnisvara antud hinnanguga kinnistu väärtuse kohta.

Hageja nõukogu esimees R. Kilk pidi teadma kinnistu võõrandamisest ja hageja ei ole tõendanud

vastupidist. Kostja I on oma väidet, et hagejale kinnistu müügiga kahju ei tekitatud, tõendanud ja

seda eelkõige kriminaalmenetluse raames tuvastatuga, millega kohus nõustub. Lisaks ei ole

AS L. REI 2003. aasta majandusaasta aruande koostamisel tuvastatud hageja kassas puudujääki ja

aruande kinnitamisega on hageja nõustunud Tartu mnt 80P kinnistu müügiga.

Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust põhjendatuks ja seaduslikuks ka ülejäänud osas, s.o osas,

milles kohus jättis rahuldamata tõendamatuse tõttu hageja nõude hüvitada OÜ-lt Masterteam tellitud

keskkonnauuringu maksumus, väiketraktorite väidetava kadumisega tekitatud kahju ja kõnniteekivide

väidetava kadumisega tekitatud kahju. Kõigi nende nõuete rahuldamata jätmist on maakohus piisavalt

põhjendanud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti. Maakohtul oli õigus

tugineda kostja esitatud tõenditele, s.o kriminaalmenetluse raames koostatud määrustes tuvastatud

asjaoludele. Hagejal oli TsMS § 230 lg 1 kohaselt kohustus oma nõude aluseks olevaid asjaolusid

tõendada, kuna kostja hageja esitatud nõudeid ei tunnistanud ja oma vastuväiteid kohaste tõenditega

kinnitas. Hageja väited jäid tõendamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leidis, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui lahendas asja kostja I

osavõtuta. Kostja I 16. novembri 2009 istungile ei ilmunud ja seetõttu taotles hageja korduvalt kostja

I kohta tagaseljaotsuse tegemist ning hageja avaldas, et ei nõustu asja sisulise läbivaatamisega

kostja I suhtes. TsMS § 410 kohaselt, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud

hageja taotlusel tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Sama sätte

kohaselt, kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja

arutamise edasi. Kuna hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist ning kuna kohus seda taotlust ei

rahuldanud, siis oli kohtu ainsaks võimaluseks asja arutamine edasi lükata. Riigikohus leidis otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, et sellistel asjaoludel puudus kohtul õigus asja arutada.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on käsitatav

dokumentaalse tõendina. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 järeldub, et

tsiviilkohtumenetluses ei ole võimalik tugineda järeldustele, milleni on jõutud kriminaalasja

menetlemisel, kuivõrd nende järelduste tegemine lähtub teisest eesmärgist.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna Harju Maakohtu jõustunud 10. juuni 2006. a otsusega jäeti

rahuldamata AS L. REI hagi OÜ Avalist vastu praeguse hagi aluseks oleva tehingu tühisuse

tunnustamiseks, siis on õige maakohtu järeldus, et vaidlusaluse kinnistu müük oli seaduslik ja sellega

ei tekitatud kahju. Viidatud kohtumenetlus toimus praegusest menetlusest erinevate poolte vahel ning

menetluses esitatud nõue puudutas üksnes müügilepingu kehtivust, mitte aga kostjate õigusvastast

tegevust lepingu sõlmimisel. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega kinnisasja väärtuse kohta.

Hageja esitas apellatsioonkaebuses põhjaliku argumentatsiooni, millele ringkonnakohus ei ole

TsMS § 654 lg-s 5 sätestatut eirates vastanud.

Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et on tõendatud, et hageja nõukogu esimees pidi teadma

vaidlusaluse kinnistu võõrandamisest ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Ringkonnakohus

leidis, et kostjal I oli hageja nõusolek kinnistu võõrandamiseks 28. aprilli 2003. a nõukogu protokolli

näol ning kriminaalmenetluses ei ole selle võltsitust tõendatud. Ringkonnakohus on valesti määranud

tõendamiskoormuse, pannes hagejale kohustuse tõendada oma väidet, et nõukogu esimees ei teadnud

kinnistu võõrandamisest. Hageja on viidanud mitmetele tõenditele, kust nähtub, et nõukogu esimees

ei olnud teadlik kinnistu müügist, kuid maa- ja ringkonnakohus on neid eiranud. Ringkonnakohus

jättis vastamata hageja väidetele ja põhjendustele selle kohta, et isegi kui oleks olemas vastav

nõukogu nõusolek kinnistu võõrandada, siis on hagi rahuldamine põhjendatud. Isegi kui tegelikult

oleks olemas ülalnimetatud nõukogu otsus kinnistu müümiseks hinnaga 2,4 miljonit krooni, ei

välistaks see juhatuse liikme vastutust aktsiaseltsile kahju tekitamisel. Juhatuse liige on kohustatud

tegutsema aktsiaseltsile majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ka siis, kui nõukogu annab talle

vastupidiseid korraldusi.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole tõendatud 600 000 krooni suuruse kahju tekitamine, kuna ei ole

tõendatud, et kostja I sai 2. oktoobri 2003. a lepingu alusel 1,4 miljoni krooni asemel kätte üksnes

800 000 krooni. Siinjuures on ringkonnakohus taas pannud tõendamiskoormuse hagejale ning

otsusest ei nähtu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Hageja on kogu menetluse kestel väitnud,

et viidatud lepingus antud kinnituse alusel on hageja saanud üksnes 800 000 krooni ning

600 000 krooni ei ole hagejani jõudnud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis selgitaksid või

tõendaksid 600 000 krooni üleandmist hagejale või põhjendaksid hagejale üle andmata jätmist.

Ringkonnakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et kostjad vastutasid hageja raamatupidamise

igakülgse, objektiivse ja õige kajastamise eest, on alusetud. Kohus ja kostjad ei ole viidanud ühelegi

tõendile, mis kinnitaks järeldusi selle kohta, et teised isikud peale kostjate kassa ja raamatupidamise

korraldamise eest vastutasid. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lg 5),

kui leidis, et olemasolevate tõendite alusel ei saa tuvastada kassa puudujääki. Maakohus ei

selgitanud, millistest kriteeriumitest lähtudes saab inventuuri (revisjoni) lugeda erapooletuks ning

millisest õigusaktist sellised kriteeriumid tulenevad.

7. Kostja II vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, et

maakohus rikkus menetlusnorme, kuna oleks pidanud tegema kostja I suhtes tagaseljaotsuse. Hageja

palus 16. novembril 2009 toimunud kohtuistungil lahendada asi tagaseljaotsusega üksnes kostja I

suhtes ning on üheselt nõustunud sisulise otsuse tegemisega kostja II vastu esitatud nõuete osas.

Maakohus ei rikkunud protsessinorme, kui lahendas asja sisuliselt kostja II suhtes. TsMS § 413 lg 3

p 3 sätestab, et kohus ei tee tagaseljaotsust, kui kostja oli nõus asja kirjaliku menetlusega või asja

lahendamisega ilma tema osavõtuta. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja I on telefoni teel

kohtule avaldanud, et jääb kõikide oma kirjalike seisukohtade juurde, ega ole taotlenud asja arutamise

edasilükkamist. Oluline on, et hageja ei toonud oma väidetes ringkonnakohtule välja ühtegi sisulist

menetluslikku rikkumist, mis oleks mõjutanud kohtuotsuse kujunemist. Kuna kostja I ei esitanud

apellatsioonkaebust, võib eeldada, et ta oli nõus asja sisulise lahendamisega maakohtus ilma tema

osavõtuta. Lisaks rõhutab kostja II, et tagaseljaotsuse eesmärgiks on TsMS § 413 lg 1 kohaselt hagi

rahuldamine üksnes juhul, kui hagi on ka õiguslikult põhjendatud.

Kriminaalasja lõpetamise määruse kasutamine dokumentaalse tõendina tsiviilkohtumenetluses on

seadusega lubatud ning kriminaalasjas tuvastatud asjaolud on tõendiks võrdväärselt teiste asjas

kogutud dokumentaalsete tõenditega.

Kohtud on õigesti jätnud hagi kassa puudujääki puudutavas küsimuses rahuldamata. Kostjad ei ole

rikkunud hageja raamatupidamise korraldamise kohustust ega tekitanud hagejale varalist kahju.

Samuti ei ole hageja tõendanud kassa puudujäägi tekkimist.

Kassatsioonkaebus on ka ülejäänud osas sisuliselt põhjendamatu. Hageja ei ole selgitanud, milles

seisneb ringkonnakohtu menetlusnormide rikkumine või materiaalõiguse normide ebaõige

kohaldamine äriühingu ülejäänud nõudeid puudutavas osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 järgi jätta rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata. Poolte kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud tuleb jätta

hageja kanda.

9. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud rikkusid TsMS § 410. Selle paragrahvi esimese

lause kohaselt, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas

tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Sama paragrahvi teise lause

kohaselt, kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja

arutamise edasi. Praegusel juhul ei ilmunud kostja I maakohtu 16. novembri 2009 kohtuistungile.

Seetõttu taotles hageja kohtuistungil kostja I esitatud nõude osas tagaseljaotsuse tegemist. Samuti

avaldas hageja, et ta ei ole nõus asja arutamise edasilükkamisega ega ka asjas sisulise otsuse

tegemisega kostja I vastu esitatud nõude osas.

Kolleegium on 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et kui

kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist

lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul sama paragrahvi teise lause järgi kohustus asja

arutamine edasi lükata. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde, kuid selgitab, et eelnimetatu kehtib

üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi

lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses. Kostjal ei ole kohtuistungile ilmumise kohustust, välja arvatud juhul, kui kohus

on teda kohustanud TsMS § 346 lg 1 järgi ilmuma isiklikult kohtuistungile. TsMS § 413 lg 3 p 3 järgi

ei tohi kohus teha tagaseljaotsust, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja oli nõus asja kirjaliku

menetlusega või asja lahendamisega tema osavõtuta. Järelikult ei oleks eelnimetatud juhtudel

mõistlik lükata kostja kohtuistungile ilmumata jätmise korral kohtuistungit edasi, sest kostja ei ilmuks

eeldatavasti kohtuistungile ka järgmisel korral, ilma et talle tekiks sellest mingeid negatiivseid

tagajärgi. Seetõttu reguleeribki TsMS § 410 teine lause kolleegiumi arvates vaid olukorda, kus ei

esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks.

Maakohtu 16. novembri 2009. a kohtuistungi protokollist (III kd, lk 62) nähtub, et kostja I on telefoni

teel kohtule avaldanud, et jääb kõikide oma seisukohtade juurde ega taotle asja arutamise

edasilükkamist. Seega oli kostja I nõus asja läbivaatamisega ilma tema osavõtuta ning maakohus

võis, sõltumata hageja taotluse puudumisest, asja sisuliselt lahendada juhul, kui esinesid muud

TsMS §-s 414 nimetatud eeldused.

Kolleegium selgitab ühtse kohtupraktika kujundamiseks, et sarnaselt eeltooduga on kohtul õigus asi

TsMS § 414 järgi sisuliselt läbi vaadata ka juhul, kui kohtuistungile on ilmunud vaid kostja ning hagi

ei ole võimalik jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg 1 p-st 1 tulenevalt. TsMS § 409 lg-s 2 sätestatud

kohustus lükata asja arutamine edasi lasub kohtul seega üksnes siis, kui kostja taotlus jätta hagi läbi

vaatamata või taotlus teha hagi õigeksvõtul põhinev otsus jäetakse rahuldamata ning kohtuistungile

ilmumata jäänud hageja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema

osavõtuta või kui ta ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Samas oleks maakohus pidanud eelnimetatud kohtuistungil lahendama enne asja sisulise

läbivaatamise lõppemist määrusega hageja taotluse teha tagaseljaotsus. Selle määruse oleks

maakohus saanud teha suuliselt, kandes määruse sisu TsMS § 464 lg 2 teise lause järgi kohtuistungi

protokolli. Tagaseljaotsuse tegemise taotluse kohta tehtavas määruses lahendab kohus küsimuse, kas

esinevad tagaseljaotsuse tegemise menetluslikud eeldused (TsMS § 413 lg 3).

Kolleegium märgib veel, et kuna kostja II oli taotlenud samal kohtuistungil asja sisulist läbivaatamist,

siis oleks maakohus pidanud pärast hageja taotluse lahendamist lahendama määrusega ka kostja II

taotluse. Kuna aga eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised ei mõjutanud asja sisulise

lahendamise tulemust, siis ei anna need rikkumised alust tühistada alama astme kohtute otsuseid.

10. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on menetlusreegleid järgides asjas esitatud tõendeid piisava

põhjalikkusega analüüsinud ja neile hinnangu andnud. TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu

ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei ole

dokumentaalse tõendina käsitatav tsiviilasjas. Riigikohus on 11. mail 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05

tehtud otsuse p-s 25 leidnud, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud

kohtuotsust võiks kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele

õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse

tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning lisab, et eelöeldu kehtib ka kriminaalmenetlust

lõpetavate määruste jm kriminaalmenetleja lahendite kohta. Praegusel juhul ei ole kohtud tuginenud

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud kriminaalmenetleja õiguslikele järeldustele, vaid on

koos muude tõenditega hinnanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvaid järeldusi

tunnistajate ülekuulamisel ja muude tõendite kogumisel saadud hinnanguid kriminaalmenetluse

esemeks olnud asjaolude kohta.

11. Ekslik on kassaatori etteheide, et ringkonnakohus on jaganud valesti asjaolude tõendamise

koormust. Kostjatele hagiavalduses etteheidetud tegude väidetava toimepanemise ajal kehtis

ÄS § 315 lg 1 järgmises sõnastuses: "Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud

kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt". Kolleegium jääb oma

varasema seisukoha juurde, et ÄS § 315 lg 1 selle redaktsiooni järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle

on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised

põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist

läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu

11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tõendama

lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostjate rikkumised ning põhjusliku seose kostjate

rikkumiste ja kahju vahel.

Kohtute tuvastatud ajaolud puudutavad kostjate kohustuste rikkumise tuvastamist, mitte aga

rikkumise vabandatavust. Kohtud on seejuures hinnanud muu hulgas kriminaalmenetluse lõpetamise

määrust ja tunnistajate kriminaalmenetluses ülekuulamise protokolle kui dokumentaalseid tõendeid.

Need dokumentaalsed tõendid olid kohtute arvates hageja väiteid kummutavad. Asjas esitatud

tõendite alusel ei leidnud kohtute arvates hageja väidetud kostjate rikkumised tõendamist. Hageja ei

ole oma tõendamiskoormuse täitmiseks taotlenud kriminaalmenetluses tunnistajatena ülekuulatud

isikute ülekuulamist maakohtus.

12. Kassaator heidab kohtutele alusetult ette seda, et need järeldasid Harju Maakohtu 10. juuni

2006. a otsusest tsiviilasjas nr 2-05-28, et Tartu mnt 80P kinnistu müük oli seaduslik. Kolleegiumi

arvates ei kohaldanud kohtud seda lahendit TsMS § 457 lg 1 alusel, st et nad ei lugenud praeguses

asjas tõendatuks varasemas asjas tuvastatud asjaolusid. Kohtud hindasid eelviidatud kohtuotsust kui

dokumentaalset tõendit koos muude tõenditega ning jõudsid järeldusele, et tõendamata on hageja

väide kinnistu müümise kohta alla selle turuväärtuse.

13. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu