3-3-1-52-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-52-10

Otsuse kuupäev

2. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Kiira Afanasjeva kaebus Maksu- ja Tolliameti 7. märtsi 2005. a

käskkirja nr 1319-K tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks

ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-05-238

Menetluse alus Riigikohtus

Kiira Afanasjeva kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kiira Afanasjeva kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-05-238 täies

ulatuses ning Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsus teenistusest sunnitult puudutud aja

eest tasu ning menetluskulude väljamõistmise osas. Teha asjas uus otsus, millega mõista Maksu-

ja Tolliametilt Kiira Afanasjeva kasuks välja tasu sunnitult teenistusest puuudutud

ajavahemiku 11. august 2005 - 19. juuni 2009 eest. Teha Maksu- ja Tolliametile ettekirjutus

väljamõistetava summa suuruse arvutamiseks.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt Kiira Afanasjeva kasuks välja menetluskulud 1669 eurot ja 69

senti.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kiira Afanasjeva töötas Maksu- ja Tolliameti (MTA) Ida maksukeskuse kontrolliosakonna

I kontrollitalituse juhataja kohusetäitjana.

Ida-Viru Maakohus andis KrMS § 141 alusel 11. veebruari 2005. a määrusega kriminaalasjas

nr 04913000104 prokuröri taotluse alusel loa tema ametist kõrvaldamiseks. Määruse kohaselt võis

K. Afanasjeva vastasel korral jätkuvalt toime panna kuritegusid (kutse- ja ametitegevuses teatavaks

saanud teabe avaldamine kolmandatele isikutele, mis on kvalifitseeritav kuriteona karistusseadustiku

(KarS) § 157 järgi) ning tema edasitöötamine oma ametikohal võib kahjustada kriminaalmenetlust.

2. MTA peadirektor peatas 11. veebruari 2005. a käskkirjaga nr 1147-K avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 108 p 8 alusel alates 12. veebruarist 2005 K. Afanasjeva teenistussuhte

kriminaalasja eeluurimise ajaks.

3. Maksu- ja Tolliameti peadirektor vabastas 7. märtsi 2005. a käskkirjaga nr 1319-K ATS § 85

lg 1 p 5 ja § 118 alusel K. Afanasjeva distsiplinaarkaristusena teenistusest. Käskkirja kohaselt seisnes

süütegu maksukohustuslaste esitatud andmete avaldamises ilma vastava nõusolekuta ning MTA

infosüsteemi rakenduste ja teenistusalase info teenistusülesannetega mitteseonduvas kasutamises.

4. K. Afanasjeva esitas 7. aprillil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles teenistusest

vabastamise käskkirja tühistamist ja teenistusse ennistamist ning sunnitult teenistusest puudutud aja

eest tasu väljamõistmist.

Tallinna Halduskohus peatas 18. aprilli 2007. a määrusega haldusasja menetluse kuni

kriminaalmenetluse lõppemiseni kriminaalasjas nr 04913000104. Viru Maakohus mõistis

24. septembri 2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-05-1705 K. Afanasjeva KrMS §-st 301 ja § 309

lg-st 2 juhindudes õigeks ning kohtuotsus jõustus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 17. juuli 2009. a otsusega K. Afanasjeva kaebuse osaliselt.

Halduskohus tühistas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja ennistas kaebaja viivitamatult

teenistusse. Kohus leidis, et MTA määras distsiplinaarkaristuse ennatlikult süüdistuse põhjal, millest

prokurör kohtumenetluses loobus. Distsiplinaarkaristuse määramine oli kohtu hinnangul õigusvastane

ka seetõttu, et see määrati ajal, mil ametniku teenistussuhe oli peatunud ning käskkirjast ei tulene,

millistel kaalutlustel valiti rangeim võimalikest karistustest.

Taotluse teenistusest sunnitult puudutud aja eest 517 059 krooni väljamõistmiseks rahuldas kohus

osaliselt ja mõistis MTA-lt kaebaja kasuks ajavahemiku 9. märts 2005 kuni 19. juuni 2009 eest välja

100 195 krooni. Halduskohus leidis, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetava tasu

arvestamisel tuleb sellest maha arvata töötasu, mida kaebaja sai pärast teenistusest vabastamist teistelt

tööandjatelt.

Kohus mõistis proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osale MTA-lt K. Afanasjeva kasuks välja

menetluskulu 17 000 krooni.

6. K. Afanasjeva palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles tema kaebus

jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Apellant soovis

teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist kogu taotletud ulatuses ja leidis, et puudub õiguslik

alus ATS § 135 lg 1 alusel välja mõistetavast hüvitusest teistelt tööandjatelt saadud töötasu

mahaarvamiseks. Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude väljamõistmise

osas ja palus mõista tema kasuks halduskohtus kantud menetluskulud kogu ulatuses, s.o 27 500

krooni.

7. MTA apellatsioonkaebuses paluti muuta halduskohtu otsust teenistusest sunnitult puudutud aja

eest välja mõistetud tasu osas ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus mõistis

põhjendamatult kogu teenistusest puudutud aja (9. märtsist 2005 kuni 19. juunini 2009) eest tasu

välja MTA-lt. Olukorras, kus isiku teenistusest puudumine ei ole otseselt tingitud vaidlustatud

käskkirjast, vaid ta on ametist kõrvaldatud kohtumääruse alusel, pole apellandi arvates alust

teenistusest sunnitult puuudutud aja eest tasu väljamõistmiseks teenistusandjalt. MTA 7. märtsi

2005. a käskkirja nr 1319-K tühistamise tulemusena taastus senine olukord ja endiselt oli õiguslikult

siduv MTA 11. veebruari 2005. a käskkiri, millega peatati K. Afanasjeva teenistussuhe kuni

kriminaalasja menetluse lõppemiseni. MTA hinnangul ei ole põhjendatud tasu väljamõistmine

vastustajalt ajavahemiku eest 9. märts 2005 kuni 24. september 2008, st ajavahemiku eest kuni

õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni. MTA leidis, et õiguspärane on vastustajalt tasu

väljamõistmine alates 25. septembrist 2008 ning tasust tuleb maha arvata summad, mida

K. Afanasjevale samal perioodil maksid teised tööandjad.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2010. a otsusega MTA apellatsioonkaebuse

täies ulatuses ning tühistas halduskohtu otsuse perioodi 9. märts 2005 kuni 24. september 2008 (kuni

õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni) eest välja mõistetud tasu osas. Ringkonnakohus mõistis

MTA-lt K. Afanasjeva kasuks 17 414 krooni ajavahemiku 25. september 2008 kuni 19. juuni 2009

eest, alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni halduskohtu poolt teenistusse ennistamiseni.

K. Afanasjeva apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus menetluskulude väljamõistmise osas,

kuid jättis rahuldamata osas, mis puudutas teise tööandja poolt makstava töötasu mahaarvamist ATS

§ 135 lg 1 alusel välja mõistetavast tasust.

Ringkonnakohus pidas teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel oluliseks eristada

ajavahemikku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamisest kuni õigeksmõistva kohtuotsuse

jõustumiseni, mil teenistussuhe oli peatatud kriminaalasja eeluurimise ajaks (st 9. märts 2005 kuni

24. september 2008) ning ajavahemikku alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest

(25. september 2008 - 19. juuni 2009).

Kuigi kohus tühistas vaidlustatud käskkirja ja ennistas ametniku teenistusse, kehtis kuni

õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni kriminaalasja määrus, mille alusel teenistussuhe peatati.

Reaalselt saanuks K. Afanasjeva teenistuses olla alates õigeksmõistva otsuse jõustumisest

kriminaalasjas. Kohus leidis, et kuni selle ajani teenistusest puudutud aja eest ei saa saamata jäänud

töötasu välja mõista MTA-lt ATS § 135 lg 1 alusel, kuna teenistusest eemalolekut sel ajavahemikul ei

tinginud teenistusest vabastamise käskkiri. Nimetatud perioodi eest saaks teenistusest sunnitult eemal

olnud ametnik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel ja selles sätestatud tingimustel nõuda

kriminaalasja menetlejalt õiglase hüvitise maksmist, kui talle esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse

läbiviimisega kaasnenud piirangud osutuvad isiku põhiõigusi erakordselt piiravateks.

ATS § 135 lg 1 alusel välja mõistetav tasu ei ole käsitatav otsese hüvitisena ebaseadusliku

teenistusest vabastamise eest, vaid teenistusse ennistamine kui õiguskaitsevahend on suunatud sellele,

et ametnik saaks tagasi ametikoha, millel ta soovib töötada ja kust ta oli sunnitud puuduma temast

sõltumatutel põhjustel ning tal jäi saamata töötasu vastavas ulatuses. Sätte eesmärki arvestades on

põhjendatud ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetavast tasust maha arvata ebaseaduslikult vabastatud

ametniku poolt samal perioodil teistelt tööandjatelt saadud tasu, mida ta ei oleks teenistuses olles

saanud. Vastasel korral võimaldaks nimetatud alusel töötasu väljamõistmine alusetut rikastumist.

K. Afanasjeva poolt halduskohtu menetluses kantud kulude osas leidis ringkonnakohus, et kuna

kaebus rahuldatakse umbes 75% ulatuses, tuleb samas ulatuses (20 625 krooni) rahuldada ka

menetluskulude väljamõistmise nõue.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub K. Afanasjeva tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti välja

mõistmata saamata jäänud töötasu ajavahemiku 9. märts 2005 kuni 24. september 2008 eest. Teha uus

otsus, millega mõista MTA-lt kassaatori kasuks ATS § 135 lg 1 alusel välja ajavahemikul 9. märts

2005 kuni 19. juuni 2009 saamata jäänud töötasu 517 059 krooni. Kassaator taotleb uue otsuse

tegemist ka menetluskulude väljamõistmise osas ning palub rahuldada tema taotlus menetluskulude

hüvitamiseks täies ulatuses, s.o 27 500 krooni.

Kassaator leiab, et kuna ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine MTA 7. märtsi

2005. käskkirja nr 1319-K alusel on kohtumenetluses tunnistatud seadusevastaseks ja käskkiri

tühistatud, on kogu teenistusest sunnitult puudutud aja (ka 9. märtsist 2005 kuni 24. septembrini

2008) eest tasu maksmise kohustus MTA-l. Kassaator on ka seisukohal, et puudub õiguslik alus ATS

§ 135 lg 1 alusel väljamõistetavast tasust teiste tööandjate poolt makstud töötasu mahaarvamiseks.

Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu varasem praktika (halduskolleegiumi 1. novembri 1999. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-99), mille kohaselt võib väljamõistetava tasu hulgast maha arvata

vaid seaduse või muu akti alusel ebaseadusliku vabastamise tõttu makstava hüvitise, kuid mitte

eraõigusliku tööandja poolt makstava töötasu

10. Maksu- ja Tolliamet palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. MTA peab õigeks ringkonnakohtu järeldust, et MTA on kohustatud

maksma saamatajäänud tasu vaid ajavahemiku eest, mis järgneb õigeksmõistmisele

kriminaalmenetluses. Kaebaja teenistusest puudumine kuni õigeksmõistva kohtuotsuseni ei olnud

otseselt tingitud vaidlustatud käskkirjast, vaid tema teenistussuhe oli seni peatunud KrMS § 141 ja

ATS § 108 p 8 alusel. Vastustaja peab põhjendatuks arvestada ATS § 135 lg 1 alusel tasu

väljamõistmisel ka teiste tööandjate poolt makstud töötasu. Erinevalt ATS § 135 lg-s 2 sätestatud

õiguskaitsevahendi eesmärgist, milleks on hüvitus ebaseadusliku teenitusest vabastamise eest, on

esimeses lõikes sätestatu eesmärgiks tagada isikule vaid töötasu, mis jäi vastustaja ebaseadusliku

tegevuse tõttu saamata.

11. Riigikohtu halduskolleegium peatas 14. oktoobri 2010. a määrusega K. Afanasjeva

kassatsioonkaebuse menetluse kuni otsuseni Riigikohtu üldkogu menetluses olevas haldusasjas nr 3-

3-1-15-10, milles on tekkinud vaidlus seoses KrMS § 141 alusel ametist kõrvaldamisega tekitatud

kahju hüvitamisega. Kolleegium leidis, et käesoleva haldusasja lahendamiseks on olulised Riigikohtu

üldkogu seisukohad nimetatud asjas, kuna mõlema kassatsioonkaebuse aluseks olevad vaidlused

tulenevad sarnastest õigussuhetest.

Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-15-10 jäeti

Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-09-202 tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu 11. mai 2009. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes otsuste põhjendusi. Sama otsusega tunnistati kohtueelses

kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases

ulatuses hüvitamise regulatsiooni puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks.

8. septembri 2011. a määrusega uuendas kolleegium haldusasja menetluse TsMS § 361 lg 1 alusel

seoses menetluse peatamise asjaolude äralangemisega. Vastavalt TsMS § 361 lg-le 4 jätkub

uuendatud menetlus sealt, kus see pooleli jäi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Vaidlus apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes puudutab vaid sunnitult teenistusest puudutud aja

eest tasu väljamõistmist ATS § 135 lg 1 alusel. Asjas ei ole enam vaidlust teenistusest vabastamise

õiguspärasuse ega teenistusse ennistamise üle.

Kolleegium võtab esmalt seisukoha, millise ajavahemiku osas on kaebajal nõudeõigus teenistusest

sunnitult puudutud aja eest tasu saamiseks Maksu- ja Tolliametilt (I) ja seejärel käsitleb ATS § 135

lg 1 alusel makstava tasu kujunemist (II). Kolleegium selgitab ka kohtusse pöördumise võimalust

kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks perioodi eest, mil ametnik on

sunnitud teenitusest puuduma seoses tema ametist kõrvaldamisega KrMS § 141 alusel (III). Lõpuks

lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse taotlused ja otsustab väljamõistetavate menetluskulude

jaotuse (IV).

I

13. ATS § 135 reguleerib nõudeõigust ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel. ATS § 135 lg 1

sätestab: "Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise

seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest." Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui ametnik loobub ennistamisest, on

ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga.

14. Asjas ei ole vaidlust selles, et Ida-Viru Maakohus andis KrMS § 141 alusel 11. veebruari 2005. a

määrusega kriminaalasjas nr 04913000104 loa K. Afanasjeva ametist kõrvaldamiseks ning sellest

ajendatuna peatas MTA 11. veebruari 2005. a käskkirjaga nr 1147-K ATS § 108 p 8 alusel alates

12. veebruarist 2005 tema teenistussuhte eeluurimise ajaks (I kd, tl 81).

Vaidlust pole ka selles, et MTA vabastas 7. märtsi 2005. a käskkirjaga nr 1319-K K. Afanasjeva

distsiplinaarkaristusena teenistusest 9. märtsist 2005 (st ajal, mil teenistussuhe oli kriminaalasjas

tehtud määrusest tulenevalt MTA käskkirjaga juba peatatud) ning 17. juuli 2009. a otsusega tühistas

halduskohus nimetatud käskkirja ja ennistas K. Afanasjeva viivitamatult teenistusse. Selles osas ei

ole kohtuotsust edasi kaevatud.

15. Pooled on seisukohal, et MTA-l on kohustus maksta sunnitult teenistusest puudumisega

seonduvalt tasu ajavahemiku eest alates õigeksmõistvast kohtuotsusest kuni teenistusse ennistamiseni

(25. september 2008 kuni 19. juuni 2009). Vaidlust ei ole, et nimetatud ajavahemikul oli teenistusest

puudumise aluseks hiljem seadusevastaseks tunnistatud MTA 7. märtsi 2005. a käskkiri nr 1319-K.

Poolte vahel on erimeelsused selles, kas MTA-l on kohustus ATS § 135 lg 1 alusel maksta tasu ka

ajavahemiku eest alates teenistusest vabastamisest kuni õigeksmõistva kohtuotsuseni. MTA leiab, et

sel ajavahemikul ei tinginud ametniku teenitusest puudumist üksnes teenistusest vabastamise

käskkiri, vaid kaebaja suhtes kohaldus ka KrMS § 141 ja ATS § 108 p 8 alusel teenistussuhte

peatamine.

16. Nimetatud alustel teenistussuhte peatumise ajaks ei ole kehtivas õiguses sätestatud palga

säilitamist ega muu hüvitise maksmist. KrMS § 141 ja ATS § 108 p 8 alusel teenistussuhte peatumise

ajal ei viibi ametnik teenistusest eemal asutusest olenevatel põhjustel.

Ka seoses 1. juulini 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 ette nähtud uurija määruse

alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise nõudega on kolleegium

leidnud, et sel põhjusel saamata jäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku

saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ei kuulu avaliku teenistuse seaduse

reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu (17. aprilli 2001. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-10-01).

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine MTA-lt põhjendatud

aja eest, mil K. Afanasjeva poleks asutuse tahtest sõltumata saanud teenistussuhtes olla, st aja eest,

mil ta oli kriminaalmenetluse määruse alusel ametist kõrvaldatud. Ringkonnakohus on teenistusest

sunnitult puudutud aja eest tasu nõude lahendamisel võtnud aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse

kuupäeva. Ringkonnakohtu arvates on tasu väljamõistmine asutuselt põhjendatud ajavahemiku eest

alates õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisest, mil langesid ära teenistussuhte peatumise aluseks

olnud asjaolud ja ametnik oleks saanud jätkata teenistussuhet, kui seda poleks takistanud hiljem

ebaseaduslikuks osutunud teenistusest vabastamise käskkiri.

18. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et MTA on K. Afanasjeva teenistussuhte 11. veebruari

2005. a käskkirjaga nr 1147-K peatanud eeluurimise ajaks. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt

kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku

realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Põhimõtteliselt tekib ametnikul

teenistussuhte peatamise käskkirja kehtivuse lõppedes alus teenistusse naasta koos kõigi sellega

seonduvate õiguste ja kohustustega, sh õigusega saada töötasu. Kõnealusel juhul seadis MTA

teenistussuhte peatumise kestuse sõltuvusse eeluurimise lõppemisest ning alates K. Afanasjeva kohtu

alla andmisest puudus teenistussuhte peatumist sätestav teenistusalane akt. Selle käskkirja

õiguspärasuse üle pole vaidlust olnud ning kolleegiumil puudub võimalus praeguses menetluses seda

ka hinnata.

Viru Maakohtu 10. augusti 2005. a määrusest, millega K. Afanasjeva anti kohtu alla süüdistatavana

KarS §-de 157 ja 189 järgi, ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha ametist kõrvaldamise kui

kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise jätkumise osas. KrMS §-st 263, mis reguleerib

kohtu alla andmise määruse sisu, ei tulene küll, et määruses tuleks käsitleda kriminaalmenetluse

tagamise vahendite kohaldamise jätkumist. Praegusel juhul poleks see ka määrav, kuna K. Afanasjeva

oli kohtu alla andmise ajaks juba 7. märtsi 2005. a käskkirja alusel teenistusest vabastatud.

Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et K. Afanasjeval tekkis teenistusest sunnitult

puudumise aja eest tasu osas nõudeõigus MTA vastu kohtueelse menetluse lõppemisest ja kohtu alla

andmisest (Viru Maakohtu 10. augusti 2005. a määrus) ning seega tuleb MTA-lt K. Afanasjeva

kasuks välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku 11. august 2005 kuni 19. juuni

2009 eest.

II

19. ATS § 135 lg 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda

vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Asjas on vaidlus selle üle, kas nimetatud alusel tasu

väljamõistmisel tuleb arvesse võtta töötasu, mida teenistuja sunnitult teenistusest puudumise ajal sai

teistelt tööandjatelt.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetav tasu ei ole käsitatav otsese

hüvitisena ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest, vaid teenistusse ennistamine kui

õiguskaitsevahend on suunatud sellele, et ametnik saaks tagasi ametikoha, millel ta soovib töötada ja

kust ta oli sunnitud puuduma temast sõltumatutel põhjustel ning tal jäi saamata töötasu vastavas

ulatuses. Sätte eesmärki arvestades on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ATS § 135 lg 1 alusel

väljamõistetavast tasust maha arvata ebaseaduslikult vabastatud ametniku poolt samal perioodil

teistelt tööandjatelt saadud tasu, mida ta ei oleks teenistuses olles saanud. Vastasel korral võimaldaks

nimetatud alusel töötasu väljamõistmine alusetut rikastumist.

20. Erinevalt ATS § 135 lg-s 1 nimetatud tasust on sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud hüvituse

suurus seotud selgesõnaliselt ametipalgaga ja sättest tuleneb üheselt, et hüvitus on kuue kuu

ametipalga suurune. ATS § 135 lg 1 ega ükski teine norm ei sätesta detailsemalt, mida mõista selles

lõikes nimetatud tasu all ega ava tasu olemust.

Kolleegiumi senisest praktikast nähtuvalt saab tasuks ATS § 135 lg 1 tähenduses, mida isikul on

õigus saada ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, olla

töötasu, mis sunnitud eemalviibimise tõttu jäi saamata. Kolleegiumi varasema praktika (11. oktoobri

1999. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99, p 3 ja 1. novembri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4)

kohaselt on ATS § 135 eesmärk anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus

saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta.

Tasu suuruse osas on kolleegium lahendis asjas nr 3-3-1-41-99 (p 4) jõudnud järeldusele, et

väljamõistetav tasu ei tohi olla väiksem ebaseaduslikult vabastatud ametniku enda või tema asemele

võetud ametniku ametipalgast.

21. Seadusest ei tulene, et ATS § 135 lg 1 alusel välja mõistetava tasu suurust mõjutaks teenistusest

sunnitult puudutud ajal teiste tööandjate makstud töötasu või isiku muud sissetulekud.

Teenistusest puuudutud ajal teiselt tööandjalt saadud palga arvessevõtmise osas ATS § 135 lg 1

kohaldamisel ei ole Riigikohus seni seisukohta võtnud. Kolleegium on ATS § 135 lg 1 alusel tasu

välja mõistes (nt 17. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-74-03 ja 10. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-

3-1-37-09) märkinud, et kuna Riigikohtul puudub piisav teave väljamõistetava summa

täpsustamiseks, tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu suurus kindlaks teha

vastustajal. Täpsemaid juhtnööre, sealhulgas viiteid mahaarvamiste tegemise võimalusele ei ole

Riigikohus seejuures andnud.

22. Vaidlust ei ole selles, et kehtivas õiguses ei leidu selgesõnalist õiguslikku alust, mis võimaldaks

ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust, mis kolleegiumi viidatud praktika kohaselt kujutab endast

eemalviibimise tõttu saamata jäänud töötasu, muude tasude mahaarvamist. Võrdluseks võib siinkohal

tuua töölepingu seaduse § 108, mis näeb üheselt ette, et töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral,

kui töösuhe jätkub, võib makstavast hüvitisest maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu

teistsuguse kasutamisega omandanud. Seejuures võimaldab viidatud säte otsustajale

diskretsiooniruumi.

Sõnastades ATS § 135 lg 1 eesmärgi (halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-35-99 ja nr 3-3-1-

41-99), pole kolleegium väljendanud selgelt seisukohta, kas selles sättes nimetatud tasu

väljamõistmine on oma olemuselt hüvituslik või karistuslik või võib täheldada mõlemaid elemente

kombineeritult. Hiljem märkis kolleegium 20. jaanuari 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10

(p 13) seoses kaebaja põhjendatud huvi määratlemisega, et nimetatud tasu on käsitatav

kahjuhüvitisena. TLS §-st 108 nähtuvalt hõlmab kahju, mis tekib töölepingu õigusvastase

ülesütlemise korral olukorras, ka saamata jäänud töötasu. Samas on aga sätestatud teiste tööandjate

makstud tasu arvessevõtmiseks selge õiguslik alus.

23. Kolleegium möönab, et põhimõtteliselt on ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmise puhul

tegemist kahju hüvitamisega, kuid see säte reguleerib kahju hüvitamise erijuhtu, mille puhuks ei ole

seadusandja näinud ette hüvitise vähendamise või välja mõistmata jätmise võimalust, aluseid ega

põhimõtteid. Nende tuletamine vastava õigusliku regulatsiooni puudumise korral poleks üldjuhul

kooskõlas avaliku õiguse olemusega.

Kolleegium on varem pidanud mahaarvamisi ATS § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitusest teatud

juhtudel küll sätte eesmärgile viidates võimalikuks. Kolleegiumi arvates pole sätte eesmärgiga

kooskõlas tasu väljamõistmine aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja

mõjuvate põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile (vt 11. oktoobri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99).

Kooskõlas sätte eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast

kolleegiumi praktika kohaselt (1. novembri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99) maha arvata ka

hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. Kõnealuse

kaasuse puhul oli Kohtla-Järve linna põhimääruses ette nähtud hüvitis volikogu esimehe ametist

vabastamise korral.

Esimesel juhul tingis mahaarvamise kaebaja süüline käitumine menetlusõiguste kuritarvitamise näol.

Teisel juhul aga eriregulatsiooni olemasolu, mis sätestas selgesõnaliselt hüvitise maksmise ametist

vabastamise olukorras. Kolleegiumi hinnangul pole praeguse vaidluse puhul võimalik välja tuua

kirjeldatud juhtumitega võrreldavaid erandlikke asjaolusid, mis võiksid välistada ATS § 135 lg 1

alusel tasu maksmise või tingida selle vähendamist.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et teistelt tööandjatelt töötasu või muude samaväärsete tasude

saamine (nt tasu ettevõtlusest) ei ole omane ainult olukorrale, kus ametniku teenistussuhe on

lõppenud, vaid kooskõlas ATS §-dega 72 ja 73 võib ametnik samaaegselt teenistuses olekuga töötada

ka teise tööandja juures või tegelda ettevõtlusega. Selle eristamine, milline osa tasudest on saadud

seetõttu, et ametnik oli sunnitud eemal viibima oma senisest teenistuskohast ja millist osa võinuks ta

saada ka samaaegselt teenituses olekuga, ei pruugi olla üheselt selge.

24. Eelnevale tuginedes ei pea kolleegium põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et ATS § 135

lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta teenitusest sunnitult

puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu.

III

25. Periood, mille eest K. Afanasjeva soovis saamata jäänud töötasu väljamõistmist, hõlmab nii

ajavahemikku, mille osas peab kolleegium võimalikuks saamatajäänud töötasu väljamõistmist ATS

§ 135 lg 1 alusel Maksu- ja Tolliametilt (11. august 2005 - 19. juuni 2009), kui ka kriminaalasjas

tehtud määruse alusel ametist kõrvaldamise aega, mille eest kolleegium ei pea võimalikuks

saamatajäänud töötasu käesoleva haldusasja raames välja mõista (9. märts 2005 - 10. august 2005).

Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole seni tuvastatud, kas ametist kõrvaldamine oli õiguspärane

või õigusvastane. Kolleegium soovib siinkohal märkida, et Riigikohtu üldkogu leidis 30. augusti

2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-10, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus hüvitada ka

õiguspärase ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on

riivatud erakordselt intensiivselt. Üldkogu leidis samuti, et kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis

võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt

tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses ning et sellise regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt

PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale

kohtumenetlusele (p-d 62 ja 63). Üldkogu tunnistas kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt

kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise regulatsiooni

puudumise PS §-dega 11, 14, 15 ja 32 vastuolus olevaks ning lähtus eelmärgitud haldusasjas ametist

kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel PS §-st 32.

IV

26. Eelnevale tuginedes tuleb K. Afanasjeva kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium

tühistab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning halduskohtu otsuse teenistusest sunnitult puudutud

aja eest tasu ning menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb asjas uue otsuse millega mõistetakse

MTA-lt K. Afanasjeva kasuks välja tasu teenitusest sunnitult puudutud aja eest ajavahemiku

11. august 2005 - 19. juuni 2009 eest vastavalt käesoleva otsuse II osas väljendatud põhimõtetele.

Kaebus jääb rahuldamata ajavahemikul 9. märts 2005 - 10. august 2005 teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu nõudes. K. Afanasjevale väljamõistetava summa täpne suurus tuleb välja

arvutada Maksu- ja Tolliametil.

27. HKMS § 93 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust

K. Afanasjeva taotles halduskohtult teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja teenistusse

ennistamist ning tasu väljamõistmist kogu teenitusest sunnitult puudutud aja eest alates 9. märtsist

2005 kuni 19. juunini 2009. K. Afanasjeva on taotlenud kohtumenetluses kantud õigusabikulude

(27 500 krooni) väljamõistmist vastustajalt.

Halduskohtu otsus on jõustunud osas, millega tühistati MTA 7. märtsi 2005. a käskkiri nr 1319-K

ning ennistati kaebaja teenistusse. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb K. Afanasjevale välja mõista tasu

teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku 11. august 2005 - 19. juuni 2009 eest, kusjuures

nimetatud tasu arvutamisel ei tule arvesse võtta teenistusest puudutud ajal saadud tasu teistelt

tööandjatelt. Kohtumenetluse lõpptulemusena rahuldatakse tasu nõue umbes 45,5 kuu ulatuses ning

jäetakse rahuldamata 5 kuu ulatuses. Samuti on rahuldatud tühistamisnõue ja nõue kaebaja

teenistusse ennistamiseks. Kolleegium leiab, et arvestades kaebuse rahuldatud ja rahuldamata jääva

osa ulatust, tuleb kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldada 95% ulatuses. Seega

tuleb Maksu- ja Tolliametilt K. Afanasjeva kasuks välja mõista 26 125 krooni ehk 1669 eurot ja 69

senti.

Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 ls 1 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld