3-3-1-52-10 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-52-10

1. Nõustun kolleegiumi enamusega selles, et ATS § 135 lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja

eest makstav tasu on olemuselt hüvitis tekitatud kahju eest. Nõustun ka varasemas praktikas ning

praeguses otsuses väljendatud seisukohaga, et ATS § 135 lg-s 1 makstava hüvitise eesmärgiks on

anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta

temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta.

Ma ei nõustu aga sellega, et teiselt tööandjalt saadud tasu ei saa ATS § 135 lg 1 alusel

väljamõistetavast tasust maha arvata või tasaarvestada. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt.

2. Kolleegiumi enamus on lähtunud sellest, et ATS § 135 lg 1 ega ükski teine kehtiva õiguse säte ei

näe ette õiguslikku alust, mis võimaldaks ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust muude tasude

mahaarvamist.

On tõsi, et seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust teistel

alustel saadud tasude, sealhulgas teistelt tööandjatelt saadud palga ja muude summade

tasaarvestamist.

Ometi on kolleegium varasemas praktikas, mille juurde on jäädud ka praeguses asjas, pidanud ATS

§ 135 lg 1 eesmärgile viidates võimalikuks ATS § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitisest maha arvata

hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. Samuti on

kolleegium varasemas praktikas pidanud võimalikuks mitte välja mõista tasu ATS § 135 lg 1 alusel

aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei ilmunud

kohtuistungile. Ka nendel juhtudel ei olnud seaduses ette nähtud selgesõnalist alust, mis

võimaldanuks kolleegiumil niisuguse seisukohani jõuda.

Arvan, et kui seaduse alusel makstud hüvitiste mahaarvamist sai põhjendada ATS § 135 lg 1

eesmärgiga, siis peaks selle eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega saama põhjendada ka

seda, miks tuleb ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetavast hüvitisest tasaarvestada teiselt tööandjalt

saadud töötasu. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud. Enamat ei tohiks

kahju hüvitamine isikule anda.

3. Märgin, et nii kehtiv avaliku teenistuse seadus kui ka 1. juulist 2009 kehtivuse kaotanud töölepingu

seadus tuginevad oma regulatsioonides suuresti omaaegsele töökoodeksile. Viimase § 222, piirates

tööle ennistamise korral väljamõistetava tasu suurust kolme kuu keskmise palgaga, ei nimetanud

võimalust tasaarvestada ennistamise korral väljamõistetavast palgast muid summasid. Omati

tasaarvestati toonase juurdunud praktika kohaselt tööle ennistamisel väljamõistetavast palgast juba

väljamakstud vallandustoetus, töötasu teises organisatsioonis ning ajutise töövõimatuse toetus, mida

maksti sunnitult töölt puudutud perioodil.

Pole alust arvata, et avaliku teenistuse seaduse koostamisel ei lähtutud toonasest praktikast, mis oli

kooskõlas § 222 eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. On eelduspärane, et avaliku

teenistuse seaduse vastuvõtmisel ei peetud silmas seda, et ATS § 135 lg 1 alusel mõistetakse kogu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest ilma igasuguste ajaliste piiranguteta välja kogu palk, võtmata

arvesse sellel ajavahemikul teiselt tööandjalt saadud palka.

4. Tähendusväärne on siinkohal, et kehtiva töölepingu seaduse § 108 teine lause annab võimaluse

arvata hüvitisest maha osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud.

Paragrahvis 108 sätestatakse: "Töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal

õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa,

mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud." Seega lähtub kehtiv töölepingu

seadus kahju hüvitamise üldpõhimõttest.

5. Teiselt tööandjalt saadud palga tasaarvestamata jätmisel võib ATS § 135 lg 1 kohaldamisel tekkida

järgmine olukord.

Vabastatud ametnik asub teise tööandja juurde tööle vabastamise päevale järgneval päeval ning

pöördub kohe kaebusega halduskohtusse, nõudes teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. Kohtuvaidlused kestavad aasta või paar. Kaebuse esitaja on kohtuistungitele

ilmunud ja kasutanud oma menetluslikke õigusi heauskselt. Ka pole tema teenistusest vabastanud

ametiasutuse tegevus või tegevusetus kohtumenetluse kestust mõjutanud. Aasta või paar kestnud

kohtumenetlus ei ületa üldjuhul kohtumenetluse mõistlikku kestust. Oletame, et sellise hüpoteetilise

kaasuse puhul teeb alles Riigikohus otsuse ennistada ametnik teenistusse. Kolleegiumi enamuse

toetust pälvinud seisukoha järgi tuleb sel juhul ametiasutuselt välja mõista tasu kogu teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Sellest tasust saab maha arvata ainult seaduse alusel makstud hüvitise.

Teiselt tööandjalt saadud tasu tasaarvestada ei saa. Selle tulemusena satub teenistusest vabastatud

ametnik, kes kohtuvaidluse ajal töötas teise tööandja juures, soodsamasse olukorda, kui ta oleks

olnud teenistussuhte jätkumisel.

Arvan, et selline ebamõistlik lahendus pole kooskõlas ATS § 135 eesmärgi ja kahju hüvitamise

üldiste põhimõtetega.