3-1-1-49-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-49-11

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Hannes Kiris, Lea Kivi ja Villu Kõve

Kohtuasi

Kriminaalasi Henri Rüüsaku ja Endrus Arge süüdistuses

KarS § 3851 ja § 384 lg 1 järgi ning Indrek Laasma süüdistuses

KarS § 3851 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

16. veebruari

2011.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-09-10258

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endrus Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Henri Rüüsaku

ja Indrek Laasma kaitsja vandeadvokaat Andres Simson,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Aarne Pruus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. september 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Endrus Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Henri Rüüsaku

ja Indrek Laasma kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ning

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2011. a ja Pärnu Maakohtu 4. novembri

2010. a otsused Henri Rüüsaku, Endrus Arge ja Indrek Laasma süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 3851 järgi ning Henri Rüüsaku ja Endrus Arge süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 384 lg 1 järgi.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Endrus Arge kasuks välja 2824 (kaks tuhat kaheksasada

kakskümmend neli) eurot 1 sent kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Henri Rüüsak ja Endrus Arge anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 380, § 3851 ja § 384 lg 1 järgi,

Indrek Laasma aga süüdistatuna KarS §-de 380 ning § 3851 järgi.

1.1 KarS § 3851 järgi (enne 15. märtsi 2007 KarS § 380 järgi) süüdistati H. Rüüsakut, E. Arget ja

I. Laasmad selles, et nad jätsid Japi Mööbel OÜ juhatuse liikmetena täitmata ÄS § 180 lg-st 51

tuleneva kohustuse esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui

20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Korraldades

Japi Mööbel OÜ igapäevast majandustegevust, teadsid süüdistatavad osaühingu püsivast

maksejõuetusest, mis oli välja kujunenud aastatel 2005 ja 2006 ning süvenenud aastal 2007. Sellele

vaatamata

jätsid

süüdistatavad

pankrotiavalduse

õigeaegselt

esitamata,

esitades

selle

alles 4. juulil 2007. Seejuures allkirjastasid süüdistatavad 5. mail 2006 Japi Mööbel OÜ 2005. a

majandusaasta aruande, millest nähtuvalt oli osaühingu netovara 379 723 krooni ulatuses negatiivne,

2004. a majandusaasta kahjum oli 937 257 krooni ja 2005. a majandusaasta kahjum 3 150 018 krooni.

Samuti teadsid süüdistatavad, et Japi Mööbel OÜ 2006. a majandusaasta aruande kohaselt oli

osaühingu kahjum 1 941 130 krooni ja netovara 2 320 853 krooni ulatuses negatiivne ning et

osaühingu 2007. a kuubilansside ja kasumiaruande järgi oli osaühingu omakapital jätkuvalt

negatiivne. Rahavood äritegevusest olid 1 599 641 krooni ulatuses miinuses. Japi Mööbel OÜ

võlg 31. detsembri 2005. a seisuga oli 1 241 997 krooni, sh maksuvõlg 676 957 krooni.

1.2 KarS § 384 lg 1 järgi süüdistati H. Rüüsakut ja E. Arget selles, et teades Japi Mööbel OÜ juhatuse

liikmetena osaühingu püsivast maksejõuetusest, võõrandasid nad enne äriühingu pankrotiavalduse

esitamist ettevõtte vara, eelistades seejuures kahte võlausaldajat - OÜ-d C ja AS-i H (hilisema

ärinimega S AS) - teistele võlausaldajatele. Selleks tegi H. Rüüsak E. Arge heakskiidul järgmised

tehingud:

1) 30. aprillil 2007 allkirjastas H. Rüüsak OÜ-ga C lepingueelsete läbirääkimiste protokolli, milles

lepiti kokku, et Japi Mööbel OÜ võõrandab talle kuuluvad kinnistud OÜ-le C, kes tasub nende eest

tasaarvestuse korras. Eelnevalt oli OÜ W loovutanud OÜ-le C kõik oma olemasolevad ja tulevikus

tekkida võivad nõuded Japi Mööbel OÜ vastu summas 4 209 933 krooni 27 senti;

2) 2. mail 2007 sõlmis H. Rüüsak Japi Mööbel OÜ esindajana OÜ-ga C hüpoteegi kustutamise

lepingu, kinnistute müügilepingu ning asjaõiguslepingu, millega müüs OÜ-le C Japi Mööbel OÜ-le

kuuluvad kinnistud "J" ja "P". Nendel kinnistutel paiknesid kõik osaühingu tootmistegevuseks

vajalikud hooned koos seadmetega. Kinnistute müügisumma oli 6 000 000 krooni. Sellest 1 586 500

krooni tasus OÜ C Japi Mööbel OÜ-le rahas ja 4 413 500 krooni ulatuses tasaarvestati vastastikuseid

nõudeid.

Müügitehingu tulemusena tasus Japi Mööbel OÜ kohe AS-le H võlgnevuse summas 1 435 377

krooni 94 senti. Samas vähenes 5 795 193 krooni 71 sendi võrra osaühingu põhivara ja seega ka teiste

võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosus.

Pärast majandustegevuseks vajalike tootmishoonete ja seadmete võõrandamist sai Japi Mööbel OÜ

2007. a maikuus 991 429 krooni kahjumit. Seega vähenes müügitehingu tulemusena oluliselt Japi

Mööbel OÜ maksevõime.

Osaühingule kuuluva vara võõrandamisega eelistasid süüdistatavad AS-i H ja OÜ-d C teistele Japi

Mööbel OÜ võlausaldajatele ning põhjustasid Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise vähenemise.

12. juulil 2007 kuulutati välja Japi Mööbel OÜ pankrot. Selleks ajaks oli osaühingu võlg 7 000 000

krooni.

2. Pärnu Maakohtu 4. novembri 2010. a otsusega tunnistati H. Rüüsak süüdi KarS § 3851 ja § 384

lg 1 järgi ja teda karistati vastavalt 100 ja 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega. KarS § 64

lg 1 alusel mõistis kohus H. Rüüsakule liitkaristuseks rahalise karistuse 300 päevamäära summas 343

800 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati ka E. Arge süüdi KarS § 3851 ja § 384 lg 1 järgi ning

tedagi karistati vastavalt 100 ja 300 päevamäära suuruse rahalise karistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

mõistis kohus E. Argele liitkaristuseks rahalise karistuse 300 päevamäära summas 346 500 krooni.

I. Laasma tunnistati süüdi KarS § 3851 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära

summas 30 850 krooni. Süüdistuses KarS § 380 järgi mõistis maakohus nii H. Rüüsaku, E. Arge kui

ka I. Laasma õigeks. Japi Mööbel OÜ (pankrotis) pankrotihalduri esitatud tsiviilhagi jättis kohus

rahuldamata.

2.1 Põhjendades süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 3851 järgi, märkis maakohus järgmist. On

vaieldav, millal täpselt saabub hetk, mil ettevõtte majanduslikud raskused on muutunud ilmseks ja

alaliseks maksejõuetuseks. Omanike usk olukorra paranemisse ja oma ettevõtte tulevikku on

mõistetav, kuid olukorra hindamisel tuleb omanikel lähtuda objektiivsetest näitajatest, mitte

emotsioonidest ja lootustest. Peamiseks selliseks näitajaks on ettevõtte osakapitali olukord. Kui

netovara väheneb alla poole osakapitali väärtusest, on tegemist ilmse maksejõuetusega, mis Japi

Mööbel OÜ tegevuses ka selgelt avaldus. 2005. a sügisel tarvitusele võetud abinõud tõid kaasa

majandusnäitajate lühiajalise paranemise 2006. a algul, kuid 31. detsembriks 2006 oli osaühingu

osakapital miinuses juba 2 320 853 krooni ulatuses. Kohtu hinnangul pidanuks Japi Mööbel OÜ

juhatus esitama osaühingu pankrotiavalduse juba 2005. a, mitte alles 2006. a algul pärast 2005. a

majandusaasta aruande allkirjastamist, nagu leitakse süüdistuses. Kohus luges vääraks süüdistatavate

väite, et neil puudus jooksev teave ettevõtte majandusnäitajatest ja netovara olukorrast.

2.2 Seoses H. Rüüsaku ja E. Arge süüdistunnistamisega KarS § 384 lg 1 järgi märkis kohus, et 2. mai

2007. a tehingutega eelistati kahte Japi Mööbel OÜ võlausaldajat - AS-i H ja OÜ-d C. Maakohus

osutas seejuures ka asjaolule, et OÜ C oli oma nõude Japi Mööbel OÜ vastu omandanud OÜ-lt W,

mille osanikud ja juhatuse liikmed olid H. Rüüsak ja E. Arge. Kuna AS-i H nõue Japi Mööbel OÜ

vastu oli tagatud hüpoteegiga, osales AS H 2. mai 2007. a tehingutes, nõustudes hüpoteegi

kustutamisega.

2. mai 2007. a tehingute ja nendega seotud tehingute tulemusena ei saanud Japi Mööbel OÜ vaba

raha ega saavutanud jätkusuutlikkust. Pärast kinnistute müüki moodustas Japi Mööbel OÜ kogu

olemasoleva vara valmistoodang, mille bilansiline väärtus oli 500 000 krooni. Seega vähendas

kinnisvara müük Japi Mööbel OÜ maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel, samuti

Japi Mööbel OÜ potentsiaalset pankrotivara.

2.3 Japi Mööbel OÜ (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi osas märkis kohus, et see ei ole

küllaldaselt põhjendatud ega tõendatud, ning jättis hagi rahuldamata. Põhjendades oma

mittenõustumist prokuröri seisukohaga, et süüdistatavatelt tuleb välja mõista 6 000 000 krooni, kuna

selle summa võrra vähenes 2. mai 2007. a tehingu tõttu Japi Mööbel OÜ maksevõime, märkis

maakohus muu hulgas järgmist. 6 000 000 krooni oli kinnistute kokkuleppeline hind, kuna see langeb

kokku kahe võlausaldaja nõuete kogusummaga. Kinnistute turuhind tehingu tegemise aja seisuga ei

ole teada. Seetõttu ei saa ka väita, et Japi Mööbel OÜ vara vähenes 6 000 000 krooni võrra. Küll aga

vähenesid samas ulatuses reaalselt Japi Mööbel OÜ kohustused.

3. Pärnu maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Rüüsaku, E. Arge ja I. Laasma kaitsja

vandeadvokaat Andres Simson, kes taotles maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ning kõigi

kolme süüdistatava õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus kõigi maakohtu seisukohtadega, korrates neid oma otsuses, ja lükkas tagasi

apellandi väite, et maakohus rikkus otsust tehes põhistamiskohustust. Muu hulgas märkis

ringkonnakohus järgmist.

4.1 Maakohus on teinud seadusest tuleneva otsustuse, et kui äriühingu netovara väheneb alla poole

osakapitali väärtuse, on tegemist ilmse maksejõuetusega. Netovara kaotuse korral tuleb omanikel

otsustada, kas viia omakapital seadusega vastavusse või lõpetada äriühingu tegevus. Kuna seadusest

ega kohtupraktikast ei tulene, millal saab äriühingut pidada püsivalt maksejõuetuks, on konkreetselt

määratlemata ka ajahetk, millest alates tekib juhatusel kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Samas

ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et vaidlustatud otsuses ei ole veenvalt tõendatud Japi Mööbel

OÜ püsiva maksejõuetuse väljakujunemine enne 15. juunit 2007. Kohtukolleegium nõustus

maakohtu järeldusega, et Japi Mööbel OÜ juhatus pidanuks seadusest tulenevalt pankrotiavalduse

esitama juba aastal 2005.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et 2. mai 2007. a tehingud olid majanduslikult

põhjendatud ega tekitanud Japi Mööbel OÜ maksevõime olulist vähenemist ega maksejõuetust. Kuigi

kinnistute eest saadud rahast tasus Japi Mööbel OÜ AS-le H võla ja ülejäänud summa tasaarvestati

võla katteks OÜ-ga C, vähenes osaühingu põhivara 5 795 193 krooni 71 sendi võrra ning 2007. a

maikuu majandustegevuse näitajad viitasid ettevõtte maksevõime olulisele vähenemisele. H. Rüüsak

ja E. Arge eelistasid 2. mai 2007. a tehingute tegemisel ilmselgelt kahte võlausaldajat teistele,

põhjustades sellega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise vähenemise. Japi Mööbel OÜ ei saanud

2. mai 2007. a müügitehingust vabu käibevahendeid ega saavutanud jätkusuutlikkust. Seega vähendas

kinnisvara müük Japi Mööbel OÜ maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. Rüüsaku ja I. Laasma kaitsja

vandeadvokaat A. Simson ning E. Arge kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru.

6. H. Rüüsaku ja I. Laasma kaitsja taotleb maakohtu ning ringkonnakohtu otsuste tühistamist enda

kaitsealuste süüditunnistamist puudutavas osas ning H. Rüüsaku ja E. Arge õigeksmõistmist.

Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Ringkonnakohus on jätnud paljudele apellatsiooni väidetele vastamata. Sisuliselt on

ringkonnakohus piirdunud selle kinnitamisega, et maakohus jõudis õigetele järeldustele, lisamata

täiendavaid motiive. Samas jättis ka maakohus mitmetele kaitsja argumentidele vastamata.

6.2 Tunnistades süüdistatavad süüdi KarS § 3851 järgi, võrdsustasid kohtud püsiva maksejõuetuse

negatiivse omakapitaliga. Tegelikult ei saa püsivat maksejõuetust tuvastada üksnes bilansist

nähtuvate andmete alusel, sest bilanss kajastab finantsseisundit minevikus. Arvesse tuleb võtta

äriühingu majandusliku olukorra tervikpilti. 2005. a oktoobrist 2007. a juunini tegelesid Japi Mööbel

OÜ juhatuse liikmed aktiivselt müügivõimaluste arendamisega Soomes. 2006. a esimesel poolaastal

tegutses Japi Mööbel OÜ kasumlikult ja omakapital oli negatiivne vaid väikeses ulatuses.

Krediidiasutused pidasid osaühingut piisavalt usaldusväärseks, et talle laenu anda. Japi Mööbel OÜ

2006. a majandusnäitajad ei andnud süüdistatavatele alust pidada ettevõtet 2007. a püsivalt

maksejõuetuks. Seda hetkeni, mil ilmnes, et L Oy ei hakka OÜ W kaudu Japi Mööbel OÜ-lt

vaheseinte profiile tellima.

Kuna I. Laasma võis Japi Mööbel OÜ-d esindada üksnes koos H. Rüüsaku või E. Argega, siis ei

saanud ta iseseisvalt OÜ Japi Mööbel pankrotiavaldust esitada. Järelikult ei olnud tal ka võimalik

toime panna KarS §-s 3851 sätestatud kuritegu.

6.3 Süüdistatavate teos puudub ka KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseis. 2. mai 2007. a

müügilepingu ja sellega seotud lepingute sõlmimine oli Japi Mööbel OÜ-le kasulik. Osaühing

sai tehingust 1 586 500 krooni raha. Lisaks sellele vähenesid 4 413 500 krooni võrra osaühingu

kohustused. 1. juunil 2007 sõlmitud üürilepinguga säilitas Japi Mööbel OÜ võimaluse jätkata

vähemalt 5 aasta jooksul tootmist samades ruumides. Seega ei põhjustanud süüdistatavatele

etteheidetav tehing Japi Mööbel OÜ maksevõime olulist vähenemist ega maksejõuetust.

Müügilepingust saadud rahast tasus osaühing arvelduskrediidi AS-le H, kuna arvelduskrediidileping

oli lõppenud. Samuti tasus osaühing 2007. a 8.-30. maini 402 866 krooni 2 senti maksuvõlga. Lisaks

maksti maikuus töötasusid ja muid arveid. Veel 2007. a juuni alguses oli Japi Mööbel OÜ täielikult

valmis jätkama tootmist ja võtma vastu tellimusi ning täitma kohustusi.

Riiklik süüdistus pole 2. mai 2007. a tehingu kahjulikkust väites tuginenud mitte ühelegi tõendile,

millest nähtuks kinnistu väärtus müügihetkel. Seetõttu on väide tehingu kahjulikkusest spekulatiivne.

Pole tõendatud, et Japi kinnistu 2007. a müügihind (turuhind) oli üle

1 586 500 krooni. See, et müügist saadi ülekandega 1 586 500 krooni ja 4 413 500 krooni

tasaarvestati ei tähenda, et kinnistu tegelik väärtus oli 6 000 000 krooni. Poolte kokkulepe seisnes

selles, et kinnistu müüakse 1 586 500 krooni eest, 4 414 500 krooni ulatuses loobub ostja nõuetest ja

üürib kinnistul asuva hoone välja OÜ-le Japi Mööbel. Selline kokkulepe sõlmiti tagamaks, et OÜ C ei

esitaks tulevikus Japi Mööbel OÜ vastu nõuet 4 413 500 krooni tasumiseks.

Kinnistud müüdi 2. mail 2007, osaühingu pankrot kuulutati välja sama aasta 12. juulil. Seega olnuks

pankrotihalduril soovi korral võimalik nõuda tagasivõitmise korras müügitehingu kehtetuks

tunnistamist. Asjaolu, et pankrotihaldur seda ei teinud, näitab, et haldur ja pankrotitoimkond pidasid

tehingut osaühingule kasulikuks.

Isegi kui eeldada, et käesoleval juhul eelistati kaht võlausaldajat teistele, ei saa väita, nagu oleks

sellega teisi võlausaldajaid kahjustatud. Kinnistute müük oli ainukene võimalus ettevõtte tegevust

jätkata. Kinnistute müük ei toonud kaasa ei Japi Mööbel OÜ maksevõime vähenemist ega

maksejõuetust, sest kinnistu müüdi turuhinnaga ja arvestades vajadust jätkata ettevõtte tegevust.

Seetõttu jäi OÜ Japi Mööbel maksevõime samaks või isegi paranes. Japi Mööbel OÜ maksejõetuse

põhjuseks oli tooraine hinnatõus ja see, et L Oy jättis oodatud tellimused esitamata.

7. E. Arge kaitsja taotleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist osas, millega E. Arge

tunnistati KarS § 385¹ ja KarS § 384 lg 1 järgi süüdi, samuti oma kaitsealuse õigeksmõistmist.

Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kaitsja väited on kokkuvõtlikult järgmised.

7.1 Kohtud ei ole kriminaalasja lahendamisel lähtunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist, mistõttu

on kaebeõiguse teostamine raskendatud. Kohtuotsuste pinnalt jääb ebaselgeks, millised asjaolud on

tuvastatud ja milliseid asjaolud on kohus lugenud kuriteokoosseisu tunnustele vastavateks. Samuti ei

ole kohtud järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja

kohtuotsuse põhistamise nõuet. Osa olulistest tõenditest jäeti analüüsimata, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus on jätnud

asja lahendamisel vastamata apellatsioonis esitatud argumentidele ja on olnud asja lahendamisel

erakordselt pealiskaudne. Kuna kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised ei ole enam

kõrvaldatavad, tuleks Riigikohtul teha õigeksmõistev otsus.

7.2 Ebaõige on kohtute seisukoht, et Japi Mööbel OÜ oli alates 2005. a majandusaasta aruande

allkirjastamisest maksejõuetu, kuna osaühingu omakapital oli negatiivne. Omakapitali adekvaatsuse

ja netovara nõue on üksnes signaliseeriva tähtsusega. Ainult nende alusel ei ole võimalik kindlalt

väita, et osaühing on püsivalt maksejõuetu. Korrektse hinnangu andmisel tuleb arvestada ka muude

majandusnäitajatega. Maksejõuetusena käsitletakse võlgniku suutmatust rahuldada võlausaldaja

nõudeid, kui see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. See

määratlus viitab vajadusele mõõta äriühingu maksevõimelisust (või maksejõuetust) arvuliselt ja

analüüsida seda pikema perioodi vältel, et välistada juhuslikkus ja ajutisus. Seega tuleb äriühingu

maksejõuetuse tuvastamiseks teha maksevõime analüüs. Selleks kasutatakse erinevaid meetodeid.

Praktikas levinuimaks on nn Altmani Z-skoori võrrand, mida pankrotihaldurid on ka Eesti

kohtupraktikas korduvalt kasutanud. Käesolevas asjas Japi Mööbel OÜ maksevõime analüüsi ei

tehtud, ehkki prokuratuuri käsutuses olid kõik seda võimaldavad andmed.

Kohtud on jätnud arvestamata, et W OÜ ja muud kontserni tütarettevõtted olid Japi Mööbel OÜ-le

andnud laene üle 2 miljoni krooni. Kõnealusel ajal ei võimaldanud seadus konverteerida selliseid

laene omakapitaliks, kuid osaühing oli nende laenude abil piisavalt kapitaliseeritud.

Osaühingu maksejõuetuse vastu räägib ka see, et veel 20. jaanuaril 2006 andis krediidiasutus Japi

Mööbel OÜ-le laenu. Kuna krediidiasutusel on keelatud anda laenu maksejõuetule äriühingule ja

maksevõime hindamiseks on seadusega kehtestatud krediidikomitee nõue, kinnitab laenulepingu

sõlmimine, et 20. jaanuaril 2006 polnud osaühing maksejõuetu.

Pärast pankroti väljakuulutamist 2007. a koostati tervendamiskava, mida võlausaldajate esimesele

üldkoosolekule järgnenud kolmel kuul ka täideti. Seega isegi pankroti väljakuulutamise hetkel nähti

võimalust, et osaühing suudab igapäevase majandustegevusega kasumis olla ja võlgu tasuda.

Tervendamiskava poolt hääletasid kõik võlausaldajad. 30. juuni 2006. a seisuga oli omakapital

miinuses vaid 42 540 krooni. Kui sel ajal kehtinud seadus oleks võimaldanud saadud laene

konverteerida omakapitali, oleks omakapital olnud umbes 2 miljoni krooni ulatuses positiivne.

Isegi juhul kui eeldada, et E. Arge tegevus vastas KarS § 3851 objektiivsele koosseisule, ei ole

täidetud subjektiivne koosseis.

7.3 Tunnistades E. Arge süüdi KarS § 384 lg 1 järgi, on kohtud tuvastanud, et süüdistusaktis

kirjeldatud tehinguga eelistati osasid võlausaldajaid teistele. Samas ei nähtu kohtuotsustest, milliste

tõendite alusel jõudsid kohtud seisukohale, et süüdistusaktis loetletud tehingute tulemusel on Japi

Mööbel OÜ maksevõime oluliselt vähenenud. Kohtud märkisid, et osaühingu põhivara vähenes 5

795 193 krooni 71 sendi võrra. Samas on jäetud tähelepanuta, et äriühingu kohustused vähenesid 6

000 000 krooni. Hindamaks süüdistusaktis kirjeldatud tehingute mõju võlgniku maksevõimele, tuleb

üheselt kindlaks teha võlgniku maksevõime enne ja pärast 2. mai 2007. a tehingut. Kinnistute müük

toimus ajal, mil Japi Mööbel OÜ võis arvata, et toodangu müük suureneb ja seetõttu õnnestub

makseraskused ületada. Sellises olukorras võeti kahe võlausaldaja survel ja selleks, et osaühingu

tegevus saaks jätkuda, vastu otsus kinnistute müügiks. See otsus oli majanduslikult põhjendatud kuna

Japi Mööbel OÜ tootmistegevuseks ei olnud kinnistu omamine hädavajalik, tootmine sai jätkuda

sõltumata sellest, kellele kinnistu kuulub. Vara müüdi hinnaga, mis oli kõrgem nii turuväärtusest kui

ka bilansilisest väärtusest.

Süüdistusest ei nähtu, milles seisnes E. Arge teopanus KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo

toimepanemisse. E. Arge ei sõlminud 30. aprilli 2007. a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli ega

2. mai 2007. a müügilepingut. Prokurör on küll viidanud, et E. Arge tegutses grupis H. Rüüsakuga,

kuid pole avanud E. Arge teopanust.

Kohtuotsustes puudub subjektiivse külje analüüs.

8. Kassatsioonivastustes leiab prokurör A. Pruus, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Prokuröri põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1 Kohtud ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsused on piisavalt põhistatud ja kohtute

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav.

8.2 ÄS § 171 lg 2 p-st 1, §-st 176 ja § 180 lg-st 51 tulenevalt peab osaühing viima omakapitali

seaduses nõutud tasemele 20 päeva jooksul ning juhul, kui seda ei tehta, peab juhatus esitama

pankrotiavalduse. Japi Mööbel OÜ omakapital oli negatiivne alates 2004. aastast ja oli seda jätkuvalt

ka järgnevate aastate jooksul. Seega oli tegemist osaühingu ilmse maksejõuetusega ja juhatuse

liikmed teadsid seda.

Väide, et I. Laasmaa ei saanud ise pankrotiavaldust esitada on PankrS § 13 lg-st 2 tulenevalt ekslik.

8.3 Japi Mööbel OÜ kinnistute ja tootmisvahendite müügi tulemusena loovutas Japi Mööbel OÜ

tootmispinnad ja tootmisvahendid. Japi Mööbel OÜ kuubilanssidest ja kasumiaruannetest nähtub, et

pärast kinnistute müüki osaühingu majanduslik olukord halvenes (kahjum oli mais 2007 suurem kui

ühelgi varasemal kuul samal aastal, omakapitali miinus süvenes). Seega ei olnud müügitehing Japi

Mööbel OÜ seisukohast lähtuvalt kasulik.

E. Arge teopanus KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisse seisnes selles, et ta

teadis Japi Mööbel OÜ kinnistute ja tootmisvahendite müügitehingust ja tehing toimus tema

nõusolekul. Tehingu tegemine oli võimalik ainult seetõttu, et E. Arge jättis esitamata

pankrotiavalduse ja andis H. Rüüsakule tehinguks nõusoleku.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2011. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel

läbi vaadata kriminaalkolleegiumi täiskogule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma

kirjalike seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et käesolevas asjas tehtud kohtuotsused on olulises osas

põhistamata. Iseäranis puudulik on ringkonnakohtu otsus, milles valdavalt vaid korratakse maakohtu

seisukohti, jättes apellatsiooni väited sisuliselt analüüsimata. Samas on ka maakohtu põhistused

mitmes küsimuses lünklikud. Tuleb nõustuda E. Arge kaitsjaga, et kumbki kohtuaste ei ole otsuse

põhistuste ülesehitamisel järginud deliktistruktuuri ja see muudab otsused raskesti jälgitavaks.

Eeltoodut arvestades on kohtuotsuste tegemisel rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Samas on maakohus ja ringkonnakohus süüdistuses kirjeldatud faktilistele

asjaoludele õiguslikku hinnangut andes kohaldanud ka vääralt materiaalõigust. Seega tuleb

vaidlustatud kohtuotsused tühistada KrMS § 362 p-des 1 ja 2 sätestatud alusel.

12. Kolleegium käsitleb kõigepealt H. Rüüsaku, E. Arge ja I. Laasma süüditunnistamist KarS § 3851

järgi (I) ja seejärel H. Rüüsaku ning E. Arge süüditunnistamist KarS § 384 lg 1 järgi (II), peatudes

seejuures esmalt KarS § 384 lg 1 koosseisuteol (A) ning siis koosseisulisel tagajärjel (B). Lõpuks

võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab E. Arge kaitsja

kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).

I

13. KarS § 3851 järgi on karistatav seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata

jätmine.

14. H. Rüüsakule, E. Argele ja I. Laasmale heidetakse KarS § 3851 järgi ette seda, et nad rikkusid ÄS

§ 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, jättes Japi Mööbel OÜ juhatuse

liikmetena osaühingu pankrotiavalduse õigeaegselt (süüdistuse tekstist võib järeldada, et silmas on

peetud 5. maid 2006) esitamata, esitades selle alles 4. juulil 2007.

15. Kolleegium täpsustab esmalt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teo ajalisi piire. Heites

H. Rüüsakule ja E. Argele ette, et nad jätsid Japi Mööbel OÜ pankrotiavalduse esitamata juba

aastal

2005,

ehkki

süüdistuses

loeti

pankrotiavalduse

esitamise

kohustuse

rikkumise

algusajaks 5. mai 2006, väljusid kohtud süüdistuse piiridest ja rikkusid sellega KrMS § 268 lg 1

nõudeid. Kohtud pole Japi Mööbel OÜ maksevõimet 2005. a käsitlenud pelgalt taustafaktina, mis

kinnitaks süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1), vaid süüdistatavatele ühemõtteliselt süüks

arvanud, et Japi Mööbel OÜ pankrotiavaldust ei esitatud juba aastal 2005. Lähtudes KrMS § 268 lg-

st 1 kuulub käesoleva kriminaalmenetluse esemesse küsimus, kas süüdistatavad rikkusid

pankrotiavalduse esitamise kohustust alates 5. maist 2006, mitte aga see, kas sellesisuline rikkumine

võis alguse saada juba varem.

16. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva

möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Osutatud sätet

tuleb tõlgendada koosmõjus TsÜS §-ga 36, mille kohaselt peavad juhatuse või seda asendava organi

liikmed esitama pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Seega

tekib osaühingu juhatuse liikmetel pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv

maksejõuetus on ilmne. Maksejõuetuse mõiste on avatud pankrotiseaduses. PankrS § 1 lg 2 sätestab,

et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on

juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline

seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

17. Selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt

maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse

tõenäolisele tulevikuperspektiivile.

18. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda

iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust

pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist,

mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine). Näiteks ei saa

võlgniku maksevõimet tagantjärgi hinnates võtta arvesse selliseid tehnoloogia arengus või tooraine

hinnas toimunud olulisi muudatusi, mis mõjutasid võlgniku äriplaani realiseerumist, kuid mis

hinnataval ajahetkel ei olnud mõistlikult ettenähtavad.

19. Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne

raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See, kui äriühingu

netovara - s.o bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2

p 1) - on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse

kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb

võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu

netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Näiteks on võimalik, et

netovara negatiivsus on tingitud pikaajalistest kohustustest, mille sissenõutavaks muutumise ajaks

võib võlgniku finantsolukord olla tänu kasumlikule tegevusele sedavõrd paranenud, et võlgnik on

võimeline kõik kohustused täitma. Samuti võib ette tulla muid juhtumeid, kus äriühingu netovara on

küll negatiivne, kuid sellele vaatamata ei saa rääkida võlgniku püsivast maksejõuetusest.

Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada siiski

vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada

võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures

peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule

olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav. Teisalt ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt

maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses

sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei

kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt.

20. Võlgniku objektiivse maksejõuetuse ilmnemise tuvastamisel on kasutatavad ka majandusteaduses

välja töötatud nn pankroti prognoosimise mudelid (bankruptcy prediction models), kuid seda üldjuhul

vaid abistava meetodina teiste argumentide kõrval. Seejuures tuleb arvestada, kas konkreetne mudel

on kohandatud Eesti oludele. E. Arge kaitsja kassatsioonis viidatud Altmani "Z-skoori" võrrand on

koostatud Ameerika Ühendriikide äriühingute majandusnäitajate statistilise analüüsi baasil,

arvestades Ameerika Ühendriikide pankrotiõigust ja ärikeskkonda. Seetõttu ei pruugi tulemus, mis

saadakse selle mudeli rakendamisel Eesti ettevõtja suhtes, olla alati usaldusväärne. Lisaks kuulub "Z-

skoori" mudeli lähteandmete hulka äriühingu aktsiate (osade) turuväärtus, mille tõsikindel

tuvastamine börsil noteerimata äriühingu puhul võib olla väga keeruline või isegi võimatu.

21. Seega tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt

maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid

kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka

teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust.

22. KarS § 3851 subjektiivne koosseis eeldab KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt teo

toimepanijalt tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.

23. See tähendab, et võlgniku pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isik peab muu hulgas

vähemalt võimalikuks pidama ja möönma (KarS § 16 lg 4), et võlgniku majanduslik olukord on

muutunud püsivalt selliseks, mis ei võimalda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Piisab, kui isik saab

üldjoontes aru, et võlgnik ei ole enam võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline

seisund püsiv. Pankrotiavalduse esitamata jätmise tahtlikkust ei välista see, kui isik pole teadlik

võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustusest. Sellisel juhul on tegemist eksimusega teo

keelatuses, mille õiguslikud tagajärjed sätestab KarS § 39. Samuti ei ole tahtluse sisukohalt oluline, et

isik oleks teadlik püsiva maksejõuetuse täpsest õiguslikust sisust.

24. Kui võlgniku objektiivse maksejõuetuse kindlakstegemisel tuleb võlgniku majanduslikku

olukorda kajastavaid andmeid hinnata objektiivse ja asjatundliku kõrvalseisja vaatepunktist (vt

punkt 18), siis toimepanija tahtluse tuvastamisel on oluline silmas pidada ka tema teadmisi, oskusi ja

kogemusi seoses äriühingu juhtimise ja raamatupidamisega. Nii ei saa sellest, et juhatuse liikmele on

kättesaadavad äriühingust võlgniku püsivale maksejõuetusele viitavad raamatupidamisandmed, alati

automaatselt järeldada, et tal oleks olemas tahtluseks vajalik teadmine äriühingu püsivast

maksejõuetusest. Oluline on kindlaks teha, et toimepanija sai ka tegelikult aru, millises majanduslikus

olukorras võlgnikust äriühing oli. Eriti nn mikroettevõtjate puhul ei saa pidada enesestmõistetavaks

juhatuse liikme võimet raamatupidamisandmeid sügavuti mõista.

25. Samas on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus raamatupidamisandmed viitavad võlgniku

püsivale maksejõuetusele, kuid võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises süüdistatav isik väidab,

et tal oli vaatamata sellele põhjendatud alus arvata, et äriühing ei ole tegelikult püsivalt maksejõuetu,

peab ta enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse

võimaluse neid asjaolusid kontrollida. Riigikohus on ka varem leidnud, et KrMS §-s 7 ette nähtud

süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise

üleminekut süüdistatavale (vt nt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-

03, p 29 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 22-

23 ning 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.4).

26. Praeguses kriminaalasjas põhistasid kohtud oma järeldust, et Japi Mööbel OÜ oli juba 2005. a

püsivalt maksejõuetu, üksnes argumentidega, et osaühingu netovara oli negatiivne ja äriühing oli

kahjumis. Kolleegium möönab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes osutatud netovara- ja

kahjuminäitajad tekitavad arvestatava kahtluse, et Japi Mööbel OÜ oli ajal, mil süüdistuse kohaselt

rikuti pankrotiavalduse esitamise kohustust, s.o aastaks 2006 muutunud püsivalt maksejõuetuks.

Kohtuotsustes ei ole aga käsitletud Japi Mööbel OÜ varaliste õiguste ja kohustuste struktuuri (nt kui

palju oli lühiajalisi ja kui palju pikaajalisi kohustusi), äriühingu teisi majandusnäitajaid ega tegevuse

perspektiivikust. Seetõttu ja eelnevalt märgitud põhjustel on kohtute järeldus, et Japi Mööbel oli juba

enne 2007. a juunikuud muutunud püsivalt maksejõuetuks ning süüdistatavad rikkusid

pankrotiavalduse esitamise kohustust, nõuetekohaselt põhistamata. Lisaks on kohtud jätnud

tuvastamata süüdistatavate tahtluse. Järelikult on kohtud H. Rüüsakut, E. Arget ja I. Laasmad KarS

§ 3851 järgi süüdi tunnistades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p 7).

Kolleegium ei jaga kassaatorite arvamust, et seda rikkumist pole võimalik asja uuel arutamisel

kõrvaldada.

27. Väär on I. Laasma kaitsja seisukoht, et I. Laasma ei saa põhimõtteliselt vastutada Japi Mööbel

OÜ pankrotiavalduse õigel ajal esitamata jätmise eest, sest tal ei olnud õigust osaühingut üksinda

esindada. PankrS § 13 lg 4 esimene lause sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku nimel võib

pankrotiavalduse esitada juhatuse või seda asendava juhtorgani iga liige ka siis, kui tal ei ole õigust

juriidilist isikut üksinda esindada. Seega ei võtnud esindusõiguse piirang I. Laasmalt kohustust

esitada Japi Mööbel OÜ maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Sellele on osutanud ka

ringkonnakohus.

II

28. KarS § 384 lg 1 sätestab karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku

juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise,

kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või

põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja

teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või

tema maksejõuetus.

29. H. Rüüsakut ja E. Arget süüdistatakse KarS § 384 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et nad

eelistasid 30. aprilli ja 2. mai 2007. a tehingutega Japi Mööbel OÜ teistele võlausaldajatele kahte

võlausaldajat - OÜ-d C ja AS-i H, põhjustades sellega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulise

vähenemise.

30. Kolleegium leiab, et kohtud on H. Rüüsakut ja E. Arget KarS § 384 lg 1 järgi süüdi tunnistades

eksinud nii KarS § 384 lg 1 teokirjelduse kui ka koosseisulise tagajärje tõlgendamisel. Sellest

tulenevalt on jäetud osa süüdistatavate vastutuse eeldustest nõuetekohaselt tuvastamata.

(A)

31. Võlgniku rahalise kohustuse täitmine on käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena KarS

§ 384 lg 1 mõttes vaid siis, kui see on vastuolus PankrS §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ja

kahjustab PankrS § 109 tähenduses teiste võlausaldajate huve.

32. Esiteks on ühe võlausaldaja teisele eelistamisest võimalik rääkida üksnes juhul, kui täidetud

kohustuse prioriteet täitmata kohustuse ees ei tulene vahetult seadusest, s.t täidetud nõue ei ole

rahuldamata nõudest varasemas rahuldamisjärgus (PankrS § 153). Seega on ühe võlausaldaja teisele

eelistamise esmaseks eelduseks see, et ühele võlausaldajale tasutakse võlg, kuid võlausaldajatele,

kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla rahuldatud võlgniku

võlanõue, võlga ei tasuta. Olukorras, kus võlgnik täidab panditud eseme müügist saadud raha eest

eelisjärjekorras pandiga tagatud nõude (pandisumma ulatuses), jättes tasumata pandiga tagamata

nõude, ei ole ta KarS § 384 lg 1 mõttes ühte võlausaldajat teisele eelistanud. Seda seetõttu, et PankrS

§ 153 lg 1 kohaselt oleks ka pankrotimenetluses sellest rahast esmalt rahuldatud pandipidaja nõue.

Küll võib ühe võlausaldaja teisele eelistamisega tegemist olla siis, kui pandipidajale eelisjärjekorras

tasutud võlasumma ületab pandisummat või PankrS § 153 lg-st 2 tulenevat piirmäära.

33. Käesolevas kriminaalasjas leidsid kohtud, et nii võlgnevuse tasumine AS-le H kui ka nõuete

tasaarvestamine OÜ-ga C on täies ulatuses käsitatav nende võlausaldajate eelistamisena teistele Japi

Mööbel OÜ võlausaldajatele. Samas nähtub kohtute tuvastatud asjaoludest, et AS H nõue Japi

Mööbel OÜ vastu oli tagatud hüpoteegiga vähemalt ühele 2. mai 2007. a müügilepingu esemeks

olnud kinnistule (kohtud ei ole tuvastanud, millisele kinnistule hüpoteek oli seatud ja milline oli

hüpoteegi rahaline väärtus). Kohtud jätsid kõnealuse fakti sisuliselt tähelepanuta, ehkki sellel on

süüdistatavate käitumisele antava õigusliku hinnangu seisukohalt oluline tähtsus. Hüpoteegiga

koormatud kinnistu müügist laekunud raha kasutamine AS H nõude rahuldamiseks - tingimusel, et

see nõue oli muutunud sissenõutavaks - ei ole vähemalt ulatuses, milles see ei ületa pandisummat ega

PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud määra, käsitatav AS H eelistamisena Japi Mööbel OÜ teistele

võlausaldajatele. Seda seetõttu, et PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud

nõuded pandieseme müügist saadud raha ulatuses esimeses rahuldamisjärgus. Seega on kohtud,

lugedes Japi Mööbel OÜ poolt AS-le H võla katteks 1 435 377 krooni 94 sendi maksmise täies

ulatuses AS H eelistamiseks, kohaldanud vääralt materiaalõigust. Käesolevas punktis märgitu kehtib

juhul, kui AS H nõue Japi Mööbel OÜ vastu oli muutunud sissenõutavaks. Kohtud ei ole AS H nõude

sissenõutavusele tähelepanu pööranud.

34. Isegi juhul, kui rahuldatud nõue ei ole varasemas järgus kui rahuldamata jäetud nõue, ei saa

automaatselt väita, et ühte võlausaldajat on KarS § 384 lg 1 mõttes teisele eelistatud. Võlgniku

rahaliste kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja soodsam kohtlemine on käsitatav KarS § 384 lg 1

mõttes ühe võlausaldaja teisele eelistamisena vaid siis, kui selline eelistamine on pankrotiõiguslikult

lubamatu. Kui pankrotiõiguslikult loetakse võlgniku mingi kohustuse täitmine õiguspäraseks ja

põhjendatuks, ei saa võlgnikku ega tema juhtorgani liiget selle kohustuse täitmise eest ka karistada.

See, kas maksejõuetuks muutunud võlgniku rahalise kohustuse täitmine, millega eelistati üht

võlausaldajat teisele, oli õigustamatu või mitte, sõltub eeskätt sellest, kas kohustuse täitmisega

kahjustati PankrS § 109 lg 1 mõttes teiste võlausaldajate huve. Pankrotiõiguslikult käsitatakse seda,

kui võlgniku rahalise kohustuse täitmine toimub üht võlausaldajat teisele eelistades, kohustuse

täitmise tagasivõitmise alusena (eeskätt PankrS § 113 lg 1 p 2 kolmas alternatiiv). Riigikohus on

selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

8. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-21-09, p 15). Samuti on asutud seisukohale, et mitte igasugune

ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka

siis, kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid

võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, võlga ei tasutud, ei saa

sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate huvide

kahjustamiseks. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-43-07, p 9

ja 29. mai 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-63-09, p 11.) Selleks, et otsustada, kas võlgniku rahalise

kohustuse täitmisel ühe võlausaldaja eelistamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, tuleb

võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt

otsus asjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Kui äriühingu juhatuse liige valib sellise kohustuse täitmise, mis

perspektiivis võib tagada äriühingu eksistentsi ja kõigi võlgade tasumise ning eeldusel, et juhatuse

liige ei riku samaaegselt oma muid kohustusi, näiteks kohustust esitada pankrotiavaldus, võib sellist

käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks. Samuti võib hinnata kohustuse, millega kaasneb viivise

maksmise kohustus, täitmise eelistamist sellele, millega viivist ei kaasne. (Vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-45-03, p 22.)

35. Praeguses kriminaalasjas ei ole kohtud andnud hinnangut OÜ-ga C tehtud tasaarvestuse ja AS H

hüpoteegiga tagamata nõudeosa rahuldamise majanduslikule põhjendatusele Japi Mööbel OÜ

tegevuse jätkamise seisukohalt. Järelikult on jäetud tuvastamata ka teiste võlausaldajate huvide

kahjustamine kui KarS § 384 lg-s 1 nimetatud "eelistamise" üks eeldustest. Asjaolu, et OÜ C

tasaarvestatud nõuded Japi Mööbel OÜ vastu olid omandatud OÜ-lt W, mille osanikeks ja juhatuse

liikmeteks olid H. Rüüsak ja E. Arge, annab alust kõrgendatud kahtluseks, et tasaarvestuse tegemisel

võidi OÜ-d C Japi Mööbel OÜ teistele võlausaldajatele eelistada. Siiski saa osutatud asjaolust

automaatselt järeldada, et tasaarvestuse tegemine oli teisi võlausaldajaid kahjustav - selline järeldus

nõuab eraldi põhistamist.

(B)

36. Sõltumata eeltoodust tuleb arvestada, et ühe võlausaldaja teisele eelistamine on KarS § 384 lg 1

järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine või

tema maksejõuetus. H. Rüüsakut ja E. Arget süüdistatakse kahe võlausaldaja ülejäänutele

eelistamisega Japi Mööbel OÜ maksevõime olulises vähendamises. Seetõttu vajab järgnevalt

selgitamist, mida peetakse KarS § 384 lg-s 1 silmas võlgniku maksevõime ja selle vähenemise all.

37. Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi.

TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui

seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktivate väärtusest kui ka

kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine isiku vara väärtuse vähenemist. Vara

väärtuse vähenemine võib seisneda aktivate väärtuse vähenemises või kohustuste mahu

suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu

vähenemises. Juhul kui aktivate ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra,

siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise

kindlakstegemisel aktivate väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu

muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel

vähenevad võlgniku aktivad ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas

mahus kui aktivad - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku

maksevõime vähenemisest.

38. Võlgniku kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja eelistamine teisele saab põhjustada võlgniku vara

- ja seega ka tema maksevõime - vähenemise eeskätt juhul, kui täidetav kohustus pole veel

sissenõutavaks muutunud, selle kehtivus on tõenäoliselt vaidlustatav või kui kohustuse täitmine on

vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). (Näiliku ehk tegelikult mitteeksisteeriva kohustuse

täitmine ei ole aga KarS § 384 lg 1 mõttes käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena, vaid vara

loovutamisena.) Tegeliku, mittevaidlustatava ja sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmine

võlgniku vara väärtust üldjuhul ei muuda, sest sellisel juhul vähenevad samavõrra nii võlgniku

aktivad kui ka kohustused. Seega ei saa sellise kohustuse täitmine põhjustada ka võlgniku

maksevõime vähenemist. Erandina võib võlgniku maksevõime vähenemist jaatada näiteks juhul, kui

võla katteks loobutakse varast, mis on oluline võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja mille

puudumise tõttu vähenevad võlgniku tulud, mida olnuks võimalik kasutada võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.

39. Eeltoodut silmas pidades ei ole KarS § 384 lg 1 alternatiiv "/../ ühe võlausaldaja teisele

eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema

maksejõuetus /../" õigusselguse aspektist õnnestunud. Seadusandja on ühe võlausaldaja teisele

eelistamist nimetanud küll KarS § 384 lg 1 ühe teoalternatiivina, kuid seadnud sellise käitumise

karistatavuse sõltuvusse tagajärjest, mida võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega

üldjuhul ei kaasne. Nii võlgniku maksevõime oluline vähenemine kui ka tema maksejõuetus eeldavad

võlgniku vara väärtuse vähenemist. See, kui võlgniku olemasolevaid aktivaid kasutatakse vaid osade

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, samas kui teiste võlausaldajate nõuded jäetakse põhjendamatult

rahuldamata või rahuldatakse väiksemas ulatuses kui PankrS §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõte

eeldaks, ei põhjusta üldjuhul võlgniku vara väärtuse vähenemist. Seda juba eelnevalt märgitud

põhjusel, et võlausaldaja õigustatud ja sissenõutavaks muutunud nõude täitmise korral vähenevad

sama summa võrra nii võlgniku rahaliselt hinnatavad õigused kui ka kohustused. Seega on võlgniku

rahalise kohustuse täitmisel võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine, juhul kui see ei

põhjusta võlgniku vara koguväärtuse vähenemist, küll PankrS § 109 lg-st 1 ja § 113 lg 1 p-st 2

tulenevalt ebaseaduslik, kuid mitte KarS § 384 lg 1 järgi karistatav. Kehtivas õiguses on sellises

olukorras võimalik kohaldada üksnes pankrotiõiguslikku õiguskaitsevahendit - tagasivõitmist.

Vastupidine seisukoht, mille kohaselt tuleks võlgniku maksevõime vähenemisega KarS § 384 lg 1

mõttes võrdsustada ka olukord, kus ühe või mitme võlausaldaja tulem võlgniku varast jääb

väiksemaks PankrS § 153 järgsest tulemist, ei oleks kooskõlas KarS § 2 lg-s 4 ette nähtud

analoogiakeeluga.

40. Põhjendades järeldust, et H. Rüüsak ja E. Arge vähendasid süüdistuses osutatud tehingutega

oluliselt Japi Mööbel OÜ maksevõimet, piirdusid kohtud sisuliselt tõdemusega, et kinnistute müük ja

sellest saadud vara kasutamine kahe võlausaldaja nõuete rahuldamiseks vähendas Japi Mööbel OÜ

maksevõimet ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamisel. Jaatades Japi Mööbel OÜ maksevõime

olulist vähenemist, on kohtud lähtunud sellest, et süüdistuses osutatud tehingute tõttu

vähenes 5 795 193 krooni 71 sendi võrra Japi Mööbel OÜ põhivara, omistamata tähendust asjaolule,

et sama tehingu tulemusel vähenesid kokku 5 848 877 krooni 94 sendi võrra ka osaühingu kohustused

AS H ja OÜ C ees. Seejuures ei ole kohtud kontrollinud, kas AS H ja OÜ C rahuldatud nõuded olid

muutunud sissenõutavaks ja kas majanduslikult otstarbekalt toimivalt võlgniku juhatuse liikmelt

võinuks eeldada nende kohustuste täitmise vaidlustamist. Selliseid asjaolusid tuvastamata ei ole aga

võimalik hinnata, kas Japi Mööbel OÜ vara ja maksevõime ka tegelikult süüdistatavate teo tagajärjel

vähenes või mitte. Kohtud on samastanud võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja võlgniku

maksevõime vähenemise. Käesoleva otsuse punktides 37-39 toodud põhjustel kolleegium sellise

tõlgendusega ei nõustu. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka KarS § 384 lg 1 koosseisulise

tagajärje esimese alternatiivi - võlgniku maksevõime olulise vähenemise - ebaõige tõlgendamise

tõttu.

41. Lisaks on süüdistuses ja kohtuotsustes märgitud, et pärast majandustegevuseks vajalike

tootmishoonete ja seadmete võõrandamist sai Japi Mööbel OÜ 2007. a maikuus 991 429 krooni

kahjumit. Samas pole kohtuotsustes esitatud ühtegi põhistust ega viidatud ühelegi tõendile, mis

kinnitaks, et selline kahjum oli kinnistute müügi ja kahe võlausaldaja nõuete rahuldamisega

põhjuslikus seoses (KarS § 12 lg 2). Järelikult on kohtud jätnud põhjusliku seose kinnistute müügi ja

Japi Mööbel OÜ kahjumi vahel nõuetepäraselt tuvastamata, samastades ajalise järgnevuse põhjusliku

seosega (post hoc ergo propter hoc). Siinkohal märgib kolleegium ühtlasi, et kriminaalasjas pole

vaidlust, et Japi Mööbel OÜ jätkas oma tavapärast majandustegevust samades ruumides ka pärast

kinnistute võõrandamist.

42. Kuna kriminaalasjas tuvastatud asjaolud ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, kas H. Rüüsakule

ja E. Argele etteheidetav tegu vastab KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, tuleb

kriminaalasi ka seda süüdistust puudutavas osas KrMS § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes maakohtule

uueks arutamiseks saata.

43. Juhul kui kohus jõuab kriminaalasja uuel arutamisel järeldusele, et H. Rüüsak ja E. Arge

eelistasid Japi Mööbel OÜ kohustuste täitmisel AS-i H ja/või OÜ-d C teistele võlausaldajatele (vt

otsuse punkte 31-35), tuleb järgnevalt tuvastada, kas ja kui, siis millises ulatuses vähenes eelistatud

võlausaldajate nõuete rahuldamise tõttu Japi Mööbel OÜ maksevõime. Selle eelduseks on osaühingu

vara väärtuse vähenemine (vt punkt 37 jj). Selleks on vaja esmalt tuvastada võõrandatud kinnistute

tegelik väärtus (s.t summa, mille võrra osaühingu aktivate väärtus reaalselt vähenes), s.t kinnistu

harilik- ehk turuväärtus (TsÜS § 65) müügitehingu aja seisuga. Andmed eseme bilansiline

(raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme

turuväärtust. Samuti tuleb arvestada, et eseme müügihind ei pruugi kõikidel juhtudel vastata selle

turuhinnale, eeskätt tuleb arvestada konkreetse müügitehingu asjaolusid (nt tehingud seotud isikute

vahel võivad sageli toimuda turuväärtusest madalama või kõrgema hinnaga). (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.2, samuti 30. novembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 15.)

44. Juhul, kui kinnistute võõrandamise ja osade võlausaldajate nõuete rahuldamise tagajärjel jäi Japi

Mööbel OÜ-l saamata tulu, mida osaühing oleks kinnistute omandi säilitamisel eeldatavasti teeninud,

on ka seda summat võimalik käsitada Japi Mööbel OÜ aktivate väärtuse vähenemisena (vrd ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 31).

45. Olles tuvastanud Japi Mööbel OÜ aktivate väärtuse muutumise ja selle ulatuse, tuleb kohtul

kindlaks teha, kas ja kui siis, millises ulatuses suurenes osaühingu vara seetõttu, et süüdistuses

nimetatud tehingute tulemusel vähenesid osaühingu kohustused. Selle küsimuse lahendamisel väärib

muu hulgas eraldi tähelepanu nende laenusuhete iseloom, millest tulenevad nõuded OÜ C oli

omandanud. Seoses E. Arge süüditunnistamisega KarS § 3851 järgi on tema kaitsja kohtutele ette

heitnud, et Japi Mööbel OÜ omakapitali hulka ei arvatud OÜ-lt W kui sidusettevõtjalt saadud laene.

Sellest võib järeldada, et kaitsja käsitab OÜ W poolt Japi Mööbel OÜ-le antud laene nn allutatud

laenudena, s.o laenudena, mis lepingu kohaselt kuuluvad võlgniku makseraskuste korral

tagastamisele üksnes tingimusel, et kõigi teiste võlausaldajate nõuded on eelnevalt rahuldatud. Juhul,

kui OÜ W või teiste sidusettevõtjate poolt Japi Mööbel OÜ-le antud laenud on tõepoolest käsitatavad

allutatud laenudena, ei saa nende tasumisest tingitud kohustuste mahu vähenemist tõenäoliselt Japi

Mööbel OÜ vara väärtust suurendavana arvesse võtta. Seda seetõttu, et äriühingu makseraskuste

korral allutatud laenu tagastamine enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist võib olla vastuolus

hea usu põhimõttega (VÕS § 6).

46. Tuvastades ühe või mitme võlausaldaja eelistamisest tingitud Japi Mööbel OÜ maksevõime

vähenemise, tuleb kohtul anda järgnevalt normatiivne hinnang selle olulisusele KarS § 384 lg 1

mõttes, samuti teha kindlaks KarS § 384 lg 1 subjektiivse koosseisule vastavate asjaolude olemasolu

või puudumine.

47. Kolleegium nõustub E. Arge kaitsjaga, et E. Arge teopanus KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemisse on jäänud senises menetluses piisavalt konkretiseerimata. Et tunnistada isikut

süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised

asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise

teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-

11-07, p 38). Seejuures ei saa kohus KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt omistada isikule teopanust, mis

väljuks süüdistuse piiridest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-83-10, p 40). Käesolevas kriminaalasjas kohtud E. Arge teopanust nõuetekohaselt

määratlenud pole. Ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse

liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse

liiget kuriteo kaastäideviijaks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-60-07, p 26). Kaastäideviija teopanus võib seisneda konkreetses tegevuses või

tegevusetuses, kusjuures mitteehtsa tegevusetusdelikti (nagu KarS § 384) puhul tuleb tegevusetuses

väljenduva teopanuse määratlemisel lähtuda KarS §-st 13. (KarS § 13 kohaldamise kohta vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-104-09 ja 27. oktoobri

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 10.)

III

48. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kassatsioonides vaidlustatud osas nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja

saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

49. E. Arge kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada E. Argele kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu summas 2824 eurot 1 sent.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta

kandma

üksnes

põhjendamatust

kaebusest

tingitud

menetluskulud

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;

22. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-10-09, p 61 ja 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna

Riigikohus tuvastas, et kasseeritud kohtuotsus ei olnud seaduslik ja põhjendatud, tuleb

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu E. Argele hüvitada. Taotluses nimetatud

kaitsjatasu on kolleegiumi hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik.

50. H. Rüüsaku ja I. Laasmaa kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust ei ole Riigikohtule

esitatud.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Hannes Kiris, Lea Kivi, Villu Kõve