3-3-1-49-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-11

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Harju maavanema protest Tallinna Linnavalitsuse 20. mai

2009. a korralduse nr 769-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-2597

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. jaanuari 2011. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli

2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-2597. Teha asjas uus otsus.

Rahuldada protest osaliselt. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 20. mai 2009. a korraldus

nr 796-k õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramise osas.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. oktoobri 1995. a otsusega nr 6353 loeti Tallinnas, Pikk 64

asunud hooned ja krunt suurusega 540 m2 omandireformi objektiks ning tunnistati nimetatud vara

suhtes õigustatud subjektiks Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik loovutas

3. novembri 2003. a notariaalselt tõestatud lepinguga Pikk 64 maa tagastamise nõudeõiguse Tallinna

linnale kui maal asuvate ehitiste omanikule, loobudes samas ehitiste tagastamise taotlusest. Tallinna

Linnavalitsus määras 14. novembri 2005. a korraldusega nr 2157-k korteriomandite seadmise

eesmärgil Pikk 64 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 713 m2.

2. Tallinna Linnavalitsus otsustas 20. mai 2009. a korraldusega nr 796-k mitte tagastada Pikk 64

maad pindalaga 540 m2 ning määras õigusvastaselt võõrandatud maa eest Tallinna linnale

kompensatsiooniks 108 000 kr. Õiguslikuks aluseks märgiti korralduses muu hulgas maareformi

seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 ja § 7 lg 1. Maa mittetagastamist põhjendati sellega, et maa on

määratud ehitiste teenindamiseks ning see on kinnistatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas.

Harju maavanem tegi 7. jaanuaril, 26. märtsil ja 20. aprillil 2010 Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku

viia 20. mai 2009. a korraldus kooskõlla seadustega. Tallinna Linnavalitsus leidis 28. jaanuari,

14. aprilli ja 14. mai 2010. a vastustes, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane.

3. Harju maavanem esitas Tallinna Halduskohtule protesti Tallinna Linnavalitsuse 20. mai 2009. a

korralduse tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt osas, millega nähakse ette kompenseerida

Pikk 64 ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa.

4. Tallinna Halduskohus jättis 7. jaanuari 2011. a otsusega protesti rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused:

a) korteriomandite seadmisel maa tasuta omandisse andmist ei saa käsitada maa tagastamisena Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 mõttes. Asjaolud, et Tallinna linn sai

korteriomandite seadmise tulemusena korteriomandid enda omandisse ning et korteriomandite

esemeks on ühtlasi mõtteline osa maast, mis hõlmab ka vaidlusalust õigusvastaselt võõrandatud

maad, ei võta temalt maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust. Maad ei ole varem

kompenseeritud, samuti ei ole linn taotlenud selle vara tagastamist. Kompenseerimise välistab vara

varasem tagastamine, mitte aga selle minek mis tahes muul moel õigustatud subjekti või temalt

nõudeõiguse omandanud isiku omandisse;

b) vara tagastamisena tuleb kõne alla tagastamine ORAS alusel või ka teatud juhtudel tagastamine

okupatsioonivõimude poolt. Kompenseerimist ei välista nt see, kui õigustatud subjekt on varem sama

vara omandanud tsiviilõigusliku lepingu alusel, ega see, et õigustatud subjekt on maal asuva ning

omandireformi objektiks mitteoleva ehitise omanikuna eelnevalt erastanud teatud osa õigusvastaselt

võõrandatud maast. Määravat tähtust ei saa omistada asjaolule, et linn sai korteriomandite esemeks

oleva maa enda omandisse tasuta. Seadusandja ei ole sellist omandamist vara tagastamisega

võrdsustanud ning protesti esitaja tõlgendus pelgalt mõistlikkusele ja eesmärgipärasusele tuginedes

oleks vastuolus seaduslikkuse põhimõttega;

c) oluline ei ole see, et Tallinna linn oli ühtlasi omandireformi kohustatud subjekt. Maa tagastamise

nõudeõiguse omandamisega ei teostanud linn avalikku võimu. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oleks

võinud loovutada oma nõudeõiguse ka mõnele teisele isikule. Linna erikohtlemine ei ole õigustatud.

Maa omanikuks sai linn tulenevalt omandiõigusest eluruumide üle. Sellel puudus igasugune seos

kirikult maa tagastamise nõudeõiguse omandamisega. Seadus ei keela maa tagastamise nõudeõiguse

loovutamist kohalikule omavalitsusele ega selle realiseerimist omavalitsuse poolt. Seadusest ei tulene

eriregulatsiooni juhuks, kui maa tagastamise nõudeõiguse omandanud isik on õigusvastaselt

võõrandatud maad hõlmava korteriomanditeks jaotatud kinnistu omanik.

5. Harju maavanem palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja protesti rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2597 rahuldati

apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ning rahuldati protest ja tühistati Tallinna

Linnavalitsuse 20. mai 2009. a korraldus. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda.

Kohtuotsuse põhjendused:

a) ORAS § 9 lg 4 vaidlusaluse maa kompenseerimist ei välista, sest linn omandas maa tagastamise

nõudeõiguse loovutamise teel. Kompenseerimise nõudeõigus on tal maareformi seaduse (MaaRS) § 5

lg 1 p 4 alusel tulenevalt loovutamislepingust. MaaRS § 5 lg 1 p 4 kinnitab, et tagastamise

nõudeõiguse loovutamisel kehtib eraõiguses tunnustatud õigusjärgluse printsiip. Selle kohaselt

omandab õigusjärglane õiguseellase positsiooni eseme suhtes;

b) MaaRS § 13 kohaselt on kompenseerimise vältimatu eeldus aluse esinemine maa

mittetagastamiseks. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal oli Tallinna linna omandis neli

korteriomandit Pikk 64 elamus. Linn oli kantud kinnistusraamatusse korteriomandi, mille reaalosaks

on erastamata eluruum, omanikuna eluruumide erastamise seaduse (EES) § 214 lg 6 p 2 alusel. EES

§ 215 lg 2 kohaselt ei pidanud linn maa eest tasuma. Viis korteriomandit Pikk 64 elamust on kohaliku

omavalitsuse poolt erastatud kas eluruumi või korteriomandina, kusjuures eluruumid kui vallasasjad

erastanud isikud ei pidanud korteriomandi seadmisel maa eest tasuma;

c) käesoleval juhul reguleerib maa tagastamist MaaRS § 7 lg 1. Kohalik omavalitsus on asunud

seisukohale, et vaatamata sellele, et osa korteriomandeid kuulus linnale, tuleb kogu elamu juurde

määratud teenindusmaa jätta selle sätte alusel tagastamata. Omavalitsus on jätnud arvestamata

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 12 lg-ga 1 ja MaaRS § 221 lg-ga 5.

Korteriomandit peetakse kaasomandi üheks erivormiks. Enne korteriomandite seadmist võis Pikk 64

hoonet käsitada sisuliselt kaasomandis olevana. Seega oleks kohalik omavalitsus korteriomandite

seadmisel saanud realiseerida talle loovutatud maa tagastamise nõudeõiguse selliselt, et oleks

tagastanud temale Pikk 64 hoonest kuuluvale mõttelisele osale vastava maa ning teistele hoones

eluruumid erastanud isikutele otsustatud korteriomandi seadmiseks vajaliku maa erastamise vastavas

ulatuses EES-s sätestatud korras;

d) igal juhul puudus kohalikul omavalitsusel tulenevalt MaaRS § 7 lg-st 1 koostoimes AÕSRS § 12

lg-ga 1 õiguslik alus kogu Pikk 64 maa tagastamata jätmiseks, sest kogu õigusvastselt võõrandatud

maad ei ole määratud teise isiku hoone juurde teenindusmaaks. Osaliselt on tegemist kaebaja

korteriomandite juurde kuuluva maaga. Kuna maa tagastamata jätmine vaidlusaluses korralduses

määratud ulatuses on õigusvastane ja MaaRS § 13 näeb kompensatsiooni ette üksnes maa osaliselt

või tervikuna tagastamata jätmise korral, pole korraldus õiguspärane ka kompensatsiooni määramise

osas. Kompensatsiooni määramiseks on alus üksnes ulatuses, mis on võrdeline teistele

korteriomanikele kuuluvate mõtteliste osadega maatükist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused:

a) ringkonnakohus leidis õigesti, et ORAS § 9 lg 4 ei välista maareformi objektiks oleva maa

kompenseerimist. Linnavalitsus vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles asuti seisukohale, et

kohalikul omavalitsusel puudub MaaRS § 7 lg 1 ja AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt õiguslik alus kogu

Pikk 64 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks;

b) maa tasuta omandisse saamine EES § 214 lg 6 p-s 2 sätestatud alustel ei ole tõlgendatav maa

tagastamisena. Kui analoogsetel juhtumitel on maa tagastamise nõudeõiguse omandajaks isik, kes ei

ole eluruumi erastamise kohustatud subjekt, määratakse talle kompensatsioon tagastamata jäetud maa

eest. Tallinna linna tuleb kohelda võrdselt teiste õigustatud subjektidega;

c) Pikk 64 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine korteriomandi seadmiseks on maa

mittetagastamise aluseks MaaRS § 6 lg 2 p 3 mõttes. MaaRS § 7 lg 1 ja AÕSRS § 12 lg 1 koostoime

välistaks kogu Pikk 64 maa kompenseerimise, kui linn sooviks maa tagastamist. AÕSRS § 12 lg 1

eesmärk on reguleerida olukordi, kus õigustatud subjekt soovib õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist. Isegi kui vaidlusaluse haldusakti õiguslik alus on ebaõige, ei ole mõistlik seda tühistada,

sest linn soovib Pikk 64 kompenseerimist. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse

§ 16 lg 33 esimese lause kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa

tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu

kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Asja uuel otsustamisel peaks

linnavalitsus andma välja samasisulise haldusakti MaaRS § 6 lg 2 p 1 alusel;

d) õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et maa mittetagastamiseks ja kompenseerimiseks on alus

üksnes ulatuses, mis on võrdeline teistele korteriomanikele kuuluvate mõtteliste osadega maatükist.

8. Harju maavanema vastuses ja selle täiendustes palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata

järgmistel põhjustel:

a) maa tasuta omandisse saamine EES § 214 lg 6 p 2 alusel on tõlgendatav maa tagastamisena MaaRS

mõistes. Sellega on realiseerunud üks ORAS § 3 lg-s 2 sätestatud omandireformi teostamise viis -

vara munitsipaliseerimine - ning selle täiendav kompenseerimine pole põhjendatud. Sellele viitavad

omandireformi teostamise viisid ja eesmärk;

b) ilmselt ebaõiglane oleks antud situatsioonis vaadelda Tallinna linna pelgalt eraomanikuna.

Tegemist on erilise subjektiga - riigi omandis olnud maa munitsipaliseerimise õigustatud subjektiga ja

avalik-õigusliku isikuga, kes saab riigilt mitmel muul alusel maad enda omandisse. Ka juhul, kui

ehitise omanik oleks olnud eraisik, kellele määrati korteriomandite seadmiseks vajalik maa, olnuks

ilmselgelt ebaõiglane ja omandireformi mõttega vastuolus olev sama maa täiendav kompenseerimine

teise seaduse alusel. Tegemist oleks alusetu rikastumisega;

c) seaduse ja omandireformi eesmärgiga on kooskõlas kompenseerida linnale see osa maast, mis

erastati korteriomanditena kinnistamisel erastatud eluruumide juurde. Antud asjas on analoogia

omandireformi käigus tagasi taotletava varaga, mille kaotuse eest on teise riigi poolt makstud

kompensatsiooni. Riigikohtu 10. detsembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 (p 16) on

leitud, et omandireform ei tohi kaasa tuua rikastumist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada kassatsiooniastmes toimuva vaidluse piire (I).

Seejärel käsitleb kolleegium küsimust, kas vaidlusalune korraldus on õiguspärane maa tagastamata

jätmise osas (II) ja kompensatsiooni määramise osas (III) ning lahendab poolte taotlused

kassatsiooniastmes (IV).

I

10. HKMS § 64 lg 1 sätestab: "Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus

ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud

materiaalõigust."

11. Kassatsioonkaebuse taotluses on palutud tühistada ringkonnakohtu otsus tervikuna ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Samas rõhutatakse kassatsioonkaebuse põhjendustes, et kassatsioonkaebusega

vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles asuti seisukohale, et kohalikul omavalitsusel

puudub õiguslik alus kogu Pikk 64 maa tagastamata jätmiseks.

12. Hoolimata käesoleva otsuse punktis 11 viidatud kassatsioonkaebuse selgitusest peab Riigikohus

andma hinnangu ka ringkonnakohtu nendele seisukohtadele, millega kassaator nõustub, sh ORAS § 9

lg 4 kohaldamisele. Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25

lg 3 esimene lause). Ka juhul, kui kassatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu poolt materiaalõiguse

väära kohaldamise kohta oleksid põhjendatud, ei saaks Riigikohus muuta ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni või teha ise asjas uut otsust, andmata hinnangut muudele õiguslikele küsimustele,

millest sõltub protesti rahuldamine. Sarnase põhimõtte kehtestab apellatsiooniastmes TsMS § 654

lg 5 teine lause. Kolleegium asus oma 14. oktoobri 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-59-08

seisukohale, et kui kassatsioonimenetluse normid ei reguleeri menetlusküsimust ning esimese ja

apellatsiooniastme menetlusnormid reguleerivad küsimust, siis lähtub Riigikohus nendest

menetlusnormidest (p 11).

HKMS § 64 lg-st 1 tulenevalt ei või Riigikohus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest (vt ka sama

paragrahvi 3. lõige). Samas ei kitsenda kassatsioonkaebuse piire see, et kassaator nõustub

ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega,

kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või

kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte

kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7).

II

13. Tallinna Linnavalitsus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kohalikul omavalitsusel puudus

MaaRS § 7 lg 1 ja § 221 lg 5 ning AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt õiguslik alus kogu Pikk 64 asuva

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et

Pikk 64 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on kogu selle ehitise aluse maa

mittetagastamise aluseks.

14. MaaRS § 7 lg 1 sätestab, et linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui

maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana või

kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises

ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil.

MaaRS § 221 lg 1 sätestab: "Ostueesõigusega võib maad erastada käesoleva seaduse §-des 7, 8, 9, 10,

§ 20 11. ja 12. lõikes ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti."

Nimetatud sättest teeb erandi sama paragrahvi lõige 5, mis sätestab: "Kui mõni ehitise kaasomanikest

on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse

käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud ulatuses maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike

mõttelistele osadele ehitises." Ka AÕSRS § 12 lg 1 sätestab: "Kaasomandis oleva ehitise aluse ja

selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende

osa suurusele ehitises."

Seega tuleneb MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei

kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest.

Erastamisele kuulub maa mõtteline osa, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale

ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Mõtteline osa sellise

ehitise teenindamiseks vajalikust maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa

tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi, tagastatakse. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5

ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu

kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik

omavalitsusüksus.

15. Ringkonnakohtu seisukohaga tuleb nõustuda selles, et Pikk 64 elamut tuli maareformi

läbiviimisel käsitada kaasomandis oleva ehitisena MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 mõttes.

Kuni korteriomandite seadmiseni oli antud juhul tegemist elamuga, milles asunud erastatud

eluruumid olid AÕSRS § 13 lg 4 kolmanda lause ja § 131 lg 2 teise lause kohaselt reaalosadena

tsiviilkäibes koos nendega seotud mõtteliste osadega elamust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus 15. detsembri 2005. a otsuses asjas nr 3-4-1-16-05 seisukohale, et

erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomandis, on kõigi korteriomanike

kaasomandis ning erastatud eluruumide omanikud on samaaegselt ka elamu kaasomanikud (p 16).

Sama põhimõte nähtub ka AÕSRS § 131 lg 2 kolmandast lausest, mis loeb erastatud eluruumi

omanikud elamu kaasomanikeks. Seega võrdsustas asjaõigusseaduse rakendamise seadus elamud,

milles asusid reaalosadena erastatud eluruumid koos nende juurde kuulunud mõtteliste osadega

elamust, omandireformi läbiviimisel kaasomandis olevate ehitistega.

Kohtud on tuvastanud ja vaidlust ei ole selle üle, et osa Pikk 64 elamus asunud eluruume kuulus enne

korteriomandite seadmist Tallinna linnale ning et Tallinna linn oli ehitisealuse maa tagastamise

õigustatud subjekt. Eelnevast tulenevalt määrati Pikk 64 maatükk küll põhjendatult sellel asuva

ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks, kuid tulenevalt MaaRS § 221 lg-st 5 oleks tulnud Tallinna

linnale kuuluvatele korteritele vastav osa sellest maast tagastada.

16. Protestis vaidlustatud korralduse andmise ajal ei olnud linnavalitsusel aga enam võimalik Pikk 64

maa suhtes MaaRS § 221 lg-t 5 kohaldada, sest selleks ajaks oli kogu nimetatud maatükk kinnistatud

elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus. Korteriomandi koosseisu kuuluv

mõtteline osa maatükist ei ole iseseisvalt tsiviilkäibes. Sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam

võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Seega ei ole Pikk 64 maatüki mõtteliste osade

puhul tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole

ennistatud.

Asjaolu, et mõtteline osa maast oleks EES § 214 lg 6 p 2 alusel omandisse andmise asemel tulnud

samas ulatuses samale isikule tagastada, ei anna AÕSRS § 11 lg 5, asjaõigusseaduse § 65 lg 1 ega ka

muude sätete kohaselt alust kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kuna maa tagastamise õigustatud

subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad selles asjas kokku, ei

ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku Tallinna linna kui maa tagastamise õigustatud

subjekti õigusi.

17. Kirjeldatud faktilises ja õiguslikus olukorras ei sätestanud MaaRS § 221 lg 5 vaidlustatud

korralduse andmise hetke seisuga enam erandit sama seaduse § 7 lg-st 1. Seega jättis linnavalitsus

õiguspäraselt maa MaaRS § 7 lg 1 alusel tagastamata, sest maa kuulus teiste isikute hoone juurde

teenindamiseks vajaliku maana ning õigustatud subjekt ja ehitise omanikud ei olnud kokku leppinud

maale hoonestusõiguse seadmises, ehitise võõrandamises ega muul viisil.

18. Kuna maa tagastamata jätmise osas on Tallinna Linnavalitsuse 20. mai 2009. a korraldus

õiguspärane, on ringkonnakohus selles osas korralduse põhjendamatult tühistanud. Ka halduskohus ei

ole selles küsimuses oma otsust piisavalt põhjendanud. Kolleegium teeb seetõttu uue otsuse, millega

jätab protesti Pikk 64 maa tagastamata jätmise peale rahuldamata.

III

19. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et korteriomandite seadmist erastamata jäänud

korterite juurde ei ole võimalik samastada maa tagastamisega ning ORAS § 17 lg 5 ei ole käesolevas

vaidluses asjakohane.

20. Kolleegium on aga seisukohal, et kompensatsiooni määramine oli antud juhul vastuolus ORAS

§ 9 lg-ga 4, mis sätestab: "Avalik-õigusliku juriidilise isiku võib õigustatud subjektiks tunnistada

ainult seadusega. Nimetatud isikutele tagastatakse vara käesolevas seaduses sätestatud alustel ja

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Tagastamata vara neile ei kompenseerita."

21. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud

vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse

üksustele.

Tõsi, võimalik oleks ka tõlgendus, et kõnealune lause välistab üksnes avalik-õigusliku juriidilise isiku

tunnistamise vara kompenseerimise nõude osas omandireformi õigustatud subjektiks. Selle kasuks

räägib ORAS § 9 pealkiri "Organisatsioonid omandireformi õigustatud subjektidena" ning ORAS § 9

lg 4 kolmanda lause paiknemine samas lõikes sättega, mis reguleerib õigustatud subjektiks

tunnistamist (esimene lause).

22. Eeltoodule vaatamata leiab kolleegium, et ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on

ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine.

Esiteks puudus seadusandajal vajadus piirata omandireformi aluste seaduses avalik-õiguslike

juriidiliste isikute tunnistamist kompensatsiooninõude osas õigustatud subjektiks, kuna igasugune

avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustatud subjektiks tunnistamine sai tulenevalt ORAS § 9 lg 4

esimesest lausest toimuda vaid täiendava eriseadusega. Seega oleks ORAS § 9 lg 4 kolmas lause

ringkonnakohtu tõlgendusest lähtumise korral praktiliselt sisutu.

Teiseks väljub õigustatud subjektiks tunnistamise valdkonnast ilmselgelt ka ORAS § 9 lg 4 teine

lause, mis sätestab: "Nimetatud isikutele tagastatakse vara käesolevas seaduses sätestatud alustel ja

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." See lause reguleerib ka tagastamismenetluse järgnevaid

staadiume. Järelikult puudub sama lõike kolmanda lause puhul alus eeldada, et sellega sooviti

täpsustada vaid õigustatud subjektide ringi.

23. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega õigusjärglusest. On tõsi, et õigusjärglane

omandab põhimõtteliselt õiguseellase staatuse. Siiski ei pruugi õigusjärgluse korras üle minna kõik

õigused, nt õigused, mis on õiguseellase isikuga lahutamatult seotud. Samuti ei saa õigusjärgluse

korras avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele üle minna subjektiivne avalik-õigus, kui

selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega.

Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on ka selles asjas õigusjärglus piiratud, sest

kompensatsiooninõude osas ei oleks õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku

eristaatusega.

24. Seega kuulub protest kompensatsiooni määramist puudutavas osas rahuldamisele. Riigikohus

peab põhjendatuks selles küsimuses ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

tühistada. Võimalik on teha uus otsus.

IV

25. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus kassatsioonkaebuse osaliselt. Kautsjon kuulub

tagastamisele (HKMS § 90 lg 2). Muude menetluskulude kohta ei ole menetlusosalised

kassatsiooniastmes kuludokumente esitanud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann