3-3-1-45-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-45-11

Otsuse kuupäev

26. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

S. P. kaebus Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkirja

nr 3.1-2/236 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-82

Menetluse alus Riigikohtus

S. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada S. P. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2010. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari

2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-82.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada S. P. kaebus ja tühistada Viru Vangla direktori

9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236.

Mõista Viru Vanglalt S. P. kasuks välja menetluskulud õigusabile 549,64 eurot ja haldus- ja

ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 31,96 eurot.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidajat S. P.-d karistati Viru Vangla direktori

9. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 3.1-2/236 distsiplinaarkorras kolmeks kuuks ametipalga

vähendamisega 30% võrra. Käskkirja kohaselt viibis S. P. 30. oktoobril 2009 relvastatud üksuse

treeninglaagris ebakaines olekus ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste

mittenõuetekohase täitmise. Käskkirja kohaselt tõendas distsiplinaarsüüteo toimepanemist

sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhataja ülesannetes olnud ametniku kiri vangla direktorile,

joobeseisundi tuvastamise protokoll ja S. P. seletuskiri juhtunu kohta. Kuna joobeseisundi mõiste on

sätestatud üksnes liiklusseaduses (LS), siis lähtuti käskkirjas LS § 20 lg-tes 3 ja 4 sätestatust ning

leiti, et kuna S. P. ei olnud treeninglaagris joobeseisundis, kuid siiski LS § 20 lg-le 4 tuginedes

ebakaines olekus, siis on avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 koosseis täidetud.

2. S. P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a

käskkiri nr 3.1-2/236 tühistada. Kaebuses asuti seisukohale, et kaebajal puudus käskkirjas märgitud

ajal alkoholijoove, alkoholijoobe tuvastamise toiminguid teostas pädevust mitteomav isik ning

alkoholijoove tuvastati selleks mittekohase vahendiga. Samuti ei viidud distsiplinaarmenetlust läbi

nõuetekohaselt, vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega ning distsiplinaarkaristuse määramisel

rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet.

3. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-82 jäeti S. P. kaebus

rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et distsiplinaarkaristus on õiguspärane. S. P. täitis relvastatud

üksuse treeninglaagris olles teenistuskohustusi ebakaines olekus ning see on tõendatud joobeseisundi

tuvastamise protokolli, S. P. seletuskirja ja sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhatajata ülesannetes

olnud ametniku kirjaga vanglale. Sellega pani kaebaja toime avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 järgi

kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo. Joobeseisundi tuvastamise protokollist nähtub, et S. P. nõustus

alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõudnud.

Joobeseisundi tuvastamise läbiviija omas joobeseisundi tuvastamiseks pädevust, sest Viru Vangla on

Justiitsministeeriumi valitsemisalas ning seetõttu on joobe kontrollimise õigus ka

Justiitsministeeriumi ametnikel. Käesoleva asja lahendamisel ei ole siseministri 22. juuni 2009. a

määrusega nr 20 kinnitatud "Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende

kasutamise dokumenteerimise kord" kohaldatav, sest see on kinnitatud politseiseaduse alusel ning

reguleerib üksnes politseile kehtestatud nõudeid joobe tuvastamisel.

4. S. P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Halduskohus ei võtnud vaidlustatud otsuses seisukohta kõigi kaebaja esitatud väidete kohta

(menetlusnormi ebaõige rakendamine, indikaatorvahendi mõõtevea mittearvestamine, võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumine, distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusvigade ja volituste

ületamise mittearvestamine, menetleja erapoolikus), millega rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut. Joobeseisundi tuvastamise protokollist puudusid kasutatud

indikaatorvahendi kohta täpsed andmed (seerianumber, taatlemise aeg), mis võimaldaksid selle

vahendi hilisemat tuvastamist ning kontrollimist. Kuna politseil puudub pädevus alkomeetrite

kalibreerimiseks, siis on halduskohtu sellekohane väide asjakohatu. Kaebajale ei tutvustatud tema

õigusi (politseiseaduse (PolS) § 158 lg 2 ja 4) ning ta pidi indikaatorvahendisse puhuma kaks korda.

Toimingu teistkordseks sooritamiseks puudus vajadus ning halduskohus ei ole selle asjaolu

mittearvestamist põhjendanud. Kuna joobe tuvastamiseks kasutati üksnes indikaatorvahendit, siis ei

saa absoluutse kindlusega väita, et lubatud piirmäärasid on ületatud. Samuti pole arvestatud

mõõteseadme võimalikku mõõteviga. Alkoholijoobe tuvastamise pädevus on üksnes

politseiametnikel, Justiitsministeeriumi allasutuste töötajatel selline pädevus puudus.

Distsiplinaarmenetluse protokollis ei ole kajastatud asjaolu, et menetlejaks määratud isik esitas

taotluse enda distsiplinaarmenetlusest taandamiseks, kuid seda ei võimaldatud.

Distsiplinaarmenetluse materjalides puuduvad põhjendused taandamisavalduse rahuldamata jätmise

kohta ning nimetatud asjaolud seavad menetleja erapoolikuse kahtluse alla. Ebaõige on tuginemine

liiklusseaduse § 20 lg-tele 3 ja 4, sest juhtumil puudub igasugune seos liiklusseadusega ning selles

sätestatud kriteeriumeid ei saa laiendada kõigile üksikjuhtumitele, millel võib olla seos alkoholijoobe

tuvastamisega. Kaebajal puudusid joobeseisundile viitavad välised tunnused. Võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumine tuleneb asjaolust, et isikut, kelle väljahingatavas õhus tuvastati suurem

alkoholisisaldus, karistati kergema karistusega kui kaebajat.

5. Viru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi

nõuetekohaselt, distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ning määratud karistus õiguspärane.

S. P. kinnitas joobeseisundi tuvastamise protokollis omakäeliselt, et nõustub alkomeetri näiduga.

Joobeseisundi tuvastamisel kasutatud alkomeetri mark ja mudel olid distsiplinaarmenetluse

materjalides kajastatud ning hiljem täpsustati üksnes alkomeetri seerianumbrit. Joobeseisundi

tuvastamiseks kasutati politseile kuuluvat kalibreeritud alkomeetrit. Viited politseiseadusele ja

siseministri määrusele nr 20 on asjakohatud, kuna need reguleerivad üksnes politseile kehtestatud

nõudeid joobe tuvastamisel. S. P. nõustus vabatahtlikult alkomeetrisse puhuma, mis näitab, et ta ei

seadnud Justiitsministeeriumi ametniku pädevust toimingu sooritamisel kahtluse alla ning tema

hilisemad väited selles osas on otsitud ning esitatud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Taandamise

küsimuse kajastamata jätmine menetluse kokkuvõttes ei saanud mõjutada menetluse lõpptulemust,

sest kumbki esitatud taandamise põhjus ei olnud seotud kaebajaga, mistõttu ei saanud menetleja olla

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel erapoolik. Vangla ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud.

Võrreldud isikul puudusid varasemad distsiplinaarkaristused, mistõttu ei olnud distsiplinaarkaristuse

määramise puhul tegemist ühesuguste asjaoludega.

6. Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2011. a otsusega jäeti S. P. apellatsioonkaebus

rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kohus möönis, et halduskohtu otsus ei vasta TsMS

§ 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele, kuna otsuse põhjendus koosneb peaasjalikult menetlusosaliste

seisukohtade refereerimistest ja kohtu enda seisukohad ja järeldused ei ole kohtuotsuses jälgitavad

ning kaebaja osade väidete osas ei ole kohus seisukohta kujundanud. Nimetatud rikkumised ei tingi

siiski halduskohtu otsuse tühistamist, sest nimetatud põhjusel kohtuotsuse tühistamine kahjustaks

menetlusosaliste õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ning esinevad menetluslikud rikkumised on

apellatsiooniastmes kõrvaldatavad. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) avaliku teenistuse seadus ei sätesta joobeseisundi tuvastamise nõudeid. Joobeseisundi tuvastamisel

distsiplinaarmenetluses tuleb lähtuda HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidest. Seetõttu ei saa

kohaldada politseiseaduses ja siseministri määruses sätestatud korda. Menetlusnõuete rikkumiseks ei

saa pidada kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, et alkoholijoobe mõõtjateks ei olnud politseinikud,

et kaebajale jäeti tutvustamata politseiseaduses sätestatud õigused ja et tal võimaldati alkomeetrisse

puhuda kaks korda. Nimetatud nõuded ei kehti distsiplinaarmenetluses distsiplinaarkaristuse

kohaldamise eelduseks oleva joobeseisundi tuvastamisel. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka

kaebaja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, kuna selles asjas oli vaidluse esemeks

joobeseisundis auto juhtimise eest määratud väärteokaristus;

2) alkoholijoove võib olla õiguslikku tähendust omav asjaolu paljudes olukordades ning põhjendatud

ei ole selle sisustamine üksnes liiklusseaduses sätestatud joobe kriteeriumist ja sellega seonduvatest

kõrgendatud tõendamisnõuetest lähtudes, kuna muudes küsimustes võib selliste tõendamisnõuete

täitmine osutuda võimatuks ning tähendada nendes valdkondades alkoholijoobe kui õiguslikku

tähendust omava asjaolu kõrvalejätmist selle tõendamatuse tõttu. Seetõttu ei ole LS § 20 lg-s 3¹

sätestatud alkoholijoobe miinimummäärad käesolevas asjas kohaldatavad;

3) joobeseisundi tuvastamise protokollis ja kaebaja seletuskirjas esitatud asjaoludele tuginedes pole

alust kahelda selles, et vastustaja on tuvastanud õigesti asjaolu, et kaebaja oli teenistusülesannete

täimisel ebakaine. Kaebaja seisukoht mõõtmisvea kohta on ebaõige. ATS § 84 p 1 ei sea

distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks kindlat arvudes määratavat joobeastet, vaid üksnes fakti,

et isik oli joobes. Kaebajal mõõdeti joovet kahel korral viieminutilise vahega ning esimesel juhul oli

joobeks 0,2 mg/l ning teisel juhul 0,22 mg/l väljahingatava õhu kohta. Puudub alus eeldamaks, et

kasutatud alkomeetril oli nii suur mõõtmisviga, et tegelikult oli isik kaine. Teenistusülesannete

täitmine seisnes rikkumise hetkel muu hulgas tulirelvadest laskmise harjutamises, mis võib ebakaines

olekus olla oma riskipotentsiaalilt suurem ohuallikas kui mootorsõiduki juhtimine. Ka seetõttu poleks

õige liiklusseaduses sätestatud joobedefinitsioonist lähtumine;

4) vastustaja on põhjendatult osutanud asjaolule, et leebemalt karistatud isikul puudusid varasemad

distsiplinaarkaristused. Samuti ei viita miski sellele, et distsiplinaarmenetluses esitatud

taandamisavalduse rahuldamata jätmine võinuks viia ebaõigele tulemusele;

5) distsiplinaarkaristuse tühistamise aluseks ei ole asjaolu, et joobe mõõtmiseks kasutatud alkomeetrit

ei ole väidetavalt võimalik identifitseerida. Alkoholitarvitamise tunnused on käesoleval juhul

erinevate tõenditega veenvalt tõendatud ning distsiplinaarkaristuse määramiseks vajaliku asjaolu

tuvastamisel ei saa lähtuda politseile liiklusseaduse järgimisel seatud kõrgendatud

tõendamiskoormusest. Alkoholi tarvitamist kinnitavad erinevad tõendid (fikseeritud alkomeetri näit,

S. P. omaksvõtt, tunnistajate ütlused). Selle tõendatuses kahtlemiseks ei anna samuti alust asjaolu, et

tunnistajaks on ka teine ametiisik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. S. P. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega tühistada Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning

oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses

kõrvaldanud menetluslikke rikkumisi ning halduskohtu otsus tulnuks tühistada. Kohtud on asunud

ebaõigele järeldusele, et kaebaja joobeseisund on tõendatud. Nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

kui vaidlustatud käskkirjas on menetleja leidnud, et kaebaja ei olnud joobeseisundis, vaid ebakaine.

Isik loetakse nii liiklusseaduse kui ka politsei- ja piirivalve seaduse järgi alkoholijoobes olevaks, kui

tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus

on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Nimetatud määra ületamist ei ole tuvastatud. Vaidlustatud

käskkirjas on ebaõigesti tuginetud liiklusseaduse § 20 lg-tele 3 ja 4. Indikaatorvahendi näiduga ei saa

tõendada, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Väliseid joobetunnuseid

kassaatoril ei tuvastatud. Samuti on joobe tuvastamisel jäetud arvestamata mõõteseadme võimalik

mõõteviga. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt on joobeseisundi tuvastamise protokollile

tunnistajatena alla kirjutanud teised Justiitsministeeriumi ametnikud. Kassaator on seisukohal, et

teine ametiisik ei saa olla erapooletu tunnistaja, kuna ta on ilmselgelt huvitatud pool.

Kohtuotsustest ei nähtu, millistele materiaalõiguse normidele on kohtud alkoholijoobe

kindlakstegemisel tuginenud. Kasutatud alkomeetri seerianumbrit joobeseisundi tuvastamise

protokollis ei fikseeritud ning seda pole esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada. Kassaatorit ei

kõrvaldatud ka ATS § 109 lg 1 alusel teenistusest, järelikult puudus oht teistele isikutele. ATS

joobeseisundi tuvastamise nõudeid ei sätesta, kuid kohus oleks analoogia alusel saanud tugineda

liiklusseaduse §-s 20 sätestatud joobeseisundi mõistele ja tuvastamise korrale. Sarnase joobeseisundi

alamäär ja selle tuvastamise kord on kehtestatud ka uues politsei- ja piirivalveseaduses.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et Justiitsministeeriumi ametnikel

puudus joobeseisundi tuvastamiseks pädevus.

8. Viru Vangla leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud

materiaalõigusnorme ning pole rikkunud menetlusõigusnorme ja palub jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. S. P.-le heideti ette teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist, mis väljendus relvastatud

üksuse treeninglaagris ebakaines olekus viibimises. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas

tugines Viru Vangla distsiplinaarsüüteo tuvastamisel ATS § 84 p-le 1 ning liiklusseaduse § 20 lg-tes 3

ja 4 sätestatule.

ATS § 84 lg 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Vaidlust ei ole selles, et

avaliku teenistuse seaduses ei ole mõistet "joobnuna" defineeritud, samuti ei ole avaliku teenistuse

seaduses viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale ega sätestatud

vastavasisulist korda. Vastavasisulist korda ei kehtesta ka eriseadusena vangistusseadus ega selle

alusel antud õigusaktid.

10. Kuna käesolevas asjas on vaidluse all, kuidas mõista ATS § 84 p-s 1 kasutatud mõistet

"joobnuna" üksnes seoses alkoholi tarvitamisega, siis ei pea kolleegium vajalikuks sisustada

eelnimetatud mõistet kõigi võimalike joovet tekitavate ainete suhtes.

11. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et joobnud oleku tuvastamisel on analoogia korras

põhjendatud tugineda politseiseaduse ja liiklusseaduse ning nimetatud õigusaktides sisalduvate

volitusnormide alusel kehtestatud teiste õigusaktide regulatsioonile, milles sätestatakse joobeseisundi

mõiste ja selle tuvastamise kord.

Riigikohtu halduskolleegium on 12. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-12-11 (p 11) selgitanud, et

"Õiguskorras on tavapärane, et ühes seaduses avamata mõistet sisustatakse selle seaduse kaudu,

milles see mõiste on avatud. Vaid juhul, kui on alus eeldada, et seadust, milles mõiste on jäetud

avamata, peab mõistma teisiti kui seadust, milles see mõiste on avatud, tuleb tunnistada esimese

seaduse autonoomset mõistekasutust ja lähtuda sellest, et see seadus kasutab määratlemata

õigusmõistet." Kolleegium on seisukohal, et seadusandja on avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 1

kasutanud autonoomset mõistet ning seda tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena. Sellele viitavad

nii seaduste erinevad reguleerimisalad, normide sõnastuslik erinevus kui ka avaliku teenistuse

seaduses viidete puudumine politseiseadusele ja liiklusseadusele. Seetõttu ei saa analoogia alusel

kohaldada distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtinud politseiseaduse ja liiklusseaduse vastavaid

sätteid, vaid määratlemata õigusmõiste tuleb kohtul endal sisustada.

Kolleegium mõistab käesolevas asjas mõiste "joobnuna" all alkoholi tarvitamisest põhjustatud

terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes

funktsioonides ja reaktsioonides.

12. Kuna avaliku teenistuse seaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei

ole joobeseisundi tuvastamise korda kehtestatud, samuti ei ole viidatud teistes õigusaktides

kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale, siis on kolleegiumi hinnangul tegemist tavapärase

olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Joobnud olekus teenistuses viibimine on seega

asjaolu, mida saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest vangistusseaduse § 1¹

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Distsiplinaarsüüteo kohta

tõendite kogumisel ja lubatavate tõendite liikide osas vangistusseadus haldusmenetluse seaduses

sätestatud nõuete suhtes erisusi ei kehtesta. Seega saab ATS § 84 p 1 koosseisutunnust "teenistuses

joobnuna viibimine" on seega tuvastatav üldiste tõendamisreeglite järgi.

Seetõttu ei ole politseiseaduse ja selle alusel antud siseministri määruses sätestatud joobeseisundi

tuvastamise kord ning liiklusseaduses sätestatud eeldused isiku joobeseisundis olevaks lugemiseks

(LS § 20 lg 3¹) ega ka alkoholi piirmäära ületamise regulatsioon (LS § 20 lg 4) käesoleva asja

lahendamisel asjakohased ega kohaldatavad. Viru Vangla on seega ebaõigesti lähtunud

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas liiklusseaduse regulatsioonist.

Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldustega, et ebaõiged on kaebaja

väited, et joobeseisundi tuvastamiseks olid pädevad üksnes politseiametnikud ning politseiseadusest

tulenevate nõuete (sh kontrollile allutatud isikule politseiseaduses sätestatud õiguste tagamine)

mittejärgimine oli oluline menetlusõiguslik rikkumine.

13. Kolleegium leiab, et avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 1 sätestatud koosseisu tunnus

"teenistuses joobnuna viibimine" ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas

õhus ehk puudub numbriline piirmäär, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobnud

olekus olevana. Samas eeldab joobnud olek isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või

reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamist. Üksnes indikaatorvahendi numbriline näit ei ole

joobnud oleku tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Seda eriti olukorras, kus on tuvastatud

üksnes asjaolu, et väljahingatavas õhus oli alkoholi. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa

indikaatorvahendi näidu alusel tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku

väljahingatavas õhus. Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus

oli alkoholi, mitte aga selle hulka (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-98-09, p 17.1). Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku

väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist.

Kuna ATS § 84 p 1 koosseisulise tunnuse tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres

ega väljahingatavas õhus, siis võib indikaatorvahendi kasutamisega tuvastatud joobnud olekule

iseloomulik numbriline tulemus olla siiski üheks isiku joobnud olekut kinnitavaks tõendiks.

14. Eeltoodust tulenevalt on ATS § 84 p 1 koosseisutunnus "teenistuses joobnuna viibimine"

tuvastatav tõendamise üldiste reeglite järgi ning selle tuvastamine on põhimõtteliselt võimalik ka

üksnes alkoholi tarvitamisest tingitud isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või

reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamise kaudu. Seetõttu võib lugeda isiku ATS § 84 p 1

mõttes joobnuna teenistuses viibivaks ka isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust

määramata, kui esinevad teised tõendid, mis kinnitavad alkoholi tarvitamisest tingitud isiku tüüpiliste

kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumist või häirumist.

15. Joobnuna teenistuses viibimise tõendamiseks võib seega kasutada menetlusosalise seletusi,

dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust, aga ka mõõtevahendi

kasutamisel saadud tulemusi.

Käesolevas asjas on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja kohtuotsuste kohaselt kaebaja

joobnuna teenistuses viibimine tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolli, nimetatud protokollis

märgitud tunnistajate ütluste ja kontrollimise läbi viinud isiku kirjaga vanglale ning S. P.

seletuskirjaga.

Kohtud pole otsustes tunnistajate ütlusi refereerinud ega analüüsinud, vaid on piirdunud abstraktse

järeldusega, et joovet on kinnitanud ka tunnistajad. Ringkonnakohtu otsuses viidatud tunnistajate

(tl 9-10 ja 13) ütlused saavad aga seonduda siiski üksnes joobeseisundi tuvastamise protokollis

märgituga. Seega on ainsaks otseseks tõendiks joobeseisundi tuvastamise protokoll, sest

joobeseisundi tuvastamise protokollis märgitud tunnistajad ei saanud kinnitada muud kui asjaolu, et

indikaatorvahendi näit on õigesti protokollis kajastamist leidnud. Samuti on kaebaja tunnistanud

üksnes indikaatorvahendi näidu protokollis kajastamise õigsust ning asjaolu, et eelmisel päeval

tarvitas ta alkoholi, kuid vaielnud selgelt vastu järeldusele, et ta viibis ATS § 84 p 1 mõttes joobnud

olekus teenistuses.

16. Kohtud ei ole üheselt tuvastanud, millise konkreetse mõõtevahendiga S. P. joove tuvastati.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse tühistamise aluseks ei saa olla

asjaolu, et joobe mõõtmiseks kasutatud indikaatorvahend ei ole identifitseeritav. Kasutatud

indikaatorvahendi mudeli numbri esitamine kohtumenetluses ei saa kuidagi tõendada, et isikut

kontrolliti nimetatud indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendi nõuetele vastavuse ja usaldusväärsuse

kohta ei ole kohtul võimalik hinnangut anda, kui kasutatud mõõtevahend ei ole identifitseeritav.

Samuti ei tähenda indikaatorvahendi näidu joobeseisundi tuvastamise protokollis fikseerimisega

nõustumine, et kontrollitav isik oleks tunnistanud joobnud olekut. Indikaatorvahendi näidu

fikseerimisega protokollis ei kaota kontrollitav isik hilisemas menetluses õigust seada tõendi

usaldusväärsust kahtluse alla.

17. Vaidlus puudub asjaolus, et joobeseisundi tuvastamise protokollis ei tuvastatud ning vangla ei ole

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas tuginenud asjaolule, et kaebajal oleks esinenud väliseid

joobe tunnuseid. Seega ei ole vangla tuvastanud kaebajal tüüpiliste kehaliste või psüühiliste

funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumist, mis on ATS § 84 p 1 koosseisu täitmise

eelduseks. Seega ei ole ATS § 84 p-s 1 sätestatud süüteokoosseis täidetud. Kuna kaebaja ei ole

kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud distsiplinaarsüütegu toime

pannud, siis on määratud distsiplinaarkaristus igal juhul õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

Seetõttu puudub käesoleva asja lahendamisel kolleegiumi hinnangul vajadus analüüsida, kas

Justiitsministeeriumi sisekontrolli talituse sisekontrolöril oli üldse isiku joobnud oleku tuvastamiseks

pädevus või mitte.

18. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja Viru Vangla

direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236 tühistamisele.

19. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, tuleb HKMS § 93 lõike 4 kohaselt otsustada ka

menetluskulude jaotuse üle. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti.

S. P. taotleb halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmist Viru Vanglalt.

Kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist kassaator ei taotle.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole S. P. halduskohtule õigusabikulude nimekirja ja kuludokumente

esitanud. Nimetatud dokumendid esitas kaebaja alles apellatsiooniastmes. HKMS § 93 lg 1 sätestab,

et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna S. P.

halduskohtule HKMS § 93 lg-s 1 nõutavaid dokumente ei esitanud, siis ei ole kolleegiumil uue otsuse

tegemisel võimalik halduskohtus väidetavalt kantud õigusabikulusid vastustajalt välja mõista.

Kassaator taotleb ka apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmist summas 562,42 eurot.

Ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud menetluskulu nimekirjast ja kuludokumentidest (arved

nr 036P, 042P ja 005P ja kassa sissetulekuorderi kviitungid nr 009, 014 ja 101) nähtuvalt olid S. P.

õigusabikulud apellatsiooniastmes aga kokku 549,64 eurot (223,69 + 223,69 + 102,26). Seega on

kassaator tõendanud kantud õigusabikulusid üksnes summas 549,64 eurot. Kolleegium mõistab Viru

Vanglalt S. P. kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 549,64 eurot.

Lisaks on kaebaja tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 500 krooni, s.o

31,96 eurot. Ka see menetluskulu kuulub kaebaja kasuks väljamõistmisele. HKMS § 90 lg 2 alusel

tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon S. P.-le tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann