3-1-1-75-11 · Riigikohus

RIIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-11

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi S.U süüdistuses KarS § 113 ja § 22

lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-4493

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

S.U kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a ja Harju Maakohtu 13. oktoobri 2010. a kohtuotsused S.U

süüdistuses KarS § 113 ja § 22 lg 3 järgi täies ulatuses ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.U süüdistati KarS § 113 ja § 22 lg 3 järgi selles, et töötades Murru Vangla vangistusosakonna valvurina pidi ta vangla

direktori 8. augusti 2003. a käskkirjaga nr 436-P kinnitatud ametijuhendi p 2 kohaselt teostama järelevalvet kinnipeetavate

üle ja täitma isolatsiooni-nõudeid. Samuti pidi ta kindlustama kinnipidamistingimuste täitmise sisevalvepiirkonnas kambrite

juures, kinnipeetavate eluosakonnas, sööklas ja kartseris. Ametijuhendi p 3 kohaselt pidi ta teostama järelevalvet

kinnipeetavate üle kambrites ja kartseris, pöörates erilist tähelepanu kinnipeetavate käitumisele. Neid nõudeid eirates

toimetas S.U 4. augustil 2006 kella 18.50 ajal kinnipeetava Romeo Kalda palvel kinnipeetava I. K. kambrisse nr 8, kus

viimasele tekitati eluohtlikud kehavigastused. Poole tunni möödudes toimetas S.U koos kinnipeetavate R. Kalda ja Juri

Stupakiga eluohtlikult vigastatud I. K. tema kambrisse tagasi, kus viimane suri saadud vigastustesse.

2. Harju Maakohtu 13. oktoobri 2010. a otsusega tunnistati S.U KarS § 113 ja § 22 lg 3 järgi süüdi I. K. tapmisele

kaasaaitamises ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Hinnates kinnipeetava I. K. toimetamist võõrasse

kambrisse ja sealt tagasi, leidis maakohus, et I. K. surmaga lõppenud kehavigastuste tekitamine sai võimalikuks tänu sellele,

et S.U viis I. K. kambrisse nr 8. Kohus märkis, et kinnipeetaval endal ei olnud valvuri abita võimalik liikuda ühest kambrist

teise. Kohus tuvastas S.U kaasaitamisteo ja saabunud tagajärje vahel põhjusliku seose ja luges sellega täidetuks tapmisele

kaasaitamise objektiivse koosseisu. Subjektiivse koosseisu tuvastamise osas leidis maakohus, et mõistliku elukogemusega

isikuna ja teades vanglas esinevaid vägivallajuhtumeid, võis ja pidi S.U ette nägema, et kinnipeetava toimetamisega

võõrasse kambrisse võib kaasneda ükskõik milline tagajärg. Kohtu hinnangul kinnitas S.U kaudset tahtlust saabunud

tagajärje suhtes ka tema käitumine pärast kaasaaitamistegu - kinnipeetavate kutsel tuli süüdistatav I. K.-le kambrisse nr 8

järele ja kuigi kannatanu pea oli rätikuga kaetud ning ta ei suutnud iseseisvalt käia, viis S.U ta oma kambrisse tagasi tema

seisundit kontrollimata.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.U kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kes taotles kaitsealuse

õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus ei ole tuvastanud S.U tahtlust kellegi tapmisele kaasa aidata. Ei ole tõendatud, et

S.U oleks kinnipeetava R. Kaldaga koostööd teinud. Ta püüdis vaid täita oma töökohustusi nii, et ei oleks rahuolematusi

ega võimalikku rünnet tema elule ja tervisele.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a otsusega maakohtu otsus tühistati, kaitsja apellatsioon rahuldati ja S.U mõisteti

esitatud süüdistuses õigeks tapmisele kaasaitamise subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus tõdes, et I. K.

viimisega ja jätmisega vähemalt pooleks tunniks kambrisse nr 8 käitus O. Tšernetski ametijuhendi ja sisekorra vastaselt ning

sellise tegevusega kergendas ja kiirendas ta I. K.-le eluohtlike kehavigastuste tekitamist. Samas asus ringkonnakohus

seisukohale, et kogutud tõendid ei kinnita S.U teadmist, et kambris nr 8 plaanitakse kaasvangi peksta või koguni tappa.

Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et I. K. oma kambrisse tagasitoomine on hinnatav

kaasaitamisteole järgneva teona ja tapmisele see enam kaasa ei aidanud. Ringkonnakohus märkis sedagi, et süüdistuse järgi

on S.U kaasaaitamistegu sisustatud tegevusena, mistõttu ringkonnakohtu istungil prokuröri poolt väljendatud arusaam, mille

kohaselt tuleb eluohtlikult vigastatud kannatanu kambrisse tagasi viimist vaadelda kaasaaitamisteona tegevusetuse vormis,

väljub süüdistuse piiridest.

KASSATSIOONIMENETLUSE TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör Steven-Hristo Evestus kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

5.1 Süüdistuses heidetakse S.U-le ette I. K. teise kambrisse viimist ja eluohtlikus seisundis kinnipeetava oma kambrisse

tagasi toomist. Nende tegudega rikkus süüdistatav aktiivselt süüdistuses märgitud tööülesandeid, aidates kaasa I. K.

surmale. Seega ei ole ringkonnakohtu arusaam, nagu peaks süüdistus silmas S.U kaasaaitamistegu tegevusetuse vormis,

süüdistusega kooskõlas.

5.2 Kassaator märgib, et I. K. tapmist ei viidud lõpule kambris nr 8. Kuriteo tagajärg saabus pärast seda, kui süüdistatav tõi

kannatanu kambrist nr 8 kannatanu kambrisse tagasi. Tapmine on koosseisutüübilt materiaalne delikt, mille koosseisuliseks

tagajärjeks on teise isiku surm. Kuni selle tagajärje saabumiseni on võimalik ka tapmisest osa võtta. S.U tegigi seda

füüsilise kaasaaitamise abil. Ta läks koos eluaegse kinnipeetava R. Kaldaga I. K.-le järele ja toimetas silmanähtavalt

eluohtlikus seisundis oleva kannatanu (pea rätikuga kaetud, teda talutati teise kinnipeetava poolt) viimase kambrisse

surema. Ilma süüdistatava aktiivse tegevuseta ei oleks I. K. tapmise toimepannud kinnipeetavatel olnud võimalik liikuda

vabalt mööda eluosakonda, avada lukustatud kambreid ja vaheuksi ning lõpuks viia I. K. oma kambrisse surema. Seega

aitas S.U oma tegevusega süüdistuses märgitud ajavahemikul tapmisteole igati kaasa. S.U tahtlust kinnitab asjaolu, et ta

lubas hiljem kannatanu juurde teisi kinnipeetavaid, kuid ise ei pööranud kannatanule mingit tähelepanu. Pärast laiba

leidmist suhtles ta läbi kinnise ukse kinnipeetava R. Kaldaga. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et S.U osutas kinnipeetavate

palvel neile aktiivset kaasabi, kujutades endale ette konkreetset kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See

hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11). Käesolevas asjas tõusetub

kassatsiooni väidete kontrollimisel küsimus maa- ja ringkonnakohtu otsuse nõuetekohasest põhjendamisest.

Kriminaalkolleegiumi praktikas on selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised

asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10).

7. Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Käesoleva kriminaalasja kontekstis

tähendab see, et I. K. tapmisele kaasaaitamine oli võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o I. K. surma saabumiseni. Sellest

arusaamast on lähtutud ka S.U-le süüdistuse esitamisel - S.U-le heideti ette I. K. tapmisele kaasaaitamist, mis seisnes nii

selles, et S.U viis I. K. 4. augustil 2006 kella 18.50 paiku kinnipeetava R. Kalda palvel kambrisse nr 8, kus viimasele

tekitati eluohtlikud kehavigastused, kui ka selles, et pool tundi hiljem toimetas ta koos kinnipeetavate R. Kalda ja

J. Stupakiga eluohtlikult vigastatud kannatanu tagasi oma kambrisse, kus viimane samal õhtul suri.

8. Maakohtu otsuse põhiosas on sõnaselgelt kirjas, et tõendite analüüs peab andma vastuse küsimusele, kas kinnipeetava

viimine võõrasse kambrisse ja hiljem tema tagasi toomine kinnipeetava seisundit kontrollimata, on vaadeldav tapmisele

kaasaitamisena või mitte. Kriminaalkolleegium tõdeb, et tõendite analüüs maakohtu otsuses ei ole sellele küsimusele aga

üheselt mõistetavat ja jälgitavat vastust andnud. Ühest küljest on maakohus küll üldsõnaliselt märkinud, et asjas kogutud

tõendid on püstitatud küsimusele jaatavalt vastamiseks piisavad, teisest küljest käsitleb järgnev tõendite analüüs üksnes

seda, kas I. K. toimetamine võõrasse kambrisse tõi kaasa I. K. surma. Maakohtu otsusest puuduvad igasugused põhistused

selle kohta, miks on jätnud kohus analüüsimata tõendid süüdistuse selles osas, mis käsitles tapmisele kaasaaitamist

eluohtlikult vigastatud kannatanu toimetamisega tagasi oma kambrisse, kus ta samal õhtul suri, nagu ka selle kohta, miks ei

loe maakohus eluohtlikult vigastatud kannatanu toimetamist tagasi oma kambrisse tema tapmisele kaasaaitamiseks.

9. Kuigi maakohtu otsus oli nõuetekohaselt põhjendamata, jättis ringkonnakohus selle kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tähelepanuta, maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused aga muutmata, võttes

osa neist omakorda aluseks oma otsuse tegemisel. Seejuures rikkus ka ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise nõudeid.

Nii asus ringkonnakohus seisukohale, et eluohtlikult vigastatud I. K. toimetamine oma kambrisse, veendumata tema

tervislikus olukorras, I. K. tapmisele kaasa ei aidanud. Millele ringkonnakohus sellise järelduse tegemisel tugines, otsusest

ei selgu.

10. Seega nähtub maa- ja ringkonnakohtu otsustest kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses. Samuti on ringkonnakohus eiranud KrMS § 341 lg 1 sätteid, mille kohaselt peab ringkonnakohus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks, sest nimetatud rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-07, p 6.2).

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, rahuldab kolleegium prokuröri kassatsiooni

osaliselt, tühistab Harju Maakohtu 13. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a kohtuotsused täies

ulatuses ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris