3-2-1-71-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-71-11

Määruse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Ehitusfaktor (pankrotis) pankrotimenetlus,

pankrotihalduri tasu määramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-68892

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pankrotihaldur Tiina Miti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik OÜ Ehitusfaktor (pankrotis) (registrikood 11309410)

Pankrotihaldur Tiina Mitt, esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja

vandeadvokaat Peeter Viirsalu

Võlausaldaja AB Bankas SNORAS (registrikood 112025973),

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-

68892.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud pankrotihaldur Tiina Miti kanda.

4. Arvata määruskaebuselt 30. märtsil 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

riigituludesse.

5. Tagastada Advokaadibüroole VARUL AS 30. märtsil 2011 ekslikult enamtasutud kautsjon

56 (viiskümmend kuus) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 1. veebruari 2010. a määrusega välja OÜ Ehitusfaktor pankroti ning

nimetas pankrotihalduriks Tiina Miti. Pankrotihaldur palus kinnitada lõpparuande, lõpetada

pankrotimenetlus ja kinnitada pankrotimenetluse kulud, milles halduri tasuks on 1 020 500 krooni

ning 6000 krooni eest vajalikke kulutusi. Võlgniku ainsaks varaks olnud kinnistu müüdi hinnaga

71 miljonit krooni, mis sisaldas käibemaksu.

2. Võlausaldaja AB Bankas SNORAS esitas lõpparuandele vastuväite pankrotihalduri tasu

puudutavas osas. Pankrotiasjas tuleb halduri tasu osas kohaldada minimaalset tasumäära, kuna

tegemist oli lihtsa pankrotimenetlusega, mille raames piirdus halduri tegevus sisuliselt ainsaks

pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega. Pankrotivõlgnikul ei olnud ühtegi töötajat,

tagasivõitmise korras ei ole ühtegi tehingut vaidlustatud, samuti ei ole menetluse kestel olnud ühtegi

muud kohtuvaidlust.

Võlausaldaja ei nõustunud halduri tasu arvestuse metoodikaga ning vaidles vastu halduri seisukohale,

et pankrotihalduri tasu arvutamisel tuleb lähtuda pankrotivara maksumusest, mis sisaldab

käibemaksu. Samuti leidis võlausaldaja, et pankrotihalduri tasu arvestamisel tuleb lähtuda

pankrotiseaduse (PankrS) § 651 lg-s 4 sätestatud 1%-lisest alammäärast ning PankrS § 651 lg-s 1

toodud tabeli piirmäärad ei kohaldu pankrotivara maksumuse korral, kui see ületab 10 miljonit

krooni.

Võlausaldaja palus jätta pankrotihalduri lõpparuandes taotletud halduri tasu kinnitamata ning määrata

halduri tasuks seadusega võimaldatav minimaalne summa, s.o 591 667 krooni. See summa on halduri

tasuks piisav, kuna sellest suurem tasu ei vastaks halduri tehtud töö mahule ja vastutusele.

3. Pankrotihaldur leidis, et pankrotivara müügist saadud käibemaks tuleb pankrotihalduri tasu

arvutamisel arvestada pankrotivara osaks. Mida kõrgema hinnaga õnnestub halduril vara müüa, seda

suurem on riigile tasutav käibemaksusumma. Seega võib väita, et vähemalt osa käibemaksusummast

võib olla saadud halduri tegevuse tulemusel. Lisaks ei laeku müügihind ega käibemaksusumma

võlgniku kontole iseenesest halduri tegevusest sõltumata, summa laekumise peab tagama haldur.

4. Harju Maakohus kinnitas 31. detsembri 2010. a määrusega võlgniku pankrotimenetluse

lõpparuande pankrotihalduri esitatud kujul, lõpetas pankrotimenetluse ning määras pankrotihaldur

Tiina Miti tasuks 1 020 500 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks 336 765 krooni, ning kinnitas

vajalike kulutuste suuruseks 6000 krooni.

Maakohus leidis, et lõpparuanne vastab PankrS § 163 lg-te 2 ja 3 nõuetele. Võlgniku maksejõuetuse

põhjuseks tuleb lugeda muu asjaolu PankrS § 163 lg 5 tähenduses. Halduri hinnangul ei ole tegemist

raske juhtimisveaga.

Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus halduri tasu määramise kohta on põhjendatud. Tasu

suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi. Pankrotivara

müümine on halduri seadusest tulenev kohustus. Ei vaielda selle üle, et pankrotihaldur korraldas

pankrotivara müügi, mille tulemusena laekus pankrotivarasse 71 miljonit krooni. Seetõttu ei ole

põhjendatud võlausaldaja tuginemine vastuväidetes PankrS § 65 lg 2 kolmandale lausele, mille

kohaselt ei võeta halduri tasu arvutamisel arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise

ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata.

Vara müügihinnana on käsitatav vara maksumus koos käibemaksuga. Seadusest ei tulene, et

käibemaks tuleks müügihinnast maha arvata. Justiitsministeeriumi 27. jaanuari 2010. a seisukoha

kohaselt tuleb halduri tasu arvutamisel võtta aluseks müügist laekunud summa koos käibemaksuga.

Halduri tasu arvestamisel tuleb lähtuda halduri tasu piirmääradest. Kohus leidis, et 10 miljoni krooni

suuruse pankrotivara puhul on põhjendatud arvestada halduri tasu kuni 10 miljoni krooni suuruse osa

puhul PankrS § 65¹ lg-s 1 toodud tabeli alusel ning 10 miljonit krooni ületavas osas tuleb kohaldada

PankrS § 65¹ lg-t 3. Eeltoodu alusel määras kohus halduri tasuks 1 020 500 krooni, kuivõrd selles

suuruses halduri tasu vastab halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Samuti on põhjendatud ja

vajalik halduri tehtud 6000 krooni suurune bürookulu.

5. Võlausaldaja AB Bankas SNORAS palus maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras

pankrotihaldur Tiina Miti tasu suuruseks 1 020 500 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks

336 765 krooni ja määrata halduri tasu seadusega võimaldatavas minimaalses suuruses,

s.o 591 667 krooni (brutosumma).

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas selle

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. märtsi 2011. a määrusega maakohtu määruse punkti 4 ja

sõnastas kehtiva resolutsiooni. Ringkonnakohus määras võlgniku pankrotihalduri tasuks 37 814 eurot

39 senti ning kinnitas vajalikeks kulutusteks 383 eurot 47 senti.

Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse väitega, et kohus on halduri tasu määramisel kohaldanud

valesti PankrS § 65 ja § 651. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete

täitmise eest. Seejuures PankrS § 65 lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja

tagasivõitmisest, samuti lähtudes halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja

pankrotivara hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja

halduri kutseoskust. Halduri tasu arvutamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti

väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata.

Praeguses pankrotiasjas on tekkinud õiguslik vaidlus selle üle, kas halduri tasu määramisel tuleb

arvesse võtta pankrotivara müügihind, mis sisaldab käibemaksu, või hind ilma käibemaksuta.

Maakohus asus seisukohale, et vara müügihinnana on käsitatav vara maksumus koos käibemaksuga

ning seadusest ei tulene, et käibemaks tuleb müügihinnast maha arvata. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustunud. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1 ja lg 2, § 2 lg 3 p 1 ja § 4 lg 1 p 1

järgi on ettevõtluse käigus kinnisasja võõrandamine käive, millelt tuleb tasuda käibemaksu KMS § 16

lg 2 p-s 3 ettenähtud juhtudel. Alates 1. juulist 2009 on käibemaksumäär KMS § 15 lg 1 järgi 20%

maksustatavast väärtusest. Kauba (kinnisasja) müüja lisab käibemaksu võõrandatava kauba

maksustatavale väärtusele (KMS § 24 lg 1). Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis

oleval maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust. Käibemaks

on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale ning millele müüjal põhimõtteliselt ei ole õigust.

Ainuüksi käibemaksu arvestamise ja riigile maksmise spetsiifiline kord ei muuda käibemaksu

olemust.

PankrS § 65 lg 2 kohaselt ei võeta halduri tasu arvutamisel arvesse raha, mis on saadud halduri

tegevusest sõltumata. Tulenevalt käibemaksu arvestamise ja kogumise korrast ning eesmärgist on

maksukohustuslasel käibemaksu puhul administreerimise kohustus. Käibemaks ei kuulu

maksukohustuslase vara hulka. Seetõttu ei ole kohtu arvates võimalik arvestada käibemaksu

pankrotivara osana. Tulenevalt eeltoodust ei ole võimalik käibemaksu arvesse võtta ka

pankrotihalduri tasu arvutamisel. Seega on põhjendatud nii võlgniku pankrotitoimkonna arvamus kui

ka määruskaebuses esitatud võlausaldaja väide, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara

müügihinnast ilma käibemaksuta, s.o 59 166 666 krooni 67 senti.

8. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on valesti tõlgendanud pankrotihaldurile tasu määramisel

PankrS § 651 sätteid. Maakohus leidis, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara kuni 10 miljoni

krooni suuruse osa puhul PankrS § 651 lg 1 järgi sätestatud piirmääradest lähtudes ja 10 miljonit

krooni ületava osa puhul kohaldub PankrS § 651 lg 3.

Ringkonnakohus nõustus võlausaldajaga, et kui pankrotivara suurus ületab 10 miljonit krooni, siis

kohaldub PankrS § 651 lg 3, mille kohaselt on halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. Sel

juhul ei või tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu

tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast (PankrS § 651

lg 4). Seega pankrotihalduri tasu määramiseks on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid

PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Järelikult, kui pankrotivara ületab 10 miljonit krooni, siis tuleb

kohtul kaaluda haldurile tasu määramist vahemikus 1-5% pankrotivarasse laekunud vara

maksumusest.

PankrS § 65 lg 1 järgi määrab kohus pankrotihalduri tasu pankrotimenetluse lõpparuande

kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri, võlgniku ja pankrotitoimkonna arvamuse. Pankrotitoimkond

on halduri tasu põhjendatud suuruseks pidanud PankrS 651 lg-s 4 sätestatud 1%, s.o 591 666 krooni

67 senti, mis vastab halduri töö mahule. Põhjuseks on märgitud asjaolu, et pankrotihalduri tegevus

piirdus üksnes ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega, pankrotivõlgnikul ei olnud

ühtegi töötajat ning ühtegi tehingut ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud, samuti ei olnud

menetluse kestel ühtegi muud kohtuvaidlust.

Maakohtu arvestusest ilmneb, et kohus on arvestanud halduri tasu pankrotivara kuni 10 miljoni

krooni suuruse osa puhul PankrS § 651 lg-s 1 olevast alammäärast kuni 10 miljoni kroonini ja

eelnimetatud summat ületavalt osalt 1% PankrS § 651 lg 4 järgi. Seega on kohus nõustunud

pankrotitoimkonnaga, et halduri tasu tuleb arvestada alammäärast lähtudes, kuid on seejuures

kasutanud ekslikult ebaõiget metoodikat.

Ringkonnakohus leidis, et võlgniku pankrotihalduri tasuks, arvestades pankrotihalduri töö mahtu,

keerukust ning pankrotitoimkonna ettepanekut, tuleb määrata 1% käibemaksuta pankrotivara osalt,

s.o 59 166 666 krooni 67 senti * 0,01 = 591 666 krooni 67 senti ehk 37 814 eurot 39 senti.

Pankrotihalduri tehtud vajalike kulutuste suurust 6000 krooni ehk 383 eurot 47 senti ei ole

vaidlustatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Pankrotihaldur esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega

määrati pankrotihalduri tasuks 37 814 eurot ja 39 senti ning teha selles osas uus määrus ja määrata

pankrotihalduri tasuks 57 658 eurot ja 96 senti.

Pankrotihaldur leidis, et ringkonnakohus on tema tasu määramisel eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel ning sellest tulenevalt määranud valesti pankrotihalduri tasu. Ringkonnakohus on

valesti leidnud, et PankrS § 651 lg-t 1 ei tule asjas kohaldada ja kohaldada tuleb üksnes PankrS § 651

lg-t 3.

Praeguses asjas tuleb tuvastada, kui suur on halduri tasu PankrS § 651 lg 1 alusel, ning seejärel tuleb

välja selgitada halduri tasu pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni. PankrS § 651 lg 1

järgi on 5 000 001 krooni suuruselt pankrotivaralt pankrotihalduri tasu 298 000 krooni. Tulenevalt

viidatud regulatsioonist on pankrotivara suuruse alumist piiri ületav osa seega 4 999 999 krooni,

millest tuleb leida 2,25%, s.o 112 499 krooni. Tulenevalt PankrS § 651 lg-st 1 on halduri tasu seega

410 499 krooni.

Samas müüdi pankrotivara võlgniku pankrotimenetluses müügihinnaga 59 166 666 krooni, mis ületab

PankrS § 651 lg-s 1 toodud pankrotivara suuruse määra 49 166 666 krooniga. Tulenevalt

PankrS § 651 lg-st 3 on viidatud osalt halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. PankrS § 651

lg 4 kohaselt, ei või tasu suurus olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist laekunud ja pankrotivara

hulka arvatud rahast. Praegusel juhul tuleb pankrotihalduri tasuks 49 166 666 kroonilt arvestada 1%

sellest summast. Pankrotihalduri tasu viidatud summalt, mis ületab PankrS § 651 lg-s 1 toodud

pankrotivara suuruse määra, on 491 666 krooni. Seega on pankrotihalduri tasu 902 166 krooni

(410 499 + 491 666), s.o 57 658 eurot.

Pankrotihaldur on seisukohal, et PankrS § 651 lg-d 1 ja 3 tuleb olukorras, kus pankrotivara suurus

ületab 10 miljonit krooni, kohaldada selliselt, et pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit

krooni, tuleb pankrotihalduri tasu arvutada lisaks PankrS § 651 lg-le 1 ka PankrS § 651 lg 3 järgi.

10. Võlausaldaja AB Bankas SNORAS vaidles kaebusele vastu ning leidis, et ringkonnakohus ei ole

pankrotihalduri tasu valesti määranud.

Võlausaldaja leiab, et PankrS § 651 lg-s 1 toodud halduri tasumäärade tabeli kohaldamisel olukorras,

kus pankrotivara suurus ületab 10 miljonit krooni, tuleb eristada kahte võimalikku olukorda. Esiteks,

milliseks kujuneb tasumäär, kui pankrotihalduri töö maht ja keerukus olid pankrotiasja lahendamisel

niivõrd väikesed, et PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause kohaselt tuleb määrata tasumäärade tabelis

toodud alammäärast madalam määr. Teiseks tuleb arvestada halduri tasu, kui halduri töö maht ja

keerukus loetakse töö tavapärasele mahu ja keerukuse astmele vastavaks, kuid pankrotivara ületab

10 miljonit krooni.

Võlausaldaja on seisukohal, et praeguses pankrotiasjas tuleb halduri tasu määramisel kohaldada

minimaalset tasumäära, kuna tegemist on lihtsa pankrotimenetlusega, mille raames halduri tegevus

sisuliselt piirdus ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega. Seetõttu leiab võlausaldaja,

et ka minimaalse tasumäära kohaldamisel on haldurile tasumisele kuuluv tasu, s.o 37 814 eurot

(591 666 krooni) ebamõistlikult suur. Seega tuleb haldurile määrata tasu, lähtudes PankrS § 65 lg-s 4

sätestatud minimaalsest 1%-lisest määrast. PankrS § 65 lg 5 võimaldab kõrvale kalduda PankrS § 651

lg-s 1 sätestatud alammääradest, kuid selliselt, et halduri tasu moodustaks minimaalselt 1%

pankrotivarasse arvatud rahast.

Võlausaldaja nõustus ringkonnakohtu käsitlusega, et 10 miljonit krooni ületava pankrotivara puhul

tuleb kohaldada PankrS § 651 lg-tes 2 ja 4 toodud 1-5%-list tasumäära ning PankrS § 651 lg-s 1

toodud alammäärade tabelit ei kohaldata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus muutmata.

Praeguses asjas vaieldakse halduri tasu suuruse üle, kuna halduril ja võlausaldajal on tekkinud

erimeelsus, kas kohaldada tuleb halduri tasu suuruse määramisel PankrS § 651 lg-t 1 ja lg-t 3 või

ainult PankrS § 651 lg-t 3. Ringkonnakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus

leidis, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara müügihinnast ilma käibemaksuta.

12. Halduri õigus saada tehtud töö eest õiglast tasu on üldtunnustatud põhimõte ja sätestatud

PankrS §-s 65. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest.

Pankrotihalduri tasu määrab kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud

halduri, võlgniku ning pankrotitoimkonna arvamuse.

Seadusandja on 1. jaanuarist 2010 kehtestanud halduri tasu piirmäärad PankrS §-s 651. Maakohus on

halduri tasu määramisel leidnud, et esmalt tuleb 10 miljoni krooni (640 000 euro) suuruse osa puhul

tasu välja arvutada PankrS § 651 lg-s 1 toodud alammäärade tabeli järgi ning 10 miljonit krooni

(640 000 eurot) ületavas osas tuleb kohaldada PankrS § 651 lg-t 3, mille järgi halduri tasu ülemmäär

pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), on kuni 5% pankrotivarast.

Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et kui pankrotivara ületab

10 miljonit krooni (640 000 eurot), siis kohaldub PankrS § 651 lg 3.

Pankrotihaldur on vaidlustanud ringkonnakohtu seisukoha Riigikohtule esitatud määruskaebuses ja ta

tugineb maakohtu seisukohale, mille järgi tuleb praeguses asjas kohaldada nii PankrS § 651 lg-t 1, kui

ka lg-t 3. Kolleegium halduri sellist arusaama ei jaga. PankrS § 651 tõlgendamine halduri soovitud

viisil, ei vasta pankrotiseaduse sõnastusele. PankrS § 651 lg 3 ütleb selgelt, et halduri tasu ülemmäär

pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), on kuni 5% pankrotivarast.

Teistsuguseks tõlgendamiseks ei anna selle sätte sõnastus alust. Pankrotihalduri esitatud metoodikat

ei kinnita ka PankrS § 651 lg 4, kuna selle sätte sõnastusest nähtub, et 1%-list määra kohaldatakse

kogu pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud raha suhtes ilma § 651 lg-s 1 sätestatud

alammäärasid kohaldamata.

Seejuures on oluline ka PankrS § 651 lg 4, mille kohaselt ei või tasu suurus olla väiksem kui 1%

pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse

laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et selliselt on

seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Kui

pankrotivara ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu

määramist 1-5% vahemikus pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. Kuna võlgniku

pankrotitoimkond on halduri tasu suuruseks pidanud PankrS § 651 lg-s 4 sätestatud 1%, siis leidis

ringkonnakohus põhjendatult, et praeguses asjas on halduri tasu suuruseks 1% pankrotivara müügist

laekunud rahast.

13. Kohtu diskretsiooni halduri tasu määramisel kinnitab ka PankrS § 65 lg 5 teine lause, mille järgi

võib kohus määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja

vastutusele. PankrS § 65 lg 2 teise lause järgi arvestab tasu suuruse määramisel kohus töö mahtu,

keerukust ja halduri kutseoskust. Eeltoodu alusel on kohtul kohustus kontrollida taotletava tasu

vastavust seadusele ja halduri tööpanusele. Ringkonnakohtu määrusest tuleneb, et pankrotitoimkond

on põhjendanud halduri tasu suurust sellega, et pankrotihalduri tegevus piirdus üksnes ainsaks

pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega, pankrotivõlgnikul ei olnud ühtegi töötajat ning ühtegi

tehingut ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud, samuti ei olnud menetluse kestel ühtegi muud

kohtuvaidlust. Kolleegium on seisukohal, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu

õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada.

14. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud

Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 140 lg 2 järgi tasutakse määruskaebuse esitamisel

Riigikohtule kautsjonina 25 eurot. Määruskaebuses on ekslikult märgitud, et tasutakse riigilõiv

25 eurot 56 senti riigilõivuseaduse § 57 lg 23 järgi. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb

määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Samas

leiab kolleegium, et määruskaebuse esitajale tuleb tagastada ekslikult enammakstud 56 senti.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik