3-2-1-65-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-65-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

M. U hagi M. K vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-767

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. U kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

88 198 eurot 7 senti (1 380 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ingrid Kullerkann

Kostja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsuse (tsiviilasi nr 2-05-767)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu M. U kanda.

4. Arvata 9. veebruaril 2011. a M. U kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon

881 (kaheksasada kaheksakümmend üks) eurot 98 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. U (edaspidi hageja) esitas 11. märtsil 2005 M. K (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mh

jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad ja tunnistada ühisvaraks 1/3 mõttelist osa

Tallinnas Xxxxxxxxx xx asuvast kinnistust (edaspidi 1/3 mõttelist osa kinnistust) ning jagada ka see

poolte vahel võrdselt.

Hageja väitel panustas ta abielu ajal oma lahusvaraks olnud korteri müügist saadud raha ja ka oma

aega kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Väljaehitatud osa tuleb arvata

ühisvara koosseisu sõltumata sellest, et väljaehitamise ajal olid kinnistu omanikuks kostja sugulased,

kes võõrandasid 1998. aastal erinevate kinkelepingutega kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust kostjale.

Kostja sugulased andsid kolmanda korruse väljaehitamiseks nõusoleku ja lubasid pärast kolmanda

korruse valmimist võõrandada osa kinnistust pooltele. Ehitus toimus poolte abielu ajal ja pooled

tegutsesid ühiselt kostja sugulaste seatud eesmärgi täitmiseks. Eksperdiarvamuse järgi on kolmanda

korruse ehitustööde maksumus 1998. a aprilli hindades 1 243 000 krooni ja praegusel ajal

2 760 000 krooni, millest hageja palub välja mõista poole.

2. Kostja võttis ühisvara jagamise nõude osaliselt õigeks, kuid vaidles vastu vallasasjade väärtusele ja

sellele, et arvata ühisvara hulka 1/3 mõttelist osa kinnistust. 1/3 mõttelist osa kinnistust on kostja

lahusvara, kuna ta sai selle kingituseks. Kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamine

toimus kostja lahusvara arvel. Kostja sai aktsiate müügist raha ja võttis 1997. aastal eraisikult laenu.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2008. a otsusega hagi ja tunnistas 1/3 mõttelist osa

kinnistust poolte ühisvaraks ning jagas poolte ühisvara väärtusega 2 893 180 krooni. Maakohus jättis

hageja omandisse vallasasjad väärtusega 41 500 krooni, kostja omandisse vallasasjad väärtusega

91 680 krooni ja 1/3 mõttelist osa kinnistust väärtusega 2 760 000 krooni ning mõistis kostjalt hageja

kasuks enam saadud ühisvara arvel välja hüvitise 1 405 090 krooni, menetluskulu 13 000 krooni ja

riigituludesse 55 000 krooni riigilõivu.

Kinnistu mõttelise osa omanikuks on kostja, kes omandas kinnistu kinkelepinguga. Seega on kinnistu

mõtteline osa perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara.

Tõendatud on poolte kokkulepe kostja sugulastega, et pooled ehitavad kinnistul oleva kahekordse

elamu pööningule eluruumid, st kolmanda korruse, kuhu asuvad elama hageja ja kostja. Tõendatud

on ka see, et pooled osalesid kolmanda korruse väljaehitamisel ja kulutasid selleks raha. Kolmanda

korruse eluruumid ehitati abielu ajal ühise raha eest, millesse mõlemad pooled on märkimisväärses

suuruses panustanud, kuid kummagi panuse täpset suurust ei ole võimalik määrata. Kolmanda

korruse ehitusel on tehtud kulutusi mahus, mis võimaldab tunnistada 1/3 mõttelise osa kinnistust

PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.

Eksperdiarvamuse järgi on kolmanda korruse ehitustööde maksumus 1998. a aprilli hindades

1 243 000 krooni ja praegu 2 760 000 krooni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1/2

ehitustööde maksumusest, s.o 1 380 000 krooni. Kuna hagejale jääv kogu ühisvara osa on väiksem

kui kostjale jääv osa, tuleb kostjalt enamsaadu arvel mõista välja hüvitis 1 405 090 krooni.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse kinnistu 1/3

mõttelise osa ühisvara hulka arvamise ja jagamise osas ning saatis selles osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja tegi uue otsuse,

millega jagas abikaasade ühisvaraks olnud vallasasjad 133 180 krooni väärtuses, jättes hagejale vara

41 500 krooni ja kostjale 91 680 krooni väärtuses, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

25 090 krooni. Ringkonnakohus jättis menetluskulud asja uuel läbivaatamisel maakohtu jagada.

Hageja ei tõendanud, et kostja lahusvarana omandatud kinnistu 1/3 mõttelise osa väärtus on poolte

abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Pooled panustasid

elamu kolmanda korruse väljaehitamisse, kuid sellel ajal ei olnud kinnistu mõttelise osa omanik

kostja. Seega ei saanud maakohus tunnistada 1/3 mõttelist osa kinnistust poolte ühisvaraks.

See, et pooled olid abielus, ei välista nende vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimist. Juhul kui

ühise tegutsemise lepingu eesmärgiks ei olnud kinnisasja osa omandamine, siis ei pidanud see olema

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vallasasjast elamu mõttelise osa kaasomandisse soetamiseks

sõlmitud notariaalselt tõestatud ühise tegutsemise lepingut sõlmitud ei ole. Ühise tegutsemise

lepingule ei ole tsiviilkoodeksis esitatud vorminõudeid. Poolte seletuste järgi oli ühise tegutsemise

eesmärgiks pööningukorruse väljaehitamine, st kostja sugulaste seatud kinkelepingu sõlmimise

eelduse täitmine.

5. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

tühistati maakohtu otsus, ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus jõusse.

6. Riigikohus jättis 9. detsembri 2009. a otsusega kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus kohaldas asja lahendades vääralt nii PKS § 14 lg-t 2 kui ka § 15 lg-t 1. PKS § 15 lg-t 1

kohaldades jättis maakohus asjas esiletoodud olulised asjaolud arvestamata, mistõttu võis maakohus

asuda vääralt seisukohale, et 1/3 kinnistust on PKS § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara.

Lahusvara on PKS § 15 lg 1 järgi mh abielu kestel kinke teel omandatud vara. Kinkelepingu mõiste

on praegu sätestatud võlaõigusseaduse § 259 lg-s 1, kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne

kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK)

järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama

tingimusel, et ta selle eest vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ühelt poolt

hageja ja kostja ning teiselt poolt kinnisasja omanike vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja

mõtteline osa võõrandatakse tasu eest, st lepingupooltel olid vastastikused kohustused - hageja ja

kostja kohustusid ehitama oma raha eest elamu pööningukorrusele eluruumid ja kostja sugulased

kohustusid vastutasuks võõrandama 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale ja hagejale.

Poolte ja kostja sugulaste vahel võis olla TsK § 438 lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping neile

kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Ühise tegutsemise lepingu järgi

tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamakse rahas või muus

varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende

ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende

kaasomandis. Järelikult tuleb ühise tegutsemise lepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud

vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete

alusel. Kaasomanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi

lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike

kokkuleppe kohaselt. Seega saavad ühise tegutsemise lepingu pooled ühise eesmärgi saavutamise

järel ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara kaasomandi kokkuleppel lõpetada.

Asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et enne poolte abieluliste suhete lõppemist võis ühise

tegutsemise lepingu eesmärk (kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse väljaehitamine) olla juba

saavutatud ning kaasomand lepingupoolte soovitud viisil kokkuleppel lõpetatud (1/3 mõttelist osa

kinnistust võõrandatud).

Asjaolu, et 1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandati kinkelepinguga kostjale, ei tähenda seda, et poolte

ja kostja sugulaste vahel ei võinud olla kinnistu mõttelise osa tasulise võõrandamise kokkulepet või

ühise tegutsemise lepingut. Kuna kinkelepingu mõistest tulenevalt on kinkega tegemist üksnes siis,

kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, saab PKS § 15 lg 1 mõttes

lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis on omandatud tasuta.

Ühise tegutsemise leping on tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14

lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või

mõlemad.

Iseenesest peab tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, olema

AÕS § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka

enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Poolte ja kostja sugulaste esialgne kokkulepe ei

olnud notariaalselt tõestatud. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119

lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne

kinnistusraamatusse. Kostja on kantud kinnistu mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse. Seega

võib leping olla täitmisega muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust

tasuta, s.o kinke teel PKS § 15 lg 1 mõttes, või omandati kinnistu 1/3 mõttelist osa abielu ajal tasulise

lepingu alusel ning see mõtteline osa kinnistust kuulub PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara

hulka.

7. Harju Maakohus jättis 25. mai 2010. a otsusega hagi enamsaadud ühisvara arvel hüvitise

väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 43 000 krooni, jättis

hageja tasutud ehitustehnilise ekspertiisi kulud 10 000 krooni hageja kanda, mõistis kostjalt

riigilõivuna riigituludesse 4500 krooni ja jättis ülejäänud menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hoone kolmas korrus ehitati välja poolte ühisvara arvel või pigem

kostja või hageja lahusvara arvel ning kas väljaehitatu muutus poolte ühisvaraks vaatamata sellele, et

kinkelepingu alusel omandas selle kostja. Maakohus leidis, et mõlemad pooled on teinud ühisvara

arvel omapoolseid investeeringuid kolmanda korruse ehitusse. Hageja arveraamatutest nähtub,

milliseid kulutusi on tehtud, kuid mitte nende tegemise allikas. Eelduslikult oli tegemist pere üldisi

ühisvara arvel tehtud majanduskulusid kajastava arvestusega.

Hageja sularahas kulutuse tegemisele eelnes selle summa väljavõtmine hageja pangkontolt. Hageja

pangakontole kantud raha oli poolte ühisvara. Hageja lahusvara on hagejale enne abiellumist

kuulunud korteri võõrandamisest saadud 155 000 krooni, mis laekus hageja kontole 29. jaanuaril

1998.

Kostja esitatust nähtub, et ta võõrandas talle enne abiellumist kuulunud AS Hiis aktsiad 27. mail

1997. aastal 390 000 krooni eest ning 10. veebruaril 1998. aastal 250 000 krooni eest. Indrek Lauluga

17. oktoobril 1997 sõlmitud laenulepinguga sai kostja 250 000 krooni laenu, mille kustutamiseks

võõrandas kostja hiljem talle kuulunud AS Hiis aktsiad, mida kostja enda sõnul kasutas hoone

kolmanda korruse väljaehitamiseks.

Poolte pangakontol olnud raha, mida kasutati ühiselt Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse

väljaehitamiseks, olid poolte ühisvaraks, kuigi osaliselt moodustus ühisvara ka poolte lahusvara

müügist saadud summadest. Raha ükskõik kumma abikaasa pangakontole laekumisega muutub see

PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja investeeris korruse väljaehitamisse oma lahusvara

rohkem kui hageja. Ülejäänud osas rahastasid pooled ehitust täielikult ühisvara arvel ning ühiselt

laenatud rahaga. Pooled deklareerisid ühises tuludeklaratsioonis eluasemelaenu intresse ning tagasid

laenu neile lahusvarana kuuluva varaga.

Maakohus ei tuvastanud poolte ning kostja sugulaste vahelise ühise tegutsemise lepingu olemasolu

või sellise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustunud vastutasuks

Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse väljaehitamise eest võõrandama selle poolte kaasomandisse.

Samuti ei nähtu, et 29. aprillil 1998 sõlmitud kinkeleping oleks tegelikult olnud tasuline leping, mille

alusel said kinkijad vastusoorituse ehk vastutasu.

Ei ole tuvastatav, et kostja ja tema vanaema ning vanatädi vahel 29. aprillil 1998 sõlmitud

kinkeleping oleks sõlmitud poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel varem sõlmitud kokkuleppe

täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet poolte ning kostja vanatädi ning vanaema vahel.

Asjas on tuvastatud üksnes see, et kostja vanatädi R-E. M ning vanaema S. K (K. K vahendusel)

kandsid hageja arvelduskontole vastavalt 56 526 krooni 18 senti ning 50 000 krooni. Hageja seletuse

kohaselt osalesid kostja vanaema ja vanatädi nii Xxxxxxxxx xx katuse renoveerimises. Ainuüksi

katuse renoveerimise rahastamises osalemine ei tõenda poolte ning vanaema ja vanatädi vahel ühise

tegutsemise lepingu olemasolu. Pooltel võimaldati elamu kolmandal korrusel pärast selle

väljaehitamist tasuta elada. TsK § 440 lg-st 2 ei saa järeldada, et poolte ühise tegutsemise tulemusena

välja ehitatud kolmas korrus muutus valmimisel poolte kaasomandiks, sõltumata sellest, et puudus

vastav kokkulepe või seadusele vastav notariaalselt tõestatud kirjalik kokkulepe. Poolte ühise

tegutsemise tulemusena loodi elamispind, mida pooltel oli õigus tasuta kasutada. Seega sai ühise

tegutsemise tulemusena poolte kaasomandisse kuuluda üksnes õigus kasutada loodud elamispinda

elamiskohana. Riigikohus on otsuse p-s 15 viidanud, et ühise tegutsemise tulemusena tekkinud vara,

sh asja väärtuse juurdekasv, tuli jagada asjaõigusseaduse kaasomandi jagamise sätete alusel. Ei ole

võimalik lugeda elamu kui terviku väärtuse juurdekasvu poolte kaasomandisse kuuluvaks ning seega

ka jagatavaks seetõttu, et asjas ei ole tuvastatud ühise tegutsemise lepingu või omandiõiguse

tekkimise aluseks oleva notariaalselt tõestatud kokkuleppe olemasolu poolte ja kostja vanaema ning

vanatädi vahel.

Maakohus luges tõendatuks, et 29. aprilli 1998 kinkelepingu sõlmimise tegelikuks põhjuseks oli

vajadus suurendada poolte võetud laenu summat ning tagada laenu kinnistule seatava hüpoteegiga.

Kuna tegemist oli kostja lähedaste sugulastega, on mõistlikult võimalik eeldada, et pooled tegid

investeeringu pelgalt elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. TsK § 440 lg 2 kohaselt

kuuluvad ühise tegutsemise lepingu puhul lepinguosaliste kaasomandisse nende rahalised või muud

varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara.

Varalised investeeringud (mida võiks käsitada varaliste osamaksetena ühise tegutsemise lepingus) on

pooled juba ära kasutanud kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega ei saa enam lugeda poolte

kaasomandisse kuuluvaks nende kunagisi varalisi osamakseid. Maakohus ei välistanud, et poolte

kaasomandisse sai lisaks elamispinna kasutamise õigusele kuuluda varalise õigusena ka alusetu

rikastumise nõue TsK § 477 alusel Xxxxxxxxx xx hoone kaasomanike vastu. Varalise hüvena said

pooled pärast kolmanda korruse väljaehitamist võimaluse kasutada seda tasuta elamiseks. Võimalik

poolte ühine nõudeõigus kolmandate isikute vastu ei anna alust lugeda hoone 1/3 mõttelist osa

kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjal hageja kasuks välja hageja soovitud

rahaline hüvitis.

Maakohus leidis, et 1/3 kaasomandi mõttelisest osast kinnistule asukohaga Xxxxxxxxx xx, millele

kasutuskorra kohaselt vastab nimetatud elamu kolmandal korrusel asuv korter, on kostja lahusvara

PKS § 15 lg 1 alusel, kuna tegemist on kostja abielu kestel kinke teel saadud varaga. Pooled

omandasid kaasomandisse kolmanda korruse ühise kasutamise õiguse, millest hageja on loobunud.

Hagejal võib kinnistu omanike või nende õigusjärglaste vastu olla alusetu rikastumise nõue

TsK § 477 alusel, kuid see nõue ei saa olla samastatav abikaasade ühisvara jagamise nõudega abielu

lahutamisel.

8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi

ja mõista kostjalt välja enamsaadud vara eest hüvitis 1 000 000 krooni.

9. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoha järgi on maakohus õigesti leidnud, et poolte ning R-E. M ja S. K vahelise

lepingu sõlmimine, mis annaks alust pidada Xxxxxxxxx xx kinnistu mõttelist osa poolte ühisvaraks,

ei ole tõendatud, ning jätnud seetõttu hagi kostjalt ühisvara jagamise tulemusena rahalise hüvitise

väljamõistmiseks põhjendatult rahuldamata. Esimese astme kohus on täitnud Riigikohtu samas

tsiviilasjas õigussuhte kvalifitseerimiseks antud juhiseid ning teinud seadusele vastava kohtulahendi.

Hageja (kohtuotsuses kostja) ettekujutus aastaid poolte ühiseks koduks olnud eluruumi võimaliku

jagamise kohta 2004. aastal, ei muuda 29. aprillil 1998 sõlmitud kinkelepingu sisu ega tõenda

kinkelepingu kõrval või asemel muude kokkulepete olemasolu. Hageja väide, et maakohus ei

pööranud vajalikku tähelepanu asjaolule, et hageja ei oleks kulutanud oma raha pööningu ehitusse,

teades, et see tagab talle üksnes hooneosa ajutise kasutamisõiguse, ei ole põhjendatud. Hageja

praegustel teadmistel ei ole tegelike asjaolude kohta vaidluse lahendamisel kaalu, kuna poolte ühine

tegevus kodu rajamisel põhines abielul. Abielu hilisem purunemine ei saa muuta tagantjärele

õigussuhteid, mis rajanesid eeldusel, et ühist kodu kasutatakse olenemata selle omandi kuuluvusest

ühiselt elupäevade lõpuni. Mõistetavat selgitust, miks hageja nõustus asjaoluga, et tehing

vormistatakse kinkena kostjale, ega tõstatanud kohe pärast kinkelepingu sõlmimist küsimust

kinnistuosa omandi nüüdse kuuluvuse kohta, ei ole hageja esitanud. Põhjendus, et ta oli kinkelepingu

sõlmimise kuupäeval tööga hõivatud, näitab, et hageja ei pidanud ühiseks koduks olnud eluruumi

omandiküsimust abielusuhete kestmise ajal oluliseks.

Hagejal võib olla nende Xxxxxxxxx xx kaasomanike vastu, kes hageja panuse kaudu hoone

renoveerimisse rikastusid, nõue alusetu rikastumise sätete alusel. See aga ei anna alust tunnistada

vaidlusalust kinnistu osa poolte ühisvaraks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lähtunud ebaõigest eeldusest, et ühise tegutsemise leping

eeldab poolte eelnevat kokkulepet ühise tegutsemise tulemusena loodu jagamiseks. Nimetatud

kohtute seisukoht sisaldab endas TsK § 438 lg 1 ebaõiget kohaldamist. Ühise tegutsemise lepingu

eesmärk ei ole vara omandamine kaasomandisse, vaid sellega kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1

kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Nimetatud ühine majanduslik

eesmärk oli Xxxxxxxxx xx elamule kolmanda korruse väljaehitamine. Poolte vahel on olemas

kokkulepe, nad on ühiselt asju ajanud ning kasutanud selleks ühist raha.

Kuna vahetult pärast ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamist kingiti 1/3 mõttelist osa

kinnistust kostjale, juhtis Riigikohus põhjendatult tähelepanu asjaolule, et nimetatud kinkeleping võib

olla ühise tegutsemise käigus tekkinud vara jagamine. Tehing, millega kingitakse mõtteline osa asjast

isikule, kes on varem asja väärtust oluliselt suurendanud, ei ole oma olemuselt vastutasuta tehing.

Kohtud on ekslikult tuvastanud hagejal alusetu rikastumise nõude olemasolu. Juhul kui kinkelepingu

näol oli tegemist tasuta võõrandamisega, on hagejal nõue ühise tegutsemise käigus tekkinud asja

väärtuse juurdekasvu jagamiseks. Kassaatorile teadaolevalt on kostja ühe endise kaasomaniku R-

E. M pärija, mistõttu oleks hagi tulnud vähemalt osaliselt rahuldada. Hageja on menetluse algusest

peale põhistanud oma nõuet asjaoluga, et ta on kokkuleppe alusel panustanud tööd ja raha

Xxxxxxxxx xx kolmanda korruse väljaehitamisse. Selle panuse tõttu rikastus R-E. M ja tema pärijana

ka kostja.

Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

13. Hageja nõuab Xxxxxxxxx xx kinnistu 1/3 mõttelise osa tunnistamist hageja ja kostja ühisvaraks

ning kostjalt enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise väljamõistmist. Hageja põhjendab oma

nõuet ühise tegutsemise lepinguga hageja, kostja ning tema sugulaste vahel elamule kolmanda

korruse väljaehitamise kohta. Selle lepingu täitmise käigus soetatud vara on hageja arvates kostja ja

hageja ühisvara. Hageja nõuab ühisvara jagamise menetluses kostjale jäänud vara väärtuse

hüvitamist, mille võrra on kostjale jäänud vara väärtus suurem tema osast ühisvaras. Maakohus jättis

hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata.

14. Kolleegium leiab, et kohtud on asja menetlemisel ning pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu

andmisel Riigikohtu 6. detsembri 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09 antud juhiseid järginud.

Riigikohus jõudis nimetatud lahendis seisukohale, et maakohtul tuleb asja uuel arutamisel anda

hinnang sellele, kas kinnistu 1/3 mõttelist osa omandati poolte abielu ajal tasulise lepingu alusel,

mille tulemusena võis see mõtteline osa kinnistust kuuluda enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14

lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka. Maakohus andis hinnangu kostja sugulaste ja kostja vahelisele

kinkelepingule ning tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustele. Maakohus jõudis järeldusele, et

puuduvad tõendid, mis viitaksid hageja ja kostja ning kostja sugulaste vahelise ühise tegutsemise

lepingu olemasolule, mille kohaselt oleksid kostja vanaema ja vanatädi kohustunud vastutasuks

kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamise eest võõrandama kinnistust mõttelise osa

pooltele.

Kolleegium on seisukohal, et maakohus on menetlusreegleid järgides asjas esitatud tõendeid piisava

põhjalikkusega analüüsinud ja neile hinnangu andnud. TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu

ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kuna kohtud ei ole

tuvastanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu, ei peatu kolleegium ka kassatsioonkaebuse väidetel

ühise tegutsemise lepingu alusel omandatu hilisema jagamise kokkuleppe puudumise kohta.

15. Maakohus on jõudnud järeldusele, et ühise tegutsemise tulemusena sai poolte kaasomandisse

kuuluda üksnes see tulem, mis õiguslikult nende kaasomandisse kuuluda sai, ehk nimelt õigus

kasutada loodud elamispinda elukohana. Ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei muutnud. Selline

kohtute õiguslik hinnang kaasomandi esemele on ekslik. Maakohus leidis, et hageja ja kostja

investeerisid korteri väljaehitamisse elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. Õigus kasutada

väljaehitatud korrust elamiseks on olemuselt võlaõiguslik kasutusõigus ja ei saa olla kasutajate

kaasomandis.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga aga selles, et kuna poolte ühine tegevus põhines abielul, siis

ei ole põhjendatud hageja väide, et ta ei oleks kulutanud oma raha pööningu ehitusse, teades, et see

tagab talle üksnes hooneosa ajutise kasutamisõiguse. Kuna poolte ühine tegevus põhines abielu kestel

ühise kodu väljaehitamisel, siis on tegemist panustega, mis on vajalikud ühise kodu ja majapidamise

korraldamiseks. Abielu lahutamisel ei saa lähtuda nimetatud panuste tingimuslikkusest, seega sellest,

kas neid oleks tehtud ka juhul, kui pooled oleks olnud abielu hilisemast lõppemisest teadlikud.

16. Hageja on toetunud kassatsioonkaebuses ekslikult väitele, et Riigikohus on oma ülalnimetatud

otsuse p-s 15 kvalifitseerinud õigussuhte hageja, kostja ja kostja sugulaste vahel ühise tegutsemise

lepinguks. Riigikohus on üksnes asja materjalide põhjal märkinud, et pooltel võis olla ühise

tegutsemise leping kostja sugulastele kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse

väljaehitamiseks, kuid ta ei tuvastanud selle õigussuhte olemasolu.

17. Riigikohtu ülalnimetatud otsuse p-s 18 andis tsiviilkolleegium juhise maakohtule asja uuel

läbivaatamisel tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust kinke teel, mis võimaldaks

vaidlusalust korrust käsitada kostja lahusvarana enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes.

TsK § 259 lg 1 järgi oli kinkelepingu eelduseks see, et üks pool on andnud oma vara tasuta teise

poole omandisse. Kinkelepinguga ei ole seega tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja

tegema vastusoorituse. Maakohus leidis asja menetlemisel, et puuduvad tõendid kostja ja tema

sugulaste vahelise kinkelepingu ümbertõlgendamiseks. Maakohus luges tuvastatuks, et korruse

väljaehitamine toimus selles tasuta elamise eesmärgil. Seega ei ole panused, mida hageja ja kostja

tegid korteri ehitamisse, seotud tulevase kinkelepinguga.

Elamu üldine seisukord võis väljaehituse tagajärjel paraneda ja selle tulemusena tõusta ka kostja

sugulastele kuuluva kinnisasja väärtus või paraneda selle seisukord. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et kuigi tulevase kinkelepingu eset on pooled oma töö ja rahaga parendanud, ei pea see

tähendama vastusooritust kinkelepingu eest.

18. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide ja seda on kohtud ka kinnitanud, et hagejal võib olla

nõue kostja sugulaste vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Kui hageja ja kostja ühise tegevuse

tulemusena suurenes ka kostja ja tema sugulaste vara, siis võis ühise tegevuse lõppedes olla hagejal

kostja sugulaste vastu nõue jagada asja väärtuse juurdekasv. Hageja on aga kogu menetluse käigus

nõudnud kinnistu 1/3 mõttelise osa arvamist abikaasade ühisvara hulka ning ühisvara jagamist.

Vaatamata sellele, et kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu

15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27), ei ole hageja tuginenud hagi alusena (III kd,

tlk 86) selliste asjaolude kogumile, mis oleks võimaldanud tema nõuet kohtul ümber hinnata alusetu

rikastumise nõudeks kostja ning tema sugulaste vastu.

19. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

20. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kautsjon riigituludesse.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik