3-1-1-65-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-11

Otsuse kuupäev

4. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi Paul Paesalu karistamises liiklusseaduse § 747 järgi

ja

otstarbekuse

kaalutlusel

väärteomenetluse

lõpetamises

liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsus väärteoasjas

nr 4-11-98

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paul Paesalu kaitsja vandeadvokaat Madis Saare kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2011

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Urmas Solovjov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsus Paul Paesalu karistamises

LS § 7435 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1

alusel.

2. Tühistada Paul Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise ja sõiduki teisaldamise ning

valvega hoiukohta paigutamise otsused.

3. Politsei- ja Piirivalveametil tagastada Paul Paesalule sõiduki teisaldamise ja valvega

hoiukohas hoidmise ning valvamise kuludena tasutud 146 eurot ja 23 senti (ükssada

nelikümmend kuus eurot ja kakskümmend kolm senti).

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Määrata OÜ New Moon poolt väärteomenetluses Paul Paesalule osutatud õigusabi tasu

mõistlikuks suuruseks 217 eurot (kakssada seitseteist eurot) ja mõista see välja Eesti Vabariigilt

Paul Paesalu kasuks.

6. Määrata advokaadibüroo Kaevando & Partnerid poolt kassatsioonimenetluses Paul

Paesalule osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 300 eurot (kolmsada eurot),

sh käibemaks, ja mõista see välja Eesti Vabariigilt Paul Paesalu kasuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja 22. detsembri 2010. a otsusega karistati Paul Paesalu LS § 747 ja § 7435 lg 1

järgi KarS § 63 lg 1 alusel 10 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

2. P. Paesalu karistati selle eest, et ta juhtis 26. novembril 2010 mootorsõidukit, millel oli läbimata

korraline tehniline ülevaatus ja tal puudus nõuetekohane volikiri sõiduki kasutamiseks. Sõidukit

kontrollinud politseiametnik tegi kontrolli käigus LS § 201 lg 2 alusel otsuse tema kõrvaldamiseks

sõiduki juhtimiselt, sest P. Paesalul puudus vastava sõiduki kasutamist õigustav dokument.

3. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse,

taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel osas, millega P. Paesalu tegevus kvalifitseeriti LS § 7435 lg 1 järgi. Samuti taotles

kaitsja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tühistamist ja Eesti Vabariigilt sõiduki teisaldamise

ning valvega parklasse paigutamise tasu väljamõistmist.

4. Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, s.o P.

Paesalu karistamises LS § 7435 lg 1 järgi. Kohus lõpetas selle sätte järgi väärteoasjas

väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Maakohtu otsusega karistati P.

Paesalu LS § 747 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut.

4.1. Maakohtu hinnangul puudus vaidlus selles, et P. Paesalu juhtis mootorsõidukit, mis ei olnud

läbinud tehnoülevaatust. Sellega rikkus ta LE § 219 nõudeid ja pani toime LS §-s 747 sätestatud

väärteo.

4.2. Kohus tuvastas, et P. Paesalu kasutas T. P.-le kuuluvat mootorsõidukit omaniku teadmisel ja

nõusolekul, sest tal oli selleks omaniku väljastatud lihtkirjalik volikiri. Kohus märkis aga, et esitatud

volitus ei vastanud LS §-s 18 sätestatud nõuetele. Volikirjast nähtusid küll volitaja nimi ja isikukood,

volitatud isiku nimi ja isikukood, volituse objektiks oleva sõiduki mark ja mudel ning selle

registreerimismärgi number. Samas ei olnud volikirja märgitud sõiduki kasutaja elukoha aadressi ega

juhiloa numbrit, omaniku aadressi, sõiduki valmistajatehase tähist ega registreerimistunnistuse

numbrit. Seetõttu ei olnud P. Paesalul esitada nõuetekohast volikirja, millega ta kohtu arvates rikkus

LE § 70 nõudeid ja realiseeris LS § 7435 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu.

4.3. Edasiselt märkis maakohus, et P. Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tegemise

aluseks olevad asjaolud on tuvastatud. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tegemise õiguslikuks

aluseks on LS § 20 1 lg 2 p 3 kohaselt vastava sõiduki kasutamist õigustava dokumendi puudumine ja

see põhjus on otsuses ka märgitud. Kohus ei tuvastanud kohtuvälises menetluses menetlusaluse isiku

sõiduki juhtimiselt kõrvaldamisel ja sõiduki teisaldamisel menetlusnormide rikkumist. P. Paesalule

anti võimalus enne sõiduki teisaldamist leida omanik või tema volitatud isik, kes võtab sõiduki enda

valdusse. Menetlusaluse isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise ja sõiduki kinnipidamise otsuse

tegemisel oli määravaks sõiduki kasutamise volituses puuduvad olulised andmed sõiduki ja volitatud

isiku kohta. P. Paesalu võinuks sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse vaidlustada haldusmenetluse

seaduses sätestatud korras. Otsuses on vastav märge ja kaebetähtaeg olemas. Seda ei ole

menetlusalune isik aga teinud.

4.4. Seoses mootorsõiduki teisaldamise ja hoiukohta paigutamisega selgitas maakohus, et sõiduki

teisaldamise aluseks oli LS § 202 lg 1. Selle sätte kohaselt on politseiametnikul õigus paigutada

sõiduk lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Kuigi sõiduki kinnipidamise koha lähedal

on politseijaoskond, ei saa kohtuvälise menetleja ametnikule ette heita ka sõiduki paigutamist

lähimasse valvega hoiukohta. Koha leidmine sõiduki paigutamiseks vajanuks kohtu hinnangul siiski

rohkem kaalumist, sest valvega hoiukohta paigutamisega kaasnevad kulud. Kuna sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise otsus tuleb jätta tühistamata, ei kuulu sõiduki teisaldamise ja valvega parklasse

paigutamise kulud P. Paesalule hüvitamisele.

4.5. Samas leidis maakohus, et kuna P. Paesalu juhitud sõiduk peeti kinni tema kodu lähedal ja

kinnipeetud sõiduki paigutamiseks valiti valvega hoiukoht, saab LS § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritud

väärteos väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid ka ühe

väärteokoosseisu äralangemisel tuleb P. Paesalule mõistetud rahatrahv jätta muutmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni P. Paesalu kaitsja vandeadvokaat Madis

Saar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kvalifitseeriti P. Paesalu käitumine

LS § 7435 lg 1 järgi ja VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetati selles süüteos menetlus. Samuti taotleb

kassaator maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis muutmata politsei otsuse

P. Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta. Kaitsja taotleb sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise

otsuse tühistamist Riigikohtus ja P. Paesalule 2288 krooni teisaldamise ja valvega hoiukohta

paigutamise tasu väljamõistmist või alternatiivselt väärteoasja selles küsimuses maakohtule uueks

arutamiseks saatmist. Kassaatori põhjendused on järgnevad.

5.1. P. Paesalu ei ole toime pannud LS § 7435 lg-s 1 nimetatud väärtegu, sest tal oli sõiduki

juhtimiseks olemas kehtiv volitus. Volikirjast LS § 18 kohaselt nõutavate mõnede andmete

puudumine ei võimalda teha järeldust, et isikul puudub õigus sõiduki kasutamiseks. Volikirjast

puudunud andmetel (volitaja ja sõiduki kasutaja elukoht, kasutaja juhiloa number, sõiduki

registreerimistunnistuse numbrit ning valmistajatehase tähis) ei olnud volituse olemasolu tuvastamise

seisukohast mingit tähtsust. Kõik need andmed olid kontrolli teostanud politseinikule kohapeal

hõlpsasti kättesaadavad. Kasutaja juhiloa number, sõiduki tehasetähis ja registreerimistunnistuse

number nähtusid kontrolliks esitatud dokumentidest; omaniku ja kasutaja elukohtade aadressid

nähtusid nii kontrollitud isiku ütlustest kui ka kontrollijale kohapeal kättesaadavatest elektroonilistest

andmebaasidest. Kassaatori arvates on volikirja juures oluline see, et sellest nähtuks üheselt volituse

olemasolu ja selle sisu. See info oli esitatud volikirja põhjal üheselt tuvastatav.

5.2. Lisaks märgib kassaator, et 1. juulil 2011 jõustunud liiklusseaduse kohaselt ei kehti Eesti siseselt

enam volikirja nõuet, omaniku kirjalik nõusolek on vajalik üksnes sõidukiga väljapoole Euroopa

Liidu liikmesriike sõitmisel. Seega nähtub ka seadusandja tegevusest, et puhtformaalsete volikirja

nõuete järgimata jätmist ei tohiks karistada väärteokorras.

5.3. Maakohus pidanuks ise lahendama küsimuse P. Paesalu juhtimiselt kõrvaldamise otsuse

õiguspärasuse kohta, mitte jätma seda tegemata viitega P. Paesalu õigusele vaidlustada juhtimiselt

kõrvaldamise otsus halduskohtumenetluses. Maakohtu selline seisukoht on vastuolus nii Riigikohtu

kriminaal- kui ka halduskolleegiumi asjakohase praktikaga.

6. Kassatsioonivastuses taotles kohtuväline menetleja kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata

jätmist,

sest

maakohus

kohaldas

materiaalõigust

õigesti

ega

rikkunud

väärteomenetlusõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium märgib, et väärteoprotokollis LS § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu,

mille toimepanemises P. Paesalu kohtuvälise menetleja otsusega karistati, ei ole alates 1. juulist 2011

jõustunud liiklusseaduse kohaselt enam karistatav tegu. P. Paesalu karistati võõra mootorsõiduki

juhtimise eest nõuetekohase volikirjata. Alates 1. juulist 2011 kehtiva LS § 88 lg 4 kohaselt peab aga

juhil olema esitada mootorsõiduki omaniku poolt väljaantud mootorsõiduki kasutamise kirjalik

nõusolek, kui juht soovib Eestis registreeritud sõiduautoga või kuni 3500 kilogrammise täismassiga

veoautoga sõita Eestist välja mitte Euroopa Liidu liikmesriiki ja tema nimi ei ole kantud

mootorsõiduki

kasutajana

sõiduki

registreerimistunnistusele

ning

kui

omanik

või

registreerimistunnistusele kasutajana kantud isik ei viibi sõidukis. Vastavalt KarS § 5 lg-le 2 on

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud. Sel põhjusel tuleb väärteomenetlus

P. Paesalu karistamises LS § 7435 lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

8. Seoses 26. novembril 2010. P. Paesalu kõrvaldamisega sõiduki juhtimiselt ja sõiduki

teisaldamisega valvega parklasse märgib kolleegium järgnevat.

8.1. Maakohus jättis kohtuvälise menetleja otsuse P. Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta

tühistamata. Asjas nr 3-3-4-7-02 Riigikohtu erikogu poolt 12. novembril 2002. a tehtud määruse p-

s 13 asuti seisukohale, et juhul kui teisaldusakt koostati väärteomenetluse tulemina, saab teisaldamist

vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistamisotsuse

vaidlustamisega

maakohtus.

Erikogu

leidis,

et

maakohus

on

pädev

tühistama

teisaldusakti analoogiliselt karistusotsusega. Vastasel juhul tuleks õiguskaitset seoses ühe ja sama

sündmusega taotleda erinevates kohtutes ja see oleks vastuolus menetlusökonoomia ning efektiivse

õiguskaitse põhimõttega. Seda seisukohta korrati ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri

2010. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-64-10, p-s 8. Seega oli maakohus pädev väärteoasja arutamisel

lahendama ka P. Paesalu kaitsja vaide sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse peale. Kolleegiumi

hinnangul tuleb maakohtu otsus ka P. Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamata jätmise otsuse

muutmata jätmise osas tühistada.

8.2. Kohtuväline menetleja tegi 26. novembril 2010 LS 201 lg 2 p 3 (kehtiva LS kohaselt § 91 lg 2

p 3) alusel otsuse P. Paesalu kõrvaldamise kohta mootorsõiduki juhtimiselt, sest tal puudus vastava

sõiduki kasutamist õigustav dokument. Viidatud alusel juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise

eelduseks on, et juhil puudub õigus vastavat sõidukit kasutada. Võõra sõiduki kasutamise õigus sai

kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse kohaselt tuleneda sõiduki omaniku või

registreerimistunnistusele kantud kasutaja väljaantud volikirjast. Arutatavas väärteoasjas puudub

vaidlus selles, et P. Paesalul oli sõiduki omaniku T. P. antud volikiri. Volikirjast nähtub õigus

kinnipeetud sõiduki kasutamiseks. Kuivõrd õigus teisele isikule kuuluvat sõidukit kasutada on

määratletud tsiviilõiguslikult, siis ei saa olukorras, kus tsiviilõiguslikult on isiku tahteavaldus oma

vallasasja teisel isikul kasutada lubamise kohta kehtiv, haldusorgan otsustada asja kasutamise õiguse

olemasolu või puudumise üle. Seetõttu ei võimalda volikirjast mõnede LS § 18 kohaselt nõutavate,

kuid üksnes vormilise tähendusega andmete puudumine teha järeldust, nagu puuduks isikul volitus

sõiduki kasutamiseks. Kuna P. Paesalu oli eelnevast nähtuvalt sõiduki kinnipidamise hetkel selle

kasutamiseks õigustatud isik, ei olnud kohtuvälisel menetlejal õiguslikku alust teda sõiduki

juhtimiselt kõrvaldada ja kohtuvälise menetleja 26. novembri 2010. a otsus juhtimiselt kõrvaldamise

kohta tuleb tühistada.

8.3. Vastavalt 30. juunini 2011 kehtinud LS § 202 lg-le 7 hüvitas sõiduki lähimasse valvega hoiukohta

toimetamise ja seal hoidmise ning valvamise kulud selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse

kehtestatud korras ja määrades. LS § 202 lg 8 kohaselt vabastati sõiduki juht, omanik või valdaja

nende kulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis. Liiklusseaduse § 92 lg-d 12

ja 13 kehtestavad eeltoodule identse regulatsiooni. Kuna P. Paesalu ei olnud 26. novembril 2010

sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise hetkel käsitatav isikuna, kellel puudus vastava sõiduki kasutamise

õigus ja juhtimiselt kõrvaldamise otsus oli seetõttu õigusvastane, tuleb tühistada ka P. Paesalu juhitud

sõiduki teisaldamise ja valvega hoiukohta paigaldamise akt. Riigivastutuse seaduse § 11 lg 1 kohaselt

võib kannatanu avaliku võimu kandjalt nõuda kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamist. Sellise taotluse on P. Paesalu käimasolevas väärteomenetluses ka esitanud.

Riigikohtu erikogu 12. novembri 2002. a määruses haldusasjas nr 3-3-4-7-02 märgitu kohaselt saab

tühistatud haldusakti alusel makstud raha tagastamist nõuda avaliku võimu kandjalt, kellele raha

maksti. Sõiduki teisaldamine ja valvega hoiukohta paigutamine kui haldusülesande täitmine tuleb

tervikuna omistada teisaldamisakti teinud avaliku võimu kandjale, arutataval juhul Politsei- ja

Piirivalveametile. See, et Politsei- ja Piirivalveamet kasutab selle haldusülesande täitmisel erafirmade

abi, ei mõjuta Politsei- ja Piirivalveameti ja sõidukiomaniku vahelisi õigussuhteid. Sõidukiomanikult

teisaldamistasu ja sõiduki valvamise ning hoidmise tasu võttes tegutsesid teisaldaja ja sõiduki

hoiukoht Politsei- ja Piirivalveameti nimel. Seega tuleb RVastS § 11 lg 1 alusel sõiduki teisaldamise

ja valvamise ning hoidmise kulu P. Paesalule tagastada Politsei- ja Piirivalveametil (vt ka Riigikohtu

erikogu 12. novembri 2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-4-7-02, p 10).

9. Alljärgnevalt võtab kolleegium seisukoha P. Paesalule väärteomenetluses makstud kaitsjatasu

hüvitamise kohta.

9.1. P. Paesalu kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada P. Paesalule tema poolt valitud kaitsjale

väärteomenetluses makstud tasu 217 eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja P. Paesalule juriidilise

konsultatsiooni ja kohtus esindamise näol õigusabi seitsme tunni kestel. VTMS § 29 lõike 1 punkti 1

alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna Lõuna

Politseiprefektuuri rahastatakse riigieelarvest, siis tuleb kaitsjale makstud tasu välja mõista

riigieelarvest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium

arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja

keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas 3-1-1-104-09,

p 15; 29. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-82-09, p 22.1 ja 6. oktoobri 2010. a otsust asjas 3-1-82-

10, p 12). Eeltoodud kriteeriumidest lähtuvalt peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks ja asub

seisukohale, et kaitsjale makstud tasu tuleb menetlusalusele isikule hüvitada täies ulatuses.

9.2. Ka kassatsioonimenetluses on P. Paesalu kaitsja esitanud taotluse hüvitada menetlusalusele

isikule 376,2 eurot kaitsjatasu. Taotluse kohaselt on kaitsja vandeadvokaat Madis Saar osutanud

P. Paesalule kassatsiooni koostamisel õigusabi kaks tundi ja viiskümmend üks minutit ning esitanud

selle eest arve 313,5 eurot, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium asub seisukohale, et

arvestades tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu

ja keerukust, tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatav

väärteoasi materiaalõiguslikult keeruline, kaitsja on koostanud üksnes kassatsiooni ega ole

menetlusalust isikut Riigikohtu istungil esindanud. Seoses kassatsiooni esitamisega kaitsjale makstud

tasu mõistlik suurus arutatavas väärteoasjas on 250 eurot, millele lisandub käibemaks. See summa

tuleb menetlusalusele isikule hüvitada.

10. Eelnevale tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 2 ning HKMS § 26 lg 1 p-st 1

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsuse P. Paesalu

karistamises LS § 7435 lg 1 alusel ja kohtuvälise menetleja poolt P. Paesalu sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise ning sõiduki teisaldamise ja valvega hoiukohta paigutamise otsuse tühistamata

jätmises. Rahuldades kassatsiooni, lõpetab kolleegium väärteoasjas väärteomenetluse VTMS § 29 lg

1 p 1 alusel ja tühistab P. Paesalu sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise ning sõiduki teisaldamise ja

valvega hoiukohta paigutamise otsuse. Kolleegium määrab P. Paesalu poolt kaitsjale maakohtu

menetluses makstud kaitsjatasu taotletud ulatuses, s.o 217 eurot, mõistlikuks ja määrab

kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu mõistlikuks suuruseks 300 eurot (sh käibemaks).

Märgitud ulatuses tuleb kaitsjatasu P. Paesalule hüvitada.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi