3-2-1-72-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Elios.gsa hagi aktsiaseltsi AA-LAN vastu

4643 euro 76 sendi (72 659 krooni 7 sendi) saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-7530

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Elios.gsa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3651 eurot 33 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Elios.gsa (registrikood 11319503), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Kostja aktsiaselts AA-LAN (registrikood 10273940), esindajad

vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Peeter Viirsalu

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-7530 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule Elios.gsa kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2011 tasutud kautsjon

36 (kolmkümmend kuus) eurot 51 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Elios.gsa (edaspidi hageja) esitas 23. veebruaril 2009 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

aktsiaseltsi AA-LAN (edaspidi kostja) vastu 67 470 krooni 32 sendi (põhinõue) ja 3164 krooni

64 sendi (viivis) saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ning menetlus jätkus hagimenetluses

Tartu Maakohtus.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2007. a detsembris töövõtu raamlepingu tehnosüsteemide

projekteerimis- ja ehitustööde tegemiseks Tartus Vaksali 17a asuvas ärihoones, kuna tööde

alustamisel puudusid eriosade projektid ja eelarved. Kostja soovis, et esmalt ehitatakse välja

küttesüsteem kavandatud kauplusse. Raamlepingu lisana koostati kaupluse hooneosa küttepüstakute

(edaspidi püstik) kalkulatsioon, milles toodi välja keskmine töötunni hind, üldkulude- ja

kasumimarginaal ning arvutamise skeem. Küttesüsteemi püstikud olid väga erinevad ja seetõttu ei

olnud lepingu allakirjutamisel võimalik määrata püstikute maksumust. Lepiti kokku püstikute

koguarv ja ühe püstiku orienteeruvaks maksumuseks (lepingu lisas toodud püstiku maksumus)

57 561 krooni 95 senti. Kalkulatsiooni kohaselt oli kostja materjalikulutuseks püstikule 28 922 krooni

ning hageja kulutuseks 28 639 krooni 95 senti. Suuliselt lepiti kokku, et küttesüsteemi

kogumaksumuse ülempiir on 2,3-2,5 miljonit krooni. Lepingus kokku lepitud tööd on hageja teinud,

lepingu p-s 1.7 ja 1.8 nimetatud tööd tegi hageja osaliselt. AS-st FEB hangitud materjalide eest tasus

kostja, hagejale tekkisid sellest transpordikulud. Lepingu p-s 4 kokku lepitud ettemaksuarve alusel

tasumist kasutati vaid esimese makse puhul. Hiljem lepiti kokku, et tehtud tööde eest tasutakse kuu

lõppedes. Hageja esitas tellijale arve koos kalkulatsiooniga, milles olid välja toodud kuu jooksul

tehtud tööd, tegelikud töötunnid, mis olid läbi korrutatud tunnihinde ja kasumi- ning üldkulude

marginaaliga. Sellise metoodika alusel koostatud arvete eest tasus kostja üle kuue kuu kuni juulini

2008. Hagi on esitatud 2008. a augustikuu tasumata arve nr 8029 tõttu. Arve oli 167 470 krooni

32 senti, millest kostja tasus 100 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja väitis, et hageja ei ole tõendanud, et tal on kostja vastu arve nr 8029

tasumise nõue. Lisaks lepingule sõlmisid pooled selle lisa, kus oli sätestatud ühe püstiku maksumuse

kalkulatsioon, mille alusel arvutati radiaatori paigaldushind. Püstikutes ei olnud radiaatorite arv

võrdne, ühe püstiku maksumuseks on määratud 57 561 krooni 95 senti. Kalkulatsiooni on arvestatud

ka materjali hind 30 992 krooni. Lepingu p 3 järgi kohustus materjali hankima kostja. Seega oleks

püstiku hinnaks ilma materjali hinnata koos käibemaksuga 26 639 krooni 95 senti. Kuna

kalkulatsioonis toodud püstik koosneb 11 radiaatorist, siis kujuneb ühe radiaatori paigaldushinnaks

koos toru paigaldusega ja koos käibemaksuga 2421 krooni 81 senti. Hoones on kokku 226 radiaatorit.

Seega oli hagejal lepingu kohaselt õigus keskküttesüsteemi montaaži eest saada 547 329 krooni

6 senti, mis sisaldas torude paigaldust, hageja tööraha, üldkulu ja kasumit. Hagejal on õigus nõuda

tasu tegelikult paigaldatud radiaatorite arvu alusel, mitte püstikute arvust lähtudes. Kalkulatsioonis on

arvestatud nii tööde kui ka materjali hinda ja summa puudutas lisaks keskküttele ka sanitaartehnilisi

töid. Pooled on kokku leppinud, et materjali tarnib sanitaartehnika kauplus FEB. Kõik kaupluse

esitatud arved tasus kostja. Lepingu p 7 kohaselt allkirjastavad pooled pärast töö etapi lõpetamist

üleandmise-vastuvõtmise akti. Lepingu punkti 5 kohaselt on allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise

akt ka tehtud tööde eest arvete esitamise aluseks. Hageja ei ole tõendanud oma nõuet üleandmise-

vastuvõtmise aktidega.

3. Tartu Maakohus rahuldas 19. juuli 2010 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja arve

nr 8029 alusel tekkinud võlgnevuse 67 470 krooni 32 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise

7106 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 2007. a detsembris töövõtu

raamlepingu, mille objektiks oli Tartus Vaksali 17a asuv ärihoone. Lepingu p-dega 1.1-1.9 määrati

kindlaks töövõtja kohustused. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on peaaegu kõik lepingu p-des 1.1-

1.9 loetletud tööd teinud. Tegemata tööde osas ei ole kostja tasaarvestusavaldust esitanud. Vaieldakse

29. augusti 2008 arve nr 8029 üle. Hageja esitas arve 167 470 krooni 32 sendi saamiseks. Kostja

tasus sellest 100 000 krooni.

Hageja esitas pooltevahelise raamlepingu koos lisaga nr 1, kostjale esitatud arved ning nende alusel

kostjalt laekunud raha saldo seisuga 9. detsember 2008. Tõendatud on kokkulepe tööde tegemise

kohta, hageja on töid teinud ning esitanud kostjale arveid. Kostja on kõik arved kuni vaidlusaluse

arveni tasunud. Pooled on sõlminud lepingu, mille lisaks on näidiskalkulatsioon. Kostja on olnud

teadlik hageja tööde orienteeruvast maksumusest. Arve nr 8029 kajastab 11.-29. augustini 2008

kolme töötaja töötunde, hageja üldkulusid ja kasumit, s.o kokku 141 924 krooni, millele lisandub

käibemaks. Arvel ei kajastu materjalikulu. Kostja ei ole menetluse käigus ümber lükanud hageja

väiteid, et materjalide transpordi objektile korraldas hageja, mille tõttu tekkisid transpordikulud.

Nimetatud perioodil (19 päeva) on objektil olnud kolm töömeest iga päev üheksa tundi, s.o kokku

513 tundi. Töötasuna on hageja arvel märkinud 116 424 krooni, s.o keskmine tunnihind 226 krooni

95 senti. Hageja on tööliste ajakulu ja töö maksumuse arvestamisel lähtunud alati ühesugusest

skeemist. Kostja on kuni vaidlusaluse arveni kõik arved pretensioonideta tasunud, seega pidanud

hageja küsitud hinda vastuvõetavaks. Pooltevahelise raamlepingu p-s 7 on märgitud, et pärast

tööetapi lõppemist allkirjastatakse kahepoolselt etapi tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Kostja

kinnitas, et hageja on kokkulepitud tööd enamjaolt teinud, seetõttu tuleb lugeda, et kostja on töö

faktiliselt vastu võtnud, vaatamata sellele, et lepingu p-s 7 nimetatud akti ei ole kostja allkirjastanud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. veebruari 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt väljamõistetud summa suuruse osas ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 660 eurot 81 senti (10 339 krooni 49 senti) ning viivise

71 eurot 60 senti (1120 krooni 37 senti). Menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus 13,86% kostja kanda ja 86,14% hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 1.-31. augustini 2008 tehtud tööde kalkulatsioonis

märgitud transpordikulu ning seetõttu on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kostja kandis selle arve

alusel transpordikulusid. Ebaõige on maakohtu otsuses märgitud vaidlusaluse perioodi tööpäevade

arv ning sellest tulenevalt ka tundide arv.

Tehtud tööde kalkulatsiooni kohaselt oli 14 tööpäeva ning, arvestades kalkulatsioonis märgitud kolme

töötajat, on töötundide arvuks 378. Pooled ei vaidle kalkulatsioonis märgitud töötundide arvu üle,

vaid tunnihinna üle. Hageja märkis kalkulatsioonis tunnihinnaks 308 krooni, kostja vaidleb sellele

vastu. Hageja väitel hõlmab tunnihind 308 krooni lepingus kokkulepitud 203 krooni ning sellele on

lisatud arvestuslikud transpordikulud ja need montaažimaterjali kulud, mis olid algselt hageja kanda.

Kostja vastuväite järgi on hageja kalkulatsioonist nähtuvalt lisanud üldkulude arvestamiseks

ligikaudu 10% (11 600 krooni) ning kasumiks ligikaudu 10% (13 900 krooni) ning üldkulud peaksid

katma muud vajalikud kulud.

Lepingu p 1.4.1 lisa kohaselt on pooled kokku leppinud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis,

mille kohaselt on tunnihinnaks 203 krooni. Muid tunnihinna kohta sõlmitud kokkuleppeid ei ole

võimalik tuvastada. Kuigi ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei pruugi

olla õige muude lepingus märgitud tööde tegemisel, ei ole vaidlusalusele arvele lisatud

kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku lepitud. See, et kostja on varem tasunud hagejale arveid,

millel oli tunnihinnaks märgitud 308 krooni, ei tähenda, et niisuguses tunnihinnas oli kokku lepitud.

Nagu hageja on ise väitnud, võib tunnihind olla erinev erinevate tööde tegemisel. Samuti nähtub

tehtud tööde kalkulatsioonist, et augustis 2008 seisnesid põhilised tööd radiaatorite montaažis ja

demontaažis, seega on õigustatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna

kasutamine.

Kui lähtuda tunnihinnast 203 krooni ja tundide arvust 378, siis on töötasuks kokku 76 734 krooni.

Kui lisada kalkulatsioonis toodud kasumi protsent 11,9 (9131 krooni 34 senti) ja üldkulu puhul 9,96

(7642 krooni 70 senti), siis on kogusumma 93 508 krooni 4 senti, koos käibemaksuga 110 339 krooni

49 senti. Kostja on tasunud 100 000 krooni, tasumata on 10 339 krooni 49 senti.

Hageja on nõudnud ajavahemiku 14. september 2008 kuni 1. jaanuar 2010 eest viivist. Tulenevalt

VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94 oli viivise määraks ajavahemikus 14. september 2008 kuni 1. jaanuar

2009 9,5% ja ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 1. jaanuar 2010 8% ning viivise suuruseks,

arvestades võlgnevust 10 339 krooni 49 senti, on 1120 krooni 37 senti.

Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite põhjendusega, et hageja esitatud arvete alusel on ta maksnud

rohkem. Arvete esitamisel on lähtutud püstikute arvust, kuid kuna kõik püstikud ei olnud

11 radiaatoriga, vaid osas oli neid vähem, siis tuleb tehtud tööde maksumuse arvutamisel aluseks

võtta ühe radiaatori paigaldushind. Sellest lähtudes on ta maksnud rohkem. Ringkonnakohus leidis, et

ei oleks õige arvestuse tegemisel jagada ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon 11-ga ja saada ühe

radiaatori paigaldushind. Nii 11 radiaatoriga püstiku kui ka väiksema radiaatorite arvuga püstiku

montaažitööd kattuvad osaliselt ning ei sõltu radiaatorite arvust. Kuna kostja vastunõue on ebaselge,

siis ei ole võimalik kostja tasaarvestuse vastuväidet rahuldada. Arvestades hagi alust ja eset, ei oma

tähtsust, kui suur oli tehtud tööde piirsumma. Samuti ei oma tähtsust see, kas ja millal tegi kostja

ettemakseid või tasuti tehtud tööde eest arvete alusel.

VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud,

maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Iseenesest oleks

võimalik lepingupoolel tõendada tavalist või mõistlikku tasu ka nii, et ta nimetab tasu, mida võtavad

kolmandad isikud analoogilise töö eest. Praegusel juhul leidis kostja ise, et tasu suurus on kokku

lepitud ning ei soovinud tõendada tavalist või mõistlikku tasu muude tõenditega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus

otsus, millega rahuldada hagi. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja menetluskulud ning muud

menetluskulud jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud vale hinnangu poolte vahel väljakujunenud

praktikale ja kohaldanud vääralt VÕS § 25 põhimõtteid tunnihinna kindlaksmääramisel. Arvestuslik

töötasu hind jaanuaris avatava kaupluse püstiku montaažtööle oli 203 krooni tunnis. Raamlepingu p 4

ja kalkulatsiooni kohaselt lisanduvad töötunni hinnale transpordikulud, üldmaterjalide kulud ning

seadmete kulud. 2008. a veebruaris lepiti keskmiseks töötunni hinnaks kokku 308 krooni.

Kokkulepitud tasu maksis kostja juulini 2008.

Tavaliseks tasuks VÕS § 637 lg 1 tähenduses võib pidada töövõtja hinnakirjas või muus sarnases

dokumendis väljendatud tasu, hinnakirja puudumisel loetakse tavaliseks tasuks tasu, mida töövõtja

sellise töö eest on tavaliselt nõudnud. Kostja on viie kuu jooksul hagejale maksnud tasu lähtuvalt

tunnihinnast 308 krooni, st tegemist ongi tavalise tasuga.

Töövõtulepingu täitmise käigus kujunes välja praktika tasu ja kulude arvestamisel. Lepingu viidatud

p-de osas asendas ja täiendas praktika varem kokkulepitud lepingutingimusi, muutudes lepingu

lahutamatuks osaks. VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses

sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, milles nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis

on nendevahelistes suhetes tekkinud. Tellija ei ole tööde mahtu, maksumust ja nõuetekohasust

lepingus või seaduses sätestatud alustel vaidlustanud. VÕS 23 lg 1 p 2 järgi võib poolte vahel

väljakujunenud praktika muutuda siduvaks.

Lepingulistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda

VÕS § 29 lg 5 p-dest 3, 4 ja 6, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte

käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist, samuti arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning

lepingupoolte praktikat. Kuna tellija on töö faktiliselt vastu võtnud ja VÕS § 643 kohaselt oli tellija

kohustatud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, siis on tellija minetanud võimalused

esitada väiteid töö ja arvete lepingule mittevastavuse kohta.

Pooled lähtusid terviklahendusest, radiaatorite paigaldus moodustas hageja tehtud kõigist töödest

väiksema osa.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning jätta

kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, milline oli 29. augusti 2008. a arve nr 8029 aluseks

olevate tööde tunnihind: kas 308 krooni, nagu väidab hageja, või 203 krooni, nagu väidab kostja.

10. Ringkonnakohus leidis, et 29. augusti 2008. a arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind on

203 krooni. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust sellega, et lepingu p 1.4.1 lisa kohaselt on

pooled kokku leppinud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis, mille kohaselt on tunnihinnaks

203 krooni, ja muid tunnihinna kohta sõlmitud kokkuleppeid ei ole võimalik tuvastada.

Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et ühe püstiku kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei

pruugi olla õige muude lepingus märgitud tööde (näiteks magistraaltorustike montaažitööd,

küttesüsteemi muud tööd, vee- ja kanalisatsioonitööd jne) tegemisel, kuid leidis, et kuna pooled ei ole

vaidlusalusele arvele lisatud kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku leppinud, tuleb kohaldada

varem kokku lepitud tunnihinda. Ringkonnakohus leidis, et kalkulatsioonist nähtuvalt seisnesid

augustis 2008 põhilised tööd radiaatorite montaažis ja demontaažis ja seega on õigustatud ühe püstiku

maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna kasutamine.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud hageja oluliste väidete kohta seisukoha võtmata.

Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5.

12. Lepingu p 1.4.1 lisaks oli jaanuaris avatava kaupluse hooneosa ühe püstiku maksumuse

kalkulatsioon. Nimetatud kalkulatsioonis oli ühe püstiku ehitamise töötunni hinnaks märgitud

203 krooni. Hageja leidis, et tegemist oli arvestusliku töötasuga üksnes jaanuaris avatava kaupluse

püstiku montaažitöö eest, kuid mitte järgnevatel kuudel tehtavate tööde puhul. Hageja väitel lepiti

2008. a veebruaris lepingu lisaga hõlmamata tööde jaoks kokku keskmiseks töötunni hinnaks

308 krooni ning kostja on tasunud märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli arveid vastavalt sellele

kokkuleppele.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on olnud oma põhjendustes vastuoluline. Kohtuotsusest ei ole

võimalik üheselt aru saada, kas kohus on seisukohal, et raamlepingu p 1.4.1 lisaga on hõlmatud kõik

lepingu alusel tehtavad tööd või ikkagi ainult kaupluse hooneosas tehtavad püstikutega seotud tööd,

nagu lepingu tekstile tuginedes väidab hageja. Kui raamlepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda

tuleb kohaldada seetõttu, et lepingu lisaga on hõlmatud ka vaidlusaluse arve aluseks olevad tööd, ei

oma asjas tähtsust, millise iseloomuga olid arve aluseks olevad tööd. Ringkonnakohtu otsusest võib

aru saada ka nõnda, et lepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et arve

aluseks olevad tööd olid sarnased töödega, mille kohta käis lepingu lisa, mitte seetõttu, et lisa

reguleerib vaidlusaluse arve aluseks olevaid töid. Kui ringkonnakohus asus viimati nimetatud

seisukohale, ei selgu kohtuotsusest, millisel õiguslikul alusel rajaneb sellisel juhul ringkonnakohtu

seisukoht kasutada lepingu lisas märgitud tunnihinda.

Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et raamlepingu p 1.4.1 lisa vaidlusaluse arve

aluseks olevate tööde kohta ei käi, tuleb kohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja väite kohta, et

raamlepingu lisaga mittehõlmatud tööde osas olid pooled kokku leppinud 308-kroonises töötunni

hinnas. Seisukoha kujundamisel tuleb kohtul juhinduda lepingu ja tahteavalduse tõlgendamise

sätetest. Kui aga sellist kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb kohtul võtta seisukoht ka

VÕS § 637 lg 1 kohaldamise kohta, millele hageja samuti tugines.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole

tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt

asjaoludele mõistlikku tasu. Seega annab VÕS § 637 lg 1 poolte vastastikuste kohustuste

kindlaksmääramisel tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud. VÕS § 637

lg 1 tähendus seisneb selles, et tagada lepingu kehtivus ka juhul, kui selles on küll kindlaks määratud

töövõtja kohustused, kuid mitte tellija omad. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu

lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö

eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu

asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole

võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st

kohalikust keskmisest tasust.

13. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, milline on hageja tasu

töövõtulepingu täitmisel tehtud tööde eest 2008. aasta augustis.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku

otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull