3-3-1-15-10 · Riigikohus

Riigikohtunike Henn Jõksi, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu

otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-1-15-10. Eriarvamuse p-dega 1 ja 2 on ühinenud riigikohtunik

Peeter Jerofejev ning p-ga 3 riigikohtunik Jaak Luik

1. Leiame erinevalt üldkogu enamusest, et K. M. kaebuse rahuldamiseks ei olnud üldkogul vaja

tunnistada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud

varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise regulatsiooni puudumist põhiseadusega vastuolus olevaks.

Üldkogu oleks saanud muuta alama astme kohtute otsuste õiguslikke põhjendusi, öeldes, et alama

astme kohtute kohaldatud RVastS § 16 lg 1 on kohaldatav analoogia korras.

Riigikohtu varasema praktika järgi aitab seaduse analoogia kasutamine kõrvaldada seaduse lünka, st

olukorda, kus seaduse normistik on kohtuasja lahendamiseks ebapiisav ega vasta täies ulatuses

reguleerimisvaldkonna nõuetele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. septembri 2008. a otsus

kohtuasjas nr 3-3-1-38-08, p 16). Analoogilise regulatsiooni valikul tuleb kaaluda nii kõikide asjast

huvitatud isikute huve kui ka tagajärgede otstarbekust, mis järgneksid ühe või teise regulatsiooni

kohaldamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. juuni 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-03,

p 14).

Üldkogu leidis, et ühegi seadusega ei ole reguleeritud kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt

kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise võimalust (vt üldkogu otsuse p-d 55-57).

Samas on RVastS § 16 lg-s 1 sätestatud võimalus nõuda avaliku võimu kandjalt õiguspärase

haldusakti või halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui esinevad selles sättes

nimetatud täiendavad eeldused. Kuigi kriminaalmenetleja menetlusotsustused ei ole haldusaktid ega

menetlustoimingud halduse toimingud, on need oma olemuselt samuti avaliku võimu kandja õigust

kohaldavad üksikaktid ja toimingud. Puuduvad andmed, et seadusandja oleks tahtnud välistada

kriminaalmenetleja õiguspärase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist. Seetõttu on meie arvates

tegemist seaduse lüngaga, mida saab kõrvaldada seaduse analoogiat kasutades.

2. Üldkogu põhjendas seaduse analoogia mittekohaldamist oma otsuse p-s 57 sellega, et

riigivastutuse seaduses ei sätestata, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama

kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust. Leiame, et

sellise regulatsiooni puudumine just annabki aluse kohaldada riigivastutuse seaduse analoogiat.

Üldkogu on oma otsuse p-s 65 leidnud, et ei pea võimalikuks kohaldada seaduse analoogia korras

RVastS § 16 olukorras, kus kohase õigusliku regulatsiooni (kohtueelses kriminaalmenetluses

õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise õigusinstituudi) puudumine on PSJKS § 15 lg 1 p 21 alusel

tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Kuna üldkogu tunnistas eelnimetatud osas seadusandja

tegevusetuse põhiseadusega vastuolus olevaks samas asjas, siis võib öelda, et üldkogu lõi ise enda

märgitud seaduse analoogia kasutamist välistava takistuse. Otsuse p-s 65 on üldkogu põhjendanud

seaduse analoogia mittekasutamist veel sellega, et analoogia kohaldamisel puuduks vajadus

tunnistada õigusliku regulatsiooni puudumine PSJKS § 15 lg 1 p 21 alusel põhiseaduse vastaseks.

Leiame, et seadusandja tegevusetuse põhiseaduse vastaseks tunnistamine ei ole eesmärk iseenesest.

Eelistada tuleks seaduse analoogia kasutamist, mis tagab isiku õiguste efektiivse kaitse.

Seaduse analoogia kohaldamist välistava põhjendusena on käsitatav veel üldkogu otsuse p-s 58

märgitu, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse

senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu

kontrollile ning et kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik

lahendus. Samas on üldkogu olnud hiljuti teistsugusel seisukohal, tunnistades just riigivastutuse

seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ning lugedes sellise kahju hüvitamise

nõuete menetlemise halduskohtu pädevusse kuuluvaks (vt Riigikohtu üldkogu 23. märtsi 2011. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-09). Pealegi on üldkogu oma otsuse p-s 65 märkinud, et käesolevas

asjas on RVastS § 16 lg-t 1 võimalik võtta kahju hüvitamisel eeskujuks. Üldkogu ei ole selgitanud,

mille poolest erineb seaduse analoogia kasutamine seaduse eeskujuks võtmisest.

3. Me ei ole nõus üldkogu enamuse seisukohaga, et PS §-dest 14, 15 ja 32 tulenevalt on riigil

kohustus maksta kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase

erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt üldkogu otsuse p-d 50 ja 51). Oleme seisukohal, et

selline kohustus on riigil nende sätete alusel üksnes koostoimes PS §-ga 25.

Üldkogu on PS § 32 kohaldamise osas viidanud küll 31. märtsil 2011 haldusasjas nr 3-3-1-69-09

tehtud üldkogu otsuse p-le 64, kuid on jätnud märkimata, et sama otsuse p-s 60 leidis üldkogu, et PS

§-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalne riive toob kaasa õigusvastase varalise

kaotuse, mille hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 25. Seega ei ole üldkogu varasema seisukoha järgi

PS §-s 32 sätestatud iseseisvat kahju hüvitamise kohustust. Selgitamist vajanuks, kas üldkogu

muudab oma varasemat seisukohta PS § 25 kohaldamise osas või mitte.

4. Märkimata ei saa jätta, et üldkogu põhjendused, miks tuleb kohaldada PSJKS § 15 lg 1 p 21, on

meie arvates ebapiisavad ning erinevad üldkogu varasematest seisukohtadest. Üldkogu on

asjassepuutuva regulatsiooni puudumise põhiseadusvastasust põhjendanud oma otsuse p-s 63, kus on

märgitud üksnes seda, et riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus kui riive oletatav eesmärk ei ole

kõnealuste põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Varasema kohtupraktika järgi ei ole

Riigikohus hinnanud õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli käigus mitte põhiõiguste riive eesmärgi

kaalukust, vaid eesmärgi legitiimsust ja seda, kas legitiimse eesmärgiga riive on selle eesmärgi

saavutamise abinõuna vajalik, sobiv ning mõõdukas (vt nt Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 40-58).

5. Üldkogu otsusest jääb ebaselgeks, kas seadusandja on kõnealuse regulatsiooni jätnud kehtestamata

tahtlikult või on tegemist tähelepanematusega. Esimesel juhul oleks üldkogu pidanud hindama

põhiõigust piirava sätte põhiseadusele vastavust ja vajadusel kohaldama PSJKS § 15 lg 1 p 2, st

tunnistama selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Teisel juhul oleks üldkogu

saanud kasutada RVastS § 16 lg 1 analoogiat ilma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust

algatamata.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu