3-1-1-40-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-11

Otsuse kuupäev

22. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar, Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Ilmar Ojasoo süüdistustes KarS § 157, § 201 lg 2 p

3, § 299 lg 1 ja § 418 lg 1, 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-9912

Kassatsiooni esitaja

Ilmar Ojasoo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. aprill 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. augusti 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri

2010. a kohtuotsused Ilmar Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 418 lg 1 järgi ja

järgmiste menetluskulude - tasu tulirelva ekspertiisi eest, tõlgitasu, toimiku paljundamise kulu,

kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu ja valitud

kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu - jagamise osas.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsus Ilmar Ojasoo

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, Ilmar Ojasoole KarS § 64 lg 1

alusel mõistetud liitkaristuse ja Ilmar Ojasoolt väljamõistetud menetluskulude osas.

3. Mõista Ilmar Ojasoo süüdistustes KarS § 418 lg 1 õigeks.

4. Saata kriminaalasi Ilmar Ojasoo süüdistustes KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ja menetluskulude

väljamõistmise osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsus muutmata Ilmar Ojasoo

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Ilmar

Ojasoole mõistetud 30 päevamäära rahalise karistuse hulka kaks päeva eelvangistust ehk

rahaline karistus 6 päevamäära ja lugeda Ilmar Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks rahaline karistus 24 päevamäära ehk 598 (viissada üheksakümmend kaheksa)

eurot ja 21 (kakskümmend üks) eurosenti.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus tunnistas 30. augusti 2010. a otsusega Ilmar Ojasoo süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja

lugedes I. Ojasoo keskmiseks päevasissetulekuks 390 krooni mõistis talle karistuseks rahalise

karistuse 60 päevamäära ehk 23 400 krooni. Sama otsusega mõistis maakohus I. Ojasoo õigeks KarS

§ 294 lg 1 järgi prokuröri süüdistusest loobumise tõttu ja KarS § 299 lg 1, § 201 lg 2 p 3 ning § 157

järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu.

2. I. Ojasoo tunnistati KarS § 418 lg 1 järgi süüdi selles, et alates 16. juulist 2004 kuni 9. jaanuarini

2007 hoidis ta oma töökabinetis Rakvere politseiosakonnas ilma vastava relvaloata 38 padrunit,

millest 28 automaatrelva padrunit olid tema kabineti seifis ja 10 padrunit töölaua sahtlis. Sellega

rikkus I. Ojasoo RelvS § 32 lg-st 1, 2, § 34 lg-st 1, 2 ja § 45 lg-st 1 tulenevaid laskemoona hoidmise

nõudeid, s.t hoidis ebaseaduslikult olulises koguses padruneid.

3. KarS § 299 lg 1 järgi anti I. Ojasoo kohtu alla süüdistatuna selles, et olles Ida Politseiprefektuuri

Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissar, s.t isik, kellel on ametiseisund

riigiasutuses ja kellele on pandud juhtimisülesanded, s.o ametiisik KarS § 288 mõttes, eesmärgiga

tuua R. L. välja Rakvere arestimajast ning võimaldada R. L.-il viibida ilma järelevalveta oma kodus,

kasutada mobiiltelefoni ning suhelda teiste isikutega, võltsis 5. detsembril 2006 Ida

Politseiprefektuuri Rakvere arestimajas karistust kandva kinnipeetava R. L.-i osas tehtud väljakutse

nõuet. I. Ojasoo koostas arestimajas viibiva R. L.-i suhtes teadlikult väljakutse nõude, kus märkis, et

R. L. on kinnipeetav I. Ojasoo järgi ja väljakutse põhjuseks on uurimistoimingute läbiviimine.

Tegelikult kandis R. L. Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistust

ning 5. detsembril 2006 ei teostatud R. L.-iga ühtegi menetlustoimingut.

3.1 Maakohus leidis, et süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi on I. Ojasoo süü tõendamata. Seadus ei näe

ette, et arestimajas viibivat süüdimõistetut on võimalik arestimajast välja viia. Sellest tulenevalt jäi

kohtule arusaamatuks, mille alusel Rakvere politseiosakonna arestimaja juht võimaldas I. Ojasool R.

L. arestimajast välja viia. Samuti ei näinud kohus ühtegi seaduslikku alust, millest tulenevalt oleks I.

Ojasoo kohustatud täitma väljakutse nõude blanketti. Väljakutse nõude blanketi kehtestamine ja selle

täitmise nõudmine ei põhine seadusel ega muul õigustlooval aktil. Riigiasutusel, milleks on ka

arestimaja ehk politseiprefektuuri kinnipidamisasutus, puudus õigus nõuda teiselt ametnikult

väljakutse nõude blanketi täitmist, kuna seda ei näe ette ükski õigusakt. Isiku karistusõigusliku

vastutuse aluseks ei saa olla asjaolu, mis on tekkinud riigi enda õigusevastase toimimise tulemusena.

4. KarS § 201 lg 1 järgi süüdistati I. Ojasood selles, et Ida Politseiprefektuuri Rakvere

politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissarina, s.o ametiisikuna KarS § 288 mõttes, oli ta

määratud Ida Politseiprefektuuri prefekti 10. augusti 2004. a ja 4. oktoobri 2006. a käskkirjadega

Rakvere politseiosakonna tööpiirkonnas asitõendite hävitamise komisjoni esimeheks ja tal oli

juurdepääs Rakvere politseiosakonna asitõendite hoidlale ning korraldades isiklikult asitõendite

hävitamist, omastas 2006. aasta jooksul asitõendite hoidlast vähemalt 428 pakki erinevat marki

sigarette, koguväärtuses mitte vähem kui 3065 krooni.

4.1 Maakohus leidis I. Ojasoo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, et kriminaalasjas ei ole vaidlust

selle üle, et 2006. aastal sai I. Ojasoo oma valdusesse ilma maksumärkideta või vene

maksumärkidega sigaretid, mida hoiti Rakvere politseiosakonna keldris, asitõendite hoidlas või

garaažis aadressil Rakvere XXXXXXX XX ja tal oli tegelik võim nende asitõendite üle.

4.2 Kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide koguse puhul ei olnud tegemist I. Ojasoole

võõra varaga, sest kindlaks ei tehtud nende sigarettide seaduslikke valdajaid või omanikke ega

tuvastatud nende hankimise asjaolusid. Omastada saab ainult võõrast asja. Erinevalt valduse mõistest

ei ole erilist karistusõiguslikku omandi mõistet. Võõras on asi, mis ei kuulu isiku omandisse ning mis

on kellegi teise omandis. Käesoleva kriminaalasja süüdistuse objektiks olevad sigaretid ei olnud

I. Ojasoo omandis. Kohtul ei ole andmeid otsustamaks sigarettide peremehetuse üle AÕS § 96 lg 3

alusel (asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse

lõpetanud omandist loobumise tahtega), sest kohtule ei ole teada sigarettide päritolu. Peremehetu asi

ei ole süüdlase isiku suhtes õiguslikult võõras. Asi, mis ei ole kellegi omandis, ei ole samuti isiku

suhtes võõras. Õiguslikult omandi fakti tuvastamiseks ei piisa hüpoteetilisest konstateerimisest, et

sigaretid on olnud varem kellegi omandis. Tuvastada tuleb vallasomandi tekkimise fakt. Kohtuliku

arutamise käigus ei leidnud tuvastamist, et sigarettidele oleks kunagi kellelgi omand tekkinud

asjaõigusseaduse sätete alusel. Seega ei saa väita, et kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide

kogused oleksid I. Ojasoole õiguslikult võõras vara.

5. Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid I. Ojasoo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein

Laid ja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask.

5.1 Kaitsja leidis, et süüdistatava kabineti läbiotsimisel ei järgitud KrMS § 91 lg 6 nõudeid. Samuti

on maakohus jätnud tuvastamata, et 5 ääretulepadruni puhul oli tegemist politsei teenistusrelvade

hulka arvatud relvade laskemoonaga, millele relvaseaduses sätestatud piirangud ei laiene (RelvS § 2

p 7). Otsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks peeti padrunite kogust (38) oluliseks. Laskemoon ei

olnud politseiasutusest ega politseiametnik I. Ojasoo kontrolli alt väljunud. Kaitsja taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja I. Ojasoo õigeksmõistmist KarS § 418 lg 1 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

5.2 Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Ojasoo õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 299

lg 1, § 201 lg 2 p 3 ja § 157 järgi ning süüdistatava süüdi tunnistamist. Samuti vaidlustas prokurör

maakohtu otsuse menetluskulude osas. Prokurör leidis, et I. Ojasoo võltsis 5. detsembril 2006

teadlikult dokumenti - R. L.-i väljakutse nõuet - eesmärgiga tuua R. L. Rakvere politseiosakonna

territooriumilt välja, võimaldada tal kasutada mobiiltelefoni, viibida oma elukohas ja suhelda teiste

isikutega. Tegemist on intellektuaalse võltsimisega, kuna I. Ojasoo kandis dokumenti andmeid, mis ei

olnud õiged. Dokumendi võltsimisega omandas I. Ojasoo õiguse tuua R. L. arestimajast välja. Kohus

rikkus I. Ojasoo õigeksmõistmisel KarS § 299 lg 1 järgi KrMS § 339 lg 1 p 8 nõudeid.

5.3 Prokurör ei nõustunud maakohtu väitega, mille kohaselt pole tõendatud, et konfiskeeritud

sigaretid olid I. Ojasoo jaoks võõras vara. Selleks, et kindlaks teha, kas sigaretid olid I. Ojasoo jaoks

võõras vara, ei ole vajalik tuvastada sigarettide omanikku. Sigaretid olid seaduslikul alusel hoiul

politseiosakonna territooriumil ning Rakvere politseiosakonna valduses. Sigaretid olid I. Ojasoo

jaoks võõras vara, kuna tema ei olnud neid ostnud, samuti ei ole neid talle kingitud ega pärandatud.

Kohus rikkus I. Ojasoo õigeksmõistmisel ka KarS § 201 lg 2 p 3 järgi KrMS § 339 lg 1 p 8 nõudeid.

6. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon osaliselt

ja kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse I. Ojasoo

õigeksmõistmises KarS § 299 lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi. I. Ojasoo tunnistati süüdi ja teda karistati

KarS § 299 lg 1 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära ehk 11 700 krooni ja KarS § 201 lg 2 p 3

järgi rahalise karistusega 100 päevamäära ehk 39 000 krooni. Koos KarS § 418 lg 1 alusel mõistetud

karistusega ja lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega mõistis kohus KarS § 64 lg

1 alusel I. Ojasoole liitkaristuseks rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 39 000 krooni. Kohus luges

KarS § 68 lg 1 alusel karistuse hulka I. Ojasoo kahtlustatavana kinnipidamise aja 9. - 10. jaanuar

2007, see on 2 päeva ehk 6 rahalise karistuse päevamäära, mõistes I. Ojasoole ärakantavaks

karistuseks rahalise karistuse 94 päevamäära ehk 36 660 krooni. Menetluskulude katteks mõisteti I.

Ojasoolt välja 2205 krooni tulirelva ekspertiisi eest, 3/5 osa tõlgitasust, s.o 546 krooni, kohtueelses

menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi kulust, s.o 764,60 krooni ja toimiku

paljundamise kulust, s.o 148,20 krooni. Valitud kaitsjale makstud õigusabi kulust 99 000 krooni jäeti

I. Ojasoo kanda 66 000 krooni.

6.1 Süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et I. Ojasoo esitas

enda poolt teadlikult võltsitud andmetega täidetud väljakutse nõude Rakvere politseiosakonna

arestimaja töötajale eesmärgiga, et arestimaja töötajale jääks mulje, justkui oleks R. L.-i väljakutse

nõude eesmärk uurimistoimingute teostamine, mida tegelikkuses I. Ojasool plaanis ei olnud. Seega

on tegemist intellektuaalse võltsimisega, kuna I. Ojasoo kandis dokumenti andmeid, mis ei olnud

õiged. Ametialase võltsimise puhul ei ole oluline, et võltsitav dokument oleks kohane õiguse

omandamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vangistusseadusest jt normatiivsetest aktidest tulenevad

nõuded peavad tagama kinnipeetavate range arvestuse ja järelevalve nende liikumise üle.

6.2 Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu järeldusega, nagu

ei oleks maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarettide näol tegemist I. Ojasoo jaoks võõra

varaga. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad seda, et tegemist oli I. Ojasoo jaoks võõra varaga,

tema enda ütlused. Nendega on tuvastatud, et tema käest ära võetud ja tema poolt teistele

politseiametnikele jagatud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarette ta oma raha eest

seaduslikult ei omandanud - ta lihtsalt võttis need endale. Seega tunnistab I. Ojasoo, et tema poolt

politseiosakonna territooriumilt endale võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, s.o vara, mida ta

ei ole endale kuuluvate materiaalsete vahendite eest ostnud. Selleks, et kindlaks teha, kas I. Ojasoo

poolt võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, ei ole vajalik tuvastada, kellele konkreetselt

sigaretid kuulusid. Sigaretid olid seaduslikul alusel hoiul politseiosakonna territooriumil ning

Rakvere politseiosakonna valduses. Kuna sigarette hoiti asitõendite hoidlas ning teistes kohtades

politseiosakonna territooriumil, siis on selge, et tegu on kas väärteo- või kriminaalmenetluse raames

ära võetud sigarettidega, mis olid kas omanikele tagastamata või hävitamata. Igal juhul olid sigaretid

I. Ojasoo jaoks võõras vara, kuna tema ei olnud neid ostnud, talle ei ole neid kingitud ega pärandatud.

Juhul kui lähtuda loogikast, et politseiosakonna valduses oleva väärteo- või kriminaalmenetluse

raames ära võetud vara omanikku ei suudeta tuvastada ning sellest tulenevalt ei ole see vara

politseiametniku jaoks võõras, siis võiks iga politseiametnik omastada selle vara, kandmata

kriminaalvastutust. Taoline maakohtu poolt toodud võõra vara mõiste käsitlus ei ole eelpool toodud

põhjendustest tulenevalt õige.

6.3 Kaitsja apellatsiooni osas leidis ringkonnakohus, et I. Ojasoo ametiruumide läbiotsimisprotokolli

saab käsitada tõendina. Kuna I. Ojasoo töökabineti läbiotsimine viidi läbi tema juuresolekul ja tal ei

olnud märkusi ega pretensioone protokolli kohta, siis see asjaolu, et läbiotsimise juurde ei ole

kaasatud eraldi politseiasutuse kui juriidilise isiku esindajat, ei sea kahtluse alla läbiotsimisprotokolli

seaduslikkust ja tõenduslikku jõudu. Ülemkomissari ametijuhendi seostamine RelvS §-s 88

ettenähtud järelevalvega ei välista I. Ojasoo vastutust talle esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi.

RelvS §-st 2, aga samuti relvaseadusest ja politseiseadusest tervikuna ei tulene, et politseiametnik

võib käidelda oma teenistusrelva ja selle laskemoona teistel tingimustel ja korras, kui on sätestatud

relvaseaduses. Politseiametnike kohta ei sätestata relvaseaduses ühtegi erandit. Relvaseadus teeb

erandeid relvadele, mitte nende kandjatele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Ojasoo kaitsja R. Laid. Kassaator taotleb

kohtuotsuse tühistamist osas, millega I. Ojasoo tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 3, § 299 lg 1 ja

§ 418 lg 1 järgi ning täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse tegemist, millega I. Ojasoo

nendes süüdistustes õigeks mõistetaks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja eksis Riigikohtu praktika vastu,

mille kohaselt peab ringkonnakohus maakohtus vahetul kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste

asjaolude pinnalt tehtud süüküsimuse lahenduse ümberhindamisel sellist otsust eriti põhjalikult

motiveerima. Kaitsja hinnangul ei tuvastanud ringkonnakohus deliktistruktuuri kõiki elemente.

Samuti ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja ringkonnakohtu hinnangud on

vastuolulised.

7.2 Tunnistades I. Ojasoo süüdi KarS § 299 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus valesti

materiaalõigust. Ringkonnakohtu mittenõustumine maakohtu järeldustega dokumendi võltsimise osas

on deklaratiivne ega tugine tõenditele. I. Ojasoo tegevus blanketi täitmisel oli eksimus andmete

sisestamisel, mis ei kahjustanud üldist õigushüve - dokumendi puutumatust ja selle kaudu

dokumendiga seotud õiguskäivet. I. Ojasoo eesmärgiks polnud arestimaja töötaja eksitamine, vaid

teadlikult konspiratiivse kaastöötaja rakendamine. Tegemist oli arestimaja töötaja eksimusega oma

töökohustuste täitmisel, sest ta jättis R. L.-i väljaviimise eesmärgi kontrollimata. Taolise blanketi

täitmiseks ja esitamiseks puudub igasugune seaduslik alus.

7.3 Ringkonnakohus kohaldas I. Ojasood KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti

materiaalõigust ja omistas karistusõigusliku tähenduse teole, millel puuduvad kuriteo tunnused.

Maksumärgita ja vene maksumärkidega sigaretid polnud I. Ojasoole võõras vara, sest see eeldab, et

vara on teise isiku omandis. Karistusõiguslikku omandi mõistet, mis erineks asjaõiguslikust, ei ole

olemas. Peremehetu asi ei ole süüdistatava isiku suhtes õiguslikult võõras. Vallasomand tekib

üleandmise (AÕS § 92), peremehetu vara hõivamise (AÕS § 96), leiu omandamise (AÕS § 100),

peitvara riigile kuulumise (AÕS § 105), ümbertöötamise, ühendamise ja segamise käigus (AÕS §-d

106 ja 107) jne alusel. Neid asjaolusid ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud. Ringkonnakohus ei ole

viidanud õiguslikule alusele, mille kohaselt ta leidis, et sigaretid olid seaduslikult hoiul

politseiosakonna territooriumil.

7.4

Samuti

kahtleb

kaitsja

toimunud

kriminaalmenetluse

aususes,

kuna

erinevates

menetlusdokumentides fikseeritud sigarettide kogus ja margid erinevad oluliselt. Lisandunud

sigaretipakkide päritolu on tuvastamata ja ringkonnakohus pole sellele apellatsioonis esitatud väitele

tähelepanu pööranud. Kolleegidele ja kinnipeetavatele jagatud sigarettide osas pole I. Ojasoole

süüdistust esitatud ja seega on ringkonnakohus selles osas väljunud süüdistuse piiridest. Kaitsja ei

nõustu ka kohtu järeldustega sigarettide maksumuse osas, sest ametliku müügihinna kohaldamine

sigarettidele, mille kvaliteet oli halb, ei ole põhjendatud.

7.5 I. Ojasoo süüditunnistamisel KarS § 418 lg 1 järgi ei lükanud kohtud ümber kaitsja väidet, mille

kohaselt süüdistatava tööruumidest leitud padrunid olid ette nähtud teenistusrelvade jaoks ja jäid

politseijaoskonna ruumidesse ning süüdistatava järelevalve alla, mistõttu kaitstavat õigushüve ei

kahjustatud. Samuti ei ole kohtud piisavalt põhistanud, miks on 38 padrunit peetud oluliseks

koguseks. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab, et KrMS § 91 lg 6 nõuete

eiramine menetleja poolt on menetlusõiguse oluline rikkumine.

8. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab kassatsioonivastuses, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör palub jätta kaitsja kassatsiooni

rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab esmalt ametialase võltsimisega (KarS § 299 lg 1)

seonduvat (I), käsitleb seejärel padrunite ebaseaduslikku käitlemist (KarS § 418 lg 1) (II) ja

sigarettide omastamist (KarS § 201 lg 2 p 3) (III) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse

tulemuse ja menetluskulude osas (IV).

I

10. Kaitsja väitel rikkus ringkonnakohus I. Ojasood KarS § 299 lg 1 järgi süüdi tunnistades oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, sest ei põhjendanud piisavalt maakohtust erinevat hinnangut samadele

tõenditele. Sellega on ringkonnakohus läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. detsembri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-85-07, p 5.1 sedastatuga, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks, peab ringkonnakohus

lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead (vt ka Riigikohtu 18. detsembri otsus asjas nr 3-1-1-137-03, p 9 ja 26. septembri 2005. a

otsus asjas nr 3-1-1-77-05, p 12).

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtuotsuse põhistustega

mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15; 23. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-139-05, p 15 ja

18. mai 1999. a määrus asjas nr 3-1-1-57-99, p 6.1). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma

otsuses ära näidanud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise maakohtu poolt, samuti maakohtu

järeldustes tehtud vead. Ringkonnakohus ei muutnud süüdistuses ja prokuröri apellatsioonis

kirjeldatud võltsimisteo faktilist külge ega sellele antud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni ning

põhjendas jälgitavalt, miks ta otsustas samade tõendite pinnalt I. Ojasoo süüküsimuse lahendada

vastupidiselt maakohtule.

12. Kassaatori hinnangul kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, leides, et väljaviimise

nõude esitamisel pani I. Ojasoo toime intellektuaalse võltsimise. Kolleegium märgib, et KarS § 344

lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 9).

13. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja

dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti

(ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on

varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi

koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti

sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 2001. a otsus asjas nr 3-1-

1-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus KarS § 299 lg 1 järgi ei erine KrK §-des 166 ja 186

sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde.

14. Ringkonnakohus tuvastas, et I. Ojasoo märkis väljakutse nõude blanketile tõele mittevastavaid

andmeid. Süüdimõistetu R. L. ei olnud kinnipeetav vanemkomissar I. Ojasoo järgi ja I. Ojasoo ei

viinud R. L.-iga läbi menetlustoiminguid. Samuti toimetas I. Ojasoo, vastupidiselt väljakutse nõudes

märgitule, R. L. politsei ametiruumidest välja. Seega tuvastas ringkonnakohus ametialase võltsimise

faktilised asjaolud ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Kriminaalkolleegium jätab ringkonnakohtu

otsuse I. Ojasoo süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsiooni selles osas

rahuldamata.

II

15. Kassaator leiab, et 38 padrunit ei ole oluline laskemoona kogus ja I. Ojasoo tegu ei kahjustanud

KarS §-ga 418 kaitstavat õigushüve. Kohtud pole ära näidanud, milliseid relvaseaduse nõudeid

süüdistatav oma käitumisega rikkus.

16. 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 418 lg 1 redaktsioon sätestab vastutuse tulirelva, selle olulise

osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses

ebaseaduslik käitlemine. Erinevalt seaduse varem kehtinud redaktsioonist ei ole alates 15. märtsist

2007 enam kriminaalkorras karistatav ebaolulises koguses padrunite ebaseaduslik käitlemine.

Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada

tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud padrunite käitlemisele (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 19).

16.1 KarS § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat

turvalisust. Esemed, mille käitlemine on selle sättega kriminaliseeritud, on koosseisuga määratletud -

nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Neist esemeist tulenev abstraktne oht on

olemuslikult erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-158-

05, p 12). Seetõttu on seadusandja näinud KarS § 418 lg-st 1 ette erandi, mille kohaselt padrunite ja

muu laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine on karistatav väärteona RelvS § 8913

järgi ja sedagi üksnes juhul, kui käitlejal puudus juurdepääs nende padrunite kasutamiseks ettenähtud

tulirelvadele. Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb selle

hindamisel lähtuda eelkõige RelvS § 46 lg-s 5 füüsilisele isikule hoidmiseks lubatud laskemoona

kogusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 19).

RelvS § 46 lg 5 lubab isikul hoida kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit, kuni 300 padrunit iga vint-

või sileraudse jahirelva kohta ja kuni 1000 padrunit iga sportrelva kohta.

17. I. Ojasoo ametiruumi seifist leiti 28 automaattulirelva padrunit, mis on kasutatavad ka

tsiviilkäibes olevates relvades. Samuti leiti I. Ojasoo kabinetist töölaua sahtlist 5 ääretulepadrunit ja 5

püstoli- ning revolvripadrunit. Nende relvade ja vastava laskemoona kasutamiseks puudus I. Ojasool

relvaluba. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole 38 padruni hoidmise puhul alust väita, et tegemist on

üksikute padrunite ebaolulises koguses hoidmisega, mis ei ohusta laskemoona käitlemise turvalisust,

sest tavaliselt sisaldab automaadi salv 30 padrunit ja automaatrelvast valangu sooritamine on

ohtlikum kui üksikute laskude sooritamine.

18. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht 38 padruni kui KarS § 418 lg 1 tähenduses olulise

koguse suhtes ei ole kooskõlas RelvS § 46 lg-s 5 sätestatuga. Kui isiku valduses olevate erinevate

piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud

madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks. Seega ei ole süüdistatava

käitumises tuvastatud KarS § 418 lg 1 koosseisu objektiivset tunnust - laskemoona olulist kogust.

Maakohus tuvastas, et I. Ojasoo käitles ebaseaduslikult laskemoona alates 16. juulist 2004 kuni

9. jaanuarini 2007. Juhindudes KarS § 5 lg-st 2 kohaldab kolleegium praegu kehtivat KarS § 418 lg 1

redaktsiooni tagasiulatuvalt ka I. Ojasoo poolsele padrunite hoidmisele. Kuna KarS § 418 lg 1 kuriteo

koosseisu puudumine toob endaga kaasa I. Ojasoo õigeksmõistmise selles süüdistuses, jätab

kriminaalkolleegium kassatsioonis selle süüdistuse osas toodud ülejäänud väited käsitlemata.

III

19. Kassaator leiab, et I. Ojasood KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades jättis ringkonnakohus

tuvastamata omastatud sigarettide täpse koguse, maksumuse ja päritolu ning sellega rikuti oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja kohaldati ebaõigelt materiaalõigust.

20. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib

Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades

ebaselgetele,

mitteammendavatele

või

vastuolulistele

seisukohtadele

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 9, 14. jaanuari 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on põhistatult tuvastanud teo objektiks olevate

sigarettide koguse ja hinna. Kassatsioonis toodud väited sigarettide koguse ja hinna tuvastamatuse

kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

21. Maakohus leidis, et I. Ojasoo tegevuses, mis seisnes sigarettide keldrist ja asitõendite hoidlast

äravõtmises, ei ole KarS § 201 lg-s 1 ja 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, sest puudub koosseisu

kohustuslik tunnus - võõras vara. Kohtuliku arutamise käigus ei leidnud tuvastamist, et sigarettidele

oleks kunagi kellelgi asjaõigusseaduse sätete alusel omand tekkinud.

22. Vastupidiselt maakohtule leidis ringkonnakohus, et I. Ojasoo omastatud sigaretid olid temale

usaldatud vara ja see vara oli tema valduses ning tema jaoks võõras. Omandatud sigarettide kogus on

tõendatud ja sinna hulka on arvatud I. Ojasoo töökohast, tema kasutuses olnud garaažist ja maakodust

leitud sigaretid, samuti tunnistajate ütlustes mainitud maksumärkideta ja vene maksumärkidega

sigaretid. Asitõenditega ümberkäimiseks on kehtestatud kindel kord ja ametiisik ei või nendega

ümber käia oma suva järgi, s.t neid ise tarvitada, ära kinkida või kasutada oma töö hõlbustamiseks,

nagu seda I. Ojasoo tegi.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla

üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras

asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena

hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised

asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et riigi poolt asitõenditena erinevatelt isikutelt ära

võetud maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid olid I. Ojasoole võõras vara.

24. Kassatsiooni piirest väljudes sedastab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et omastamise

(KarS § 201) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud

asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi. KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva

või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt.

Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo

objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat KarS § 201 järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise

nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris. Süüdistuses heideti I. Ojasoole

ette, et ta omastas ametiisikuna tema valduses oleva vara, s.t asitõendite hoidlas olnud

maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid. Ringkonnakohus on nõustunud süüdistusega ja

leidnud, et nimetatud sigaretid olid I. Ojasoo valduses, aga sedastanud ka, et sigaretid olid talle

usaldatud vara. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole üheselt

mõistetavalt tuvastatud, kas süüdistataval tekkis sigarettide suhtes valdus või olid need talle

usaldatud. Seega on ringkonnakohus eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus

süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi,

lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Viimane kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

25. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et omastamise piiritlemiseks vargusest

(KarS § 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis. Omastamise

objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik

hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-107-10, p 8.1). Ringkonnakohus ei ole kindlaks teinud ega

otsuses jälgitavalt sedastanud, mis asjaoludel sai I. Ojasoo enda käsutusse tema ametiruumidest, tema

kasutuses olnud garaažist ja maakodust leitud sigaretid, s.t kas tegu oli hävitamisele määratud

sigarettidega või asitõendite hoidlas jätkuvalt hoiul olnud sigarettidega. Kui hävitamisele määratud

sigarettidele oli I. Ojasool asitõendite hävitamise komisjoni esimehena seaduslik juurdepääs, siis

hoiul olnud asitõendite osas pole kohtud tema seaduslikku käsutusõigust tuvastanud. Kui

süüdistataval puudub õigus vara käitlemiseks ja ta omastab vara valdaja tahte vastaselt, tuleb

süüdistatava tegu käsitada vargusena KarS § 199 järgi. Ringkonnakohus jättis I. Ojasoo

süüditunnistamisel KarS § 201 lg 2 p 3 järgi koosseisu objektiivse külje tuvastamiseks olulised

asjaolud kindlaks tegemata ja järelikult kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse I. Ojasoo süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi.

IV

26. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 30. augusti 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu

29. detsembri 2010. a kohtuotsused osaliselt.

27. Viru Maakohtu 30. augusti 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsused

tühistatakse I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 418 lg 1 järgi padrunite

ebaseaduslikus käitlemises, sest puudub kuriteo koosseisu objektiivne tunnus, s.o padrunite oluline

kogus. Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistab I. Ojasoo süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks.

28. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a kohtuotsus tühistatakse I. Ojasoo süüditunnistamises

ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigarettide

omastamises, sest nende sigarettide I. Ojasoo käsutusse jõudmise asjaolud pole tuvastatud, ja I.

Ojasoole KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

saadab kriminaalkolleegium I. Ojasoo kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

29. I. Ojasoo süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 299 lg 1 järgi jätab kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuna I. Ojasoo peeti 9. - 10. jaanuar 2007. a 2 päeva

kahtlustatavana kinni, tuleb talle ringkonnakohtu poolt mõistetud rahalisest karistusest

30 päevamäära ehk 11 700 krooni KarS § 68 lg 1 alusel maha arvata 6 rahalise karistuse päevamäära

ehk 2430 krooni. Eeltoodust tulenevalt on I. Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluv karistus rahaline

karistus 24 päevamäära ehk 9360 krooni, s.o 598 eurot ja 21 eurosenti.

30. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades

KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral

hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium on seisukohal,

et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel

lõpetamisel. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p

19.1).

31. Kassatsioonis ei ole taotletud ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas. Samuti ei

ole kaitsja esitanud kassatsioonimenetluses Riigikohtule taotlust õigusabi kulude hüvitamiseks.

Vaatamata sellele leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium lähtuvalt eelmises punktis toodud

põhjendustest, et seoses ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamisega kahe süüdistuse osas tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jagamise osas ja saata kriminaalasi ka selles osas

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris